27 detsember 2017

Jõulud läbi

Vähemalt vabad päevad on läbi, jõulutralli jagub ilmselt uue aastani. Mõnus oli kodus vedeleda ja mitte midagi kasulikku teha. Lihtsalt lugeda, lapsega mängida, kui kõht juba selgroo külge kleepumas oli, ka natuke süüa teha ... Selleks puhkusepäevad ongi. Naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul seda tunnet, mis mul vanasti jube tihti vabadel päevadel oli: välja! Muidu jookseb elu eest ära. Mkm, elu jõuab oodata, kuni ma paar Rootsi krimkat läbi loen.

Kingivabad jõulud möödusid igati edukalt. Ma oleks viimasel hetkel murdunud ja Ernstile veel midagi (peale planeeritud kingi) kotti poetanud, aga õnneks on mu kasvatus tugevam kui ma ise: kui ma heldinult mänguasjapoes ringi vaatasin ja kleepsuraamatut valisin, teatas Ernst: "Ei võta siit midagi, läheme tädi Epu juurde!" Mulle tuli suisa pisar silma. Kinki suhtus ta ettevaatlikult, nagu ta ikka uutesse asjadesse suhtub, aga mängis sellega mõlemal jõulupühal andunult, nii et jess! Asja ette läks! Ning taas veendusin ma jõuludel selles, et enamik laste (vähemalt selliste kahe-kolmeaastaste) soovidest on vanemate poolt tingitud. Kust ta ise oskaks mingeid brändikaupu nõuda, kui keegi poleks talle öelnud, et oo, vau, kui lahe see on? Nii otsustasingi, et parim kink on koosveedetud aeg ja veetsin vägagi palju väga rõõmsat aega põrandal puslesid kokku pannes, legomaja ehitades ja bussi mängides. Ernst oli rõõmus. 

Ahjaa, Rootsis käisin ju ka! Tavaliselt on tükk tegu nuputamisega, KUHU täpselt selle vähese aja jooksul minna, mis kruiisil linnaavastamiseks on, aga seekord mitte, sest me läksime ...


... ABBA muuseumi. Ma valetaks, kui ma ennast tulihingeliseks ABBA fänniks tituleeriks, aga isegi minul oli seal tohutult lõbus. Mis siis veel tõelisel ABBA fännil? Muuseum oli üsna krõbeda sissepääsuhinnaga (ca 25€), aga tegemist jagus seal mitmeks tunniks. Sai viktoriine teha, karaoket laulda, niisama laulda, tantsida, laval koos ABBAga laulda ... Ja kellele laulmine ja tantsimine liiga aktiivsete meelelahutusviisidena tunduvad, saavad rahulikult pilte ja riideid vaadata ning infotahvleid lugeda. Mina eelistasin loomulikult tantsimist ja laulmist, sest noh, ma eelistan ALATI tantsimist ja laulmist. Muide, tasub tähele panna, et tegemist on sularahavaba muuseumiga, nii et kõik vahetatud Rootsi kroonid tasub targu koju jätta. Üldse olevat Stockholm aina enam ja enam muutumas pangakaardikesksemaks, mis ühest küljest on ju tore (minusugusele sularahafoobikule), aga teisest küljest ... ma kipun vanamutiliku tõrkega suhtuma igasugustesse uuendustesse – mis saab, kui masinavärk katki läheb või keegi süsteemi häkib või ... 

Rohkem me Rootsis teha ei jõudnudki. Laeval ma samuti suuremat osturallit ette ei võtnud, vaid piirdusin ühe väikese lagritsakotikesega. Stenile loomulikult, ma ise proovin suhkrutarbimist vähendada. Ma võiks sellest pikalt jahuda, aga ei, noored, see pole see aeg ja koht.

Nüüd on aasta lõpp lausa käega katsutav ja mul pole ausalt öeldes aastavahetuseks ühtegi plaani. Tähendab, esialgne plaan on olla kodus, proovida teha natuke peenemaid roogi ja siis (kui need peenemad road välja pole tulnud) minna linna peale ringi vaatama ja ilutulestikku nautima. Ilmselt mitte Vabaduse väljakule, sest mu elu on mulle veel kallis, aga võib-olla kuhugi mere äärde. Elame-näeme.

Seni aga teen tööd nagu üks korralik daam kunagi.

Kommentaare ei ole: