01 oktoober 2017

Rahast

Mul tekkis vahepeal hulk mõtteid raha kohta (sest näljane mõtleb ikka leivast, hehee) ja kuna teema on nii laiahaardeline, ei suuda ma kokkuvõtvat jutukest luua, vaid panen oma mõtted kirja punktidena.


- Ma usun, et leidub päris suur hulk inimesi, kelle arvates pole mu majanduslik elu üleüldse mingi elu, sest ma elan imepisikeses korteris, mul pole autot, robottolmuimejat või pesukuivatit ... isegi mitte jalgratast. Kõik mu olemasolevad nõud on erinevad ega sobi omavahel kokku, mu teler on pärit eelmisest sajandist ja no üleüldse: mul pole oma korteritki! Aga teate, ma ise olen sellega rahul! Tähendab, ma ei märka, et mul midagi puudu oleks ja ainsad hetked, kui ma mõtlen, et äkki peaks olema teisiti, on siis, kui ma näen kellegi ahastust, mikkksss tal küll pole 50-tollist lameekraaniga telerit või muud sarnast tilulilu.

- Ma avastasin juba ammu, et ma ei vaja materiaalseid asju, et olla õnnelik. Mulle küll meeldivad mugavused ja igasugused asjad, mis muudavad elu lihtsamaks (kodumasinad, igasugused muud mugavuselemendid), aga kui mu praktilised vajadused on täidetud, siis sellest piisab. Kui mul mingi asi katki läheb (neist vähestest olemasolevatest), siis ma suhtun sellesse suhteliselt ükskõikselt.

- Raha on loomulikult oluline, sest ilma rahata ei saaks ju elada. Füüsiliselt ei saaks. Ma pole hipi, kes räägiks, kuidas raha on saatanast või kes nõuaks, et keegi mu mittemidagitegemise kinni maksaks lihtsalt mu ilusate silmade eest. Ei. Ma käin tööl, et teenida raha, ma olen töötanud mitme koha peal, et oleks rohkem raha, ühesõnaga, raha on ilmselgelt oluline. Aga kuhu seda kulutada, see on omaette teema. 

- Ma suhtun teatava reservatsiooniga ja isegi põlgusega sellistesse inimestesse, kes kogu aeg räägivad, kui õnnelikud nad, on sest neil on maja või auto või kallis kaelaehe või mingi muu tilulilu, ja kes ahastavad, kui mingi asi katki läheb või ära kaob. (Eks need inimesed suhtuvad samamoodi minusse, ma tean küll.) Ma lihtsalt mõtlen, mis neist alles jääb, kui see materjaalne kiht eemaldada. Kas nendega oleks tore viibida koos ka üksikul saarel, kui ainus, mis alles on, on paar uiske ja võrkpall?

- Ma arvan, et päris palju ütleb inimese kohta see, mille peale ta raha kulutab või ei kuluta. Ma tean päris mitut peret, kus on mitu autot, hunnik kõige uuemaid nutitelefone, tahvleid jne jne, aga kes söövad kõige odavamat toidulaadset saasta, mida poest leida võib. Ma tean inimesi, kes väljapoole tunduvad heal järjel olevat, aga kes maksavad lõviosa oma sissetulekutest laenudeks-liisinguteks. Ma tean inimesi, kes kulutavad kogu raha raamatutele, reisidele ja muule sellisele. Ja siis ma tean veel selliseid, kes arvestavad iga liigutuse ja sammu rahaks, kes alustavad reisimuljetegi rääkimist sellest, kui palju mõni liigutus maksis.

- Ja siis ma mõtlen, kas tõesti olen mina see, kes pole majanduslikult eriti heal järjel?

- Mulle on hakanud aina enam tunduma, et paljud inimesed peavad praegusel ajal luksust inimõiguseks, mis iseenesest pole ju midagi hullu, sest praegused nn inimõigused olidki ju kunagi luksused ... aga selline suhtumine muudab minu meelest üleolevaks. Ma olen kirjutanud ka, et ma ei salli õpetavaid tädikesi ja isehakanud "eeskujusid", aga põhjus, miks ma neid ei salli, on suuresti ka selles, et paljud nende õpetused on stiilis "söögu siis kooki". 

- Mille peale siis mul raha kulub? Reedel kulus näiteks Vennaskonna kontserdipileti peale, homme kinopileti peale, kolmapäeval uuesti kinopileti peale ("Toni Erdmann" on tagasi, jee). Söögi peale kulub vist põhiline osa, aga järgmine kuluartikkel on ilmselt meelelahutus. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui oli vaja osta Rammsteini piletid, kuid samas mõtlen ma päris mitu hetke, kui ees ootab talv ja saapad pole enam esimeses nooruses. Äkki saab ikka veel ühe talve, mis see üks auguke ikka teeb, vahet pole, et mood on juba ammu möödas ... Jah, see pole vist enam väga jätkusuutlik.

- Mul on tohutult kahju, et mul puudub oskus "lihtsalt" raha teha. Ainus, kuidas ma raha saan, on tööga, tööga, tööga. Ma ei oska ettevõtlust, ma ei oska kellegi kulul elada, ma ei oska elada nii, et inimesed mulle asju kingiksid. Ma tunnen kerget kadeduse- ja hämmingunooti, kui ma kuulen, kuidas mingite piffide korterite eest nende endised elukaaslased maksavad või kuidas neile suvatondid meeletult kalleid kinke teevad. Mõni aeg tagasi kuulsin lugu ühest eidest, kes kolis oma meessoost sõbra juurde (mitte mingi sebitav, vaid lapsepõlvesõber), kes ei maksa mitte midagi oma elamise eest ja - nüüd tuleb parim osa - kellele ta eelmine peika mingitel arusaamatutel põhjustel ikka veel taskuraha annab! Mida selleks tegema peab, huvitav? 

- Sattusin kunagi lugema mingit naisteajakirja, kus mingid noored naisettevõtjad rääkisid, kuidas nad oma äridega alustasid ja et tuleb lihtsalt olla ettevõtlik ja kusagilt alustada ja edasi läheb nagu lepase reega. Mhmh, sest sellised asjad nagu kindel tagala või võimalus mingi aeg ilma teenistuseta elada ei loe siin üldse eks. Loomulikult on lihtne hakata oma käsitööd müüma või mingit muud manti tegema, kui keegi teine samal ajal arveid maksab. Kõigil aga sellist võimalust pole. Kõikidel inimestel pole tagalat ja teate, päris solvav on siis kusagilt lugeda arvamust, et kui miski ei meeldi, tee ise oma ettevõte ja otsi midagi, mis meeldib. Või natuke teises järjekorras.

***

13 kommentaari:

notsu ütles ...

"söögu kooki" stiilis õpetuste kohta: keegi, vist Myyiu väljendus kunagi umbes nii, et "igaüks pole sündinud, kuldlusikas perses".

Madli ütles ...

A neil persepistetud kuldlusikatega isenditel on sellest jube raske aru saada.

Pille ütles ...

Ei ole see käsitöö müük ja ettevõtlus ka mingi meelakkumine ehk siis seda on lihtsam soovitada, kui ära tea. Tegin just Loomeinkubaatorile, kes mind muide nõustab ja juhendab, esimese poolaasta aruande ja olen miinuses mis miinuses. Nii et ka siin on mingit müstilist kuldlusikat vaja.

Madli ütles ...

Jah, ma arvan, et ükskõik millise ettevõtlusliigiga alustades ei hakka kohe rahamäed kaela voolama ja sellepärast häirivadki mind need soovitused, et "tuleb ainult pihta hakata, küll siis sujuma hakkab". Fakt on, et muretult saavad oma hobist ettevõtte teha (või seda proovida teha) vaid need, kel on tagala olemas.

notsu ütles ...

pluss see joppamine ka, et mille peale keegi osav on. kõik osavused ei too raha sisse, mõnda sorti osavus toob, ja ühel inimesel ei pruugi kõiki andeid olla.

notsu ütles ...

pmst siin artiklis sama jutt, eriti punktides 5, 4 ja 1 (suuremast väiksema suunas, sest nii nad seal artiklis on):
http://www.cracked.com/blog/6-things-rich-people-need-to-stop-saying/

ja see koomiks ka:
http://thewireless.co.nz/articles/the-pencilsword-on-a-plate

pmst kipuvad "mina saan küll ise hakkama" jutlustajad unustama, mis tuge nad ise on märkamatult saanud. ja arusaadav ka, sest kui miski on lihtsalt foon, siis ongi raske märgata.

notsu ütles ...

need on mõlemad küll ameerika taustaga lood, meil siin on natuke paremini, nt haridus ja meditsiin on siin tunduvalt võrdsemalt kättesaadavad (kuigi mitte 100%). teisalt tähendab see meie paremus, et see on ise meie kui eestlaste privileeg - sest isegi kui osa sellest, et meil on siin suhteliselt hea elu, on meie enda otsuste tulemus, siis suur osa ei ole. nt see, et meil tekkis üldse võimalus ise mingit riiki teha.

Madli ütles ...

Mõned iseloomuomadused ja oskused on ka paremini tasustatud kui teised. Näiteks müügiga tegelevad inimesed teenivad oluliselt rohkem kui arhivaarid, itimehed rohkem kui õpetajad jne ning kuidagi kummaline on siis arhivaaridele ja õpetajatele ette heita, "miks te siis paremat tööd ei tee, kui rohkem raha teenida tahate".

notsu ütles ...

sellest oli seal crackedi artiklis samuti juttu.

mh sellest, et need, kes ütlevad "a teeni siis rohkem!", ei taha tegelikult, et kõik need väheteenivad tegelased oma töölt ära tuleks, sest ütlejad ise vajavad nende tööd. ega seda, et kõik need väheteenivad rusika lauale paneks ja endale suure palga välja nõutaks, sest siis läheks ütleja enda elu palju kallimaks.

x ütles ...

See tagala jutt on sul ka sama tobe, kui nende "kuldlusika inimeste" jutt. Kui nemad on ülemäära optimistlikud, siis sina jällegi oled ülemäära negatiivselt meelestatud.

Ma alustasin oma ettevõttega, kui käisin 9-17 tööl, kaugõppes magistris. Maksin ise kõik oma arved, ei olnud kuskil ülalpeetav. Ei olnud mul oma kodu, vaid elasin üürikas jne. Ei tea, mis tagalat mul oleks sel ajal vaja olnud... See, et õhtul paar tundi vaba aega leida, ei jäänud mul küll mingi tagala taha kinni. Muidugi kui juba on laps peres, siis ma saaksin aru, et on raske kui mitte võimatu - ja mitte raha, vaid aja tõttu. Aga näen, et ka lapse kõrvalt teevad naised oma ärid. Ei nimetaks neid ka kuigi kuldlusikaga ülalpeetavateks, kui nad on oma vanemahüvitise ise välja teeninud. Kahtlane panna minusuguseid ja teisi normaalseid inimesi mingite ülalpeetavate beibedega ühte patta.

Madli ütles ...

Ma rääkisin konkreetselt nendest, kes antud artiklis nõu andsid, et "ole positiivne ja alusta ettevõtlusega", mitte kõigist. Normaalsed inimesed ei anna ka selliseid nõuandeid. Üldiselt ma ei viitsi iga oma lause taha lisada tärnikest märkusega "see pole mõeldud kõikide inimeste kohta vaid ainult ja ainult selliste", sest ma eeldan lugejatelt tervet mõistust.

x ütles ...

Mu point ongi selles, et mina käisin tööl ja koolis ning... "olingi positiivne ja alustasin ettevõtlusega". Jagan ka teistele soovitust sama teha, kui vähegi tahtmist ja ideid on. Sina ütled, et normaalne inimene nii ei ütleks ega ei teeks? Aga mina ütlen vastu, et pean ennast normaalseks ja tegin ära ka. :D Kuhu jäi siis sinu tagala kommentaar. Selgelt pead mingeid ajakirjas esinevaid ettevõtlikke inimesi tühjadeks bimbodeks, kes on raudselt ettevõtte algusaegadel saanud mehe kulul elada või vanematelt kingituseks maja. Ma tõin näite endast, et pole mingi kuldlusikaga bimbo, aga sama hästi võiks minusugune esineda kuskil ajakirjas ja jagada soovitusi, kuidas töö kõrvalt äri alustada. Siis tuleb jälle mõni Madli, kes ühmab, et "ahh kuldlusikaga, tal oli raudselt palju kergem kui minul praegu".

Madli ütles ...

Ma kordan: mu jutt oli konkreetselt nendest konkreetsetest inimestest selles artiklis. Punkt. On raske aru saada, et ma ei mõtle iga ettevõtjat maamuna peal? Positiivsust on loomulikult vaja, aga minu point oli, et kui keegi, kes pole eriti vaeva näinud (ja nüüd tärnike: ma ei pea silmas kõiki inimesi, kes on ettevõtlusega alustanud) või kellelgi on olnud hea tagala (mitte ainult majanduslik) tuleb ütlema, et kui töö ei meeldi, tee ise ettevõte vms, siis ma leian, et see inimene pole väga õige inimene nõu andma. Kui tuleb mõni sinusugune, kes on ise ennast üles töötanud ja räägib oma kogemusest, on see ju hoopis teine asi. Ma kordan veel, juhuks kui arusaamatuks jäi: ma ei pea silmas kõiki inimesi või üldse seda, et keegi ei võiks oma kogemustest kirjutada, vaid et tugevama positsioonilt soovituste jagamine on nagu ... "Söögu siis kooki."