07 november 2017

Kõigest ja mitte millestki

Eelmisel nädalal oli mul puhkus ning hea ja ennastohverdava inimesena jätsin ka Ernsti lasteaiast koju. See tähendas muidugi loobumist igasugustest vedelemistest ja pikalt magamistest aga ... vahva oli. Ma sain kinnitust, et kuigi Ernst pole pärinud grammigi mu välimusest, siis iseloom on tal küll 100% minult – oma kunagisest beebivihikust lugesin, et ma olevat ka selline kange ja tahtmist täis olend olnud, kes a) ei tahtnud mitte midagi siis, kui oli vaja midagi tahta või b) tahtis kõike kohe ja korraga. Nii et praegu pole mul mitte mingisugust õigust vinguda. Oeh. Samas eelistan ma iga kell oma 2,7-aastast Ernsti, kellega on lõbus igal pool käia, kellega saab koos mängida ja tähti õppida ning kes saab asjadest aru 7-kuusele Ernstile, kes oli küll nunnu ja kõike muud sarnast, aga kellega koosviibimine just intellektuaalselt palju ei pakkunud. 



Seda ma tahtsingi öelda. Kaheaastased jonnipunnid on sada korda etemad kui mittemidagitegevad beebid. Uskuge mind! Uskuge mind ka siis, kui needsamad kaheaastased hüsteeriasse satuvad, sest nad ei saanud ise veekeedukannu tööle lülitada või toas tuld kustu panna. Või kui nad ei taha riidesse panna. Või või või ...

Igatahes puhkusest siis: ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi asjalikku. Käisime Ernstiga kohvikus ja raadiomajas, üksinda käisin Nancy kontserdil ja kinos. St mitte päris üksinda, aga ilma oma pereta. Ula pääl. Sellega seoses tekkis mul ühe naabriga mõttevahetus, kes oli äärmiselt meeldivalt üllatunud meie pere elukorralduse üle, mis seisneb selles, et me lubame Steniga teineteisel üksi või teistega väljas baarides käia. Kõik nimelt nii vabalt ei lubavat. Eks ma olen näinud jah, kuidas oma kaaslast kuhugi ei lubata, minnakse kaasa või siis lihtsalt solvutakse, kui teine kuhugi minna kavatseb, aga ma ise pole absoluutselt kunagi nii teinud. *Mõttepaus* Tõesti, mitte kunagi pole ma ühelgi oma sebitaval või peikal või abikaasal keelanud kuhugi minna. Loomulikult ootan ma sama ka vastu ehk et kui Sten nt tuleks reedel ja ütleks, et ei, sa ei lähe Ennukale, mida kõike sa seal muidu ei tee üksi, siis ... ta teaks, mis sellele järgneks. Tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim. 

Tänaseks kõik. Kuidagi on ika nii, et ma alustan rääkimist oma lapsest, aga lõpetan pidudega. 

4 kommentaari:

Nele ütles ...

Beebi vs väikelaps teemal olen 100% sinuga nõus. Beebid on nunnud vaid siis kui nad on enda omad aga igal juhul eelistan 2-kuusele 2-aastast. Kõik lihtsalt pole beebiinimesed. Ja minu meelest on siiski märksa lihtsam hallata kasvõi jalgu trampivat ja jonnivat kolmeaastast mitte kolmekuust, kelle soove ja probleeme pead ise arvama ja oletama.

Madli ütles ...

Mittekõndivate beebidega on veel see häda. et neid peab igale poole tassima ja lisaks sellele vaatama, et nad ennast ära tappa ei üritaks. Prr! Kahesega on lihtne, sest üldiselt saab ta enda elushoidmisega ise hakkama.

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma annaks praegu pool kuningriiki sellele, kes mu 1,8-aastasele õueriided selga paneks. see on väljakutse! kui välja jõuame, siis olen omadega täitsa läbi ja märg.
beebieal on siiki ka oma võlu. eriti esimesed kuud.

Madli ütles ...

Oi jah, riiete selgapanemine on meil ka alati võitlus. Mul on valida, kas panen jõuga karjuvale lapsele riided selga või meelitan kavalusega: "Lähme naabripoisi juurde!" "Lähme lumega mängima!" "Lähme poodi jäätist tooma!" Sama lugu on siis, kui on vaja need samad riided ära võtta, aga siis olen ma tihti loobunud ja lasknud tal siis õueriietega natuke esikus solvuda. AGA beebi riietamise puhul kartsin ma kogu aeg, et tõmban käe otsast ära vms.