18 detsember 2017

Kinkimisest

Mul on hea meel näha, et üha enam inimesi loobub jõulude ajal kinkide tegemisest ja pühendab tähelepanu hoopis näiteks heategevusele või siis lihtsalt oma kallitega koosviibimisele. See viib mu mõtted ja lootuse sinnani, et äkki, äkki kunagi ongi jõulud hoopis midagi muud kui kingipüha.

Mis kinkimises halba on? Tore on ju häid inimesi mõne ilusa asjaga meeles pidada! Tõesti, on küll tore. Mis aga pole tore, on see, kui inimesed, peas mantra "ma pean midagi kinkima, ma pean midagi kinkima", jooksevad mööda Prismat ja Selverit ning ostavad kokku asju, mis ei meeldi ei neile ega ka kingisaajatele. Või öelge mulle keegi, kellele meeldib laulev kuuseke? Ma ei tea kedagi. Enamasti maanduvad sellised õudused küll loosipakkides, mida IKKA VEEL millegipärast mõnelpool tehakse – miks pole veel aru saadud, et pole olemas sellist asja, nagu "universaalne kingitus"?

Ma toon näiteks enda. Ma olen näiteks kõigesööja, nii et ma võtan alati rõõmuga vastu igasugused söögiasjad, kommid ja šokolaadid ja kui ma isegi seda kõike ise ei tarbi, siis kodus on mul piisavalt isendeid, kes maiustustest vaimustuvad. Sama aga ei saa öelda igasuguste muude "neutraalsete kingituste" kohta, nagu näiteks küünlad, sokid, kruusid, ilusad nõud, dekoratsioonid jne jne. Küünlaid ma ei põleta, sest ma elan puitmajas (mille üks külg on põlenud) ja mul on paaniline hirm, et ma unustan küünla põlema ja siis põleb ka teine majakülg ära. Lisaks sellele ei talu ma lõhnaküünalde ega viirukite lõhna. Kruuse on mul kodus piisavalt ja ma rõõmustan ainult selliste kruuside üle, mis tulevad kaugelt maalt. Ilusad nõud .. no pole minus seda esteedigeeni! Ma ei oska absoluutselt hinnata selliseid asju! Kusjuures isegi raamatuid ei saa mulle kinkida, sest enamik meeldivaist on mul läbi loetud ja mingit jura, mida paraku hästi palju poelettidel on, ma ei taha. Nt elulood – üldse ei huvita. Kokaraamatud samuti mitte, sest kui ma midagi küpetada tahan, otsin vajaliku retsepti netist. 

Kui ma võtan veel mõne näite, siis mu emale ei saa kinkida neid kõigile meeldivaid šokolaadikarpe ja juustukomplekte, sest ta lihtsalt ei söö neid. St kes tahab, võib neid kinkida ikkagi, siis saan mina need endale :) Nali naljaks. Peaaegu sama lugu on mu mõlema õega, kes ei salli neid ülihäid haisvaid juuste. Veini ei joo meist keegi. Tegelikult ei saa meist kellelegi alkoholi kinkida, sest me tarbime seda ikka ülivähe. Kui üldse. Mu vend on igasuguse söögiga väga pirts ja sööb ainult sellist kraami, mis on keemiast üleujutatud ega maitse enam nagu söök. Sellised asjad on aga paraku nüüd poodidest pagendatud. Mida siis kinkida? Kinkekaarte? Mina armastan väga kinkekaarte (eriti raamatupoodide ja söögikohtade omi), aga ma tean ka inimesi, kellel kinkekaardid seisma jäävad, sest nad ei viitsi poodides käia.

Ühesõnaga, raske on see kingimajandus ja see on ka põhjuseks, miks meie pere on kingitegemisest loobunud. Teine põhjus on see, et ma olen elu jooksul saanud nii palju mõttetut saasta kingiks, mille puhul on kohe näha, et inimene pole kulutanud sekunditki mõtlemiseks, milline inimene ma olen – ükskord kinkis keegi mulle kaisulooma (ma olin siis juba täiskasvanud), teine jälle mingi feng shui raamatu, kolmas kokaraamatu (toona olin ma veel suurem kokkamispõlgur) ... Kahju hakkas kulutatud rahast ja sellest, et ma rõõmu teesklema pidin. 

***

Siia lõppu on ilmselt paslik mainida, et mu töökoht kinkis mulle parima kingi terves maailmas: palgatõusu!

2 kommentaari:

kocmoc ütles ...

meie teeme peres loosipakke: igaüks saab ühe kingituse. ja alati on see olnud midagi vajalikku, kunagi pole seisma jäänud - eelmisel aastal mina kinkisin näiteks loodi, mida kingisaaja on aasta jooksul majaehituses korduvalt kasutanud :D see oleks küll õudne, kui igaüks teeks igaühele, seda kingirallit on mõnikord ikka juba vaadata.

Madli ütles ...

Ma mõtlesin, kas ma kirjutan juurde, aga ei kirjutanud ja ongi vitsad: perekonnas on igati OK teha loosipakke või lihtsalt kuidagi enne selgeks, kes kellele kingib, sest enamasti perekond ikka tunneb üksteist ja igaühele kingi tegemine on tõesti surm rahakotile. Aga teha loosipakke kollektiivides (kool, töökoht, trenn, ...), kus inimesed üksteist väga hästi ei tea (kui üldse), on juba teine lugu.