04 oktoober 2017

Sa lähed üksi kinno?!

Just nii karjatas üks sõber, kui ma talle oma tänaõhtusest plaanist rääkisin. Esmalt ei saanud ma aru, mis temas nii kirgliku reaktsiooni esile tõi, kas solvumine, et ma teda ei kutsunud või ... Aga ei. Inimesed ei käi ju üksi kinos või teatris, see on ju imelik. 

Imelik. Ma olen ka elanud kunagi selles maailmas, kus üksinda avalikku kohta minemine tundus tabu. Isegi uusi pükse ei saanud ilma kompanjoni(de)ta ostma minna, sest üksi lihtsalt ei käidud kusagil. Vähemalt ei teinud seda ägedad ja sotsiaalselt aktiivsed daamid. Rääkimata siis üksinda kohvikusse või kinno minemisest. See oli (ja on) sellises maailmas täiesti mõeldamatu. Eks leidus ka mässajaid, kes vahel anarhiavõtteid rakendasid ja nt lõunal üksinda kohvile läksid, aga nende jaoks oli terve Cosmo täis nippe "Kuidas üksi hakkama saada", "Mida panna tähele, kui oled üksinda kohvikus", "Abivahendid, et üksi veedetud pooltund mööda saata". 

Õnneks jätkus mul mingil hetkel piisavalt nutti, et aru saada, et iga liigutuse jaoks pole mul ju saatjadaame vaja. Alustasin ma muidugi sundolukorras – Tartus veedetud sessidel – mil lihtsalt polnud kedagi sobivat lõunapausile kaasa kutsuda. Õige pea sain aru, et issand, kui mõnus! Selline mõnus vaikne hetk minu enda mõtetega ja ilma teiste mölata. Ja mu antipaatia üksinduse vastu kadus. See ei tähendanud loomulikult, et ma kõik inimesed endast eemale peksin ja kutsed tagasi lükkasin, aga kui oli vaja kuhugi minna ja keegi kaasa tulla ei saanud, siis ma ei minestanud hirmust, et mida ometi must arvatakse, kui ma üksi kusagil olen. Arvasin, et ega keegi niikuinii midagi arva, sest me elame ju ometi 21. sajandil, mis üksinda ringi liikuvad naised/mehed peaks tavaline nähtus olema.

Aga tundub, et ei ole, sest ma ei suutnudki oma sõbrale selgeks teha, miks mul pole midagi selle vastu, et üksi kinno minna. Raudselt sain korvi või jäeti istuma või ... Tõele au andes pidin tõesti algselt Epuga kinno minema, aga kui ta teatas, et ei saa, siis leidsin, et savi, lähen siis üksi. Niikuinii ei saa kinos ju rääkida või mingit arutelu pidada. See aga tundus mu sõbra jaoks võimatu. Üksi! See on ju nii imelik!

***

Jutu lõpuks nii palju, et mul siiski on üks kinopilet täna õhtuks üle, nii et kui keegi tunneb, et tahab "Toni Erdmanni" vaadata, kuid samas ei taha ennast tunda kohustatuna minuga suhtlema (mida kinos nkn ei saa), siis võib mulle teada anda. Tallinnas loomulikult.

8 kommentaari:

Marca ütles ...

Oojaa! :) Ma pidasin oma ema kunagi hulluks rebeliks ja tõtt-öelda väga ei uskunud ka, kui ta rääkis, et käis üksinda pidudel, sest ma olin ka mingi vanuseni kindel, et üksi ei tohi kuhugi minna. Kooliajal ei käidud isegi vetsus üksi - "Tüdrukud, kes mu'ga vetsu kaasa tuleb?" Poisid irvitasid selle üle, aga me rääkisime, et koolivetsus elab koll Kaka-Kalle ja sellepärast ei tasu sinna üksi minna :P
Kinos ma olen ikka mitu korda üksi käinud, sest pole ju mõtet kaasa vedada teist lihtsalt seltskonna mõttes, kui teda see film/kontsert vms üldse ei huvita. Viimati käisin kinos Black Sabbathi kontserti vaatamas üksi ja isegi seal paistis, et enamik oli kellegi kaasa vedanud, mu kõrval mingi mees näppis iga viie minuti tagant telefoni, ilmselt tal oli sügavalt savi ekraanil toimuvast, aga oli sõbrale julgustuseks kaasa võetud...Uksel kohtusin tuttavaga, kes ka muidugi esimese asjana küsis, kus mu mees on, ma ütlesin, et valvab lapsi kodus, sest tegelikult on tõesti väga ebamugav lapsi paariks tunniks hoida anda, siis tagasi kiirustada, et lapsed õigel ajal magama saada jne. Kuhugi üritusele minnes on lihtsam lapsed terveks ööks hoida anda, aga filmiseansi puhul tundub see jälle mõttetu.

Madli ütles ...

Mhmh, tohutult ebameeldiv on olla kinos inimesega, keda vaadatav teos üldse ei huvita, kes niheleb, näpib telefoni ja pärast mingeid muljeid jagada ei oska. No miks teda siis üldse sinna kaasa vedada? Kõigil kehv elamus. Ma oleks ka oma abikaasa kaasa võtnud, aga last pole kuhugi jätta ja nii hiliseks ajaks ei taha võõrast kutsuda ka.

Madli ütles ...

Aa ja loomulikult ei käidud kunagi koolivetsus või klubide/pubide vetsudes üksi. Alati oli nii, et keegi tõusis püsti "Ma lähen nüüd vetsu" ning talle järgnesid kõik seltskonna tüdrukud.

notsu ütles ...

Sellest "kes minuga vetsu tuleb?" fenomenist ei saa ma hästi aru, aga sellest, et kui keegi juba läheb, järgnevad ka teised, saan küll. Ma arvan, et sellega on nagu köhimise või haigutamisega - kui keegi teeb ees, siis avastavad teisedki, et neil oli sama vajadus, enne ei pannud tähele, aga nüüd, kus keegi selle teadvuses esiplaanile tõi, ei saa enam ignoreerida.

Madli ütles ...

No see "kes minuga vetsu tuleb?" oli enamasti kood ja tähendas hoopis "Tulge kaasa, ma tahan mingit põnevat klatši jagada / huuleläiget laenata / et keegi mu asju valvaks". Vähemalt mul oli nii, ma ei tea, kas teised ka nii ... kummalised olid.

Nele ütles ...

Mulle meeldib omaette aega veeta. Aju puhkab ja saab rahus omi mõtteid mõelda. Ja pärast saab jälle sotsiaalne edasi olla. Mõned aastad tagasi jalutasin palju ja oi kui tihti olin Pärnu rannapromenaadil ainus täisealine, kaine ja üksik kulgeja. Pubisse vast üksi ei läheks, kui siis head bändi kuulama. Aga mu elu parim kontserdielamus oli "Singer Vinger" PÄrnu Vallikäärus, täitsa üksi käisin.
Aga ma vist olen mõne koha pealt liiga erak.

notsu ütles ...

Aa, kui kood, siis on ju täitsa mõttekas.

Pubisse on ka mul kõhe üksi minna. või noh. mingit tüüpi kohad vallandavad sotsiofoobia ja kui oma tuttavad on kaasas, siis nad justkui kaitsevad selle eest.

Mul on viimasel ajal veel lisandunud see, et hästi ei viitsigi enam kuhugi minna. Ja kui olen kahevahel - et ühest küljest nagu äge film/kontsert/muiduüritus, aga teisest küljest minu viitsimatus - siis üksi kaldun ma viimasel hetkel otsustama kojujäämise kasuks, viitsimatus võidab. Kui ma olen kellegagi juba kokku leppinud, et lähme, siis saan paremini jalad alla ja tavaliselt ei kahetse.

Madli ütles ...

Baari ei taha ma samuti üksi minna, sest üksi oleks seal igav ja pealegi tekitab üksik naine baaris ebatervet huvi ja ebasoovitavaid ligitikkumisi. Kontserdil olen ma üksi käinud, kui on väga hea artist - nt üks parimaid elamusi oli Muse'i kontsert, kus ma hüppasin üksinda esireas