Eneseanalüüs

Vahepeal on kiirem tööaeg läbi saanud ja seega on mind vallanud mõnus rammestus tehtud tööst. MA ei tea paremat tunnet kui see, et kõik on tehtud ja mis peamine – hästi tehtud. Juba selle tunde pärast tasub tööl käia, kuigi ega ma palka ka tagasi lükka.

Selle kibekiire tööaja jooksul oli mul siiski aega tegelda eneseanalüüsiga ja otsustada, et muutun ... halvemaks inimeseks. "Hea", "halb" ja "normaalne" on muidugi suhtelised mõisted, aga praegu kasutan ma neid oma senise moraalse mõõdupuu järgi. Kuidas halvemaks? Asi selles, et ma olen terve oma teadliku elu olnud see inimene, kellele kõik võisid ja isegi pidid pähe istuma, sest ma ei kurjustanud mitte kunagi, kui keegi hoolimatusest või mingil muul Hästi Tähtsal ja Olulisel põhjusel kuidagiviisi mulle ebameeldivusi valmistas. Nt hilines või unustas mõne minu jaoks tähtsa asja, ei täitnud lubadust või tegi veel mingeid sarnaseid asju, mis polnud küll pahatahtlikud, aga halvendasid minu elukvaliteeti. Tavaliselt andsin ma andeks, sest ma pidasin häid suhteid paremaks, aga pärast üht juhtumit suve lõpus, milles mu usaldust taas kuritarvitati, otsustasin ma, et ei, minu tunded on sama väärtuslikud kui teiste omad. Sellest ajendatuna tegin ma paar nädala tagasi midagi sellist, mida ma varem kunagi teha poleks julgenud (head suhted ikkagi ju): olin selle lubadusemurdja vastu äärmiselt ebaviisakas. Peaaegu viskasin ta oma kodust välja. Loomulikult tundsin ma ka ennast ise kehvasti, sest aastatepikkust "hea tüdruku" kasvatust, mille põhikoht oli see, et enda asjadest ja tunnetest tuleb teiste kasuks loobuda, pelgalt ühe õhtuga maha ei raputa ... aga praegu ma tunnen, et ma tegin õigesti. Et ma võin nüüd enda üle uhke olla, sest ma ei lasknudki endale taas pähe istuda ega naeratanud veel lisaks selle peale.

Eneseohverdamine on tegelikult päris kohutav eluviis. Ma millegipärast arvasin, et see tõmbab ligi armastusväärsust ja viib elus edasi, aga vastupidi. Ainus, mida see ligi tõmbab, on kasuahnus.

Mul oli tegelikult veel paar teemat, millest kirjutada, aga kuidagi ei viitsi. Ernstist tahaks ka veel kirjutada, täpsemalt meie koosveedetud ajast ja sellest, kuidas see vaimse tervise värk, mida ma siin viljelen, läheb, aga selleks oleksin ma pidanud hakkama beebiblogi pidama, mitte pahaaimamatuid lugejaid titejuttudega piinama. 

Eile aga sorteerisin vanu pilte ja leidsin ühe vahva. Olgu ta siis siin ka.

La Manchas

Sügispildid

Enne, kui talv kätte tuleb, panen siia üles mõned sügispildid, sest hea ju meenutada.

Sügise esimene päev ja nagu hipsterid ikka, Linnahalli katusel. Valvasin, ega keegi värvima ei tule vms.

Perepilt Ülemistes

Kunagi olin Kristiine ägedaim jäätisemüüja ja nüüd, üle 10 aasta hiljem tulin koos Ernstiga nostalgitsema.

Veel Ernsti: üks tuttav torises, et tänapäeva lapsed võiks rohkem klotsidega mängida, mitte igasuguse muu jamaga (multikad, brändihullus) tegeleda. Me oleme õigel teel.

Meie igapäevaseid selfisid ... Ostsin uue kollase jaki ja kohe pidin seda pildistama. Khm, nagu näha, on jakk kohe eriti pildi peal.

Kvaliteet jätab soovida, aga emotsioon loeb: koolis toimus vilistlasmälumäng ja meie tiim oli kohe kindlasti kõige lõbusam. Muide, vaadake, kui äge särk mul on!

Praeguseks kõik.

Massaaž

Katsetame massaažilaua kandevõimet.

Juhtus selline asi, et Sten läks septembris Hiina massaaži ehk Tui Na'd õppima. Alguses sobis harjutamiseks hästi riisipadi, aga mida aeg ja oskused edasi, seda rohkem on vaja inimeste peal harjutada. Milles probleem: mina ja mu valutav alaselg oleme ju olemas! Aga kaua sa ikka üht inimest masseerid, nii ei õpi ju midagi! Nii hankisime me endale koju massaažilaua ja muud vajalikku atribuutikat. Mõned tuttavad on juba oma valutavate kehaosadega käinud ja rahule jäänud, nii et tulevikus äkki-äkki ... on üks meist siin massöör. Elame, näeme. 

Jõuludest ja muust

Nii palju tööd on.

Kohustuslik vingumine tehtud, aeg liikuda positiivsemate teemade juurde. Järgmisel aastal tuleb Eestisse tervelt kaks vana rokipeeru ja ma pole veel suutnud otsustada, kummale minna. Ühest küljest meeldib mulle Guns & Roses rohkem, aga teisalt jälle ... Iron Maiden sobiks mu (majanduslike) plaanidega paremini. Peab uurima ja otsustama. Aastalõpud on alati keerulised, sest jõulud ja ägedad bändid ja ... Kuidas ma kogu logistikaga hakkama peaks saama?

Vahepeale üks kurb uudis ka, mida kõik juba niikuinii teavad: Itaalia ei pääsenud MMile. Kõige rohkem kahju on mul Buffonist, kes pidi oma karjääri nii kehvasti lõpetama. Ülejäänud Itaalia meeskond jätab mind suhteliselt külmaks, sest parimad on sealt niikuinii juba läinud. Aga ... see on ju Itaalia! MM ilma Itaaliata on nagu Napoleoni kook ilma konjakita. Kelle poolt ma nüüd siis olen, ah? Mu igavene lemmik Saksamaa Neuer on ka vigastatud, nii et sinna ei saa ma ka erilisi panuseid panna.

***

Kuna ma pealkirjastasin postituse nii pühaselt, siis natuke teemakohaselt ka: tööl on mul juba ammu jõulud käes ja see tähendab ka seda, et kui ma vaatan kalendrisse ja näen seal novembrikuud, olen ma pisut nõutu: oot-oot, mida ma siin juba mitu nädalat tähistanud siis olen? Kodus olen ma suutnud siiani tagasihoidlikku joont ajada, aga kui ma nägin poes pisikesi diskokuule, siis ostsin need ikkagi ära, riputasin lakke ja teesklesin, et need on jõulukaunistused. Lisaks olen ma mõelnud välja ka selle aasta jõulutraditsioonid. Asi on nimelt selles, et mul on kodus üks pärdik, kes hakkab juba jõuludest ja muust säärasest aina rohkem ja rohkem aru saama, nii et midagi vahvat võiks ju jõulukuul teha. Küll aga ei leia ma, et see "vahva" peaks olema igahommikune nänn sussi sees või mingi juraga täidetud advendikalendrid. Juba mõte sellele tekitab külmavärinaid. Aga lasteaias õpivad nad jõululaule, kus räägitakse päkapikkudest ja ma olen vist ise ka pahaaimamatult maininud, et headele lastele tulevad päkapikud ... Mida siis teha? Teeselda, et päkapikke siiski pole? Õnneks aga on olemas sakslased ja nende jõulutraditsioonid ja kuna ma ise olen ka piisake saksa verd, siis otsustasin, et ei mingeid päkapikke, Ernstile tuleb hoopis Nikolaus. 5. detsembri õhtul paneme sussi kamina peale ja 6. detsembri hommikul vaatame, mis sinna sisse toodud on. Kõik. Teised jõulutraditsioonid, mis niivõrd asjade ja tarbimisega seotud pole, on meil käik jõuluturule, piparkookide meisterdamine, kodune jõulukaunistamine, jõululaulude laulmine (kui Ernst laseb, praegu on ta nõus kuulama ainult "Sa vaid kuulatut") ja paar jõulukontserti-etendust ka. Lisaks siis veel lasteaiaüritused. Jõulukinkidega lahendasin ma samuti olukorra endale kõige paremini: ainult üks kingitus ja see ei tähenda mitte seda, et mina kingin ühe ja veel igaüks ühe, nii et kokku on hiiglaslik kuhi, vaid et mina kingin ühe ja kõik. Oma perekonnale ma juba ütlesin, et Ernstile on kink ostetud ja rohkem osta ei tohi. Ma loodan, et keegi teine kusagilt kinkidega välja ei hüppa, sest siis läheb mul juba raskemaks. Lihtsalt ... ma saan aru, et lastele on jõulud põhiliselt kinkide saamise aeg ja nii vahva on ju vaadata, kuidas laps kingihunniku üle rõõmustab, aga ma lihtsalt vihkan tarbimiskultust. Ma vihkan asju, mida ei kasutata, ma vihkan mõtteviisi "peab midagi kinkima" ja kõige vähem siin maailmas tahan ma ise hakata juurutama oma lapsele seda, et rõõm seostub asjadega. Praegu ta õnneks veel seda ei arva ja rõõmustab kõige rohkem siis, kui keegi külla tuleb või keegi ta kontserdile viib, nii et kuni võimalik, hoian ma tarbimismaaniat kodust eemal.

***

Lõppu väike soovitus ka: täna on etv2 pealt "Toni Erdmann" ja see on kohustuslik vaatamine kõigile.

