11 detsember 2017

Kass

Kuigi mu eelmises postituses väljaplärtsatatud hüüe, et hiire vastu aitab ainult kass, oli lihtsalt esimene emotsioon, siis mida edasi ma mõtlesin, seda tõsisemaks ma muutusin. Aga miks meil ei võiks olla kass? Loomapidamiskogemus on nii mul kui ka Stenil olemas: temal oli kass, mul koer. Samuti olen ma üsna harjunud kassidega, sest a) mu emal on kass, b) mu õel on kass ja c) mu teisel õel on kaks kassi (küll mitte Tallinnas, vaid Tartus). See tähendab ka seda, et mitte kellelgi meist pole allergiat või viha kasside vastu. No ja Ernst ... tema suhtub kassidesse rahulikult. Kui me mu ema juurde läheme, siis ta enamasti ei tee kassist väljagi, heal juhul teatab mulle etteheitvalt, et "kiisu ei taha pai". Ma olen talle nimelt õpetanud, et loomadesse tuleb suhtuda austusega ja kui kass eest ära läheb, siis tahab ta rahu ja talle ei tohi järele joosta.


Aga hirmud on mul ka ja kui ma neile pikemalt mõtlen, siis hakkan ma kassivõtuotsuses aina enam ja enam kahtlema. 

- Ma olen tohutu suur loomaarmastaja ja see tähendab seda, et kui ma juba praegu mõtlen sellele, et mu potentsiaalne kass kunagi sureb ... ei, ma ei taha seda südamevalu. Pärast mu koera surma ei taha ma enam kunagi ühtegi koera võtta, äkki juhtub kassiga samamoodi?

- Looma pidamine on vastutus. SUUR vastutus. Ma ei taha teda võtta lihtsalt diivanikaunistuseks, ma tahan, et tal oleks võimalikult hea olla. Piisavalt hea söök, piisavalt seltsi, rahu ja vaikust. Me elame praegu üürikorteris ja kuigi omanik andis meile loa koduloom võtta, siis äkki me kolime ja äkki me järgmisesse kohta pole loomad oodatud?

- Me elame korteris ja tegelikult tundub mulle üsna julma ahistamisena kassi ainult korteris pidamine. Ta on ju loom ja tahab õues käia, aga meie korterike on kõigest 35 ruutu väike! Kus ta siis jookseb? Ja kuigi ma näen, et mu ema kass on korterieluga väga rahul, siis ikkagi. 

- Äkki. Äkki juhtub midagi kassiga? Äkki jääb ta haigeks? Murrab midagi ära? Ronib ahju? Hüppab aknast välja? Kakleb hiirega ja jääb kaotajaks? Loomaarst ei ole odav lõbu ja ma ei tahaks kunagi sattuda olukorda, kus mulle vaatavad korraga vastu hiiglaslik haiglaarve ja tühi rahakott. 




Nii et mida siis teha?

7 kommentaari:

mallukas ütles ...

Loomale kindlustus :)?

Madli ütles ...

See niikuinii, AGA ta ju sureb ikkagi kunagi (ma tean, et ma olen imelik, et ma sellele juba nüüd mõtlen) ja mis ma siis oma südamevaluga teen?

mallukas ütles ...

noh, me kõik sureme kunagi :D selle loogikaga ei tohiks lapsi ka saada ega uusi sõpru leida, äkki midagi juhtub? loomad on ägedad! mul ämma üks kass elas mingi 17a :D

Madli ütles ...

No seda ma räägin, et ma olen imelik :) Aga ok, tegelikult on peamiseks põhjuseks, mis kaalukeele kassi mittevõtmise poole kallutab see, et ta ei saaks õues käia.

notsu ütles ...

selle mure vastu aitaks ehk, kui võtta varjupaigast kass, kes "eelmises elus" on olnud puhtalt toakass. siis ta ei oskagi midagi muud tahta ja õues hakkaks ainult kartma.

Nele ütles ...

Kui kass on algusest peale tubane siis ta tõesti ei oska muud tahta. Ja arvestades kui suure hulga ööpäevast kaslane tegelikult lihtsalt maha magab siis ei ole erilist vahet, kas ta teeb seda õues puu otsas või toas diivanil :)
Ja kui ei satu just erilise lähedusevajadusega kass siis ei vaja ta ju pidevat tegelemist, pigem lihtsalt on olemas ning ilmub siis kui tekib soov sügamist või pai saada. Ja kui ma ei eksi siis statistika järgi elavad toakassid rohkem kui 2x õuekassidest kauem.

Madli ütles ...

Ma üritan ennast ka selles kõiges veenda, aga kuidagi on siiski sisse juurdunud, et loom peab välja saama. A eks ma varsti lähen varjupaika ja uurin, kas neil on sobivaid kasse, kes ei kardaks lapsi ja kes armastaks rokkmuusikat :)