28 detsember 2017

Eesti filmist

Vaatasin eile 2016. aasta filmi "Teesklejad" ja ... ei oskagi midagi öelda. Las ma teen kõigepealt hoppis neutraalse sisukokkuvõtte, äkki jõuan ennast selle jooksul koguda.


Mees ja naine sõidavad autoga. Vaikides loomulikult, sest eestlased ju teadupoolest ei räägi omavahel. Mingi hetk algab torm ja noh, kui mina oleks seal autos, siis ma kindlasti teeks mingi märkuse selle kohta, aga ei, mitte nemad – vaikus jätkub. Ilmselt on see selleks, et vaataja jõuaks ennast filmilainele viia ja sümboleid otsida. Igatahes, jõuab siis paarike mingisse majja (kuhu täpsemalt ja miks, seda ei mainita) ja hakkab seal ringi kolama ja asju näppima. Aa, mulle vahepeal meenus, et autos siiski korraks räägiti omavahel, midagi mingist sündimata lapsest, aga kuna dialoog oli Eesti filmile omaselt hääääästi pikkade pausidega, siis jõudsin ma selle unustada. Nii, majas sees ei toimu esialgu midagi, käiakse erinevates ruumides ja kommenteeritakse kellegi (ilmselt majaomaniku) rikkust. Dialoogidest, isegi neist vähestest, hõngub mingit tõrksust ja antipaatiat teineteise vastu, aga igaks juhuks ma nii põhjalikke järeldusi ei tee, sest ma olen näinud ka selliseid Eesti filme, kus om samasugused dialoogid, aga tegelased on teineteisesse hullupööra armunud.

Magamistoas viskutakse kohe voodile (aga loomulikult mitte SELLEKS, kamoon, laske nüüd atra seada) ja siis ütleb Mirtel Pohla (kes on peategelane), et siin on nii vaikne. TÄPSELT see, mida mina terve senise filmi mõelnud olin. Paraku aga ei tähenda see, et nüüd algaks tants ja trall, vaid hoopis veelgi enam vaikust. Ma arvan, et sel ajal peab vaataja taas sümboleid otsima ja mingeid punkte omavahel kokku panema, aga noh, mina seda ei teinud, vaid vaatasin niisama ilusat loodust. Loodus on seal tõesti ilus, kui nüüd kunstipoolt vaadata, kuid samas, kus Eestis siis pole ilus loodus? Maja see-eest, mida need peategelased imetlevad ja jumaldavad, on suht kole ja isikupäratu, aga RIKAS ja see tundub paarikesele hästi tähtis olevat. 

Vahepeal jõuab kätte järgmine päev ning paarike läheb randa. Vahepeal toimus kodus ka mingi tähendusrikas dialoog, mis andis aimu, et mehel on tööga kehvasti ja naine on sellepärast vist leilis. Vist, sest ega keegi ju ometi mingeid emotsioone väljendanud. Igatahes, rannas minnakse sõbralikult ujuma, aga äkki märkavad nad, et mingid pätid sorivad nende asjades. Naine paanitseb ja lükkab meest, et mine, mine, aja nad ära (selgusetuks jääb, miks ta ise ei lähe), aga mees tahab hoopis oodata, kuni need pätid ära lähevad, sest "paari rätiku pärast pole mõtet kangelast mängida". Kaldal tõuseb sellest muidugi draama, sest Mirtel Pohlat ikka täiega häiris see, et ta vees pidi ootama jne jne. Keset tüli kuulevad nad karjatust ning märkavad, et üks naine on mingi kivi otsas ronides viga saanud. Minnakse appi, kutsutakse külla ning mingi eriti suure usaldusmärgina palutakse veel neil võõrastel ööseks jääda. Tavapärane asi ju – ikka kutsuks mingid suvakad telkijad majja, mis pole üldse sinu oma. Priit Võigemast (tema on siis see teine peategelane) küll protesteerib hetkeks, aga ilmselgelt ei maksa mehe sõna seal majas midagi.

Vahepeal toimub siis lõimumine kahe paarikese vahel, mille käigus Mirtel Pohla otsustab majaomanikku teeselda. Oot, oot, hakkasin ma mõtlema – see on ju Eesti film ja Mirtel Pohla ja värki, miks keegi veel alasti ringi ei lippa? Õnneks saab mu küsimus kohe vastuse, sest Pohla heidab endalt riided ja läheb ujuma. Nende võõraste ees loomulikult. Pärast veab ta veel teise paarikese meespoole kuskile võssa et jätta kõikidele mulje, et nad tegelevad seal armastuse kõrgemate vormidega. Vahele pean mainima, et suur osa tegevusest toimub loomulikult vaikuses, sest ega keegi ju ometi küsi, kui teine alasti ringi jooksma hakkab või öösel kuhugi tihnikusse veab – ikka minnakse ja lubatakse ja vaadatakse jne. Kas tegelikult on ka eestlased nii apaatsed? Pärast jalutuskäiku, mille käigus Pohla end taas alasti võtab (sest miks mitte), minnakse tagasi majja. Sel hetkel otsustasin ma netist mingit arvustust lugeda, et samuti sümbolitest aru saada – mulle tundus, et neid on iga nurga peal, aga minu väike pea lihtsalt ei võta seda kõike. Ongi! Maja pidi olema sümbol, puhtad tööpinnad sümbol, mingi pikksilm ja lastetuba ja vettinud karumõmm ... Vaikus ka loomulikult. Lisaks lugesin ma, et tegemist on thrilleriga. Oookei.

Pärast arvustuse lugemist hakkasin uuesti vaatama ja vahepeal oli film ülehelikiirusel edasi läinud: mõlemad paarikesed on majas ja Pohla räägib teise paarikese naispoolele, et käis tolle mehega põõsas nihverdamas ning kas too ei tahaks tema mehega midagi sarnast. Priit Võigemastile saab sellest küllalt ning ta otsustab ära sõita, aga siis ikkagi ei sõida. Mõistlik. Vahepeal toimub veel mingit uimerdamist, aga siis istuvad kõik õhtusöögilauas ja sellel naisel (keda mängis vist Mari Abel), kellele räägiti, kuidas ta mees põõsas hooras, läheb kops üle maksa ning ta lööb oma mehele kahvli õlga. Kõik loomulikult ehmuvad ning Pohla hakkab vabandama, et oi, me tegime ju ainult nalja, ega me ju tegelikult kusagil põõsas käinud, see oli ju lihtsalt nali, kuidas te aru ei saa. Külalised seda nii naljakaks ei pea (huvitav küll, miks) ning Meelis Rämmeld (too on siis selle teise paarikese meespool) hakkab Pohlat ja Võigemasti mööda maja erinevate terariistadega taga ajama. Nood siis liduvad vannituppa ja hakkavad seal oma suhteprobleeme lahkama. Et miks nad ikka koos on, kui nad teineteist ei armasta – sellised tavapärased teemad, mida arutada, kui kirvemõrtsukas taga ajab. Samal ajal, kui nemad vannitoas vaidlevad, toimub maja peal hull möll ja klirin ja karjumine. Millalgi jääb aga kõik vaikseks ja siis julgevad nad välja tulla. Priit on vahepeal kusagilt püstoli saanud, nii et ilmselgelt on kohe julgem tunne. Teisest paarikesest pole aga kippu ega kõppu. Mida siis ikka teha, kui tagaajajad on kadunud – hakkame ise neid taga ajama! Seda nad loomulikult teevad, sõidavad lähedalasuvasse kämpingusse ja puha, aga ei leiagi noid, sest ÄKKI olid nad hoopis nende väljamõeldis? Müsteerium, müsteerium ja õnnelik lõpp.

***

Nii ja minu mõtted? Ma eelistaks vaadata selliseid filme, mis pole sümbolitest nii tiined, et tavainimene enam millestki aru ei saa. Teiseks (ja see ei puuduta vaid "Teesklejaid"): kes, kurat, neid idiootseid dialooge kirjutab? Kas nad tõesti pärast filmiüle vaadates ei näe, KUI ebareaalsed ja haiged need on? Mein Gott. Tulge inimeste hulka ja vaadake, kuidas inimesed päriselt suhtlevad.



6 kommentaari:

Tilda ütles ...

Hahaha, arvustus on superhea, ma nüüd filmi küll enam vaadata eii viitsi!

Madli ütles ...

Ma meelega mõnda kohta ei kirjeldanud, et filmi vaadates põnevus säiliks :) Näiteks on filmis üks müstiline vereplekk ...

kristallkuul ütles ...

Ma tahtsin ka kirjutada sellest filmist, aga siis läks meelest ära.

Ma nimelt vaatasin just enne Teesklejaid järelvaatamisest 12 aastat orjana. Seal oli päris mitmes kohas vaikust. Sellist hetke, et keegi midagi ei rääkinud, muusikat taustaks ei mänginud, olid vaid loodushääled. Need olid väga läbimõeldud pausid. Olid nii õiges kohas, just selleks vajalikud, et saaks mingi filmi vaatamisest tekkinud sünge mõtte läbi sünteesida või sellel korraks peatuda.

Ja siis sinna otsa Teesklejad, kus vaikuspauside asemel on siin-seal vähesed jutupausid. Kus vaikus on põhiline ja mille jooksul muudkui haigutad ja haigutad, et millal see film siis lõpuks peale hakkab. Aga ei hakkagi. Ikka on vaikus, loodusvaated ja isegi grammigi muusikat pole. Pausi ajal pole millelegi mõelda, sest teemat pole veel avamagi asutud.

Mina kardan, et Eesti filmi tulevik ongi see, et kutsutakse kinno ja näidatakse seal 2 tundi jutti tühja vaadet merele. Või tühjale kaubanduskeskuse parkimisplatsile. Ja diibid kriitikud tulevad pärast seanssi kinost välja ja ruigavad Sirpi 4,5 km pikkuse teksti sellest, mis mõtted neil kõik selle aja jooksul tekkisid ja kuidas see kõik pidigi "filmi" eesmärk olema. Kümnest kümme.

Lugesin minagi pärast Teesklejate vaatamist arvustusi, et aru saada, mis kuradi värk käis. Mis sümbolid ja misasja. Ju ma olen siis lihtsalt väga rumal, et ma filme mõista ei oska. Kuigi, näed, 12 aastat orjana on pärjatud Oscaritega ja üldjoontes peetakse seda ka heaks filmiks. Ja ma julgen öelda, et sain sellest aru. Nii et ma ei tea, äkki viga ikka polegi minus?

Madli ütles ...

Ma olen täiesti nõus, et paljudes filmides kasutatakse vaikust, mis ei mõju nii kunstlikult kui Eesti filmides. "12 aastat orjana" olen ka ise vaadanud ning väga meeldis! Samamoodi on selliseid vaikusehetki nt "Toni Erdmannis", aga ka seal ei teki tunnet, et midagi oleks valesti. Eesti filmid on lihtsalt küllastunud vaikusest, tühjadest randadest, puulatvadest, tuulest ja muudest sümbolitest, millest tavavaataja (mina) aru ei saa ja millest tal ausalt öeldes juba ammu siiber on. Ma ei saa aru, miks on vaja kogu aeg nii hullult kunstipärane ja diip olla?

uurija ütles ...

Hahahaa... ärge unustage, mis asjad kandideerisid sajandi filmimotiiviks: pimedus, paljutähenduslikud silmad, hülgehall meri, raagus puu ja tuules kõikuv lamp. Selle koha pealt on "Teesklejad" ju igati eeskujulik eesti film, et kõik motiivid olid kenasti olemas (OK, raagus puud vist ei olnud). Aga jah, ma mõtlesin ka, et no ei saa kogu filmi ainult Mirtel Pohla vaatamisele üles ehitada, ta on küll ilus naine, aga mitte siiski NII ilus...

Madli ütles ...

Ma lisaks veel motiivinimekirja tühja ranna, puuladvad, mustvalged kaadrid, peegeldused...