Eesti filmist

Vaatasin eile 2016. aasta filmi "Teesklejad" ja ... ei oskagi midagi öelda. Las ma teen kõigepealt hoppis neutraalse sisukokkuvõtte, äkki jõuan ennast selle jooksul koguda.

Mees ja naine sõidavad autoga. Vaikides loomulikult, sest eestlased ju teadupoolest ei räägi omavahel. Mingi hetk algab torm ja noh, kui mina oleks seal autos, siis ma kindlasti teeks mingi märkuse selle kohta, aga ei, mitte nemad – vaikus jätkub. Ilmselt on see selleks, et vaataja jõuaks ennast filmilainele viia ja sümboleid otsida. Igatahes, jõuab siis paarike mingisse majja (kuhu täpsemalt ja miks, seda ei mainita) ja hakkab seal ringi kolama ja asju näppima. Aa, mulle vahepeal meenus, et autos siiski korraks räägiti omavahel, midagi mingist sündimata lapsest, aga kuna dialoog oli Eesti filmile omaselt hääääästi pikkade pausidega, siis jõudsin ma selle unustada. Nii, majas sees ei toimu esialgu midagi, käiakse erinevates ruumides ja kommenteeritakse kellegi (ilmselt majaomaniku) rikkust. Dialoogidest, isegi neist vähestest, hõngub mingit tõrksust ja antipaatiat teineteise vastu, aga igaks juhuks ma nii põhjalikke järeldusi ei tee, sest ma olen näinud ka selliseid Eesti filme, kus om samasugused dialoogid, aga tegelased on teineteisesse hullupööra armunud.

Magamistoas viskutakse kohe voodile (aga loomulikult mitte SELLEKS, kamoon, laske nüüd atra seada) ja siis ütleb Mirtel Pohla (kes on peategelane), et siin on nii vaikne. TÄPSELT see, mida mina terve senise filmi mõelnud olin. Paraku aga ei tähenda see, et nüüd algaks tants ja trall, vaid hoopis veelgi enam vaikust. Ma arvan, et sel ajal peab vaataja taas sümboleid otsima ja mingeid punkte omavahel kokku panema, aga noh, mina seda ei teinud, vaid vaatasin niisama ilusat loodust. Loodus on seal tõesti ilus, kui nüüd kunstipoolt vaadata, kuid samas, kus Eestis siis pole ilus loodus? Maja see-eest, mida need peategelased imetlevad ja jumaldavad, on suht kole ja isikupäratu, aga RIKAS ja see tundub paarikesele hästi tähtis olevat. 

Vahepeal jõuab kätte järgmine päev ning paarike läheb randa. Vahepeal toimus kodus ka mingi tähendusrikas dialoog, mis andis aimu, et mehel on tööga kehvasti ja naine on sellepärast vist leilis. Vist, sest ega keegi ju ometi mingeid emotsioone väljendanud. Igatahes, rannas minnakse sõbralikult ujuma, aga äkki märkavad nad, et mingid pätid sorivad nende asjades. Naine paanitseb ja lükkab meest, et mine, mine, aja nad ära (selgusetuks jääb, miks ta ise ei lähe), aga mees tahab hoopis oodata, kuni need pätid ära lähevad, sest "paari rätiku pärast pole mõtet kangelast mängida". Kaldal tõuseb sellest muidugi draama, sest Mirtel Pohlat ikka täiega häiris see, et ta vees pidi ootama jne jne. Keset tüli kuulevad nad karjatust ning märkavad, et üks naine on mingi kivi otsas ronides viga saanud. Minnakse appi, kutsutakse külla ning mingi eriti suure usaldusmärgina palutakse veel neil võõrastel ööseks jääda. Tavapärane asi ju – ikka kutsuks mingid suvakad telkijad majja, mis pole üldse sinu oma. Priit Võigemast (tema on siis see teine peategelane) küll protesteerib hetkeks, aga ilmselgelt ei maksa mehe sõna seal majas midagi.

Vahepeal toimub siis lõimumine kahe paarikese vahel, mille käigus Mirtel Pohla otsustab majaomanikku teeselda. Oot, oot, hakkasin ma mõtlema – see on ju Eesti film ja Mirtel Pohla ja värki, miks keegi veel alasti ringi ei lippa? Õnneks saab mu küsimus kohe vastuse, sest Pohla heidab endalt riided ja läheb ujuma. Nende võõraste ees loomulikult. Pärast veab ta veel teise paarikese meespoole kuskile võssa et jätta kõikidele mulje, et nad tegelevad seal armastuse kõrgemate vormidega. Vahele pean mainima, et suur osa tegevusest toimub loomulikult vaikuses, sest ega keegi ju ometi küsi, kui teine alasti ringi jooksma hakkab või öösel kuhugi tihnikusse veab – ikka minnakse ja lubatakse ja vaadatakse jne. Kas tegelikult on ka eestlased nii apaatsed? Pärast jalutuskäiku, mille käigus Pohla end taas alasti võtab (sest miks mitte), minnakse tagasi majja. Sel hetkel otsustasin ma netist mingit arvustust lugeda, et samuti sümbolitest aru saada – mulle tundus, et neid on iga nurga peal, aga minu väike pea lihtsalt ei võta seda kõike. Ongi! Maja pidi olema sümbol, puhtad tööpinnad sümbol, mingi pikksilm ja lastetuba ja vettinud karumõmm ... Vaikus ka loomulikult. Lisaks lugesin ma, et tegemist on thrilleriga. Oookei.

Pärast arvustuse lugemist hakkasin uuesti vaatama ja vahepeal oli film ülehelikiirusel edasi läinud: mõlemad paarikesed on majas ja Pohla räägib teise paarikese naispoolele, et käis tolle mehega põõsas nihverdamas ning kas too ei tahaks tema mehega midagi sarnast. Priit Võigemastile saab sellest küllalt ning ta otsustab ära sõita, aga siis ikkagi ei sõida. Mõistlik. Vahepeal toimub veel mingit uimerdamist, aga siis istuvad kõik õhtusöögilauas ja sellel naisel (keda mängis vist Mari Abel), kellele räägiti, kuidas ta mees põõsas hooras, läheb kops üle maksa ning ta lööb oma mehele kahvli õlga. Kõik loomulikult ehmuvad ning Pohla hakkab vabandama, et oi, me tegime ju ainult nalja, ega me ju tegelikult kusagil põõsas käinud, see oli ju lihtsalt nali, kuidas te aru ei saa. Külalised seda nii naljakaks ei pea (huvitav küll, miks) ning Meelis Rämmeld (too on siis selle teise paarikese meespool) hakkab Pohlat ja Võigemasti mööda maja erinevate terariistadega taga ajama. Nood siis liduvad vannituppa ja hakkavad seal oma suhteprobleeme lahkama. Et miks nad ikka koos on, kui nad teineteist ei armasta – sellised tavapärased teemad, mida arutada, kui kirvemõrtsukas taga ajab. Samal ajal, kui nemad vannitoas vaidlevad, toimub maja peal hull möll ja klirin ja karjumine. Millalgi jääb aga kõik vaikseks ja siis julgevad nad välja tulla. Priit on vahepeal kusagilt püstoli saanud, nii et ilmselgelt on kohe julgem tunne. Teisest paarikesest pole aga kippu ega kõppu. Mida siis ikka teha, kui tagaajajad on kadunud – hakkame ise neid taga ajama! Seda nad loomulikult teevad, sõidavad lähedalasuvasse kämpingusse ja puha, aga ei leiagi noid, sest ÄKKI olid nad hoopis nende väljamõeldis? Müsteerium, müsteerium ja õnnelik lõpp.

***

Nii ja minu mõtted? Ma eelistaks vaadata selliseid filme, mis pole sümbolitest nii tiined, et tavainimene enam millestki aru ei saa. Teiseks (ja see ei puuduta vaid "Teesklejaid"): kes, kurat, neid idiootseid dialooge kirjutab? Kas nad tõesti pärast filmiüle vaadates ei näe, KUI ebareaalsed ja haiged need on? Mein Gott. Tulge inimeste hulka ja vaadake, kuidas inimesed päriselt suhtlevad.

Jõulud läbi

Vähemalt vabad päevad on läbi, jõulutralli jagub ilmselt uue aastani. Mõnus oli kodus vedeleda ja mitte midagi kasulikku teha. Lihtsalt lugeda, lapsega mängida, kui kõht juba selgroo külge kleepumas oli, ka natuke süüa teha ... Selleks puhkusepäevad ongi. Naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul seda tunnet, mis mul vanasti jube tihti vabadel päevadel oli: välja! Muidu jookseb elu eest ära. Mkm, elu jõuab oodata, kuni ma paar Rootsi krimkat läbi loen.

Kingivabad jõulud möödusid igati edukalt. Ma oleks viimasel hetkel murdunud ja Ernstile veel midagi (peale planeeritud kingi) kotti poetanud, aga õnneks on mu kasvatus tugevam kui ma ise: kui ma heldinult mänguasjapoes ringi vaatasin ja kleepsuraamatut valisin, teatas Ernst: "Ei võta siit midagi, läheme tädi Epu juurde!" Mulle tuli suisa pisar silma. Kinki suhtus ta ettevaatlikult, nagu ta ikka uutesse asjadesse suhtub, aga mängis sellega mõlemal jõulupühal andunult, nii et jess! Asja ette läks! Ning taas veendusin ma jõuludel selles, et enamik laste (vähemalt selliste kahe-kolmeaastaste) soovidest on vanemate poolt tingitud. Kust ta ise oskaks mingeid brändikaupu nõuda, kui keegi poleks talle öelnud, et oo, vau, kui lahe see on? Nii otsustasingi, et parim kink on koosveedetud aeg ja veetsin vägagi palju väga rõõmsat aega põrandal puslesid kokku pannes, legomaja ehitades ja bussi mängides. Ernst oli rõõmus. 

Ahjaa, Rootsis käisin ju ka! Tavaliselt on tükk tegu nuputamisega, KUHU täpselt selle vähese aja jooksul minna, mis kruiisil linnaavastamiseks on, aga seekord mitte, sest me läksime ...

... ABBA muuseumi. Ma valetaks, kui ma ennast tulihingeliseks ABBA fänniks tituleeriks, aga isegi minul oli seal tohutult lõbus. Mis siis veel tõelisel ABBA fännil? Muuseum oli üsna krõbeda sissepääsuhinnaga (ca 25€), aga tegemist jagus seal mitmeks tunniks. Sai viktoriine teha, karaoket laulda, niisama laulda, tantsida, laval koos ABBAga laulda ... Ja kellele laulmine ja tantsimine liiga aktiivsete meelelahutusviisidena tunduvad, saavad rahulikult pilte ja riideid vaadata ning infotahvleid lugeda. Mina eelistasin loomulikult tantsimist ja laulmist, sest noh, ma eelistan ALATI tantsimist ja laulmist. Muide, tasub tähele panna, et tegemist on sularahavaba muuseumiga, nii et kõik vahetatud Rootsi kroonid tasub targu koju jätta. Üldse olevat Stockholm aina enam ja enam muutumas pangakaardikesksemaks, mis ühest küljest on ju tore (minusugusele sularahafoobikule), aga teisest küljest ... ma kipun vanamutiliku tõrkega suhtuma igasugustesse uuendustesse – mis saab, kui masinavärk katki läheb või keegi süsteemi häkib või ... 

Rohkem me Rootsis teha ei jõudnudki. Laeval ma samuti suuremat osturallit ette ei võtnud, vaid piirdusin ühe väikese lagritsakotikesega. Stenile loomulikult, ma ise proovin suhkrutarbimist vähendada. Ma võiks sellest pikalt jahuda, aga ei, noored, see pole see aeg ja koht.

Nüüd on aasta lõpp lausa käega katsutav ja mul pole ausalt öeldes aastavahetuseks ühtegi plaani. Tähendab, esialgne plaan on olla kodus, proovida teha natuke peenemaid roogi ja siis (kui need peenemad road välja pole tulnud) minna linna peale ringi vaatama ja ilutulestikku nautima. Ilmselt mitte Vabaduse väljakule, sest mu elu on mulle veel kallis, aga võib-olla kuhugi mere äärde. Elame-näeme.

Seni aga teen tööd nagu üks korralik daam kunagi.

"November"

Ma lükkasin "Novembri" vaatamist pikalt edasi, sest ma eeldasin, et tegu on tüüpilise Eesti filmiga, mis on täis pikki pause, kaamost, ängi, sümboleid, tühja randa, puid jne jne. Eile aga olin nohusena kodus ja mõtlesin, et mis oleks parem viis nohu ravimiseks kui üks korralik ja sünge Eesti film?Asusin vaatama.

Mõneti ole mul õigus. Dialoogid olid ehteestifilmilikult ebareaalsed, täis pikki ja arusaamatuid pause, inimesed kõnelesid lihtlausetega, kõik kohad olid täis sümboleid ja kaamost ning loomulikult oli kogu film mustvalge. Mis mind aga täielikult hämmastas, oli ängi puudumine. Kõik ju viitas sellele – vastamata armastus(ed), sünge ja kunstiline pildikeel, Taavi Eelmaa ... otsin, mis ma otsin, aga ängi ei leia! Vastupidi, päris naljakas oli hoopis! Jäin lummatult vaatama, sest ma ei uskunud oma silmi. Poole peal muidugi keeras ikka tüüpiliseks vaikivaks Eesti filmiks ära ja siis ma juba nii lummatud ei olnud. Lõpp oli samas jällegi väga hea. Ei, tegelikult tahaksin ma "Novembrit" mõnele välismaalasele, kes enne Eestis käinud pole, näidata ja talle öelda, et me elamegi siin nii, vähemalt maal. Kuidas linnas elatakse, seda vaadaku "Sügisballist".

Eesti Laul 2018 - 1. poolfinaali laulud

Elina Nechayeva - "La Forza"

Kohati läks liigseks kriiskamiseks minu jaoks, aga samas kartsin ma hoopis hullemat, kui ma esitajat nägin. Mitte, et mul Elina vastu midagi oleks, see, kuidas ta "Raadiot" laulis, meeldis mulle väga, aga no pole ooper mu teetass ja ma eeldasin, et eks siit mingi ooperilaks tuleb. Keskelt lõi tümpsu ka sisse, nii et mulle meenus kohe mingi Evelin Samuel eurolaul (oli vist "Diamond of Night"). Ei midagi üllatavat, kui just lavashowga ei rabata, aga ma ei usu - raudselt seisab Elina pika kleidiga keset lava, tuul juustes.

Desiree - "On My Mind"

Tavaline raadiopopp, mis ilmselt kellelegi meelde ei jää. Või kui jääb, siis ainult see mantrana korrutatav refrääniosa, aga kes seda kus laulis ... Igav. Edasi nüüd vaevalt saab.
Täiendatud: proovisin just (5 minutit pärast kuulamist) laulu meenutada, aga no üldse ei meenu.

Miljardid - "Pseudoprobleem"

Esimest korda kuulsin seda laulu "Rahva oma kaitse" vahepalana ja toona mõtlesin, et appppppi, kui igav! Kerige edasi! Praegu kuulasin uuesti, teatava eelarvamusega muidugi, sest mulle ei meeldi eriti Marten Kuningas ja see, et ta endast nii palju arvab. Ikka on igav. Sõnad on muidugi head, aga neid võiks keegi hoopis luuletusena ette kanda, sest viis oli lihtsalt tüüpiline inin ja võiks olemata olla. Liiga hipsterlik minu jaoks, tähelepanu kipub hajuma.

Stig Rästa - "Home"

Algab täpselt nagu see mingi Prantsuse tšiki laul "Lolita", jätkub nagu Ed Sheeran (vist?) või nagu mõni teine välismaine lembelaulik, keda ma üldse ei kuula. Siit ka mu arvamus: laul on ju hea produktsiooniga, Stig suudab kindlasti laval suuri kutsikasilmi teha ja kitarriga naisi võrgutada, aga selleks, et mulle meeldida, on ikka rohkemat vaja, kui hüüda lavalt "Give a little love to me". Eurovisioonile iseenesest sobiks, ma juba kujutan ette, kuidas ta kitarriga laval istuks, ümber küünlad ja hulluvad naised. Mina eelistan aga natuke tooremat muusikat ja KUI viitsin, siis pärast näitan ka, millist.

Tiiu x Okym x Semy - "Näita oma energiat"

Oeh. Tahaks näha nüüd selle laulu lavaversiooni näha, kuigi raudselt mingi suvaline karglemine. Mulle ei meeldi sellised "oujee, oleme nii energilised" tüüpi laulud. Räpi vastu pole mul midagi, aga too üllitis meenutas millegipärast neid Skyplusi (?) tõlkelaule - sõnad olid lihtsalt nii kohutavad. 

Aden Ray - "Everybody's Dressed"

Oi, selle järgi tantsiks küll! Kuigi laulja hääl on nii nõrk ja kehv, et refrääni ajal hoidsin ma kõrvu kinni, siis mõnus rütm päästab. Teist korda muidugi ei viitsiks kuulata (refrään on ikka kohutavalt halb - ma loodan väga, et mitte taotuslikult), lõpp hakkab venima, aga tubli, et üritab! Ma kardan muidugi, et otse võib see refrään isegi veel kohutavam olla, aga elame, näeme.

Sibyl Vane - "Thousand Words"

Algus on paljutõotav, aga refään vajub ära. Minu maitse jaoks veidi liiga mažoorne, aga see on minu isiklik tragöödia - meeldivad ju mulle nt Kosmikud ja Metro Luminal, kes on ühed melanhoolsematest bändidest üldse. Aga tulles tagasi selle laulu juurde: kui ma ei teaks, et kõik Sibyl Vane'i laulud on sellised, siis ma täiega fännaks praegu, sest ometi üks laul, mis natuke meenutab rokki! Aga kuna ma tean, siis olen veidi pettunud.

Etnopatsy - "Külm"

Miks, miks peab igal aastal olema mingi etnolaul? Miks? Mulle üldse ei meeldi selline etnosült! Jube kurb on see, et lauljad on väga ilusate häältega ja kahtlemata ka musikaalsed - miks ennast sellise jura peale raisata? Sõnad on ka veidi lihtsakoelised ja see hella-hellatamine tekitab tülgastust. 

Iiris & Agoh - "Drop That Boogie"

Esimene emotsioon: nagu Nicky Minaj + Kesha ju! Kuulan edasi ja pettun. Iirisega olen ma lapsepõlves koos laulnud ja ma tean, et ta suudab ikka palju enamat kui see laul. See on aga pehmelt öeldes ... igav. Iiris võiks rohkem oma häälega mängida - tal on selline hääl, mis meeldib väga või ei meeldi üldse, aga on kahtlemata väga omapärane ja mängitav. Miks siis valida selline isikupäratu laul, mille isegi mina saaksin ära laulda? Kahju, ma ootasin enamat.

Vajé - "Laura (Walk With Me)"

Kõlab nagu mõni Rootsi bänd, Avicii või SHM ja kuna eelpoolnimetatud mulle meeldivad, siis miks mitte, võib kuulata küll. Poole peal muutub natuke igavaks ja hakkab häirima see, et ma oleks seda laulu justkui kusagil varem kuulnud. Aga kus? Ma jäingi hoopis sellele mõtlema ja seega ei suutnud laulule keskenduda.

***

Midagi eriliselt silmapaistvat polnudki, ei heas ega halvas mõttes. Aa, see etnojura oli, aga ilmselt kõikidele teistele see meeldib, mina olen lihtsalt imelik. Edasi saadaksin viimase laulu, Sibyl Vane'i ja Elina ka - mitte, et ta mulle meeldinud oleks, aga las inimene laulab, kui ilusti oskab. 

Aga endiselt - kuhu jäi kvaliteetne Eest metal ja rokk? Näited siin:

Kinkimisest

Mul on hea meel näha, et üha enam inimesi loobub jõulude ajal kinkide tegemisest ja pühendab tähelepanu hoopis näiteks heategevusele või siis lihtsalt oma kallitega koosviibimisele. See viib mu mõtted ja lootuse sinnani, et äkki, äkki kunagi ongi jõulud hoopis midagi muud kui kingipüha.

Mis kinkimises halba on? Tore on ju häid inimesi mõne ilusa asjaga meeles pidada! Tõesti, on küll tore. Mis aga pole tore, on see, kui inimesed, peas mantra "ma pean midagi kinkima, ma pean midagi kinkima", jooksevad mööda Prismat ja Selverit ning ostavad kokku asju, mis ei meeldi ei neile ega ka kingisaajatele. Või öelge mulle keegi, kellele meeldib laulev kuuseke? Ma ei tea kedagi. Enamasti maanduvad sellised õudused küll loosipakkides, mida IKKA VEEL millegipärast mõnelpool tehakse – miks pole veel aru saadud, et pole olemas sellist asja, nagu "universaalne kingitus"?

Ma toon näiteks enda. Ma olen näiteks kõigesööja, nii et ma võtan alati rõõmuga vastu igasugused söögiasjad, kommid ja šokolaadid ja kui ma isegi seda kõike ise ei tarbi, siis kodus on mul piisavalt isendeid, kes maiustustest vaimustuvad. Sama aga ei saa öelda igasuguste muude "neutraalsete kingituste" kohta, nagu näiteks küünlad, sokid, kruusid, ilusad nõud, dekoratsioonid jne jne. Küünlaid ma ei põleta, sest ma elan puitmajas (mille üks külg on põlenud) ja mul on paaniline hirm, et ma unustan küünla põlema ja siis põleb ka teine majakülg ära. Lisaks sellele ei talu ma lõhnaküünalde ega viirukite lõhna. Kruuse on mul kodus piisavalt ja ma rõõmustan ainult selliste kruuside üle, mis tulevad kaugelt maalt. Ilusad nõud .. no pole minus seda esteedigeeni! Ma ei oska absoluutselt hinnata selliseid asju! Kusjuures isegi raamatuid ei saa mulle kinkida, sest enamik meeldivaist on mul läbi loetud ja mingit jura, mida paraku hästi palju poelettidel on, ma ei taha. Nt elulood – üldse ei huvita. Kokaraamatud samuti mitte, sest kui ma midagi küpetada tahan, otsin vajaliku retsepti netist. 

Kui ma võtan veel mõne näite, siis mu emale ei saa kinkida neid kõigile meeldivaid šokolaadikarpe ja juustukomplekte, sest ta lihtsalt ei söö neid. St kes tahab, võib neid kinkida ikkagi, siis saan mina need endale :) Nali naljaks. Peaaegu sama lugu on mu mõlema õega, kes ei salli neid ülihäid haisvaid juuste. Veini ei joo meist keegi. Tegelikult ei saa meist kellelegi alkoholi kinkida, sest me tarbime seda ikka ülivähe. Kui üldse. Mu vend on igasuguse söögiga väga pirts ja sööb ainult sellist kraami, mis on keemiast üleujutatud ega maitse enam nagu söök. Sellised asjad on aga paraku nüüd poodidest pagendatud. Mida siis kinkida? Kinkekaarte? Mina armastan väga kinkekaarte (eriti raamatupoodide ja söögikohtade omi), aga ma tean ka inimesi, kellel kinkekaardid seisma jäävad, sest nad ei viitsi poodides käia.

Ühesõnaga, raske on see kingimajandus ja see on ka põhjuseks, miks meie pere on kingitegemisest loobunud. Teine põhjus on see, et ma olen elu jooksul saanud nii palju mõttetut saasta kingiks, mille puhul on kohe näha, et inimene pole kulutanud sekunditki mõtlemiseks, milline inimene ma olen – ükskord kinkis keegi mulle kaisulooma (ma olin siis juba täiskasvanud), teine jälle mingi feng shui raamatu, kolmas kokaraamatu (toona olin ma veel suurem kokkamispõlgur) ... Kahju hakkas kulutatud rahast ja sellest, et ma rõõmu teesklema pidin. 

***

Siia lõppu on ilmselt paslik mainida, et mu töökoht kinkis mulle parima kingi terves maailmas: palgatõusu!

Nimedest

Lugesin täna, et Ernst on kuni neljaastaste seas ainus omanimeline. Ma ei tea muidugi, kas see ka tõele vastab, aga kui vastab, siis väga äge igatahes. Ma mäletan täpselt hetke, mil mulle pähe turgatas, et Ernst võiks ikka Ernst olla: olin just kõrvale pannud tol hetkel lugemisel oleva Hemingway "Saarte hoovuses" ja lasin meie toonased nimevariandid peast läbi. Krt, ükski polnud nagu see ja kuigi ma ise oleksin tahtnud nime Otto, siis oleks see liiga imelik olnud, kui mõelda, kus ma töötan. Siis läks pilk raamatule ja peas lõi põlema pirnike: oot, oot, aga miks mitte Ernst? Edasine on ajalugu.

Ma ise olen selle valikuga väga rahul, aga ikka leidub inimesi, kes esimese asjana ohkavad: "Iiiissand, kui keeruline seda hääldada on!" No ja mis siis, mõtlen mina, sest ega ju praegused Ernstid kõik täiskasvanutena sündinud. Küll õpib! Ja õpibki, kuigi praegu kõlab tema suust fraas "Ernsti oma" pigem "Eesti oma", mis pole ka iseenesest halb. Tahtmatult olen ma andnud ka väga patriootliku nime. No ja mis raske hääldada – kõik nimed ei peagi olema mingid tuti-pluti lalinad, mõni võiks ikka tugev ja mehelik ka olla. 

Ma olen kindlasti enne ka jahunud nimedest, aga mu meelest on nimetrendid nii põnevad. Miks mingeid nimesid pannakse? Kuidas tekivad populaarsed nimed? Mu ema rääkis kunagi, et pärast seda, kui Eestis näidati seriaali "Neli tankisti ja koer", muutus tohutult populaarseks mehenimi Janek. Mingil hetkel olid jälle hästi populaarsed kaksiknimed. Praegu on vist jube popid igasugused hipsterinimed, mis on kas ise välja mõeldud, mingist teisest keelest võetud või siis jumal teab, kust leitud. Paar-viis aastat tagasi olid üsna popid vanad nimed. Mis järgmiseks?

Vaatasin ka statistikaametist, et vanusegrupis 0–4 on hästi popp ka minu nimi. Kui naljakas! Ma mäletan, et kooliajal mulle üldse ei meeldinud enda nimi, sest see tundus nii ... vana. Teised olid Liisid ja Kristid ja Katrinid ja siis mina. Madli. Mu koolist polnud mitte kellelegi sellist nime ja millegipärast see häiris mind. Egas midagi, mõistus polnud enda teha. Praegu olen ma väga rahul, sest endiselt pole see väga levinud nimi, aga samas ka piisavalt tuntud, et inimesed seda kirjutada oskaksid (kuigi mult on küsitud "kas igerkiga, ääää). Ja eatu. Ma vähemalt arvan, et see nimi sobib nii 28-aastasele kui ka 82-aastasele.

Vana inimese hädad

Kätte on jõudnud aeg, mida ma aastas kõige vähem ootan ehk kingipakkimise aeg. Tavaliselt õnnestub mul igasugustest pakkimistest ja meisterdamistest eemale hoida, kasutades oma täiskasvanuvabandust, aga kuna lasteaeda oli jõulupakki vaja ja millegipärast tahtsin ma ise pakkida, siis veetsin ma eile päris mitu head minutit vandudes ja paberit kärtsutades. Ja ma pidin pakkima raamatu. Raamatu! Selle pakkimisega saaks viieaastane ka hakkama. 

Meisterdamisgeen on tervest mu perekonnast mööda läinud – ainus, kes igasuguste nikerdamist rohkem vihkab kui mina, on mu õde. Tema hakkab nutma juba siis, kui kuuleb sõna "origami". Minul käivad lihtsalt vahel sellised hood, mil ma mõtlen, et äkki prooviks ja siis saan aru, et see oli väga vale idee. Ma olen lihtsalt sündinud lödinäpp, kes ei oska isegi endale patsi punuda! Jumal tänatud, et mul tütart pole, sest siis oleks vist teatav kohustus talle soenguid teha ja patse punuda, aga tema peaks a) käima ringi mingite jubedate patsidega või b) käima ringi sorakil juustega. Nagu ma isegi, sest enda juustega ei oska ma samuti midagi mõistlikku pihta hakata.

***

Ega mu ülejäänud keha just paremini funktsioneeri, aga see käib vist pigem eaga kaasas. Täna ärkasin liikumatu põlvega, nii et pidin oma tavapärase 3 km pikkuse töötee kõndima longates. Miks ta ei liigu? Kindlasti mitte liigse sportimise pärast, sest mind ei saa kindlasti süüdistada liigses sportimises. Vasak õlg valutab ka ja hammastest ma parem ei räägi.

Tõotavad tulla ilusad jõulud.

***

Aga tegelikult tõotavad ka. Pidustused ja bakhanaalid algavad juba neljapäeval lasteaia jõulupeoga ning jätkavad reedel tööjõulukaga. Siis on küpsetamisõhtu, Hilton, paar rahulikku (hahaa) tööpäeva ja siis juba Rootsi. Ja jõuluõhtu. Ja aastavahetus. Jõuluvaheaega tahaks, et ikka igale poole jõuda.

Kass

Kuigi mu eelmises postituses väljaplärtsatatud hüüe, et hiire vastu aitab ainult kass, oli lihtsalt esimene emotsioon, siis mida edasi ma mõtlesin, seda tõsisemaks ma muutusin. Aga miks meil ei võiks olla kass? Loomapidamiskogemus on nii mul kui ka Stenil olemas: temal oli kass, mul koer. Samuti olen ma üsna harjunud kassidega, sest a) mu emal on kass, b) mu õel on kass ja c) mu teisel õel on kaks kassi (küll mitte Tallinnas, vaid Tartus). See tähendab ka seda, et mitte kellelgi meist pole allergiat või viha kasside vastu. No ja Ernst ... tema suhtub kassidesse rahulikult. Kui me mu ema juurde läheme, siis ta enamasti ei tee kassist väljagi, heal juhul teatab mulle etteheitvalt, et "kiisu ei taha pai". Ma olen talle nimelt õpetanud, et loomadesse tuleb suhtuda austusega ja kui kass eest ära läheb, siis tahab ta rahu ja talle ei tohi järele joosta.

Aga hirmud on mul ka ja kui ma neile pikemalt mõtlen, siis hakkan ma kassivõtuotsuses aina enam ja enam kahtlema. 

- Ma olen tohutu suur loomaarmastaja ja see tähendab seda, et kui ma juba praegu mõtlen sellele, et mu potentsiaalne kass kunagi sureb ... ei, ma ei taha seda südamevalu. Pärast mu koera surma ei taha ma enam kunagi ühtegi koera võtta, äkki juhtub kassiga samamoodi?

- Looma pidamine on vastutus. SUUR vastutus. Ma ei taha teda võtta lihtsalt diivanikaunistuseks, ma tahan, et tal oleks võimalikult hea olla. Piisavalt hea söök, piisavalt seltsi, rahu ja vaikust. Me elame praegu üürikorteris ja kuigi omanik andis meile loa koduloom võtta, siis äkki me kolime ja äkki me järgmisesse kohta pole loomad oodatud?

- Me elame korteris ja tegelikult tundub mulle üsna julma ahistamisena kassi ainult korteris pidamine. Ta on ju loom ja tahab õues käia, aga meie korterike on kõigest 35 ruutu väike! Kus ta siis jookseb? Ja kuigi ma näen, et mu ema kass on korterieluga väga rahul, siis ikkagi. 

- Äkki. Äkki juhtub midagi kassiga? Äkki jääb ta haigeks? Murrab midagi ära? Ronib ahju? Hüppab aknast välja? Kakleb hiirega ja jääb kaotajaks? Loomaarst ei ole odav lõbu ja ma ei tahaks kunagi sattuda olukorda, kus mulle vaatavad korraga vastu hiiglaslik haiglaarve ja tühi rahakott. 

Nii et mida siis teha?

Hommik

Eile jooksis hiir läbi toa. Tänaseks on planeeritud a) Äärmiselt Põhjalik Suurpuhastus, b) mürgiga kogu elamise ülekülvamine, c) kassivõtt.

Puumajades on hiired paratamatud, aga see ei tähenda, et nad mulle meeldiksid. Ma loodan vaid, et see oli lihtsalt üks juhuslik külaline, kes, avastades, et meil ei vedelegi sööki igal pool, nukralt minema läks.

Ma tahaks ka olla vahel väike 28-aastane laps, kes kõik kohustused teiste kaela lükkab ja mina võiksin tegelda oma hobikestega. Istuksin kodus ja loeksin raamatuid ja teeksin instapilte/-videoid. Ja tegeleks igasuguste idiootsustega, kirjutaks foorumites õelaid kommentaare ja ... ma ei tea, millega tänapäeva lumehelbekesed tegelevad? Igatahes, nali naljaks, kuigi vahel on täiskasvanuelu raske (eriti neil hetkedel, kui hiirt püüdma peab), siis muidu on ju päris äge. 

***

Rõõmu ka: meil oli tööl laomüük ning ma sain 2 kleiti ja 1 hommikumantli kokku 3,50 euro eest. Kas pole elu ilus?

Hambaravi

Mu elus on pm kaks erinevat perioodi:

– aeg, mil ma käin hambaravil;
– aeg, mil ma ei käi hambaravil.

Praegu on käsil too esimene periood. Eile käisin suure hirmuga hambaarsti juures, lahkusin sealt 82 euro võrra vaesemana ja pean veel jaanuaris tagasi minema. Midagi pole teha: nutan, lähen ja maksan. Ja kardan, sest mul on infantiilne hirm hambaarstide ees. 

Aga ma hakkasin hoopis mõtlema sellele, mida teevad need inimesed, kes peaksid samuti minema hambaarstile, aga rahakotis ulub tuul ja lihtsalt pole seda 82 eurot? Või vähematki? Kui isegi järelmaksu summa käib üle jõu või kui järelmaksu ei saagi? Mida teevad need inimesed, kui neil hakkab hammas valutama? Alati võib ju anda hästi abistava soovituse, et oleks pidanud ikka varem hambaarsti juurde minema ja kogu aeg hoolsalt kontrollis käima jne jne, aga ega see alati aita ka: mul nt kukkus poolteist aastat tagasi esmapilgul täiesti tervest hambast hiiglaslik tükk ära ja see põletik, mille tõttu mul sügisel hammas välja tõmmati, tekkis samuti üleöö. Pärast rasedust on paljudel samuti mineraalivarud üsna otsakorral ja hambad kipuvad lagunema – mida siis teha? Hambavaluga eriti kaua vastu ei pea ja tasuta saab abi vaid äärmiselt hullul juhul.

Elu on keeruline.

Jõulukuu

Räige peavalu on. Ma just kallasin omale vett pähe, et seda kuidagigi leevendada. Aitas küll, aga ainult hetkeks.

(Võtsin peavalutabletti, aga pidin kohe tualettruumi jooksma seda välja oksendama).

Täna lähen hambaarstile. Ilmselt ei vaja mu kehv tuju rohkem põhjendusi. Huvitav, kuidas suhtuks hambaarst sellesse, kui mul keset puurimist süda pahaks läheks?

***

Jõuluaeg toob esile kaht tüüpi inimesi: ühed, kes juba septembris hakkavad jõululaule ümisema, on ööl vastu 1. detsembrit stardipakkudel, et lõppude lõpuks saaks jõulukaunistused välja võtta, ja teised, kes kasutavad tervet detsembrikuud selleks, et kogu maailmale teada anda, kui mõttetud ikka jõulud on, kui mõttetud on kõik jõulukaunistused ja kingitused ja inimesed, kes jõule armastavad on ka lollid ja üleüldse on kõik üks suur tarbimine.

Ja siis olen mina, kellel on sügavalt suva, kuidas teised jõule veedavad. Peaasi, et mind millekski ei sunnita. Ma olen kingistressist loobunud, aga jõulupidude ja kaunistamise tralli teen ma rõõmsalt kaasa, sest mulle meeldib. Isegi päkapikud on meie kodus igahommikused külalised, sest lasteaias on isegi nädalakavas sees, et arutatakse, mida päkapikud tõid ja ma ei taha, et Ernst peaks tundma ennast tõrjutuna. Niisiis on igal hommikul saapa sees väike maiustus.

***

Jõulupeod! Mulle meeldib enda töökoha jõulupoliitika, et minnakse koos kuhugi heasse restorani sööma. Ei mingeid nõmedaid ühismeisterdamisi või kontserte või loosipakke või muud iba, mis mulle külmavärinaid tekitavad – lihtsalt hea söök ja meeldiv seltskond. Sel aastal läheme näiteks Olde Hansasse. Ma juba sajaga ootan, sest ise ma nii kallites restoranides käia ei jaksa, aga luksust tahaks ikkagi nautida. Aga! Mul on ju üks töökoht veel ja selle jõulupidu toimub Hiltonis! Seal peaks luksust oksendamiseni saama. Lisaks veel lasteaia jõulupidu, kodune istumine, väike reis Rootsi, jõuluooper Ernstiga ... Tegemisi peaks jaguma. Ühe hea sõbrannaga teeme ka oma jõuluõhtu, mil me piparkoogimuffineid teeme. Muide, kas pole nii, et kui kodus on umbes kaheaastane või veidi vanem laps, siis tahetakse koos igasuguseid nunnusid asju teha, näiteks piparkooke? Noh, ma mõtlesin ka, et päästaks Ernsti meisterdamisikaldusest – ostsin piparkoogitaina, kraamisin vormid lagedale ... ja siis tegin ise piparkooke ja kaunistasin neid ka üksi. Ernst vaatas pealt ja keeldus kaunistamisest. Ma ei tea, miks ma arvasin, et MINU laps huvitub söögitegemisest ja meisterdamisest?


Aastavahetuseks pole küll plaane, aga sinna on ka aega. Peaasi, et oleks õlut ja ilutulestikku ja head muusikat. Oih, kas ma tegin nüüd alkoholireklaami?