07 detsember 2017

Hambaravi

Mu elus on pm kaks erinevat perioodi:

– aeg, mil ma käin hambaravil;
– aeg, mil ma ei käi hambaravil.


Praegu on käsil too esimene periood. Eile käisin suure hirmuga hambaarsti juures, lahkusin sealt 82 euro võrra vaesemana ja pean veel jaanuaris tagasi minema. Midagi pole teha: nutan, lähen ja maksan. Ja kardan, sest mul on infantiilne hirm hambaarstide ees. 

Aga ma hakkasin hoopis mõtlema sellele, mida teevad need inimesed, kes peaksid samuti minema hambaarstile, aga rahakotis ulub tuul ja lihtsalt pole seda 82 eurot? Või vähematki? Kui isegi järelmaksu summa käib üle jõu või kui järelmaksu ei saagi? Mida teevad need inimesed, kui neil hakkab hammas valutama? Alati võib ju anda hästi abistava soovituse, et oleks pidanud ikka varem hambaarsti juurde minema ja kogu aeg hoolsalt kontrollis käima jne jne, aga ega see alati aita ka: mul nt kukkus poolteist aastat tagasi esmapilgul täiesti tervest hambast hiiglaslik tükk ära ja see põletik, mille tõttu mul sügisel hammas välja tõmmati, tekkis samuti üleöö. Pärast rasedust on paljudel samuti mineraalivarud üsna otsakorral ja hambad kipuvad lagunema – mida siis teha? Hambavaluga eriti kaua vastu ei pea ja tasuta saab abi vaid äärmiselt hullul juhul.

Elu on keeruline.

2 kommentaari:

notsu ütles ...

mhmh. ma leiutasin üksvahe ühiskonnakihtide määratluse - need, kes võivad ilma mõtlemata hambaarstile minna, on jõukate klass. Need, kes saavad minna, aga peavad selleks rahaga klapitama või planeerima (meiesugused), on keskklass.

Madli ütles ...

Jah, Kusjuures ma olen kogunud endale just hambaarstihoiuse, et saaksin vajaduse korral kohe arsti juurde minna. Kui paljud peavad hoiuseid reisimiseks või remondiks, siis mul on tervisefond, sest lihtsalt oma palgast ma 82 eurtsiseid arveid lubada ei saa.