12 detsember 2017

Vana inimese hädad

Kätte on jõudnud aeg, mida ma aastas kõige vähem ootan ehk kingipakkimise aeg. Tavaliselt õnnestub mul igasugustest pakkimistest ja meisterdamistest eemale hoida, kasutades oma täiskasvanuvabandust, aga kuna lasteaeda oli jõulupakki vaja ja millegipärast tahtsin ma ise pakkida, siis veetsin ma eile päris mitu head minutit vandudes ja paberit kärtsutades. Ja ma pidin pakkima raamatu. Raamatu! Selle pakkimisega saaks viieaastane ka hakkama. 

Meisterdamisgeen on tervest mu perekonnast mööda läinud – ainus, kes igasuguste nikerdamist rohkem vihkab kui mina, on mu õde. Tema hakkab nutma juba siis, kui kuuleb sõna "origami". Minul käivad lihtsalt vahel sellised hood, mil ma mõtlen, et äkki prooviks ja siis saan aru, et see oli väga vale idee. Ma olen lihtsalt sündinud lödinäpp, kes ei oska isegi endale patsi punuda! Jumal tänatud, et mul tütart pole, sest siis oleks vist teatav kohustus talle soenguid teha ja patse punuda, aga tema peaks a) käima ringi mingite jubedate patsidega või b) käima ringi sorakil juustega. Nagu ma isegi, sest enda juustega ei oska ma samuti midagi mõistlikku pihta hakata.


***

Ega mu ülejäänud keha just paremini funktsioneeri, aga see käib vist pigem eaga kaasas. Täna ärkasin liikumatu põlvega, nii et pidin oma tavapärase 3 km pikkuse töötee kõndima longates. Miks ta ei liigu? Kindlasti mitte liigse sportimise pärast, sest mind ei saa kindlasti süüdistada liigses sportimises. Vasak õlg valutab ka ja hammastest ma parem ei räägi.

Tõotavad tulla ilusad jõulud.

***

Aga tegelikult tõotavad ka. Pidustused ja bakhanaalid algavad juba neljapäeval lasteaia jõulupeoga ning jätkavad reedel tööjõulukaga. Siis on küpsetamisõhtu, Hilton, paar rahulikku (hahaa) tööpäeva ja siis juba Rootsi. Ja jõuluõhtu. Ja aastavahetus. Jõuluvaheaega tahaks, et ikka igale poole jõuda.

10 kommentaari:

notsu ütles ...

no ja kesse hiljuti imestas, et laps ei taha meisterdada, ei tea jah, kellesse ta läinud on.

mul on üldiselt sama lugu (suguvõsa värk?), aga kingipakkimine on ses mõttes erand, et ei käi eriliselt närvidele.

EV väidab, et mul on rumalad käed, aga ma kahtlustan pigem huvi- ja sellest tulenevat praktikapuudust. kui asi mind huvitab, nt söögitegemine, siis lähevad käed kohe targaks, koorivad porgandi lips-lips-lips ära ja löövad kasvõi kahvliga munavalge vahtu.

Madli ütles ...

Kui pidada meisterdamiseks ka kudumist (ka ju peenmotoorika), siis see vist suguvõsas siiski ei ole :)

A minul on kohe kindlasti rumalad käed, sest näiteks soengutegemine mulle meeldiks väga ja ma olen seda ka sadu kordi proovinud, aga ikkagi ei tule välja. Joonistada ma ei oska, isegi värvida mitte, sirge joone kääridega lõikamine ... oeh. Koolis oli kirjatehnika mu ainus 4. Ühe korra on mu lödinäpud isegi kurja kaela toonud, kui ma sõrmed vorstiviilutaja vahele jätsin - puhtalt enda rumalusest!

notsu ütles ...

mul oli kirjatehnika vahepeal vist isegi 3, aga siin on vist korralikkuse puudus mängus. sest kui ma vahepeal pidevalt joonistasin, siis jõudis suht hea tase kätte tulla, tähendab, viga ei olnud silma-käe koordinatsioonis. a kirjatehnika jaoks on ka korralikkust vaja. ja mul on korralikkuse jaoks jube vähe motti, ma ei pane lohakusvigu eriti tähele. tõenäoliselt vaatasin ma lapsena, et "on ju äratuntav täht" ja ei viitsinud enam rohkem pingutada, et see täht ka ilus oleks.

notsu ütles ...

vihikute joonimise või joonimatusega oli kah pidevalt jama, ja kortsus õpilaspileti eest sain märkuse jne... kuidagi täiesti tüüpiline, et ma ei saanud mingitest korralikkuseasjadest arugi, et neid peaks püüdma teha, enne kui keegi ütles.

Madli ütles ...

Mul oli kirjatehnikaga see lugu, et kui ma üritasin kirjutada nii, nagu koolis õpetati, oli mu käekiri suht kohutav. Pubekaajal otsustasin ma aga spetsiaalselt mingeid tähti teistmoodi kirjutama hakata ja siis läks lugu paremaks.

Lohakas olin/olen ma kindlasti, seda tõestab juba mu töölaud, kus on kuhi pabereid ja mingite arusaamatute lühenditega märkmepabereid. AGA õnneks võimaldab mu hea mälu lohakas olemist – gümnaasiumist alates pole ma mingeid päevikuid /kalendermärkmikke kasutanud ja kõik on meeles püsinud. Ma olen, muide, alati imestanud selle üle, kuidas inimesed viitsivad mingeid vihikuid joonida, päevikuid täita või muud jura teha, mis minu jaoks on täielik eneseületus.

notsu ütles ...

sama seis siin - kui ma omaenda tähekujud välja kujundasin, läks käekiri palju ilusamaks.

ja sama igasuguse joonimise, lugemispäevikute ja muuga - ma ei saanudki lapsena nende asjade mõttest aru ega saa õieti siiani. tundus mingi tüütu formaalsus, millega meid kiusatakse, ja ma tegin seda alati nii ülejala nagu tüütuid formaalsusi tehaksegi - mis tähendab, et mitte kunagi päris eeskujulikult, hoolsushinne oli mul pikalt kolm.

Madli ütles ...

Mhm, mul oli ka hoolsus rahuldav või lihtsalt hea ja ilmselt oleks siiani, kui keegi hindaks. Kuigi MIKS sellist asja ka koolis hinnata (ja samal ajal mitte hinnata eksamis õigekirja)...

notsu ütles ...

no sellest, et tekstist ARUSAAMISE kontrollis ei hinnata õigekirja, saan ma isegi aru. pmst võiks see eksamiosa olla ka suuliselt ja siis ei tuleks õigekiri üldse mängu.

notsu ütles ...

a tundub, et ma olen õigekirja suhtes üldse ükskõiksem kui enamik, keda ma tean, minu tähtsuseskaalal on see kirjatehnikast ainult natuke kõrgemal.

Madli ütles ...

Tõesti, ka minu arvates võiks pool eksamit suuline olla, sest suulise eneseväljendamisega on paljudel kurvemad lood kui õigekirjaga.