14 detsember 2017

Nimedest

Lugesin täna, et Ernst on kuni neljaastaste seas ainus omanimeline. Ma ei tea muidugi, kas see ka tõele vastab, aga kui vastab, siis väga äge igatahes. Ma mäletan täpselt hetke, mil mulle pähe turgatas, et Ernst võiks ikka Ernst olla: olin just kõrvale pannud tol hetkel lugemisel oleva Hemingway "Saarte hoovuses" ja lasin meie toonased nimevariandid peast läbi. Krt, ükski polnud nagu see ja kuigi ma ise oleksin tahtnud nime Otto, siis oleks see liiga imelik olnud, kui mõelda, kus ma töötan. Siis läks pilk raamatule ja peas lõi põlema pirnike: oot, oot, aga miks mitte Ernst? Edasine on ajalugu.

Ma ise olen selle valikuga väga rahul, aga ikka leidub inimesi, kes esimese asjana ohkavad: "Iiiissand, kui keeruline seda hääldada on!" No ja mis siis, mõtlen mina, sest ega ju praegused Ernstid kõik täiskasvanutena sündinud. Küll õpib! Ja õpibki, kuigi praegu kõlab tema suust fraas "Ernsti oma" pigem "Eesti oma", mis pole ka iseenesest halb. Tahtmatult olen ma andnud ka väga patriootliku nime. No ja mis raske hääldada – kõik nimed ei peagi olema mingid tuti-pluti lalinad, mõni võiks ikka tugev ja mehelik ka olla. 

Ma olen kindlasti enne ka jahunud nimedest, aga mu meelest on nimetrendid nii põnevad. Miks mingeid nimesid pannakse? Kuidas tekivad populaarsed nimed? Mu ema rääkis kunagi, et pärast seda, kui Eestis näidati seriaali "Neli tankisti ja koer", muutus tohutult populaarseks mehenimi Janek. Mingil hetkel olid jälle hästi populaarsed kaksiknimed. Praegu on vist jube popid igasugused hipsterinimed, mis on kas ise välja mõeldud, mingist teisest keelest võetud või siis jumal teab, kust leitud. Paar-viis aastat tagasi olid üsna popid vanad nimed. Mis järgmiseks?

Vaatasin ka statistikaametist, et vanusegrupis 0–4 on hästi popp ka minu nimi. Kui naljakas! Ma mäletan, et kooliajal mulle üldse ei meeldinud enda nimi, sest see tundus nii ... vana. Teised olid Liisid ja Kristid ja Katrinid ja siis mina. Madli. Mu koolist polnud mitte kellelegi sellist nime ja millegipärast see häiris mind. Egas midagi, mõistus polnud enda teha. Praegu olen ma väga rahul, sest endiselt pole see väga levinud nimi, aga samas ka piisavalt tuntud, et inimesed seda kirjutada oskaksid (kuigi mult on küsitud "kas igerkiga, ääää). Ja eatu. Ma vähemalt arvan, et see nimi sobib nii 28-aastasele kui ka 82-aastasele.

Kommentaare ei ole: