Eneseanalüüs

Vahepeal on kiirem tööaeg läbi saanud ja seega on mind vallanud mõnus rammestus tehtud tööst. MA ei tea paremat tunnet kui see, et kõik on tehtud ja mis peamine – hästi tehtud. Juba selle tunde pärast tasub tööl käia, kuigi ega ma palka ka tagasi lükka.

Selle kibekiire tööaja jooksul oli mul siiski aega tegelda eneseanalüüsiga ja otsustada, et muutun ... halvemaks inimeseks. "Hea", "halb" ja "normaalne" on muidugi suhtelised mõisted, aga praegu kasutan ma neid oma senise moraalse mõõdupuu järgi. Kuidas halvemaks? Asi selles, et ma olen terve oma teadliku elu olnud see inimene, kellele kõik võisid ja isegi pidid pähe istuma, sest ma ei kurjustanud mitte kunagi, kui keegi hoolimatusest või mingil muul Hästi Tähtsal ja Olulisel põhjusel kuidagiviisi mulle ebameeldivusi valmistas. Nt hilines või unustas mõne minu jaoks tähtsa asja, ei täitnud lubadust või tegi veel mingeid sarnaseid asju, mis polnud küll pahatahtlikud, aga halvendasid minu elukvaliteeti. Tavaliselt andsin ma andeks, sest ma pidasin häid suhteid paremaks, aga pärast üht juhtumit suve lõpus, milles mu usaldust taas kuritarvitati, otsustasin ma, et ei, minu tunded on sama väärtuslikud kui teiste omad. Sellest ajendatuna tegin ma paar nädala tagasi midagi sellist, mida ma varem kunagi teha poleks julgenud (head suhted ikkagi ju): olin selle lubadusemurdja vastu äärmiselt ebaviisakas. Peaaegu viskasin ta oma kodust välja. Loomulikult tundsin ma ka ennast ise kehvasti, sest aastatepikkust "hea tüdruku" kasvatust, mille põhikoht oli see, et enda asjadest ja tunnetest tuleb teiste kasuks loobuda, pelgalt ühe õhtuga maha ei raputa ... aga praegu ma tunnen, et ma tegin õigesti. Et ma võin nüüd enda üle uhke olla, sest ma ei lasknudki endale taas pähe istuda ega naeratanud veel lisaks selle peale.

Eneseohverdamine on tegelikult päris kohutav eluviis. Ma millegipärast arvasin, et see tõmbab ligi armastusväärsust ja viib elus edasi, aga vastupidi. Ainus, mida see ligi tõmbab, on kasuahnus.

Mul oli tegelikult veel paar teemat, millest kirjutada, aga kuidagi ei viitsi. Ernstist tahaks ka veel kirjutada, täpsemalt meie koosveedetud ajast ja sellest, kuidas see vaimse tervise värk, mida ma siin viljelen, läheb, aga selleks oleksin ma pidanud hakkama beebiblogi pidama, mitte pahaaimamatuid lugejaid titejuttudega piinama. 

Eile aga sorteerisin vanu pilte ja leidsin ühe vahva. Olgu ta siis siin ka.

La Manchas