Hommikukõnelused ehk kuidas maailm ei ole pehmete seintega ruum

Arutasime Steniga hommikul enne tööleminekut, et elektriautod on üks suur rohepesu, sest elektri tootmine on vähemalt Eestis küll kõike muud kui keskkonnasõbralik. Jõudnud arusaamisele, et me mõlemad oleme sama meelt, teatas Sten veel lisaks, et elektriautod on üleüldse kurjast, sest kuna nad nii vaiksed on, tekib nende tõttu ka rohkem liiklusõnnetusi. Mina kui "keerulise maailma" pooldaja hakkasin kohe vastu pröökama, sest "me ei saa elada maailmas, kus ise mõtlema ei pea ja kus kõik otsused on su eest tehtud. Ise peab lahtiste silmade ja avatud mõistusega ringi käima, mitte arvama, et maailm on pehmete seintega ruum, kuhu võib ettevalmistuseta sisse hüpata".

Põhimõtteliselt on mu point selge, eks? Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik kahjulik tuleb ära keelata ja kõik tervislik kohustuslikuks muuta. Kõik koledad reklaamid ja filmid keelata, raamatud tsenseerida, ohtlikud asjad viiekordse turvalindiga ümbritseda jne jne. Ma ei arva, et iga sõnavõtt peab olema hästi poliitkorrektne ja õpetlik ja inimesi valgustama. Või iga film õnneliku lõpuga. Mulle meeldib natuke teistsugune maailm,  selline, kus inimestel on pead otsas ja keeled teravad. Kus ei minestata roppuste peale. Lugesin hommikul Marca postitust blogimise pehmostumisest ja noogutasin hoogsalt kaasa: jah, jah, mis kuradi eetikakoodeks, segi olete keeranud või? Eetika, austus ja arusaamine, mida sobib kirjutada ja mida mitte, peaks ikka iseenda seest tulema, mitte et keegi kusagil kirjutab ette: selliseid sõnu ei tohi kasutada, selliseid teemasid ei tohi kajastada, reklaamida ei tohi ilma viitamiseta, kasutuid asju ei tohi üldse reklaamida, ebatervislikku eluviisi ei tohi propageerida ... Oeh. Kuhu jääb vabadus, lõbusus, huumor? Mu meelest võiks blogimisel olla ainult üks tingimus: kes nalja ei mõista, lendab minema.

***

Nii, pahandamised pahandatud, nüüd on aeg ilusateks piltideks.

Kõigest ja mitte millestki

Eelmisel nädalal oli mul puhkus ning hea ja ennastohverdava inimesena jätsin ka Ernsti lasteaiast koju. See tähendas muidugi loobumist igasugustest vedelemistest ja pikalt magamistest aga ... vahva oli. Ma sain kinnitust, et kuigi Ernst pole pärinud grammigi mu välimusest, siis iseloom on tal küll 100% minult – oma kunagisest beebivihikust lugesin, et ma olevat ka selline kange ja tahtmist täis olend olnud, kes a) ei tahtnud mitte midagi siis, kui oli vaja midagi tahta või b) tahtis kõike kohe ja korraga. Nii et praegu pole mul mitte mingisugust õigust vinguda. Oeh. Samas eelistan ma iga kell oma 2,7-aastast Ernsti, kellega on lõbus igal pool käia, kellega saab koos mängida ja tähti õppida ning kes saab asjadest aru 7-kuusele Ernstile, kes oli küll nunnu ja kõike muud sarnast, aga kellega koosviibimine just intellektuaalselt palju ei pakkunud. 

Seda ma tahtsingi öelda. Kaheaastased jonnipunnid on sada korda etemad kui mittemidagitegevad beebid. Uskuge mind! Uskuge mind ka siis, kui needsamad kaheaastased hüsteeriasse satuvad, sest nad ei saanud ise veekeedukannu tööle lülitada või toas tuld kustu panna. Või kui nad ei taha riidesse panna. Või või või ...

Igatahes puhkusest siis: ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi asjalikku. Käisime Ernstiga kohvikus ja raadiomajas, üksinda käisin Nancy kontserdil ja kinos. St mitte päris üksinda, aga ilma oma pereta. Ula pääl. Sellega seoses tekkis mul ühe naabriga mõttevahetus, kes oli äärmiselt meeldivalt üllatunud meie pere elukorralduse üle, mis seisneb selles, et me lubame Steniga teineteisel üksi või teistega väljas baarides käia. Kõik nimelt nii vabalt ei lubavat. Eks ma olen näinud jah, kuidas oma kaaslast kuhugi ei lubata, minnakse kaasa või siis lihtsalt solvutakse, kui teine kuhugi minna kavatseb, aga ma ise pole absoluutselt kunagi nii teinud. *Mõttepaus* Tõesti, mitte kunagi pole ma ühelgi oma sebitaval või peikal või abikaasal keelanud kuhugi minna. Loomulikult ootan ma sama ka vastu ehk et kui Sten nt tuleks reedel ja ütleks, et ei, sa ei lähe Ennukale, mida kõike sa seal muidu ei tee üksi, siis ... ta teaks, mis sellele järgneks. Tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim. 

Tänaseks kõik. Kuidagi on ika nii, et ma alustan rääkimist oma lapsest, aga lõpetan pidudega.