Aasta lõppeb

... ja hea ongi.

Ma tahtsin seda postitust alustada tõdemusega, et oioi, milline sündmusterohke aasta mul olnud on, aga siis sain aru, et ma kordaksin ennast – kõik mu aastad on olnud sündmusterohked. *mõtlen* Jah, ma ei mäletagi sellist aastat, kus ma oleksin niisama istunud ja jalgu kõlgutanud, nii et töökohad ei vahetu, peikad ei vahetu, lapsed ei sünni, lähedased ei sure, elukohad ei muutu ... seda nimekirja võiksin ma jätkata lõpmatuseni, aga mis mõte sel oleks.

Ühesõnaga, ma olen rahul, et see aasta läbi saab, sest ma loodan, et äkki tuleb järgmine aasta veidi igavam. Eks ma olen pea kõigest, mis toimunud, siia kirjutanud ka, nii et väga pikal nimekirjal mõtet pole, aga ma laenan Liisilt nimekirja, ja kasutan seda nüüd kokkuvõttepõhjana.

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?

Nii mõndagi. Esimesena meelduvad lähedase surmaga seotud asjaasjamised, millega ma polnud eelnevas elus kokku puutunud. Kindlasti on ka rõõmsamaid tegevusi, aga mu mälu on praegu veidike katkendlik.

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma annan vist igal aastal rohkelt uusaastalubadusi, mis hõlmavad peamiselt kaalust allavõtmist, aga millegipärast ei suuda ma neid kunagi täita. Eelmise aasta uusaastalubadused olid sarnased, aga ma vist lubasin ka seda, et hakkan tervislikumaks ja naiselikumaks. Ei hakanud. Uusi kavatsen ma ikka anda, sest nii vahva on nende mittetäitumist vaadata.

3.Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jah, sõbranna.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Ning lisaks suri ka päris mitu pooltuttavat.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?

Rohkem raha loomulikult. Tegelikult sooviksin ma päris palju asju, aga need on materiaalsed ehk suht kergesti täidetavad. Rohkem und tahaksin aga küll.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Ühendkuningriik ja Rootsi.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

1. mai ehk Bella surmapäev.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Ma suutsin kõige hullumeelsemal ajal ikkagi jääda vee peale ehk olla tavapäraselt hea oma töös, kasvatada last, hoida kodu jne jne. Arvestades, kuidas ma ennast tundsin, on see uskumatu saavutus.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ma ei ebaõnnestunud ise vist milleski, mõned asjad ei läinud küll nii, nagu ma soovinud oleks, aga need ei olnud minust tingitud. No ja siis saatsin ma ise mõned võimalused pikalt.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaa, ma vaevlesin oma sünnipäeval eriti ränga närvipõletiku käes. Midagi suurt ja tõsist õnneks pole olnud.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Londoni lennupiletid.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Minu õe. Ma ei lange detailidesse, aga ma ei tea kedagi teist, keda ma tahaksin enda kõrvale siis, kui asjad on tõeliselt sitasti.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Hetkel tekitab neid tundeid Margus Punabi käitumine pärast Üllar Jörbergi surma. No kui kibestunud saab inimene olla? Midagi suuremat mulle ei meenu, kõik tülgastavad inimesed olen ma oma tutvusringkonnast eemaldanud.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Igav vastus: söögile. Ei mingeid seksikaid salahobisid.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Londoni reis, erinevad jalgpalliga seotud sündmused. üks vahva pakumine, mille ma tagasi lükkasin.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

Ghost – "Rats"

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

  i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.

 ii) kõhnem või paksem? Vist suht sama, aga ma tõesti ei tea, sest ma ei kaalu ennast.

iii) rikkam või vaesem? Sama.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Midagi vist. 

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Ei.

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei ole midagi regulaarselt vaadanud. Kui üldse siis, jalka MM, kas see loeb?

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Oi, püha püss, kui raske küsimus! Midagi nii eristuvat nagu nt "Lui Vutoon" oli, pole ma sel aastal lugenud, aga midagi kindlasti on. *vaatan järele* Kõik Yrsa Sigurðardóttiri raamatud nt. Ma olen põhiliselt lugenud krimkasid ja USA noortekirjandust ja nende seast on raske midagi konkreetset välja tuua.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Igasuguseid väikeseid asju. Mu soovid ongi üldiselt hästi pisikesed ja ma täidan neid käigupealt, nii et ma ei defineerigi neid soovidena. Et mul oleksid mingid suured materiaalsed soovid ... mkm.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Queeni film meeldis väga, see on ainus, mis meenub.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

29-aastaseks. Olin haige, oksendasin pool päeva ja magasin teise poole päevast.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Näiteks see, kui ma oleksin saanud rohkem magada. Saksamaa võit MMil.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu laps. Hulluks ajas ka loomulikult.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest mu tutvusringkonnas on päris mitu avaliku elu tegelast, kes mulle väga meeldivad. 

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Ma ei taha ühtegi konkreetset inimest välja tuua, sest kõik need, kellega ma Londonis tutvusin, on nii toredad ja head inimesed, et oleks patt neid välja jätta.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Lähedased võivad lahkuda kiiremini, kui arvad. Hoia neid, väärtusta neid, ära mine nendega tülli mingite lollide materiaalsete asjade pärast. Asju saab asendada, inimesi mitte.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad?

siis äkki märkamatult ühel sügispäeval 

sa nõrka torget tunned kuskil hingesopis 

et miskit ühist pole sinul ja sel taeval 

nii valgest kajakast on saanud topis 

sa enam iialgi ei talu valu 

sa enam iialgi ei ole kurb 

no mis võiks olla ilusam kui elu 

no mis võiks olla parem veel kui surm?

(Mait Vaik "Topis")

Ei leia kuidagi jõulustressi üles

Kuna juba küllalt on räägitud sellest, mida mitte kinkida, siis ma teen otsa lahti hoopis toredate kinkidega - sellistega, mis panevad mööda raadiomaja ringi hüppama ja kukerpallitama. Olgu, mitte kõiki, aga mind kindlasti.

Kuigi me oleme perega kokku leppinud, et jõulude ajal kingitusi ei tee, siis mu ema murdus ja kinkis mulle ... jalka EMi valikmängude paketi. Neli piletit, millest kõige tähtsam on loomulikult Eesti- Saksamaa oma, aga ega teisedki päris klubimängud pole: Eesti-Holland, Eesti-P.Iirimaa, Eesti-Valgevene. Ma olen nii rõõmus! Kui miski mind siin ilmas rõõmustab, siis on see jalgpall ja kui see põhimõtteliselt koju kätte tuuakse, oleks patt mitte vaatama minna. 

Aga ega ma tegelikult rohkem kingiideid anda ei oskagi. Aa, ma just loen siin, et 2020. aasta EMi finaal toimub Londonis, nii et see oleks ka ülihea kingitus, aga ma ei tea, kas piletid müügil on juba. Või no kui kellelgi veel juhuslikult veel Metallica piletid ostmata, siis need ka. 

Ühesõnaga: jõulud on tegelikult üks rõõmude aeg, mitte stressiaeg. Tasub lihtsalt ise mitte kinke teha ja teistele paaniliselt vihjata, mida tahaks.

Lastest, nende mittesaamisest ja nende tundekasvatamisest

Eile vaatasin ma kaht huvitavat saadet, mis mind pikalt mõtlema panid ja kuna seda väga tihti ei juhtu (mõtlemist siis), pean ma kõik otsekohe kirja panema. Saadeteks olid "Suud puhtaks", mis rääkis seksuaalkasvatusest lasteaias, ja "Radar", milles kõneldi naistest, kes lapsi saada ei soovi. Mõlemad väga põnevad, intrigeerivad ja kahtlemata ka väga isiklikud teemad.

"Suud puhtaks" ja laste seksuaalkasvatus. Esiteks: mind häiris ohutult, et terve saal oli täis naisi, kes iga oma sõnavõttu alustasid oma laste arvu mainimisega. Kas tõesti muudab see, kui naine on suutnud endast lapse (või veel parem, mitu) välja pressida, ta arvamuse nii kaalukaks, et ta on pädev ette kirjutama, kuidas kõik oma lapsi kasvatada võiks? Saate põhjal tundus, et nii on. Mina nii ei arva ja üleüldse on mulle selline emmekeste ühtehoidmiskohustus vastumeelne, aga see pole praegu teemaks. Saates kõlas palju küsimusi: kas seksuaalkasvatus on oluline, millal sellega alustada ja kes peaks sellega tegelema, õpetajad või vanemad. Arvamusi oli seinast seina. Üldse pole vaja lasteaias sellega tegeleda, las vanemad tegelevad sellega ise, pole üldse sünnis sellistest asjadest (ka täiskasvanutel) rääkida, grupis veel eriti mitte ...  need olid põhilised vastuväited varajasele seksuaalkasvatusele. Ühest küljest olen ma nõus, et see ongi hästi delikaatne teema, mille grupis arutamine ei pruugi mõnele häbelikumale lapsele sobida, aga samas, kui paljud lapsevanemad oskavad oma lapsega sellistest teemadest rääkida? Kui paljud lapsevanemad üldse tulevad nt selle peale, et öelda oma lapsele näiteks sellist väikest asja, et ta ei pea kedagi teist kallistama, kui ta seda ei taha? Siinviibijatest muidugi kõik (sest ma eeldan, et mu lugejad on nagu mina, hästi võrdõiguslike põhimõtetega), aga muidu? Teiseks, ma tean seda nii enda kogemusest kui ka oma lapsehoidjaelust, et mõnd teemat ei taheta lihtsalt vanematega lahata. Küsimus pole isegi usaldamatuses, vaid võib-olla on see side vanematega nii tihe, et kõrvalvaatajale rääkimine loob vajaliku distantsi? Ei tea. 

Muidugi on see sõna "seksuaalsus", mis kaunishinged tagajalgadele ajab. Kui vahetada see sõna "tunne" vastu, kobiseks ilmselt palju vähem inimesi. Tundekasvatus – milline ilus sõna! Nii palju, kui mina aru sain, siis põhiliselt sellega tegeldaksegi, et õpetatakse lastele, et oma tundeid ei pea häbenema. Äärmiselt tervitatav. Tervitatav on ka see, et õpetatakse lapsele minu meelest kõige olulisemat asja siin ilmas: iga inimese keha on tema enda oma ning kellegi pole õigust seda puudutada, samamoodi ei tohi kellegi teise keha puudutada, kui teine inimene seda ei soovi. Ma õpetaks sedasama muidugi kõikidele täiskasvanutele ka, sest tundub, et väga paljud pole sellest lihtsast elutõest veel siiani aru saanud. Ja selleks, et laps teaks, mis on ta keha, peab ta teadma ka millised on ta erinevate kehaosade nimetused ja et neid on täiesti okei kasutada ka neutraalses vestluses, mitte ainult omavahelises lollitamises.

Minu jaoks oli see saade selles suhtes hästi õigel ajal, et Ernst ja tema lasteaiakaaslased on sellises eas, et mõned kehaosad on huvitavamad ja naljakamad kui teised ja mõned kehafunktsioonid samuti. Ma eeldan, et nad lasteaias päris arstimänge veel ei mängi, aga teatavat lollitamist pükste mahakiskumisega (õnneks ainult iseendal) on ikka olnud ja sellest sain ma teada nii, et Ernst proovis kodus sama teha. Ma ütlesin, et ei tohi nii teha, aga Ernsti selline tema jaoks põhjendamatu keeld ei rahuldanud ja küsis: miks. Miks ei tohi, see pole ju löömine ja pealegi särki ju tohib  üles tõmmata? Nii, kuidas ma nüüd seletan, et ta aru saaks ja et ma samas talle mingit valehäbi pähe ei topiks? Proovisin siis asjale läheneda nii, et rääkisin esmalt, et inimese keha on tema enda oma ja et keegi ei tohi seda katsuda ega isegi mitte vaadata, kui inimene ise ei taha. Ja et teisi inimesi ei tohi ka katsuda, kui nad ei taha. Aga lisaks sellele on igal inimesel veel hästi isiklik kehapiirkond, mis jääb pükste alla, mida ei näidata teistele ka, sest see on enda nn salapiirkond. Õnneks jäi Ernst selle seletusega rahule, sest ma ise juba tundsin, et ma ei oska lihtsalt kuidagi paremini seletada. Öelda "see on ebaviisakas ja punkt" pole minu jaoks eriti pädev seletus, sest tegelikult see ei seleta mitte midagi. Aga ma tean, et neid küsimusi tuleb veel ja veel ja neile kõigile on vastust vaja ja seetõttu leian mina küll, et lasteaedades võiks neist teemadest rääkida. Eriti veel sellepärast, et nagu ka saates räägiti, aitab see võidelda ka väärkohtlemisega või siis vähemalt julgevad lapsed sellest rääkida. Aga kas grupis? Ja kas kõik õpetajad on üldse pädevad tundekasvatusest rääkima? See nõuaks ilmselt päris palju eeltööd ja ka lapsevanemate harimist, aga samas ma loodan, et seda kõike siiski tehakse. 

Järgmisena vaatasin ma "Radarit", sest sealne teema – naised, kes lapsi saada ei taha – on minu jaoks hästi südamelähedane. Mitte, et ma tahaksin olla lastetu ja omaenda last räigelt vihkaksin, aga ütleme siis nii: rohkem lapsi ma saada ei kavatse, laske mind kasvõi siinsamas maha. Ja kui isegi mina, kes ma ometi olen "oma panuse" andnud, siia ilma ühe äärmiselt kauni ja targa inimese tootnud, saan kõõrdpilke ja küsimusi "ainult üks vää?", siis võite arvata, milline pasarahe langeb kaela neile naistele, kes julgevad tõusta püsti ja öelda, et nad ei soovi üldse lapsi, mitte ühtegi. Selleks peab ikka väga julge olema, sest millegipärast on nii, et iga naise lapsed ja eriti nende mitteomamine on terve ühiskonna asi. Mingiks tabuteemaks ei peeta, kui kellelti küsitakse, millal ta lapsi saada kavatseb, mitu last, millal järgmisi lapsi, miks nii vähe/palju jne. Või siis enda arvamuse pealesurumist, et ikka kaks/kolm/neli last on õige arv, ikka mõlemast soost lapsi peab olema, tee ikka järjest kõik lapsed ära ... Mina olen kõiki neid küsimusi kuulnud ja alati mõelnud, mis inimestel viga on. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Saates rääkis kolm naist, kõiik väga targad ja argumenteeritud seisukohtadega. Keegi ei öelnud, et kõik mehed on sead ja lapsed karjuvad jubedused ning et sellepärast ei taha. Ei, nad rääkisid tulevikuprognoosidest, millisesse maailma nad lapsi sünnitada ei taha või et neil lihtsalt pole kunagi tekkinudki soovi last saada. Vastu tahtmist pole ka nagu mõtet sünnitada ja nii ta läinud on. Minu meelest äärmiselt mõistlik. Mis aga ei ole mu meelest mõistlik, ongi see teiste inimeste nina toppimine nii isiklikku teemasse. See haakub minu meelest väga hästi saates "Suud puhtaks" räägitud teemaga keha puutumatusest. Kelleltki täpset lapsesaamisgraafikut nõudes rikutakse seda puutumatust ju täiega.

"Eia jõulud Tondikakul"

Naljakas, kuidas Eesti filmitegijad suudavad teha nii ilusaid ja rõõmsaid lastefilme ja täiesti persekukkunud täiskasvanutefilme (ja ma ei pea silmas pornot, selle kohta ei tea ma midagi). Igatahes – eile tuli kinodesse uus lastefilm "Eia jõulud Tondikakul" ja kuna ma olen siiski kuulus näitleja, eksole, siis sain ka mina kutse. Tegelikult sai kutse Epp, aga kuna ta üksinda minna ei tahtnud, võttis ta minu kaasa. Nii palju sissejuhatuseks.

Mulle meeldis! Tõesti väga-väga meeldis! Loomulikult peab filmi vaadates pidama silmas, et tegu on koguperefilmiga, ehk kõik ongi väga muinasjutuline, head on head, pahad on pahad, tegelastele eriti sügavat mõõdet ei anta ja väga palju süžeekeerde ka pole. Küll aga on filmis ilus loodus, ilusad linnud-loomad-lapsed, õpetlik lugu ja ... mida veel õnneks vaja. Jõuluaega igati sobilik film. Keegi pole alasti (isegi Mirtel Pohla mitte, kuigi ta siin filmis mängib), inimesed räägivad omavahel, kordagi ei näidata tühja randa või kõrkjaid, keegi ei vaata ängistunud näoga kaugusesse ega söö toorest maksa. Seda kõike, muide, ei saa öelda paraku kõikide Eesti filmide kohta. Vot "Eia jõulud Tondikakul" oleks pidanud usakatele vaatamiseks saatma, mitte mingi jama, millest keegi aru ei saa. "Eia jõulude" kohta ei pea pärast ajakirjanduses ilmuma artikleid, mis ikka tegelikult toimus ja mida kõik need sümbolid ja kunstiteosed tähendasid. 

Lapsed, kes filmis mängisid, olid hästi vahvad. Eriti meeldis mulle see poiss, kes oleks justkui mu väikevenna pealt maha kirjutatud. Ka Madist häirib ko-hu-ta-valt, kui keegi "öökull" ütleb ja ei lubanud mul isegi Ernstile õpetada sellist rõlget sõna. Kakud on need ju, mitte mingid kullid! Loodusel oli üldse filmis hästi suur roll ja isegi eraldi loodusoperaator oli vaateid filminud. Õnneks ei kiskunud siiski dokumentaaliks ära, vaid kõik oli kenasti kokku põimitud. Disney'ks ka ei kiskunud, loomad jäid ikka kenasti oma pesapaikade juurde, mitte ei laulnud vms.

Aga! Ma poleks mina, kui ma ei vinguks. Eestis on tohutult palju häid näitlejaid, aga ometi on filmides ikka sama kaader: Juhan Ulfsak, Priit Võigemast, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk ... Nad kõik on küll väga toredad ja kahtlmata väga head näitlejad, aga ära hakkab tüütama. Pealegi olen ma üht filmi juba ninud, kus Mirtel Pohla ja Priit Võigemast paar on, nii et aitab ka juba. Valikut võiks natuke laiendada ka, kõigil huvitavam. 

Jõulukuu algas

Nii.

Ma kuulasin laupäeval Eesti laulu poolfinaliste ka, aga kuna ma olen taas solvunud, et mitte ühtegi korralikku rokklaulu pole, siis kättemaksuks ma ei arvusta neid ka. Seda ütlen küll, et kuidagi eriti ühte auku olid kõik. Kuidas saab nii, et tulevad noored vihased "inspireerivad" artistid ja räägivad, kuidas nad on terve elu muusikat luua tahtnud ja et NÜÜD on nad loonud laulu, mis neid nii hästi iseloomustab ja ... tapeet. Lihtsalt tapeet. Kas kõik tahavadki olla tänapäeval ühesugused või? Minu ajal oli uhkusemärgiks see, kui sai luua midagi teistsugust, praegu on kõigil aga isegi kuuseehted samasugused, rääkimata muusikamaitsest, Kurb. Tegelikult pole, sest mul on siiski võimalus minna Psyhhoterrori plaadiesikale, ei pea ilmtingimata "uut & inspireerivat" Eesti muusikat kuulama.

Häid uudiseid ka: Eesti sattus Saksamaaga valikturniiril ühte alagruppi ja teate, mis see tähendab, jah? Ikka teate? Seda, et NEUER TULEB EESTISSE. Ma ei tea, kas siin ilmas on veel midagi rõõmustavamat? Nüüd pean vaid a) piletid ostma ja b) Neueri hotellitoa numbri kusagilt välja nuuskima. Ah seda veel ei teata, kunas ta tuleb? Noh, ma valmistun siis varakult. Seda, et ma Saksamaa poolt olen, ei pea ma ometi mainima?

***

Laupäeval algas jõulukuu ning ma tähistasin seda nii, et ei pistnud ninaotsa ka uksest välja. Ma vist mainisin ka eelmises postituses, kuidas mul juba talvest kopp ees on – noh, kodus kamina ees oli mul palju kergem selle kaamosega hakkama saada. Kodu ma ei kaunistanud, jõululaule ei kuulanud (ainult neid, mida ise laulsin), aga mõnus oli ikka. Ma mõtlesin siis seal tugitoolis Ernstiga kaisutades, et nii mõnus, et ma olen suutnud praeguseks luua sellise elu, kus mul on see aeg, kus ma ei pea kuhugi tormama, midagi tegema, asju ajama. Ja et mul on ainult üks laps, kellega tunde järjest kaisutada, kui ta seda soovib. Mulle on nimelt hästi oluline, et ma saaksin aja maha võtta, mõelda, lugeda, juttu rääkida ja lihtsalt olla. See on ka see, mille ümber ma oma elu korraldanud olen. Ma ei taha võtta endale lisakohustusi, kui ma nende tõttu peaksin loobuma oma puhkehetkedest. Ei, ma olen liiga mugav inimene.

Ok, tegelikult olime me korraks aktiivsed ka ja käisime kontserdil. Fotosüüdistus ka:

Terve detsember tuleb tavapäraselt aktiivne. Täna lähen VHK-ga tutvuma (mul on sellega seoses grandioossed plaanid), homme on uue Eesti filmi "Eia jõulud Tondikakul" esilinastus, kolmapäeval on lasteaias laat, neljapäevast pühapäevani on mu puhkus ... järgmisel nädalal on tööjõulukas, lasteaia jõulupidu, Ernsti esimene lasteaiasünnipäev ... kindlasti veel midagi. Rootsi läheme ka. Ma siin mõtlesingi, et mu tavapärane elurütm ongi vist selline, et hästi aktiivsed perioodid vahelduvad hästi laiskadega, mil ma midagi ei tee. Kuldne kesktee on täiesti välistatud. Sellepärast ma kevadesse reisi planeerida tahangi, et MA TEAN, et olen ennast selleks ajaks segi töötanud ja askeldanud. 

Lõppu üks pilt Ernstist, kes mängis päkapikku. Sellega seoses: ma pidin hullu vaeva nägema, et seletada, miks päkapikud igal hommikul käivad. Ernsti jaoks oli juba jõuluvana iga-aastane tulek arusaamatu (ta ju eelmisel aastal juba tõi kingitusi!), aga et päkapikud iga päev midagi toovad ... müstika. Ühel õhtul oli ta isegi pahane, kui ma ütlesin, et kobigu magama, muidu päkapikud ei tule. Ta leidis, et ärgu tulgu jah, tema tahab hoopis minuga juttu rääkida. Krt, raske on see tarbimisühiskonna uue liikme kasvatamine.

Väikesed plaanid

Aasta pole veel läbi, aga juba teen ma plaane järgmiseks aastaks. "Plaane" on nüüd küll palju öelda, sest enamasti kipuvad need kolinal läbi kukkuma (just lugesin oma eelmise aasta plaane selleks aastaks, hahaa). Igatahes – kuna viimasel ajal meenutab mu elu üht tavapärast Eesti filmi – pime, külm, täis raagus puid ja katkenud dialooge – siis mõtlesin, et peaks minema reisile. Ilmselt kevadel-suvel. Ka sihtkohavalik ei valmista probleeme, sest Steni suur-suur unistus on minna Hispaaniasse ja ega minagi vastu ole – viimane reis sinna oli väga tore ja nüüd võiks tagasi minna küll. Rendiks korteri ja puhkaks, oleks niisama. Ma ei ole veel loomulikult lennupiletite ja rendikorterite hindu vaadanud, nii et ma ei tea, kas mu plaan ka reaalne on, aga siiski. Reisile tahaks. Talv pole veel alanudki, aga juba on mul siiber. Pealegi pole ma vist kunagi puhanud nii, et olen pikalt ühes kohas ja lihtsalt puhkan, tavaliselt on ikka ju vaja ringi tormata, et kõike näha (ja tegelikult mitte midagi näha). Ja just Hispaania! Ma päris hotellireisile minna ei taha, sest see tundub igav. Tahaks ikka natuke kultuuri ka ja kust seda veel otsida, kui mitte Hispaaniast.

*** 

Ma kohe hakkangi uurima täpsemalt, kas mu mõte ka teostatav on, aga seni mõnest plaanist, mis reaalsem on: aastavahetuseks sõidame me Tartusse ja UG-sse, nii et kui keegi mõtleb, et tahaks aastavahetusel midagi toredat teha, siis tulge ka!

Mühakad ja traktoristid

Keeran endale pühapäevahommikul kookosõlimaski pähe, tõmban hommikumantli selga ja asun Steni pinnima.

"Mis sa teeksid, kui ma 10 kilo juurde võtaksin?"

"Ma olen ammu rääkinud, et sa võiksid 10 kilo juurde võtta."

"Ei, see poleks enam tervislik ju! Aga tegelt, kas sa tunneks ennast petetuna, kui abielluksid seksika blondiiniga, aga aasta pärast ootab sind kodus selline hoolitsemata mammi?"

Sten vaatab, kulm kortsus: "Ennast pead silmas või?"

"Noh, ei ... ma ei oska küsida siis ilmselt. Kas ma olen sinu arvates koledamaks või rääbakamaks muutunud?" 

"Ei."

"Olin siis enne ka rääbakas?"

"Kust sa seda nüüd välja lugesid?"

"Naiselik tarkus."

"Kas ma olen sulle külge löönud, kui sa hommikumantlis oled?"

"Hmm ... jah."

"Tee siis järeldused."

"Oot, aga tegelikult, häirib sind siis see, kui naine pole enam üleslöödud piff?"

"Ma ei saa aru, millest sa räägid, sa olid ju alguses ka täpselt samasugune kui praegu!" 

* Tuletan meelde, et jutuajamise ajal on mul peas hunnik õli ja seljas kodune hommikumantel. Kohe kindlasti ei olnud ma alguses selline. *

"Aga mida sa arvad meestest, kes naiste välimust avalikult arvustavad? Ikka nii, et need naised kuulevad?"

"Mühakad ja traktoristid."

Muusika ja kontserdid

Täna küsiti mult lasteaias, kas meie peres on muusikuid, sest Ernst käivat nii palju kontsertidel ja teadvat pea kõikide pillide nimetusi. Lisaks oli ta öelnud, et ta ema mängib lõõtspilli – mul pole õrna aimugi, kust ta seda võtab, aga OK, las tal olla mõned soovunelmad. Igatahes oskasin ma ainult pead raputada ja öelda, et ei, meie perekonnas muusikuid pole, küll aga on kõik suured muusikaentusiastid. Kusjuures ise ma ennast mingiks megasuureks melomaaniks ei pea ja Ernsti ka liiga tihti (no kuus 2-3 kontserti tuleb ikka ära) kontsertidele ei vea, aga ju siis teised käivad veel vähem ja kuulavad veel vähem muusikat. Meil mängib ikka kodus kogu aeg muusika, kui kõik kodus oleme ja vastavalt sellele, kes arvuti enda valdusesse saab, on ka muusikavalik: kui Ernsti kord on muusikat valida, tuleb sealt Queeni ja Rammsteini, kui Steni kord, siis stoner'it (muide, Orange Goblin tuleb Eestisse) ja death metal'it, kui minu kord, siis Sõpruse Puiesteed, Depeche Mode'i ja Ghosti. Lisaks siis veel need kontserdid, kus Ernst käib ja – muusikakasvatus missugune. 

Mul endal ei olnud kodus sellist muusikatausta. Kuulati raadiot ja seda, mis sealt tuli, aga et keegi oleks mingi plaadi peale pannud, seda polnud. Mingil hetkel, kui ma Smilersit fännama hakkasin, käisin ma ise ERi fonoteegist Smilersi plaate laenamas ja neid kodus kuulamas. Sama tegin ma pärdikuna ka UT raamatukogus, kui seal plaadilaenutusvõimalus oli. Sten aga ütles, et temal toimis küll kodus muusikakasvatus ja ikka lasti erinevat rokkmuusikat, et teha selgeks, mis on hea. Eks inimesed olegi erinevad ja mõne jaoks ongi muusika pigem marginaalse tähendusega. Mina, nagu enne mainisin, pole küll mingi melomaan, aga oma latsekest tahan ma kasvatada muusikavaimus. Lauljat temast küll ei saa, aga muusikahuvi ja -teadmised võiksid olemas olla, sest olgem ausad, teadmised viivad elus edasi. Ja ma ei taha üldse teisi lapsi ja lapsevanemaid arvustada, aga ma olin ikka suht üllatunud, kui mitte keegi teine Ernsti rühmast ei teadnud, misasi on lõõtspill.

Seoses muusika, kontsertide ja muude üritustega on tehtud ka mu jõulukuuplaanid. Õnneks oleme me suutnud pärast pikki aastaid jõuda lõpuks sellesse punkti, kus me jõulukinke ei tee. Mul on üsna suur perekonnaring ja igal aastal enne jõule hakkas suur pröökamine pihta: ühed ei tahtnud kinke teha, teised tahtsid, siis solvuti, lepiti midagi lõpuks kokku ja tehti ikkagi ristivastupidi kokkulepitule. Tulemuseks oli enamasti hunnik asju, mis kellelegi vajalikud polnud. Sel aastal – ma vähemalt loodan – jääb see trall ära ja me läheme hoopis a) Junibackenisse ja b) paarile ilusale kontserdile. Vähemalt mina ei kavatse kellelegi midagi kinkida, solvugu või mitte. Ma päris jõulukontsertidele ei taha mina, sest nendel esinevad tavaliselt Koit Toomed ja muud, kes mulle üldse ei meeldi, aga äkki on midagi ägedamat ka toimumas? "Pähklipureja" piletid on mul juba olemas, mingi jõulukontserdi piletid on mu emal, aga ma tahaks veel. Väheks jääb ju muidu. Miks ei korralda Sõpruse Puiestee mõnda jõulukontserti? Ma oleks kohe kohal ja esireas. Miks piinatakse inimesi mingite Lenna Kuurmaade ja muu igava jamaga, kui võiks ju teha hoopis midagi lahedat?

November on julm

Mul on viimasel ajal selline tunne, et mul pole enam üldse aega kirjutada. Just tunne, sest kui ma järele mõtlen, siis tegelikult leiaksin ikka päevas tunnikese või paar, et midagi kirja panna või oma Äärmiselt Õiget arvamust avaldada ... aga ei viitsi. Mul on aega raamatuesitlustel käimiseks, lugemiseks, spaatamiseks, sõbrannaga evolutsiooniteooriate rääkimiseks, kurtmiseks, kui paks ma küll olen jne jne, aga blogimiseks ... kuidagi ei leia. Aga et ma siiski tahan kunagi siit blogist ikka teada saada, millega ma 2018. novembris tegelesin, siis väike tööde seisu kokkuvõte siit tuleb.

November on üks julmimatest kuudest. Mul pole pimeduse ja rõskuse vastu iseenesest midagi, aga just novembris kipub viimnegi kübe suverõõmust ja energiast kaduma. Lisaks sai 1. novembril Bella surmast pool aastat ja see on täpselt selline ajavahemik, mille järel hajub esmane šokk ja hakkavad tekkima flashback'id. Kui ma sellele poolele aastale tagasi mõtlen, siis ... ma ei mäleta midagi. Selles suhtes, et ma mäletan ikka, mida ma tegin, kus käisin, et reisisin, kasvatasin last, tšillisin aias, rääkisin inimestega, aga ma ei mäleta oma emotsioone. Kas ma olin rõõmus või kurb või ... kõik on justkui udus. Või olin ma lihtsalt kõrvalseisja, kes vaatas, kuidas teised elavad? Ei tea. Mul pole eelnevalt leinaga kogemusi. Igatahes – kui valida, oleksin ma hüpanud oktoobrist otse detsembrisse ja tegelenud jõulutiluliluga, mis kurbadel mõtetel tekkida ei lase. November on ... november. Tühi, pikk ja pime kuu. Toimub küll hästi palju (vahel suisa liigagi palju), aga kõik on kuidagi mõttetu. 

See tunne, et kõik on mõttetu, süveneb mul siis, kui ma tegelen oma viimase aja lemmikhuvialaga ehk loen evolutsiooniteemalisi artikleid. Ma olen ise nimelt 100% teadusliku meetodi ja mõtteviisi pooldaja ja tahaksin väga, et kogu ühiskond teaduslikuma lähenemise poole liiguks, aga noh, kes kunagi on sattunud mõne vaktsiinivastasega vaidlema, see teab, kui lootus(etus)tandvad siin ühiskonnas lood on. Ja kuna ma tahan vaielda, on mul vaja fakte ja argumente ning nüüd olengi asunud neid koguma. Tarkust pole kunagi liiga palju, eksole? Aga samas on parem vahel mingeid asju mitte teada. Kui ma poleks lugenud, et evolutsiooniliselt ongi inimesed loodud raiskama (et näidata vastassugupoolele oma jõukust) ja et ühisvara (nt looduse) kaitsmine pole kellegi huvides, siis võib-olla elaksin ma ikka veel oma väikeses keskkonnasõbralikus mullis ja arvaks, et äkki kunagi juhtubki nii, et inimesed ei osta jõuludeks hunnikute viisi läikivat pahna kokku? Et ei osteta üldse ebavajalikke asju? Aga samas on teadmine ka jõud ja kui teada, millised käitumismustrid on evolutsiooni poolt kujundatud (ja millised nüüdseks ebavajalikuks muutunud), on palju parem neid ka kontrollida. Aga ma pole teadlane. Kes soovib teaduslikumat arutlust, sel soovitan vaadata viimast "Plekktrummi", kus oli külaliseks Tuul Sepp.

Siis satun ma suurde masendusse ja loen hoopis Rootsi krimkasid, mis tekitavad veel suurema masenduse (Gott, inimesed on nii julmad!) ja nii ma istun ja mossitan oma kodus. Liiga hea elu, ma ütleks. Evolutsioon ütleb ka, et inimesel on vaja elamiseks mõtet, mitte paigalistumist. Äkki peaks siis jalad tagumiku alt välja tõmbama ja midagi tegema hakkama?

Tegelikult tulin ma ju siia oma vahepealsest elust rääkima, mitte elu mõtte üle soiguma, aga noh, ilmselt ma lihtsalt ei saa ilma soigumata. Vahepealne elu on olnud ... täis huvitavaid pakkumisi. Ma tahaks neist siin rääkida, aga vist ei saa, sest ma olen teinud endale reegli, et tööasjad jäävad blogiukse taha. Las siis jäävad ka. Ernsti elus on olnud ka huvitavad ajad, sest ta on avastanud miks-küsimuste võlu. Inimene tahab targaks saada, pole midagi teha. Mina olen lihtsalt see ullike siin, kes ei oska vastata küsimustele "miks sa sündisid?, "miks inimesed surevad?","miks sünnimärgid tekivad?" jne jne. Normaalsemaid küsimusi on ka, nt "miks vesi alla voolab?" "miks loomad ei räägi?", "miks sööma peab?" ... Vahel on tore vastata, aga vahel jube tüütu ka. 

Aa, ma siiski käisin juuksuris ja lasin uue soengu lõigata. Korralikku pilti mul soengust pole, aga kui ma reedel raamatuesikal käisin, siis lasin Stenil endast vähemalt ühe mittekorraliku pildi teha. Ise olen uue soenguga rahul, teiste arvamust ma nii väga ei tea, aga olen juba kuulnud, et ma nägevat välja nagu Uma Thurman. Tegelikult on seda mulle ennegi öeldud, aga mina ei mõista, kust otsast ma tema moodi olen. Ei ole ju.

Ilumured

Mu elu on täis keerulisi probleeme ja kus neist ikka rääkida, kui mitte siin, eksole. Ühesõnaga, mul on oma juustega igavene häda, sest nad on viimasel ajal nii kuivaks muutunud ja kuna sellele kuivusele lisandub veel mu loomulik "lokk" ka, siis näen ma viimasel ajal täiesti kohutav välja. Sellist hetke, mil ma oma juustega 100% rahul oleksin olnud, pole ikka vääääga ammu olnud. Nüüd siis probleemi juurde: ma tahaksin oma juuksed päris palju lühemaks lõigata, aga mul pole ihujuuksurit ja ma lihtsalt ei julge sellise sooviga iga juuksuri juurde minna. Mul on nimelt sellised imelikud juuksed, mis pikana tunduvad päris sirged olevat, aga kohe, kui natuke lühemaks saavad, tõmbuvad lokki ja kuigi ma seda huvitavat nähtust igale juuksurile ekstra mainin, ei pööra nad sellele tähelepanu, lõikavad mingisuguse sirgetele juustele mõeldud soengu mulle pähe ja siis imestavad, miks ma nii jube välja näen. Ma ei taha iga päev juukseid sirgestada ka, ma olen siiski laisk inimene! Ühesõnaga, kas keegi teab kedagi, kes teaks mõnda juuksurit, kes suudab ilusaid lõikusi (mitte operatsioone siis) teha, siis andke, palun, teada. Muidu pean ma sellisena, nagu ma olen, edasi elama ja see poleks üldse tore.

Praegune seis on selline: 

Kukkumisest, lugemisest, vallaliseelust ja muust.

Reedel kukkus Ernst kaks korda nii õnnetult, et pidi elus esimest korda traumapunkti õmblema minema. Mitte küll minuga, vaid mu väikevennaga, sest mina olin tööl ja aasta emana loomulikult ei tormanud töölt minema, kui lasteaiast helistati. Milleks siis väikevennad olemas on, eksole. Igatahes tähendas see kõik seda, et nädalavahetuse pidime me tavapärasest rahulikumalt veetma. Mina lugesin ja Ernst ... luges ka. Ja otse loomulikult ei kasutata siin majas lugemaõppimiseks mingeid suvalisi raamatuid, vaid ikka kvaliteetkirjandust: 

Laupäeval tähistasime oma tänava nimepäeva ja kutsusime ühe sõbra külla. Sellel sõbral on suur mure: ta käib Woodsis naisi sebimas, aga viimasel ajal (nii paar aastat juba) pole sealt eriti kedagi sebida. Mida teha, kuhu minna? Ma soovitasin tal Tinder teha, sest tänapäeval ei tutvu keegi enam baarides (jumal tänatud, et ma enam sebimise raske tööga tegelema ei pea, ma olin ikka see vanamoodne baarisebija). Ta keeldus. Ühesõnaga, mure jäi lahenduseta, sest keegi meist ei tunne seda halli ala, mis Tinderi ja Woodsi vahele jääb. Vallaliste elu on ikka raske. Eriti nõudlike vallaliste.

Ma nüüd jätkan oma hästi rahulikku nädalavahetust. Õhtul plaanin seda uut Trieri filmi vaatama minna, sest üks mu sõbrants ütles, et see on täpselt selline film, mis mulle meeldiks. Tema arvamus ma selles osas usaldan 100%, nii et peab minema.

Kultuurielamusi

Mul on üks sõber, kellega on meil selline armastuse-vihkamise suhe, et mõnes asjas oleme kardinaalselt erinevad ja kakleme nende erinevuste üle vihaselt ning teises asjas jälle täielikult ühel meelel. Selline sõprus võib vahel üsna väsitav olla, aga toob kaasa ka teatavaid boonuseid, kui jälle mõne ühise huvi leiame. Kevadel avastasime, et üheks selliseks huviks on punk. Ma peaksin vist natuke täpsemalt selgitama, et mitte väärarusaamu tekitada: ma ei ole punkar, ma ei kuula punkmuusikat (eriti), aga siiski on pungis minu jaoks midagi hästi paeluvat ja seega ei jäta ma võimalust kasutamata, et selle kohta lugeda, uurida, rääkida, arutada. Elustiil ja ühiskonnanormidele vastandumine on vist see, mis mulle meeldib? Mine võta kinni. Igatahes linastus kevadel film Freddy Grenzmannist, kuhu ma oma sõbra saatsin, et too ennast hariks, ja nüüd kutsus mu sõber mind vastukaaluks vestlusõhtule, kus rääkisid Freddy ja ... Mait Vaik. Mait on mu lemmikluuletaja ja igavene armastus, nii et ma ei lasknud endale seda kutset kaks korda esitada, vaid lendasin kohe kohale. Vestlusõhtu (kuigi pungi kohta on seda sõna veidi kummaline kasutada, ma räägiksin nagu kudumisklubist) oli äge, kuigi korraldaja ahastas pärast, et ihsant, kui katastroofiline, Freddy oli purjus ja karjus. Ma ei tea, kas mu taluvuspiir on siis veidi kõrgem, aga minu meelest polnud tal midagi viga ja pealegi, kui inimene tahab neljapäeva õhtul paar õlut juua, siis on tal see õigus. Ma saaks aru, kui ta oleks laamendanud või midagi, aga ei, kõik jäi sündsuse piiridesse. Mu sündsusootused on teiste puhul muidugi ka üsna madalad, aga siiski. Lisaks ei saagi mu meelest rääkida pungist ilusasti viisakalt istudes ja teed juues – kuhu jäävad emotsioonid? Väga palju infot ma sellelt õhtult muidugi ei saanud, aga ega ma seda oodanudki, sest infot ja fakte saab mujalt, mina tahan elamusi. 

Paar päeva hiljem läksin ma hetkeemotsiooni ajel kinno "Bohemian Rhapsodyt" vaatama ja sain ka sealt suure elamuse. Ma pole kunagi eriline Queeni fänn olnud, kuigi laule loomulikult tean ja laulan kaasa, kui need raadiost tulevad, aga nt Freddie elukäiguga olin ma üsna vähe kursis. Eks ma teadsin loomulikult tema eelistustest ja surmapõhjustest, aga need ei huvitanud mind eriti, sest mind ei huvita tegelikult üldse sellised asjad. Võimalik, et minu teadmatus oligi põhjuseks, miks mulle see film nii väga meeldis. Eriti meeldis mulle see, et ei näidatud Freddie viimaseid päevi või surma, vaid lõpetatigi pauguga. Sai naerda ja nutta. Kinos käisin ma üksinda ja ei kahetse, sest selliseid kurvapoolseid filme ongi hea üksi vaadata ja hiljem vaikides seedida, mitte kohe arutellu söösta – noh, kas meeldis, kuidas meeldis ja mis täpsemalt meeldis. Aga hästi kurb hakkas. Ma lugesin veel pärast Freddie elukäigu kohta ka ning kurvastasin veelgi. Mõned inimesed on lihtsalt sellised, kes lähevad hinge. Mõtlesin ka, et näe, viimasel ajal räägitakse siin sellest, kuidas olla staar ja kuidas erineda, et selleks peab ikka mingi kontseptsioon olema. Oh, fuck that, kui ikka ise sisemiselt nii suur oled, pole mingit kontseptsiooni vaja.

Praegune hetk

Internet on täis igasuguseid vahvaid küsimustikke, millele vastata, kui millestki muust kirjutada ei viitsi või ei oska ja kuna mul on selline hetk käes, siis annan tuld. Inspirastiooni sain Britilt. Mulle endale meeldib tohutult sellisete küsimustike vastuseid lugeda, sest sealt tuleb välja, kui väga inimesed erinevad. Hästi lahe, mulle meeldib, kui inimesed erinevad. 

Praegu ma ...

... kuulan: Metro Luminali albumit "Coca Cola". Korraks panin selle kinni, sest ma kippusin mõttes kaasa laulma ja see segas keskendumist. See vastus ei peaks muidugi kedagi üllatama, sest noh, Metro ja mina oleme taevas loodud paar. Ja ma pean siis silmas 90ndate Metrot, mitte praegust, kus lauljaks EI OLE Allan Vainola. Oeh. Morbiidsed laulutekstid on alati mu südant soojendanud.

... söön: mitte midagi ja kuna ma unustasin süüa kaasa teha, siis jätkub see tendents ilmselt õhtuni. Kui mul last ei oleks, siis ma ei sööks vist üldse mitte, sest ma lihtsalt unustan söögitegemise ära. 

... joon: vett. Enne jõin kohvi ka. Üldiselt ongi need kaks mu põhilisteks hüdratsiooniallikateks, sest teed ei joo ma üldse, mahlu ainult siis, kui keegi teine ostab (st mitte kunagi) ja karastusjooke ka mitte eriti. Viimasel ajal olen mingitel harvadel hetkedel veini koju ostnud, aga muud mitte. 

... kannan: hobusesaba, oma uut tukka ja tavalist tööriietust, mis pärineb 100% kaltsukast, kui aluspesu välja arvata. See tavaline tööriietus on siis teksad, topp, kampsik ja nööridega saapad.

... tunnen: ootusärevuse ja tüdimuse segu. Ka selles pole midagi uut, sest ma tunnen seda nii tihti, et hakkan juba harjuma. Ma elan lihtsalt kogu aeg mingis sellises faasis, et kõik sündmused, tegevused ja põnevad asjad on alles ees. Tüdimus on seotud sügisväsimuse ja rutiiniga. Tegelikult kõlab see kõik kirjapanduna hoopis masendavamalt, aga midagi hullu tegelikult pole, sest ma olengi selline ... pessimistlik ja müstiline inimene.

... tahan: ootusärevusest üle saada ja seda, et asjad juhtuma hakkaksid. Tahan, et ma ei oleks nii pessimistlik. Tahan, et inimesed loobuksid oma arvamust avaldades teiste inimeste halvustamisest. No ja siis tahan ma veel oma unehäiretest lahti saada (võimatu missioon), sirgeid juukseid (samuti suht võimatu missioon), natuke kaalu kaotada, uusi prille jne jne.

... vajan: mingit motivatsioonihoopi, aga ma ei tea, kust seda saada. Või siis, et keegi nunnutaks ja ütleks, kui ilus, tark ja hea inimene ma olen. Uusi prille vajan ma ka, sest mu ilusad sinised silmad ei näe enam eriti hästi. Und – mu unehäired on võtnud uue mõõtme ja see pole üldse mitte hea.

... teaduslikule mõtteviisile. Ma lugesin eile üht huvitavat artiklit plastikust ja sellest, milline plastik on halb ja milline hea. See artikkel asus (st asub siiani) ühes teadlaste blogis ja ma nii väga armastan seda blogi, sest see annab pea igale mu küsimusele vastuse ja seletab väga konkreetselt ja teaduslikult ära, miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Praegu on terve ilm täis inimesi, kes mingit tõde kuulutavad: see on hea! See on halb! Ja mul on tunne, et ühiskond kuulab seda, kes kõvemini ja lihtsamalt karjub. Ma mõtlen tihti sellele, et ma tahan säilitada selles müras terve mõistuse, kriitilise mõtlemise ja loogikameele. Õnneks (ja ma arvan, et see on suur privileeg) olen ma kasvanud üles perekonnas, mis a) on tark ja b) pöörab väga suurt tähelepanu teaduslikule mõtteviisile. Ja mis on teaduslik mõtteviis? See on vist pikem teema, mida arutada.

... naudin: kõige suurem nauding on see, kui oled välja valinud mingi ägeda raamatu, mida lugeda, ja siis lööd lahti esimese lehekülje. See hetk enne lugemahakkamist, mmmm. Noh, ma praegu ei saa seda nautida, sest ma ei tea, mida järgmiseks valida. Kui keegi teab mõnd head Scandinavian Noir teost, võib soovitada, sest ma olen ahastuses. 

***

Tänaseks kõik.

"Pank"

Mõned tähelepanekud.

– Stseenide omavaheline seotus oli olematu. Samahästi oleks võinud sari alata nt mõne reivistseeni või Eesti Panga stseeniga ning arusaadavus poleks kannatanud, sest arusaadavust polnud. See killustatus pole muidugi ainult "Pangale" iseloomulik – enamik Eesti filme tehakse vist nii, et filmitakse hunnik hästi kunstilisi ja sümbolitest tiineid stseene ja siis reastatakse nad suht suvalt.

– Dialoogid. Olid. Olematud. Taas, ei mingi üllatus, pigem oleksin ma olnud üllatunud, kui inimesed oleksid rääkinud inimeste moodi, mitte vahtinud üksteist tuimade ja poolsurnud nägudega. Eesti filmidesse ja sarjadesse oleks HÄDASTI vaja dialoogikirjutajat, sest praegu on seis ikka päris nutune. Kahe lause väljaütlemiseks kulub 10 minutit ja hunnik sitta vahemuusikat. Emotsioonidest ma parem ei räägi.

– 90ndad, mil kõik oli võimalik ja tanklapoisist võis saada pankur. Sarjast jäi aga mulje, et see poisike ise ei liigutanud oma saatuse osas lillegi ja pigem astus vastumeelselt oma vorstimüüja rollist välja. Oleks tahtnud rohkem just seda üheksakümnendate kaootilisust näha, et inimesed ise otsisid täiesti hulle võimalusi, tegid hulle tegusid. Mitte ei vahtinud idioodi näoga ringi ega lasknud ennast lükata-tõmmata. 

– Sari sisaldas ka filmiajaloo kõige kohutavamat allaajamisstseeni, mis ei jää oma kvaliteedilt alla "Mustade leskede" plahvatusstseenile.

– Üleüldse olid kõik inimesed kuidagi ... robotlikud. Ma tahaks näha, kuidas usakad, kellele see sari müüdi ja kes ilmselt pole eales midagi Eestist kuulnud, seda sarja vaatavad. Inimesed ei räägi omavahel, teevad mingeid seosusetuid asju, mingitel arusaamatutel põhjustel pakutakse kõrgeid ametikohti absoluutselt kõige ebasarmikamale ja kohtlasemale poisile, vahepeal on mingid põhjendamatud triibupeod ... oeh. Ma juba tunnen neile kaasa.

– Ükski film/sari, mis algab mingite kõrte näitamise ja seosusetu mõistujutuga, ei saa olla hea.

***

Ma tegelikult tahtsin täiega, et see sari mulle meeldiks, sest noh, ma tahan seda iga Eesti filmi või sarja puhul, aga ... ikka pean ma pettuma. Ilmselt vaatan ma siiski järgmisi osi ka, aga seda puhtalt omakasupüüdlikust uudishimust, sest just meie maja pööningult on pärit ühed surnud tuvid, kes ka seal sarjas osalema peaksid. MA EI TEA, kuidas nad sarja tegevusse sobivad, aga pärast esimest osa ei üllatu ma enam absoluutuselt mitte millegi üle.

Telefonipildid

Ma ei ole üldse eriline pildistaja, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse ning ma ei vaata ka eriti teiste pilte, kui need just väga erilised ei ole. See sissejuhatuseks öeldud, hakkan ma nüüd näitama mõnesid oma telefonist leitud pilte.

Sügis on vist kõikide fotograafide lemmikaeg, sest kui ma nende ilusate sügisilmadega ringi käisin, olid kõik pargid täis pildistajaid. Pole ka ime, sest see kollane valgus on tõesti peibutav. Kord, kui ma Epule külla läksin, olid valgus ja varjud kohe eriti ilusad, nii et tegin samuti aknast ühe pildi. Taamal on, muide, meri. Milline luksus on elada mere ääres!

Aga Tallinnas on ometi meri igal pool, nii et kui ka koduaknast seda ei näe, siis paar sammu ja ongi mingi rand saadaval. Ühel laupäevahommikul, kui midagi kultuursemat teha polnud, läksimegi Beetapromenaadile, et seal kive vette visata. Pilt pole küll mingi meistriteos, aga ma tegin selle lihtsalt selleks, et näidata ainsat asja, mida Ernst kodust kaasa tahtis võtta. Ma pakkusin, et äkki mingi auto või kühvel, aga ei, plastikpudel oli kõige etem. Sellega saab ju kaevata, vehkida, tulistada ja veel sadat asja teha, mille peale ma ise ei tuleks.

Samal jalutuskäigul tegime ilusamaid pilte ka. Ernst otsustas maskeeruda.

Vahepeal läks ilm kehvemaks ja õues olla ei saanud, nii et läksime hoopis kinno. Arvasime, et teeme Steniga mõnusa reedeõhtuse deidi, aga sattusime kogemata mingisugusele naisteüritusele, kus jagati testreid ja tehti meiki ja söödi jäätist. Sten kurtis, et kuidagi gei on seal olla, aga ta ei suutnud mulle põhjendada, kuidas see võimalik on, kui üritusel on ainult naised. Mehed ja nende loogika, ma ütlen. Aga pildist ka: mu Zappa kott on ilmselt üks ägedamaid aksessuaare, mida ma kunagi näinud olen ja see on tänaval juba suvakatelt ka komplimente saanud. Mõtlesin seal kinoürraril, kus kõik teised olid üles löödud, et raudselt keegi vaatab ja mõtleb, et iuu, miks see tont siin nii matsliku kotiga on, aga ... mul suva. Ma sain selle Bellalt ja ma kavatsen kanda seda seni, kuni see mul seljast kukub.

Tammsaare park sai ka vahepeal valmis, vähemalt mingi osa. Need tuleribad on küll hästi efektsed, aga tegelikult ka hästi kehvad pimedal ajal. Kuhu Eesti inimene ikka vaatab kui mitte maha ja need valgustid pimestavad ikka räigelt. Kui ma pargist läbi olin tulnud, olin poolpime.

Siis läks ilm taas ilusaks ning ma vedasin Ernsti oma kodukanti ehk Õismäele. Mu kool on küll maha lammutatud, aga vähemalt tiik on veel alles ja sügisvärvides veel eriti ilus. Tegelikult oli mul praktiline eesmärk ka, ehk ma tahtsin talle õpetada liiklusreegleid, sest neil on lasteaias liiklusnädal. Õismäe tiigi kõrval pidi olema mingi liikluslinnak, kuhu ma ta viia tahtsin, aga see oli nii räämas, et mitte midagi ei saanud aru. Sahistasime siis niisama lehtedes ja nautisime sügist.

Nädalavahetusel viisin Ernsti aga iidoliga kohtuma. Multikad ja üldse ekraanid hoian ma temast küll eemal (kui väga harv "Must ja valge koer" välja arvata), aga bussides tuleb vahel ekraanidelt Jänku Juss ning sealt on Ernstil huvi tekkinud. Ma küll ei saa aru, miks, aga ma pole ka kolmeaastane. Kui ma siis lugesin, et Maarjamäe lossis on pannkoogihommik Jänku Jussiga, siis panin meid kohe kirja. Ernst oli juba ette nii suures vaimustuses, et rääkis suisa unes, kuidas ta Jänku Jussi juurde läheb ja temaga koos torust alla laseb. Ja teate, mis kõige imelikum? Kui me lõpuks kohal olime ja Jänku Jussi nägime, ei pugenud ta peitu ega hakanud nutma, nagu mina raudselt teinud oleksin, vaid läks kohe juurde juttu rääkima ja mängima. Kust see laps need inimsõbralikud geenid saanud on, ma ei taipa. Kindlasti mitte minult. Pannkoogihommik ise oli päris tore, aga mind veidi häiris, et ürituse infos oli välja toodud, et kõik tegevused ja sissepääs on tasuta, kuid mitte kusagil polnud kirjas, et pannkookide eest peab maksma. See viieeurone väljaminek ei tapnud mind nüüd ära, aga miks kirjutada, et tasuta on, kui tegelikult ei ole? Sest kuidas sa lähed lapsega pannkoogihommikule ja siis ei osta pannkooki. Ma ei tea, veidi kummaline mu meelest. Maarjamäe loss on aga imeilus, nii et kui vähegi võimalus, soovitan sinna minna.

Ja siis oli meil veel pulma-aastapäev, mida me küll otseselt ei tähistanud, aga Ernsti saatsime pagendusse ikkagi ja läksime ise hiinakasse. 4 aastat abielu tundub hirmpikk aeg, sest mu arust ma alles olin 25 ja abiellusin, aga jah, aeg lendab. 

***

Järgmiste telefonipiltideni!

2 teemat

Ma olen viimastel päevadel hästi palju mõelnud  kahele teemale, kus privileegipimedus võidutsema kipub, ja see teeb mind hästi kurvaks, sest olgem ausad, maailm ei saagi muutuda, kui suhtumine ei muutu. Ja need kaks teemat on:

– miinimumpalgad. Ritsik kirjutas sellest ja eks sellest ole ennegi kirjutatud ning poole või rohkema sõnaga vihjatud, et kui ei meeldi, muuda midagi. Tule töölt ära näiteks. Hästi hea ettepanek muidugi, eriti kui seda teeksid näiteks hooldajad, sanitarid, päästjad, abiõpetajad ja tugiisikud, kes küll (vist) päris miinimumpalka ei saa, aga oluliselt vähem kui turundajad ja muud säärased kindlasti. Aga kumma puudumist sa enne märkaksid, kas mingi suvalise ettevõtte turundusjuhi või hooldaja, kes su haiget lähedast põetab? Või oma prügiautojuhi, kes iga nädal su prügikaste tühjendab? Või su lapse abiõpetaja, kes su lapsega iga päev aega veedab? Millegipärast arvatakse esmalt, et madal palk = mõttetu töö ning inimesed, kes pole haridust omandanud, ei peakski väärima kõrgemat palka. Teised on ju ometi koolis käinud ning oma aega-raha õppimisele kulutanud. Ma ei ole ilmselgelt majandusliku mõtlemisega, sest ma ei saa aru, kuidas on inimeste eest hoolitsemine vähemväärtuslik kui nt raha eest hoolitsemine? Mäletan ühes FB-grupis olnud arutelus (ei mäleta, mis teemaks oli, vist mingi finantsteema), et tublid inimesed peavadki rohkem teenima. Sest noh, päästjad pole ju ometi tublid ja istuvad niisama jõude kogu aeg. Aga mu meelest on põhitähtis see, et kui tõmmatakse võrdusmärk tubliduse/töökuse/tarkuse ja kõrge palga vahele, siis tunnevadki need vähetasustatud, kuid samas nii oluliste tööde tegijad end vähemväärtuslikuna.

- plastikust joogikõrred. Jah, plastik on halb, koguneb ookeani ja tapab kalu jne. Ma olen sellega igati nõus ning võin pea uhkusega püsti tõsta ning öelda, et kui vähegi võimalik, leian ma plastikuvabu alternatiive, aga on üks koht, kus ilma plastikuta on väga raske kui mitte võimatu läbi saada: õendus- ja hooldusabi. Inimesed, kes on hooldanud oma voodihaigeid lähedasi või olnud ise sellises olukorras, et voodist tõusta ei saa, teavad, et plastikust joogikõrs on joomiseks-söömiseks hädavajalik. Ning jah, just plastikust, sest see paindub, ei kuumene, ei lähe katki, et ole ohtlik. Aga – muudaks siis joogikõrred meditsiiniliseks abivahendiks, nii et neid saab apteegist osta? Nii tõuseb aga joogikõrte hind ja kui neid veel ainult meditsiinilise abivahendi kaardiga saab ... oeh. Kas teate, milline keberniit on üldse meditsiinilise abivahendi kaardi tegemine? Sinna peab kirja panema absoluutselt kõik abivahendid, mida haigel üldse vaja võiks minna, sest kui seal mingit asja kirjas pole, siis sa seda, vähemalt soodustusega, ei saa. Ja nüüd kujutame ette, et inimene, kes saab süüa ainult joogikõrre abil ja kes ilmselgelt pole just kõige ... hmm tervem ja aktiivsem, peab hakkama täitma hunnikut pabereid, et saada joogikõrsi? Tundub mõistlik? Minule tundub see niigi raskes olukorras inimeste mõnitamisena. Aga need inimesed läbiksid selle hullumaja, sest tihti on joogikõrs ainus viis toitumiseks. Ehk siis jah, plastik on halb ja keskkonnasõbralike alternatiivide leidmine väga tervitatav, aga paraku on kohti, kus plastikuta ei saa. Mõelgem enne sellele, kui hakata kõike ära keelustama.

***

Ma ei tea, miks ma kaunil sügispäeval oma pead selliste teemadega vaevan, mitte Kalamaja pargis sügispilte ei tee, aga ilmselt ma olengi lihtsalt pessimistlik inimene, midagi pole teha. 

Tänase päeva hetked

- Tellin siin briketti ja mõtlen, et for fuck's sake, kui kalliks ikka püsikulud läinud on. Hästi kehv, kui tõusevad selliste kulude hinnad, milleta elada ei saa: elekter, küte ... Ma olen isegi minimeerinud oma kulude arvu ja autot ka ei ole, nii et bensiini pärast ka ei virise, aga ... oeh. Iga kord, kui briketti tellin, on sama häda.

- Mu käekott (mis on käekott ainult tinglikult, peened daamid sellist ei kannaks) kuuluks justkui mõnele lapsevarastajale, sest seal on a) mänguautod ja b) tabletid. Mis teha, kui sul on korraga nii laps kui ka nohu.

- Miks on avatud kontorid nii moekaks muutunud? Sügishooajal on need ju täielikud haiguspesad! Kohe, kui keegi köhides tööle tuleb, võib kindel olla, et paari päeva pärast rögisevad kõik teised ka. Üks mu kolleeg hakkas nädala alguses köhima ja kuigi ma immutasin selle peale ennast Carmolisega läbi, on mul ikkagi praeguseks rõve nohu. Samas ma saan temast ka aru, sest haiguslehele jäämine pole praeguse haigusrahade süsteemi juures just eriti mõistlik. 

- Sama lugu lasteaiaga. Igal sügisel algab see trall ümber nohu-köha, nii et ma ei viitsi sel teemal eriti sõna võtta, eriti sellepärast, et see on täielik surnud ring. Lapsed pannakse ju sellepärast lasteaeda, et ise tööl käia ja väikese nohu pärast ei taha ju last koju jätta, sest taas – hooldusrahad pole just kõige kõrgemad. Siis aga jäävad kõik teised lapsed ka nohusse jne jne ... nagu öeldud, mul pole selle kohta kahjuks lahendust pakkuda. Küll aga olen ma natuke nõutu, sest kogu selle nohutralli pärast on Ernsti lasteaias bassein kinni. Neil algas sügisest ujumine ja nad said vist kokku 3-4 korda käia, kuni öeldi, et nüüd enam ei saa, sest veeproovid olevat korrast ära. Põhjuseks ikka needsamad tatistavad lapsed, kes seekord olid vette tatistanud Ma muidugi ei tea, mis kohaga need inimesed mõtlevad, kes saadavad poolhaige lapse ujuma, aga maailm ongi müstiline.

- Mu teemad keerlevad täna ümber nohu, aga mis siis, selline mu elu praegu on. Kuna ma vaevlen nohu käes, siis on Ernst juba teist päeva mu venna juures, et ta ei nakatuks. Initsiatiiv ta minust lahutamiseks tuli mu venna käest, kes leidis, et haigena pole ma lapsekasvatamiseks suuteline. Tal on tuline õigus. Küll on hea, kui on olemas kari õdesid ja vendi, kelle juurde last viia saab! Ainus miinus kogu asja juures on see, et kogu mu muusikaalane kasvatus läheb luhta, sest mu vennaraas laseb Ernstile nt Nublut ja "Kiki Mikit" ja ma kardan, et Ernst hakkab neid kodus ka nõudma, millest tõuseb kindlasti tüli, sest ma keeldun. Lapse soovid on üks asi, aga mu haiged katkised kõrvad ei suuda sellist jama taluda. Leppigu Rammsteiniga ja olgu õnnelik. 

Et muuta inimest ...

... pead sa muutma ta välimust?

Suvel istusime naabritega aias ja tegelesime sellega, millega ikka kõik normaalsed inimesed suvel tegelevad: arutasime, millised meesnäitlejad on pandavad ja millised mitte. Juba siis sain aru, et mu meestemaitse on ikka kardinaalselt erinev teiste omast, sest mulle meeldivad nt Bradley Cooper, Colin Firth ja veel paljud teised, mille peale mu naabrid vaid jälestust väljendavaid nägusid tegid. Mis seal ikka, jääbki mulle rohkem.

Täna sattusin mingi artikli peale, kus arutati, milliseid riideid mehed kanda tohiksid ja milliseid mitte. Ma küll ei lugenud seda artiklit läbi, sest see maksis, aga vihastasin ikkagi, sest ma vihastan peaaegu alati selliste teemad peale. Mida mitte kanda. Keda üldse huvitab? Ma vihastaks ka siis, kui nt Sten mulle ütleks, et kuule su tänane riietus ei sobi kohe üldse kinno, pane hoopis (suvaline näide) kleit ja kingad, aga õnneks on ta tsiviliseeritud mees ja teab, et daamidega nii ei räägita. Ja ma ise ... ma ei kirjuta mitte kunagi ette, mida keegi teine kanda võiks. Mitte kunagi! Sest kuidas ma võtan õiguse kellelegi öelda, mis on kole ja mis mitte? Kuidas ma võtan endale õiguse üldistada oma maitset kellegi teise garderoobile? Miks teised seda teevad? Ma olen ennegi sattunud mingitele artiklitele, kus öeldakse, et "habemega mehed on nõmedad" ja "tätoveeritud mehed on psühhopaadid" jne jne ja ma ei saa aru, miks inimesi sellised asjad huvitavad? Või kust võetakse see aeg ja hoog, et kirjutada terve artikkel sellest, mida teised inimesed oma välimusega teha ei tohiks?

Eelmises lõigus oli vist liiga palju retoorilisi ja mitte nii retoorilisi küsimusi, aga ma ägestusin. Lihtsalt ...  ma sooviks nii väga, et inimesed kulutaksid selle aja, mille nad muidu kulutavad kellegi välimuse hindamisele, millelegi muule. Raamatute lugemisele, õppimisele, millele iganes. Või hinnaku siis inimest millegi muu põhjal, näiteks .. ma ei tea, lauluoskuse? 

Laul

Vot see laul, täpsemalt selle pealkiri iseloomustab seda, mis toimub meie keldriboksis:

Nii et kui minust pikka aega midagi kuulda pole, siis teadke, et ma olen oma koju surnuks külmunud, sest ma pole julgenud alla briketijahile minna. Kesklinnas elamise rõõmud.

Aga laulu kuulake ka siis, kui te selle pealkirjaga seotust ei tunne. Hästi hea on. Ja kui Metallica ei meeldi, siis Ghost äkki meeldib ja tulete ikka kontserdile?

Natuke loba

Ma ei ole kohe üldse enam sünnipäevainimene. Mõtlesin just, kunas mul see huvi kadus, sest ma mäletan küll aegu, mil ma juba kuu aega enne septembrit hõiskasin, et jee, mul on varsti sünnipäev ... aga ei mäleta. Sel aastal oleksin ma sünnipäeva hoopis hea meelega ära unustanud, aga ei lastud. Toodi hoopis lilli ja torte. Tähistamise asemel vedelesin aga terve päeva voodis ning võitlesin kordamööda ja korraga iiveldamise ja närvipõletikuga. VÄGA HALB kooslus, kui keegi teada soovib. Põhimõtteliselt olid mu roided nii valusad, et isegi hingamine valmistas probleeme, aga oksendamine nõuab teatavasti natuke rohkem roidetööd kui hingamine. Ma ei tea, kuidas ma veel siiani elus olen. 

Aga aitab oksendamisjuttudest. Ma sain vahepeal 29-aastaseks. See pole muidugi mingi eriline vanus ka, mida tähistada. Vot järgmisel aastal peaks suuremaid bakhanaale korraldama, sest siin on ju juubel. Mäletan, kuidas kunagi mu meessoost sõber rääkis, et 30 on naistel parim-enne-piir. Mina, kes ma toona u 22-aastane olin, noogutasin elavalt kaasa ja mõtlesin, et fui, 30 ikka ju ei oleks. Hästi täiskasvanulik. Praegu mõtlen, et issand, kui äge oleks olla 30. Palju ägedam kui 22, ikka palju. Aasta pärast ma räägin ka, miks, seni elan oma 29 eluaastaga rõõmsalt edasi.

Vahepeal selgus, et Metallica kontsert siiski toimub, nii et ostsin ruttu piletid ära, kohe mitu tükki. Ma nii armastan igasuguseid suuri kontserte, kus esinevad mu lemmikbändid (mitte segi ajada Õllekaga, mida ma jälestan), nii et jah – nende pealt ma raha eriti kokku ei hoia. Õnneks elan ma Eestis, kus väga palju kontserte siiski ei toimu, sest kui ma nt Londonis elaksin, oleksin ma permanentselt rahatu – seal on kogu aeg mingeid ägedaid kontserte. Nt siis, kui ma seal reisil olin, esines seal kusagil Princess Chelsea, aga kahjuks ma vaatama ei jõudnudki. Nüüd jään aga ootama, kes järgmisel aastal Tallinna esinema tulevad, sest mis elu see on, kui aastas saab ainult ühel rokk-kontserdil käia? Mitte mingisugune.

Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!

Mittehäirimise kultuur

Londonis tegime me peale joomise ja linnaavastamise muud ka, näiteks rääkisime hästi palju sellest, miks meie uued sõbrad siiski Eestist ära kolinud on. Sealt arenes jutt edasi ja edasi ja edasi sinna, milline siis paistab Eesti kaugelt vaadates, ning ühiselt jõudsime järeldusele, et Eestis on elamise alustalaks see, et kedagi ei tohi mitte mingil juhul häirida. Kontsaklõbin tänaval häirib, kilkavad lapsed häirivad, vanamoodsad riided häirivad, mittetöölkäivad inimesed häirivad (muidusööjad), töölkäivad inimesed häirivad (tehku oma ettevõte, eksole), pidutsejad häirivad (lärmakad), raamatulugejad häirivad (miks nad ei reisi selle asemel?), pensionärid häirivad (miks nad vinguvad kogu aeg, söögu siis kooki, kui leiva jaoks raha pole), autot mitteomavad inimesed häirivad (kuidas nii elada saab, raudselt kasutavad kogu aeg oma autoga tuttavaid ära), autod häirivad (ummikud ja heitgaasid, fui) .... Ma võiks jätkata. Eestis on ideaalne inimene see, keda pole näha, kuulda ega haista. 

Ei usu mind? Palun vaadake üürikuulutusi. Seal on u 90% selliseid, kus sobiv üürnik on ilma laste/lemmikloomadeta, vaikne, lärmakate hobideta, mittesuitsetav ja mittepidutsev. Soovitatavalt võiks ta veel üldse mitte oma üürikorteris viibida ka, sest ta a) rikub muidu mööblit või b) häirib naabreid. Ja kui olla siis see ülikorralik inimene, siis ei pruugi ka üldse piisata – mu heale sõbrale, kes on üks vaiksemaid inimesi, keda ma tean, kutsuti politsei lihtsalt sellepärast, et ta kõndivat liiga valjult ja pesevat pesu ebasobival kellaajal. Pesumasinapaanikast olen ma mujalt ka lugenud, täpsemalt sellest, et ishänt, öösiti pesu pesevad inimesed on nii jubedad, see on ju nii häiriv ja kõrvulukustav! Ma olen oma elu jooksul väga palju erinevates kohtades elanud, aga mitte kunagi pole ma öösel kellegi pesumasina peale üles ärganud. Ma ei tea, kus siis kõik need paanitsejad magavad, vannitubades või?

Üks mu teretuttav rääkis üksvahe kõigile, kes kuulata tahtsid (ja mingil kummalisel põhjusel neid inimesi leidus), millised inimesed talle ei meeldi. Ma ise tema kuulajateringis ei olnud, sest mulle ei imponeeri sellised ennast jumalaks pidavad isikud, aga poole kõrvaga kuulsin, et tema antipaatia osaliseks saadi mingite pisiasjade eest. Umbes need olevad ühed õudsed inimesed, kes töötavad liiga kaua ühes töökohal. Mul pole sõnu, et seda jama kommenteerida. 

Inimesi vist kasvatataksegi nii, et nad hästi vähe tüli teeks. Lapsest saati. Siin on nii tavaline see, et lapsele, kes käitub nagu laps (kilkab, räägib juttu, jookseb, nutab), vaadatakse viltu või öeldakse otse, et jumal küll, kasvatage oma last. Selle kasvatuse all ei peeta siis silmas seda, et õpetaks last, seletaks talle midagi või laseks tal asju avastada, vaid kõike lihtlabasemat asja: lapse vaitsundimist. Ärgu ta kedagi mitte mingil viisil mitte kunagi häirigu! Ärgu küsigu midagi või tundku oma emotsioone, olgu lihtsalt vait. Ja no KUI on siiski vaja rääkida, siis hästi vaikselt. Sosinal. Veel parem oleks viipekeeles, sest siis see ei häiri kedagi. Ja kui laps siiski vait ei jää, siis on kõige parem suruda talle mõni nutiriist kätte, sest siis jääb ju ikka vait ja kõik on õnnelikud. Kuidas sellise kasvatuse tulemina normaalsed inimesed tekivad, aru ma ei taipa.

Ühesõnaga. Kui keegi Eestisse kolida kavatseb, siis olekski talle ainult üks soovitus: ära häiri kedagi. Omaksvõtt on sellisel juhul kiire. Muu tuleb juba iseenesest.

Dilemma

Mul on praegu tohutu dilemma.

Ühest küljest olin ma just pikalt väga raskes närvipõletikus, nii et ma ei saanud mitu päeva ennast liigutadagi. Praeguseni annab selg vaikselt tunda. Sellest tingituna oleks igati praktiline ja mõistlik osta uus ja kvaliteetne talvejope, eriti kui arvestada mu olemasoleva jope seisukorda (loe: ei hoia isegi kõige väiksemat tuulehoogu kinni).

Teisest küljest tulevad kolmapäeval müüki Metallica piletid. 69 eurtsa pilet (glämpingut ja fännitsooni ma ei taha, ma olen liiga vana selliste meeletuste jaoks). Ja kui ma ostaks, siis ikka 2 piletit. Ja kui ma nüüd nende piletite peale mõtlen, siis tundub mulle, et talvel sooja jopega ringikäimine on üks ülehinnatud luksus. Ma saaksin selle asemel ju hoopis kontserdil häält kähedaks röökida.

Või oodata jõuludeni? Mitte, et ma pileteid kingitusena ootaks, aga siis peaks pappi rohkem kätte jääma. Aga kas pileteid on nii kaua? Ma veidi kahtlen. Oeh. Mu elu on täis raskeid ja ületamatuid karisid. 

Väikese korteri võlu

Kamin ja kööginurk

Kui ma viis aastakest tagasi 25-ruutmeetrisesse korterisse kolisin, tärkas minus esimest korda armastus pisikeste korterite vastu, sest mu tolleaegne eluase oli lihtsalt nii-nii armas. Ja funktsionaalne! Kõik oli seal korteris olemas, lihtsalt ruumisäästlikumalt. Diivan, raamaturiiul, riidekapp, täisvarustusega köök, pesumasinaga vannituba - see, kuidas kogu elamine nii väikesele pinnale oli mahutatud, oli mu meelest imetlusväärne. Toona elasin ofc üksinda, nii et 25 ruutmeetrit oli rohkem kui küll, aga kui ka edasi kolisin ja rohkem inimesi oma perekonda koondasin, teadsin ma, et minust ei saa kunagi suurte mitmekorruseliste majade armastajat. Väikesed korterid-majad on ikka palju rohkem minu cup of tea. Loomulikult nõuab väikesel pinnal elamine kordades rohkem nutikust, aga samas - vaim peabki värske olema, kas pole? 

Meie praegune üürikas on nt 35-ruutmeetrine, aga taas nii ägedate ja nutikate ruumilahendustega, et mahume siia kolmekesi imehästi ära ning saame ka külalisi kutsuda. Pisikese pinna üks suuuuuuuur pluss on see, et see õpetab, kui  väheste asjadega inimene tegelikult hakkama saab. Kui sa ikka pead iga asja puhul poes mõtlema, kas see ikka mahub koju ja kas seda on vaja (90% asjade puhul on vastus eitav), siis muudab see tarbimise väga säästlikuks. Teine suur pluss on koristamine - seda peab küll väga tihti tegema, aga ajakulu on üsna väike.

Ja kolmas pluss? Loomulikult see, et kellelgi meie väikesest perekonnast pole võimalik kuhugi irduda. Kõik on kõigil silma all või hõike kaugusel. Steni pärast ma nii väga ei karda, aga Ernsti puhul lööb mul küll vahel paanikahoog välja, et appi, äkki ta teeb midagi ohtlikku või on just praegusel hetkel nt akna peal kõõlumas ja seal välja kukkumas või ... mu fantaasia igasuguste ohtude osas on tänu mu krimkalembusele piiritu, aga kuna siin korteris on ta mul kuulde- ja nägemisraadiuses, on ka meel rahulikum.

Aga privaatsus? Mina olen näiteks väga suure privaatsusvajadusega ja väsin tohutult kiiresti, kui kellegagi päevad läbi pead-jalad koos pean olema. Tundub, et 35 ruutmeetrit ei saa ju mingisugust privaatsust võimaldada, sest tavalise eestlase mull umbestäpselt nii suur ongi, eks. Aga saab. Esiteks on meil magamistuba, kuhu sulguda, kui keegi närvidele hakkab käima, ja teiseks aed. Aed on meil muidugi kõikide naabritega ühine, aga ikkagi on jube hea, et aeg-ajalt saab pärdiku aeda hullama lükata ja ise samuti värsket õhku nautida. Naabrid on meil samuti maailma parimad, nii et pole ka seda ohtu, et õues mingiks tüliks läheks. St oht on alati, aga meie maja puhul siiski kaduvväike. Muide, siin elades olen ma aru saanud, kui tohutu suureks väärtuseks on normaalsed naabrid. Iga kord, kui ma mingi asja peale vihastan (kütmise, kommunaalmaksete, meie tänaval surevate narkarite), siis tuletan ma endale meelde, et vaevalt ma kusagilt selliseid naabreid leian, kellega aias koos õlut juua, kes kassi valvaksid, kui ise ära olen, kellega koos rannas käia jne jne. Normaalseid inimesi on üleüldse nii vähe, et tasub need vähesed enda ligidal hoida.

*Absoluutselt mitte teemassepuutuv, aga ma ei viitsinud eraldi postitust teha: just lugesin, et järgmisel aastal esineb Tartus Metallica ja ma niiiiiiiii väga loodan, et see pole mingi libauudis. Ja kui pole, siis kavatsen olla esimene, kes sinna piletid ostab.

London

Ma olen juba tegelikult mitu päeva Londonist tagasi, aga kuna tegu oli väga emotsioonirohke reisiga, võttis mul paar päeva aega, et ennast maha laadida, lasta emotsioonidel settida ning tagatipuks jäi Ernst ka haigeks (ma ise arvan, et minu nägemine ajas tal lihtsalt südame pahaks ... ). Nii ma olengi viimased päevad rohkelt muud tegevust leidnud kui kirjutamine.

Tower Bridge

Meie reis oli kõike muud kui traditsiooniline turismireis. Me ei käinud üheski muuseumis, ei roninud The Shardi ega London Eye otsa, ei trüginud, et vahtkonnavahetust näha, ei käinud Buckinghami ega muu säärase juures. Küll aga sõitsime me jõetaksoga Woolwichi ja jõime laeval siidrit, sõime õhtul ehtsas Inglise pubis kala ja krõbekartuleid, käisime veel paaris Inglise pubis siidrit joomas, sõime Greenwich Marketil austreid ja churrosid (vahuvein ka juures loomulikult) ja käisime Hiina karaokes (mu elu kõige kummalisem restoraniskäik). Ja ma sain aru, et vot selliseid mälestusi ma reisidelt tahangi, kus on äge ja tšill ja palju naeru. Mitte selliseid, kus ma võitlen saja matsiga parema pildistamiskoha pärast või seisan kilomeetripikkuses järtsis, et näha mingit kivihunnikut ja taas saja matsiga võidelda.

Woolwich

Turistikohtade juurde sattusime küll ka veidi. Jalutasime ringi Kensingtonis ja vaatasime Eesti saatkonda, uudistasime Notting Hillis värvilisi maju, käisime City's Bank of Englandi vaatamas, Trafalgar Square'il, Oxford Streetil, Camdenis, Royal Observatory juures ... kindlasti veel kusagil, aga kes seda mäletab. Aga kõige suurema mulje jätsid mulle hoopis näiteks Canary Wharf ja East End, kust me läbi sõitsime. Camdenis ma veidike pettusin, sest ägedate rokipoodide ja õllekate asemel leidsin ma sealt hoopis hunniku üksteisega äravahetamiseni sarnaseid suveniiripoode. No kuidas nii saab? Ühe cooli pealuupoe leidsin ainult, ühe! Sealt tegin ma ka ainsa ostu ehk soetasin endale pusa. Rohkem me ostlemisega ei tegelenud. Mult küsiti küll, et noh, mis ostsid, Primarkis ikka käisid või? Ma kehitasin õlgu, sest miks? Miks ma peaksin mingeid odavaid kaltse endale koju ostma, lihtsalt sellepärast, et pärast öelda, et need on Inglismaalt? Who cares?

Vaade Canary Wharfile

Meie majutaja teatas meile kohe esimesel õhtul (jõudsime tema juurde kell 3 öösel), et ta on väga ebatraditsiooniline eestlane ja eestlased pole teda kunagi omaks võtnud. "Jumal tänatud," ütlesin talle. "Ma pole kunagi traditsioonilisi eestlasi sallinud." Ilmselt oli nii tema kui meie ebatraditsioonilisus põhjuseks, miks meil kohe klapp tekkis. Näiteks ei tekkinud meil küsimustki, kas on normaalne alustada hommikut paari kange napsuga. Muidugi on! Või jõetaksos siidrid lahti korkida? Miks mitte! Ta näitas meile kõik (meile) olulised kohad linnas ära ja tänu temale ei tea ma ka mitte midagi Londoni kuuldatavasti kõrgetest transpordihindadest, sest kasutasin terve aja ta abikaasa Oyster Card'i. Nii soe vastuvõtt oli! Ja kui me ära tulime (taas öösel kell 3), tegi ta meile hommikukohvi ja -sööki. Sellega võiks kohe harjuda. Kohtusime ka teiste eestlastega ja veendusin, et oeh, miks on kodumaa kõige ägedamad inimesed Eestist ära läinud? Kuigi ma nägin neid esimest korda elus, ei tekkinud hetkekski võõristusmomenti või tunnet, et keegi salamisi hindab mu riideid/kingi/käitumist, mida ma Eestis VÄGA tihti tunnen. Ja ma lihtsalt ei saa üle sellest, et meie kohtumisõhtu toimus Hiina karaokebaaris Seven Sisters Roadil, kus, nagu arvata võib, sai laulda hiinakeelset karaoket. Ja meie seltskonnas oli eesrindlikke kodanikke, kes seda võimalust ka kasutasid. Mu elu kõige huvitavam kogemus pärineb ilmselt just sellest õhtust, kui ma kuulsin hiinakeelset "My Heart Will Go On'i". Sellest õhtust on FBs ka mitu klippi, aga ma ei julge neid siin avaldada ilma küsimata.

Bank of England

Ma tahaks juba tagasi minna, sest nii palju jäi veel avastada. Esiteks tahaksin ma Canary Wharfiga lähemalt tutvust teha. Meie majutaja abikaasa töötab seal ja tahtis meile ka ekskurssi teha, aga ajast jä väheseks. Teiseks tahaksin ma avastada ka veidi läänepoolsemat Londonit - seekord oli meil aega vaid Ida ja Kirde jaoks. Kolmandaks tahaksin ma minna ühte ägedasse Woolwichi pubisse, millest me küll mööda kõndisime, aga ajapuudusel sisse astuda ei saanud.

Järgmise korrani!