21 detsember 2017

"November"

Ma lükkasin "Novembri" vaatamist pikalt edasi, sest ma eeldasin, et tegu on tüüpilise Eesti filmiga, mis on täis pikki pause, kaamost, ängi, sümboleid, tühja randa, puid jne jne. Eile aga olin nohusena kodus ja mõtlesin, et mis oleks parem viis nohu ravimiseks kui üks korralik ja sünge Eesti film?Asusin vaatama.

Mõneti ole mul õigus. Dialoogid olid ehteestifilmilikult ebareaalsed, täis pikki ja arusaamatuid pause, inimesed kõnelesid lihtlausetega, kõik kohad olid täis sümboleid ja kaamost ning loomulikult oli kogu film mustvalge. Mis mind aga täielikult hämmastas, oli ängi puudumine. Kõik ju viitas sellele – vastamata armastus(ed), sünge ja kunstiline pildikeel, Taavi Eelmaa ... otsin, mis ma otsin, aga ängi ei leia! Vastupidi, päris naljakas oli hoopis! Jäin lummatult vaatama, sest ma ei uskunud oma silmi. Poole peal muidugi keeras ikka tüüpiliseks vaikivaks Eesti filmiks ära ja siis ma juba nii lummatud ei olnud. Lõpp oli samas jällegi väga hea. Ei, tegelikult tahaksin ma "Novembrit" mõnele välismaalasele, kes enne Eestis käinud pole, näidata ja talle öelda, et me elamegi siin nii, vähemalt maal. Kuidas linnas elatakse, seda vaadaku "Sügisballist".


Kommentaare ei ole: