12 jaanuar 2018

Säästlik toitumine

Liitusin Facebookis ühe grupiga, mille põhidee on säästmine igapäevaelus. Jaanuaris on teemaks toidukulud ja kuidas neid optimeerida nii, et päris saepuru sööma ei peaks. Jah, kuidas? Üldiselt olen ma selle poolt, et kui vähegi võimalik, võiks sööki nautida ja sellele mitte liiga palju mõelda, sest kui söök/söögitegemine muutub kinnisideeks, siis pole selles ju mitte midagi mõnusat, aga säästa ju iseenesest võiks. Paraku evivad sellised väljakutsed minu jaoks tsipa liiga palju sellist "oh, kui äge on olla vaene" hõngu ja ma ei saa midagi teha, et kui ma loen inimeste lugusid "omg, mul kulub nädalas 200€ söögi peale", "vähese raha eest ei saa korralikult ega mitmekülgselt süüa", "ma nüüd proovin hästi vähese rahaga hakkama saada", meenub mulle üks pildike eelmisest laupäevast.

Mu kodupood on Grossi pood ja kuigi ma selle hüvesid väga tihti kasutada ei taha (sest sealne turvamees ajab mind alati mööda poodi taga), siis eelmisel laupäeval oli tarvis kibekiiresti Grossi joosta ja piima tuua. Haarasin oma piimapakid, seisin järtsi ja pilk jäi pidama mu ees seisva meesterahva toidukorvil. Pakk kõige odavamaid makarone ja liitrine õlu. Kohe kangastus mu silme ette pilt, kuidas see mees jõuab koju, keedab endale paljaid makarone, kallab õlle kruusi ning istub siis köögilaua taha ning sööb neid samu makarone ja joob õlut. Ma olin just paar päeva tagasi liitunud selle Facebooki grupiga ja kui ma nüüd seal järjekorras seisin, hakkas mul nii häbi, et pisarad tulid silma. See, mis minu jaoks on mäng, on mõne jaoks igapäevane elu. Lihtne on elada väikese eelarvega ühe väikese kuukese, kui ma tean, et järgmisel kuul saan taas priisata, aga päris paljude inimeste jaoks ei piirdu kokkuhoid ühe kuuga, vaid kestab teadmata kaua. Lihtne on rääkida tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest, kui mul on tugivõrgustik ja eluind, aga kui inimesel kumbagi pole, on tal ilmselt jumala ükskõik, mida ta sööb.

Igatahes otsustasin ma, et toidumängud jäävad minu jaoks ära. Too Grossi poe juhtum pole üldse harukordne, sest pea iga kord, kui ma turule või Grossi satun, näen sarnase toidukorvi ja tühja pilguga inimesi. Mitte-Tallinna võlud. Küll aga otsustasin ma lihtsalt oma kulutustel veidi silma peal hoida ja tšekke koguda ning selle kõrvalt veel oma toidulaud ka üle vaadata. Ja kuna hästi popiks on saanud igasugused säästunipid, siis siin on üks: valige endale kaaslane, kes a) sööb kõike ja b) teeb ise süüa. Too viimane punkt ei pruugi võib-olla säästlikkusele kaasa aidata, küll aga mugavusele ja mugavus maksab ka teatavasti. Mul on selles suhtes vedanud, et pole asja, mida Sten ei sööks, nii et ülejääke meil peaaegu ei tekigi. Teine hästi positiivne külg meie pere juures on see, et meist kellelgi pole mitte ainsamatki allergiat ega talumatust, nii et saame valimatult piima- ja saiatooteid sisse kühveldada. Juhuu! Aa, toidulaua ülevaatamisest tahtsin rääkida ... kuigi meil on üsna korralik ja kodune söök igapäevasel tarbimisel, siis mõned kitsaskohad siiski on: ma tahaks süüa rohkem köögivilju ja teha rohkem erinevaid sööke. Õnneks on mõlemad mured üsna lihtsasti lahendatavad: võta aga retseptiraamat ette ja asu keetma! Mhmh, oleks elu (minu jaoks) siis nii lihtne! Mul on nimelt tohutu hirm nugade ees ja see tähendab, et nt kapsa, kaalika, bataadi ja muude kõvade köögiviljade lõikamine on täiesti välistatud. Kurgiga saan veel hakkama (kuigi mitte eriti professionaalselt), aga kõik muu ...  Oeh. Mida siis teha? Siiani olen kasutanud meestööjõudu, aga ega see ju kogu aeg ka saadaval pole. Kas keegi ei tahaks hakata mu (madala)palgaliseks kapsalõikajaks?


Ei ole lihtne see tervislik toitumine, ei ole.

02 jaanuar 2018

2018

Uus aasta on küll kõigest 1,5 päeva kestnud, aga juba on mul selline mõnus ootusärevus sees. Ei teagi, miks! Tavaliselt olen ma jaanuaris masendunud ja kõigi peale vihane (samuti ei tea, miks), aga nüüd on hoopis teine lugu. Põhjust, kusjuures, eriti pole, sest juba homme ootab mind hambaarst ja ma olen nii suur hambaarstifoobik, et mõtlesin tõsimeeli üldnarkoosi peale.

Eelmine aasta möödus küllaltki rahulikult, mingeid elumuutvaid sündmusi justkui ei toimunudki. Kui natuke pingutada, meenub kolimine, rohkelt erinevat tööd, väike reis Saaremaale ja ... ei midagi muud. Lihtsalt vaikne kulgemine ja õppimine ning seda viimast nii töörindel, pereelus kui ka iseendas. Tööl õppisin ma juurde rohkelt kujundamisalaseid tarkusi, mis mu igapäevase töö mugavamaks muudavad ja nii palju indu lisavad, et tahaksin seda kusagil veel ja veel õppida, sest kujundamine on teatavasti selline töö, kus on alati midagi juurde õppida. Nii äge! Ja sel ajal, kui ma ei töötanud, veetsin ma aega oma uues kodus, uues aias, uute naabritega. See on teine positiivne asi eelmisest aastast, millele ma naeratusega tagasi vaatan. Meie uued naabrid on lihtsalt nii mõnusad inimesed ja nii oligi suvel tihti, et terve majarahvas hängis maja ees, rääkis juttu, jõi õlut ja tegi grilli. No ja kui ma näiteks ei viitsinud väljas tšillida, pea valutas või tuju polnud, siis läksin ma lihtsalt tuppa ja nautisin vaikust. Elada Tallinna kesklinnas ja nautida vaikust? Ei tundu väga reaalne. Aga on. 

Lisaks jääb eelmine aasta ajalukku aastana, mul mu keha esimest korda vananemismärke ilmutama hakkas. Haigusi oli tavapärasest rohkem, tabletikuure tavapärasest rohkem, hamba väljatõmbamisi tavapärasest rohkem ... ei teagi nüüd, mida järgmiselt aastalt oodata. Äkki peaks kortsudevastaseid kreeme ostma või kargud soetama?

Eelmine aasta pakkus ka palju elamusi. Armin Kõomägi "Lui Vutoon" on raamat, mis muutis minu mõttemaailma nii, et ma ei vaata enam kunagi Ülemiste keskust sama pilguga. Rakvere teatri "Lendas üle käopesa" oli üle aastate parim teatrielamus. Ka filmielamusi oli – "Zoloogia", "Toni Erdmann", "Elle" ... kindlasti midagi veel, aga need jäid eredamalt meelde.

***

Uueks aastaks ennustas mu selgeltnägijast kursaõde (ja mitte ainult minule vaid kõigile, kes tv3 vaatama juhtusid) minu tähemärgile ainult halba, aga ma ei lase ennast sellest heidutada. Lubadusi mul uueks aastaks pole, aga mõnda asja oma elustiili juures proovin küll parandada: näiteks toitumist. Proovin vähendada suhkrutarbimist, süüa rohkem köögivilju ja loobuda karastusjookidest. Need ongi ilmselt ainsad asjad, millega vaeva peab nägema, muud plaanid kulgevad mul lihtsalt eelmisest aastast edasi.

Reisima ilmselt sel aastal ei lähe. Kui üldse, siis Eesti piires kuhugi, aga välismaale mitte. Kuidagi ei tõmba praegu võõrad maad, tahaks hoopis kodus olla ja mere ääres käia. Puhata tahaks muidugi ka, aga näiteks mõne hea raamatu seltsis mererannal näiteks. Või maal saunaõhtul, Tartus või hoopiski enda kodus. Mu armastus Tallinna vastu kasvab iga aastaga ja ausalt öeldes ei kujuta ette, et peaks siit kuhugi ära kolima. Ma ei kujutaks isegi seda ette, et ma mõnesse valglinna koliks – nii mõnus on kesklinnas!

Koodikirjutamist tahaks edasi õppida ja ennast selles vallas natuke edasi arendada. Aga kus? Ma vaatasin täna BCS koolitusi, aga seal polnud midagi paeluvat. Kujundamist arendaks ka, aga see juhtub niikuinii töö käigus. Üldse võiks oma itimeheoskusi veidi täiendada. Lisaks sellele tahaks ma oma latsekesega ka midagi vahvat teha – mõnda trenni panna või koos midagi ägedat teha. Viisin Ernsti 30. detsembril Viimsi spaasse ja ta oli ujumisest nii suures vaimustuses, et ma mõtlesin, et peaks ikka tihemini jalad kõhu alt välja võtma ja tihemini veepargis käima. Viimsis on õnneks nii hämar ka, et seal julgen ma rahulikult bikiinides ringi traavida ning keegi ei näe mu iluvigu.

Aga olgu! Head uut aastat ja ei saa ka sellel aastal läbi ühe selfita: