13 november 2018

Ilumured

Mu elu on täis keerulisi probleeme ja kus neist ikka rääkida, kui mitte siin, eksole. Ühesõnaga, mul on oma juustega igavene häda, sest nad on viimasel ajal nii kuivaks muutunud ja kuna sellele kuivusele lisandub veel mu loomulik "lokk" ka, siis näen ma viimasel ajal täiesti kohutav välja. Sellist hetke, mil ma oma juustega 100% rahul oleksin olnud, pole ikka vääääga ammu olnud. Nüüd siis probleemi juurde: ma tahaksin oma juuksed päris palju lühemaks lõigata, aga mul pole ihujuuksurit ja ma lihtsalt ei julge sellise sooviga iga juuksuri juurde minna. Mul on nimelt sellised imelikud juuksed, mis pikana tunduvad päris sirged olevat, aga kohe, kui natuke lühemaks saavad, tõmbuvad lokki ja kuigi ma seda huvitavat nähtust igale juuksurile ekstra mainin, ei pööra nad sellele tähelepanu, lõikavad mingisuguse sirgetele juustele mõeldud soengu mulle pähe ja siis imestavad, miks ma nii jube välja näen. Ma ei taha iga päev juukseid sirgestada ka, ma olen siiski laisk inimene! Ühesõnaga, kas keegi teab kedagi, kes teaks mõnda juuksurit, kes suudab ilusaid lõikusi (mitte operatsioone siis) teha, siis andke, palun, teada. Muidu pean ma sellisena, nagu ma olen, edasi elama ja see poleks üldse tore.

Praegune seis on selline: 


11 november 2018

Kukkumisest, lugemisest, vallaliseelust ja muust.

Reedel kukkus Ernst kaks korda nii õnnetult, et pidi elus esimest korda traumapunkti õmblema minema. Mitte küll minuga, vaid mu väikevennaga, sest mina olin tööl ja aasta emana loomulikult ei tormanud töölt minema, kui lasteaiast helistati. Milleks siis väikevennad olemas on, eksole. Igatahes tähendas see kõik seda, et nädalavahetuse pidime me tavapärasest rahulikumalt veetma. Mina lugesin ja Ernst ... luges ka. Ja otse loomulikult ei kasutata siin majas lugemaõppimiseks mingeid suvalisi raamatuid, vaid ikka kvaliteetkirjandust: 


Laupäeval tähistasime oma tänava nimepäeva ja kutsusime ühe sõbra külla. Sellel sõbral on suur mure: ta käib Woodsis naisi sebimas, aga viimasel ajal (nii paar aastat juba) pole sealt eriti kedagi sebida. Mida teha, kuhu minna? Ma soovitasin tal Tinder teha, sest tänapäeval ei tutvu keegi enam baarides (jumal tänatud, et ma enam sebimise raske tööga tegelema ei pea, ma olin ikka see vanamoodne baarisebija). Ta keeldus. Ühesõnaga, mure jäi lahenduseta, sest keegi meist ei tunne seda halli ala, mis Tinderi ja Woodsi vahele jääb. Vallaliste elu on ikka raske. Eriti nõudlike vallaliste.

Ma nüüd jätkan oma hästi rahulikku nädalavahetust. Õhtul plaanin seda uut Trieri filmi vaatama minna, sest üks mu sõbrants ütles, et see on täpselt selline film, mis mulle meeldiks. Tema arvamus ma selles osas usaldan 100%, nii et peab minema.

07 november 2018

Kultuurielamusi

Mul on üks sõber, kellega on meil selline armastuse-vihkamise suhe, et mõnes asjas oleme kardinaalselt erinevad ja kakleme nende erinevuste üle vihaselt ning teises asjas jälle täielikult ühel meelel. Selline sõprus võib vahel üsna väsitav olla, aga toob kaasa ka teatavaid boonuseid, kui jälle mõne ühise huvi leiame. Kevadel avastasime, et üheks selliseks huviks on punk. Ma peaksin vist natuke täpsemalt selgitama, et mitte väärarusaamu tekitada: ma ei ole punkar, ma ei kuula punkmuusikat (eriti), aga siiski on pungis minu jaoks midagi hästi paeluvat ja seega ei jäta ma võimalust kasutamata, et selle kohta lugeda, uurida, rääkida, arutada. Elustiil ja ühiskonnanormidele vastandumine on vist see, mis mulle meeldib? Mine võta kinni. Igatahes linastus kevadel film Freddy Grenzmannist, kuhu ma oma sõbra saatsin, et too ennast hariks, ja nüüd kutsus mu sõber mind vastukaaluks vestlusõhtule, kus rääkisid Freddy ja ... Mait Vaik. Mait on mu lemmikluuletaja ja igavene armastus, nii et ma ei lasknud endale seda kutset kaks korda esitada, vaid lendasin kohe kohale. Vestlusõhtu (kuigi pungi kohta on seda sõna veidi kummaline kasutada, ma räägiksin nagu kudumisklubist) oli äge, kuigi korraldaja ahastas pärast, et ihsant, kui katastroofiline, Freddy oli purjus ja karjus. Ma ei tea, kas mu taluvuspiir on siis veidi kõrgem, aga minu meelest polnud tal midagi viga ja pealegi, kui inimene tahab neljapäeva õhtul paar õlut juua, siis on tal see õigus. Ma saaks aru, kui ta oleks laamendanud või midagi, aga ei, kõik jäi sündsuse piiridesse. Mu sündsusootused on teiste puhul muidugi ka üsna madalad, aga siiski. Lisaks ei saagi mu meelest rääkida pungist ilusasti viisakalt istudes ja teed juues – kuhu jäävad emotsioonid? Väga palju infot ma sellelt õhtult muidugi ei saanud, aga ega ma seda oodanudki, sest infot ja fakte saab mujalt, mina tahan elamusi. 

Paar päeva hiljem läksin ma hetkeemotsiooni ajel kinno "Bohemian Rhapsodyt" vaatama ja sain ka sealt suure elamuse. Ma pole kunagi eriline Queeni fänn olnud, kuigi laule loomulikult tean ja laulan kaasa, kui need raadiost tulevad, aga nt Freddie elukäiguga olin ma üsna vähe kursis. Eks ma teadsin loomulikult tema eelistustest ja surmapõhjustest, aga need ei huvitanud mind eriti, sest mind ei huvita tegelikult üldse sellised asjad. Võimalik, et minu teadmatus oligi põhjuseks, miks mulle see film nii väga meeldis. Eriti meeldis mulle see, et ei näidatud Freddie viimaseid päevi või surma, vaid lõpetatigi pauguga. Sai naerda ja nutta. Kinos käisin ma üksinda ja ei kahetse, sest selliseid kurvapoolseid filme ongi hea üksi vaadata ja hiljem vaikides seedida, mitte kohe arutellu söösta – noh, kas meeldis, kuidas meeldis ja mis täpsemalt meeldis. Aga hästi kurb hakkas. Ma lugesin veel pärast Freddie elukäigu kohta ka ning kurvastasin veelgi. Mõned inimesed on lihtsalt sellised, kes lähevad hinge. Mõtlesin ka, et näe, viimasel ajal räägitakse siin sellest, kuidas olla staar ja kuidas erineda, et selleks peab ikka mingi kontseptsioon olema. Oh, fuck that, kui ikka ise sisemiselt nii suur oled, pole mingit kontseptsiooni vaja.

30 oktoober 2018

Praegune hetk

Internet on täis igasuguseid vahvaid küsimustikke, millele vastata, kui millestki muust kirjutada ei viitsi või ei oska ja kuna mul on selline hetk käes, siis annan tuld. Inspirastiooni sain Britilt. Mulle endale meeldib tohutult sellisete küsimustike vastuseid lugeda, sest sealt tuleb välja, kui väga inimesed erinevad. Hästi lahe, mulle meeldib, kui inimesed erinevad. 


Praegu ma ...

... kuulan: Metro Luminali albumit "Coca Cola". Korraks panin selle kinni, sest ma kippusin mõttes kaasa laulma ja see segas keskendumist. See vastus ei peaks muidugi kedagi üllatama, sest noh, Metro ja mina oleme taevas loodud paar. Ja ma pean siis silmas 90ndate Metrot, mitte praegust, kus lauljaks EI OLE Allan Vainola. Oeh. Morbiidsed laulutekstid on alati mu südant soojendanud.

... söön: mitte midagi ja kuna ma unustasin süüa kaasa teha, siis jätkub see tendents ilmselt õhtuni. Kui mul last ei oleks, siis ma ei sööks vist üldse mitte, sest ma lihtsalt unustan söögitegemise ära. 

... joon: vett. Enne jõin kohvi ka. Üldiselt ongi need kaks mu põhilisteks hüdratsiooniallikateks, sest teed ei joo ma üldse, mahlu ainult siis, kui keegi teine ostab (st mitte kunagi) ja karastusjooke ka mitte eriti. Viimasel ajal olen mingitel harvadel hetkedel veini koju ostnud, aga muud mitte. 

... kannan: hobusesaba, oma uut tukka ja tavalist tööriietust, mis pärineb 100% kaltsukast, kui aluspesu välja arvata. See tavaline tööriietus on siis teksad, topp, kampsik ja nööridega saapad.

... tunnen: ootusärevuse ja tüdimuse segu. Ka selles pole midagi uut, sest ma tunnen seda nii tihti, et hakkan juba harjuma. Ma elan lihtsalt kogu aeg mingis sellises faasis, et kõik sündmused, tegevused ja põnevad asjad on alles ees. Tüdimus on seotud sügisväsimuse ja rutiiniga. Tegelikult kõlab see kõik kirjapanduna hoopis masendavamalt, aga midagi hullu tegelikult pole, sest ma olengi selline ... pessimistlik ja müstiline inimene.

... tahan: ootusärevusest üle saada ja seda, et asjad juhtuma hakkaksid. Tahan, et ma ei oleks nii pessimistlik. Tahan, et inimesed loobuksid oma arvamust avaldades teiste inimeste halvustamisest. No ja siis tahan ma veel oma unehäiretest lahti saada (võimatu missioon), sirgeid juukseid (samuti suht võimatu missioon), natuke kaalu kaotada, uusi prille jne jne.

... vajan: mingit motivatsioonihoopi, aga ma ei tea, kust seda saada. Või siis, et keegi nunnutaks ja ütleks, kui ilus, tark ja hea inimene ma olen. Uusi prille vajan ma ka, sest mu ilusad sinised silmad ei näe enam eriti hästi. Und – mu unehäired on võtnud uue mõõtme ja see pole üldse mitte hea.

... teaduslikule mõtteviisile. Ma lugesin eile üht huvitavat artiklit plastikust ja sellest, milline plastik on halb ja milline hea. See artikkel asus (st asub siiani) ühes teadlaste blogis ja ma nii väga armastan seda blogi, sest see annab pea igale mu küsimusele vastuse ja seletab väga konkreetselt ja teaduslikult ära, miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Praegu on terve ilm täis inimesi, kes mingit tõde kuulutavad: see on hea! See on halb! Ja mul on tunne, et ühiskond kuulab seda, kes kõvemini ja lihtsamalt karjub. Ma mõtlen tihti sellele, et ma tahan säilitada selles müras terve mõistuse, kriitilise mõtlemise ja loogikameele. Õnneks (ja ma arvan, et see on suur privileeg) olen ma kasvanud üles perekonnas, mis a) on tark ja b) pöörab väga suurt tähelepanu teaduslikule mõtteviisile. Ja mis on teaduslik mõtteviis? See on vist pikem teema, mida arutada.

... naudin: kõige suurem nauding on see, kui oled välja valinud mingi ägeda raamatu, mida lugeda, ja siis lööd lahti esimese lehekülje. See hetk enne lugemahakkamist, mmmm. Noh, ma praegu ei saa seda nautida, sest ma ei tea, mida järgmiseks valida. Kui keegi teab mõnd head Scandinavian Noir teost, võib soovitada, sest ma olen ahastuses. 


***

Tänaseks kõik.

22 oktoober 2018

"Pank"

Mõned tähelepanekud.


– Stseenide omavaheline seotus oli olematu. Samahästi oleks võinud sari alata nt mõne reivistseeni või Eesti Panga stseeniga ning arusaadavus poleks kannatanud, sest arusaadavust polnud. See killustatus pole muidugi ainult "Pangale" iseloomulik – enamik Eesti filme tehakse vist nii, et filmitakse hunnik hästi kunstilisi ja sümbolitest tiineid stseene ja siis reastatakse nad suht suvalt.

– Dialoogid. Olid. Olematud. Taas, ei mingi üllatus, pigem oleksin ma olnud üllatunud, kui inimesed oleksid rääkinud inimeste moodi, mitte vahtinud üksteist tuimade ja poolsurnud nägudega. Eesti filmidesse ja sarjadesse oleks HÄDASTI vaja dialoogikirjutajat, sest praegu on seis ikka päris nutune. Kahe lause väljaütlemiseks kulub 10 minutit ja hunnik sitta vahemuusikat. Emotsioonidest ma parem ei räägi.

– 90ndad, mil kõik oli võimalik ja tanklapoisist võis saada pankur. Sarjast jäi aga mulje, et see poisike ise ei liigutanud oma saatuse osas lillegi ja pigem astus vastumeelselt oma vorstimüüja rollist välja. Oleks tahtnud rohkem just seda üheksakümnendate kaootilisust näha, et inimesed ise otsisid täiesti hulle võimalusi, tegid hulle tegusid. Mitte ei vahtinud idioodi näoga ringi ega lasknud ennast lükata-tõmmata. 

– Sari sisaldas ka filmiajaloo kõige kohutavamat allaajamisstseeni, mis ei jää oma kvaliteedilt alla "Mustade leskede" plahvatusstseenile.

– Üleüldse olid kõik inimesed kuidagi ... robotlikud. Ma tahaks näha, kuidas usakad, kellele see sari müüdi ja kes ilmselt pole eales midagi Eestist kuulnud, seda sarja vaatavad. Inimesed ei räägi omavahel, teevad mingeid seosusetuid asju, mingitel arusaamatutel põhjustel pakutakse kõrgeid ametikohti absoluutselt kõige ebasarmikamale ja kohtlasemale poisile, vahepeal on mingid põhjendamatud triibupeod ... oeh. Ma juba tunnen neile kaasa.

– Ükski film/sari, mis algab mingite kõrte näitamise ja seosusetu mõistujutuga, ei saa olla hea.


***

Ma tegelikult tahtsin täiega, et see sari mulle meeldiks, sest noh, ma tahan seda iga Eesti filmi või sarja puhul, aga ... ikka pean ma pettuma. Ilmselt vaatan ma siiski järgmisi osi ka, aga seda puhtalt omakasupüüdlikust uudishimust, sest just meie maja pööningult on pärit ühed surnud tuvid, kes ka seal sarjas osalema peaksid. MA EI TEA, kuidas nad sarja tegevusse sobivad, aga pärast esimest osa ei üllatu ma enam absoluutuselt mitte millegi üle.

19 oktoober 2018

Telefonipildid

Ma ei ole üldse eriline pildistaja, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse ning ma ei vaata ka eriti teiste pilte, kui need just väga erilised ei ole. See sissejuhatuseks öeldud, hakkan ma nüüd näitama mõnesid oma telefonist leitud pilte.



Sügis on vist kõikide fotograafide lemmikaeg, sest kui ma nende ilusate sügisilmadega ringi käisin, olid kõik pargid täis pildistajaid. Pole ka ime, sest see kollane valgus on tõesti peibutav. Kord, kui ma Epule külla läksin, olid valgus ja varjud kohe eriti ilusad, nii et tegin samuti aknast ühe pildi. Taamal on, muide, meri. Milline luksus on elada mere ääres!






Aga Tallinnas on ometi meri igal pool, nii et kui ka koduaknast seda ei näe, siis paar sammu ja ongi mingi rand saadaval. Ühel laupäevahommikul, kui midagi kultuursemat teha polnud, läksimegi Beetapromenaadile, et seal kive vette visata. Pilt pole küll mingi meistriteos, aga ma tegin selle lihtsalt selleks, et näidata ainsat asja, mida Ernst kodust kaasa tahtis võtta. Ma pakkusin, et äkki mingi auto või kühvel, aga ei, plastikpudel oli kõige etem. Sellega saab ju kaevata, vehkida, tulistada ja veel sadat asja teha, mille peale ma ise ei tuleks.



Samal jalutuskäigul tegime ilusamaid pilte ka. Ernst otsustas maskeeruda.



Vahepeal läks ilm kehvemaks ja õues olla ei saanud, nii et läksime hoopis kinno. Arvasime, et teeme Steniga mõnusa reedeõhtuse deidi, aga sattusime kogemata mingisugusele naisteüritusele, kus jagati testreid ja tehti meiki ja söödi jäätist. Sten kurtis, et kuidagi gei on seal olla, aga ta ei suutnud mulle põhjendada, kuidas see võimalik on, kui üritusel on ainult naised. Mehed ja nende loogika, ma ütlen. Aga pildist ka: mu Zappa kott on ilmselt üks ägedamaid aksessuaare, mida ma kunagi näinud olen ja see on tänaval juba suvakatelt ka komplimente saanud. Mõtlesin seal kinoürraril, kus kõik teised olid üles löödud, et raudselt keegi vaatab ja mõtleb, et iuu, miks see tont siin nii matsliku kotiga on, aga ... mul suva. Ma sain selle Bellalt ja ma kavatsen kanda seda seni, kuni see mul seljast kukub.



Tammsaare park sai ka vahepeal valmis, vähemalt mingi osa. Need tuleribad on küll hästi efektsed, aga tegelikult ka hästi kehvad pimedal ajal. Kuhu Eesti inimene ikka vaatab kui mitte maha ja need valgustid pimestavad ikka räigelt. Kui ma pargist läbi olin tulnud, olin poolpime.



Siis läks ilm taas ilusaks ning ma vedasin Ernsti oma kodukanti ehk Õismäele. Mu kool on küll maha lammutatud, aga vähemalt tiik on veel alles ja sügisvärvides veel eriti ilus. Tegelikult oli mul praktiline eesmärk ka, ehk ma tahtsin talle õpetada liiklusreegleid, sest neil on lasteaias liiklusnädal. Õismäe tiigi kõrval pidi olema mingi liikluslinnak, kuhu ma ta viia tahtsin, aga see oli nii räämas, et mitte midagi ei saanud aru. Sahistasime siis niisama lehtedes ja nautisime sügist.



Nädalavahetusel viisin Ernsti aga iidoliga kohtuma. Multikad ja üldse ekraanid hoian ma temast küll eemal (kui väga harv "Must ja valge koer" välja arvata), aga bussides tuleb vahel ekraanidelt Jänku Juss ning sealt on Ernstil huvi tekkinud. Ma küll ei saa aru, miks, aga ma pole ka kolmeaastane. Kui ma siis lugesin, et Maarjamäe lossis on pannkoogihommik Jänku Jussiga, siis panin meid kohe kirja. Ernst oli juba ette nii suures vaimustuses, et rääkis suisa unes, kuidas ta Jänku Jussi juurde läheb ja temaga koos torust alla laseb. Ja teate, mis kõige imelikum? Kui me lõpuks kohal olime ja Jänku Jussi nägime, ei pugenud ta peitu ega hakanud nutma, nagu mina raudselt teinud oleksin, vaid läks kohe juurde juttu rääkima ja mängima. Kust see laps need inimsõbralikud geenid saanud on, ma ei taipa. Kindlasti mitte minult. Pannkoogihommik ise oli päris tore, aga mind veidi häiris, et ürituse infos oli välja toodud, et kõik tegevused ja sissepääs on tasuta, kuid mitte kusagil polnud kirjas, et pannkookide eest peab maksma. See viieeurone väljaminek ei tapnud mind nüüd ära, aga miks kirjutada, et tasuta on, kui tegelikult ei ole? Sest kuidas sa lähed lapsega pannkoogihommikule ja siis ei osta pannkooki. Ma ei tea, veidi kummaline mu meelest. Maarjamäe loss on aga imeilus, nii et kui vähegi võimalus, soovitan sinna minna.



Ja siis oli meil veel pulma-aastapäev, mida me küll otseselt ei tähistanud, aga Ernsti saatsime pagendusse ikkagi ja läksime ise hiinakasse. 4 aastat abielu tundub hirmpikk aeg, sest mu arust ma alles olin 25 ja abiellusin, aga jah, aeg lendab. 

***

Järgmiste telefonipiltideni!

15 oktoober 2018

2 teemat

Ma olen viimastel päevadel hästi palju mõelnud  kahele teemale, kus privileegipimedus võidutsema kipub, ja see teeb mind hästi kurvaks, sest olgem ausad, maailm ei saagi muutuda, kui suhtumine ei muutu. Ja need kaks teemat on:


– miinimumpalgad. Ritsik kirjutas sellest ja eks sellest ole ennegi kirjutatud ning poole või rohkema sõnaga vihjatud, et kui ei meeldi, muuda midagi. Tule töölt ära näiteks. Hästi hea ettepanek muidugi, eriti kui seda teeksid näiteks hooldajad, sanitarid, päästjad, abiõpetajad ja tugiisikud, kes küll (vist) päris miinimumpalka ei saa, aga oluliselt vähem kui turundajad ja muud säärased kindlasti. Aga kumma puudumist sa enne märkaksid, kas mingi suvalise ettevõtte turundusjuhi või hooldaja, kes su haiget lähedast põetab? Või oma prügiautojuhi, kes iga nädal su prügikaste tühjendab? Või su lapse abiõpetaja, kes su lapsega iga päev aega veedab? Millegipärast arvatakse esmalt, et madal palk = mõttetu töö ning inimesed, kes pole haridust omandanud, ei peakski väärima kõrgemat palka. Teised on ju ometi koolis käinud ning oma aega-raha õppimisele kulutanud. Ma ei ole ilmselgelt majandusliku mõtlemisega, sest ma ei saa aru, kuidas on inimeste eest hoolitsemine vähemväärtuslik kui nt raha eest hoolitsemine? Mäletan ühes FB-grupis olnud arutelus (ei mäleta, mis teemaks oli, vist mingi finantsteema), et tublid inimesed peavadki rohkem teenima. Sest noh, päästjad pole ju ometi tublid ja istuvad niisama jõude kogu aeg. Aga mu meelest on põhitähtis see, et kui tõmmatakse võrdusmärk tubliduse/töökuse/tarkuse ja kõrge palga vahele, siis tunnevadki need vähetasustatud, kuid samas nii oluliste tööde tegijad end vähemväärtuslikuna.

- plastikust joogikõrred. Jah, plastik on halb, koguneb ookeani ja tapab kalu jne. Ma olen sellega igati nõus ning võin pea uhkusega püsti tõsta ning öelda, et kui vähegi võimalik, leian ma plastikuvabu alternatiive, aga on üks koht, kus ilma plastikuta on väga raske kui mitte võimatu läbi saada: õendus- ja hooldusabi. Inimesed, kes on hooldanud oma voodihaigeid lähedasi või olnud ise sellises olukorras, et voodist tõusta ei saa, teavad, et plastikust joogikõrs on joomiseks-söömiseks hädavajalik. Ning jah, just plastikust, sest see paindub, ei kuumene, ei lähe katki, et ole ohtlik. Aga – muudaks siis joogikõrred meditsiiniliseks abivahendiks, nii et neid saab apteegist osta? Nii tõuseb aga joogikõrte hind ja kui neid veel ainult meditsiinilise abivahendi kaardiga saab ... oeh. Kas teate, milline keberniit on üldse meditsiinilise abivahendi kaardi tegemine? Sinna peab kirja panema absoluutselt kõik abivahendid, mida haigel üldse vaja võiks minna, sest kui seal mingit asja kirjas pole, siis sa seda, vähemalt soodustusega, ei saa. Ja nüüd kujutame ette, et inimene, kes saab süüa ainult joogikõrre abil ja kes ilmselgelt pole just kõige ... hmm tervem ja aktiivsem, peab hakkama täitma hunnikut pabereid, et saada joogikõrsi? Tundub mõistlik? Minule tundub see niigi raskes olukorras inimeste mõnitamisena. Aga need inimesed läbiksid selle hullumaja, sest tihti on joogikõrs ainus viis toitumiseks. Ehk siis jah, plastik on halb ja keskkonnasõbralike alternatiivide leidmine väga tervitatav, aga paraku on kohti, kus plastikuta ei saa. Mõelgem enne sellele, kui hakata kõike ära keelustama.

***

Ma ei tea, miks ma kaunil sügispäeval oma pead selliste teemadega vaevan, mitte Kalamaja pargis sügispilte ei tee, aga ilmselt ma olengi lihtsalt pessimistlik inimene, midagi pole teha. 


12 oktoober 2018

Tänase päeva hetked

- Tellin siin briketti ja mõtlen, et for fuck's sake, kui kalliks ikka püsikulud läinud on. Hästi kehv, kui tõusevad selliste kulude hinnad, milleta elada ei saa: elekter, küte ... Ma olen isegi minimeerinud oma kulude arvu ja autot ka ei ole, nii et bensiini pärast ka ei virise, aga ... oeh. Iga kord, kui briketti tellin, on sama häda.

- Mu käekott (mis on käekott ainult tinglikult, peened daamid sellist ei kannaks) kuuluks justkui mõnele lapsevarastajale, sest seal on a) mänguautod ja b) tabletid. Mis teha, kui sul on korraga nii laps kui ka nohu.

- Miks on avatud kontorid nii moekaks muutunud? Sügishooajal on need ju täielikud haiguspesad! Kohe, kui keegi köhides tööle tuleb, võib kindel olla, et paari päeva pärast rögisevad kõik teised ka. Üks mu kolleeg hakkas nädala alguses köhima ja kuigi ma immutasin selle peale ennast Carmolisega läbi, on mul ikkagi praeguseks rõve nohu. Samas ma saan temast ka aru, sest haiguslehele jäämine pole praeguse haigusrahade süsteemi juures just eriti mõistlik. 

- Sama lugu lasteaiaga. Igal sügisel algab see trall ümber nohu-köha, nii et ma ei viitsi sel teemal eriti sõna võtta, eriti sellepärast, et see on täielik surnud ring. Lapsed pannakse ju sellepärast lasteaeda, et ise tööl käia ja väikese nohu pärast ei taha ju last koju jätta, sest taas – hooldusrahad pole just kõige kõrgemad. Siis aga jäävad kõik teised lapsed ka nohusse jne jne ... nagu öeldud, mul pole selle kohta kahjuks lahendust pakkuda. Küll aga olen ma natuke nõutu, sest kogu selle nohutralli pärast on Ernsti lasteaias bassein kinni. Neil algas sügisest ujumine ja nad said vist kokku 3-4 korda käia, kuni öeldi, et nüüd enam ei saa, sest veeproovid olevat korrast ära. Põhjuseks ikka needsamad tatistavad lapsed, kes seekord olid vette tatistanud Ma muidugi ei tea, mis kohaga need inimesed mõtlevad, kes saadavad poolhaige lapse ujuma, aga maailm ongi müstiline.

- Mu teemad keerlevad täna ümber nohu, aga mis siis, selline mu elu praegu on. Kuna ma vaevlen nohu käes, siis on Ernst juba teist päeva mu venna juures, et ta ei nakatuks. Initsiatiiv ta minust lahutamiseks tuli mu venna käest, kes leidis, et haigena pole ma lapsekasvatamiseks suuteline. Tal on tuline õigus. Küll on hea, kui on olemas kari õdesid ja vendi, kelle juurde last viia saab! Ainus miinus kogu asja juures on see, et kogu mu muusikaalane kasvatus läheb luhta, sest mu vennaraas laseb Ernstile nt Nublut ja "Kiki Mikit" ja ma kardan, et Ernst hakkab neid kodus ka nõudma, millest tõuseb kindlasti tüli, sest ma keeldun. Lapse soovid on üks asi, aga mu haiged katkised kõrvad ei suuda sellist jama taluda. Leppigu Rammsteiniga ja olgu õnnelik. 

11 oktoober 2018

Et muuta inimest ...

... pead sa muutma ta välimust?


Suvel istusime naabritega aias ja tegelesime sellega, millega ikka kõik normaalsed inimesed suvel tegelevad: arutasime, millised meesnäitlejad on pandavad ja millised mitte. Juba siis sain aru, et mu meestemaitse on ikka kardinaalselt erinev teiste omast, sest mulle meeldivad nt Bradley Cooper, Colin Firth ja veel paljud teised, mille peale mu naabrid vaid jälestust väljendavaid nägusid tegid. Mis seal ikka, jääbki mulle rohkem.

Täna sattusin mingi artikli peale, kus arutati, milliseid riideid mehed kanda tohiksid ja milliseid mitte. Ma küll ei lugenud seda artiklit läbi, sest see maksis, aga vihastasin ikkagi, sest ma vihastan peaaegu alati selliste teemad peale. Mida mitte kanda. Keda üldse huvitab? Ma vihastaks ka siis, kui nt Sten mulle ütleks, et kuule su tänane riietus ei sobi kohe üldse kinno, pane hoopis (suvaline näide) kleit ja kingad, aga õnneks on ta tsiviliseeritud mees ja teab, et daamidega nii ei räägita. Ja ma ise ... ma ei kirjuta mitte kunagi ette, mida keegi teine kanda võiks. Mitte kunagi! Sest kuidas ma võtan õiguse kellelegi öelda, mis on kole ja mis mitte? Kuidas ma võtan endale õiguse üldistada oma maitset kellegi teise garderoobile? Miks teised seda teevad? Ma olen ennegi sattunud mingitele artiklitele, kus öeldakse, et "habemega mehed on nõmedad" ja "tätoveeritud mehed on psühhopaadid" jne jne ja ma ei saa aru, miks inimesi sellised asjad huvitavad? Või kust võetakse see aeg ja hoog, et kirjutada terve artikkel sellest, mida teised inimesed oma välimusega teha ei tohiks?

Eelmises lõigus oli vist liiga palju retoorilisi ja mitte nii retoorilisi küsimusi, aga ma ägestusin. Lihtsalt ...  ma sooviks nii väga, et inimesed kulutaksid selle aja, mille nad muidu kulutavad kellegi välimuse hindamisele, millelegi muule. Raamatute lugemisele, õppimisele, millele iganes. Või hinnaku siis inimest millegi muu põhjal, näiteks .. ma ei tea, lauluoskuse? 

08 oktoober 2018

Laul

Vot see laul, täpsemalt selle pealkiri iseloomustab seda, mis toimub meie keldriboksis:


Nii et kui minust pikka aega midagi kuulda pole, siis teadke, et ma olen oma koju surnuks külmunud, sest ma pole julgenud alla briketijahile minna. Kesklinnas elamise rõõmud.

Aga laulu kuulake ka siis, kui te selle pealkirjaga seotust ei tunne. Hästi hea on. Ja kui Metallica ei meeldi, siis Ghost äkki meeldib ja tulete ikka kontserdile?

05 oktoober 2018

Natuke loba

Ma ei ole kohe üldse enam sünnipäevainimene. Mõtlesin just, kunas mul see huvi kadus, sest ma mäletan küll aegu, mil ma juba kuu aega enne septembrit hõiskasin, et jee, mul on varsti sünnipäev ... aga ei mäleta. Sel aastal oleksin ma sünnipäeva hoopis hea meelega ära unustanud, aga ei lastud. Toodi hoopis lilli ja torte. Tähistamise asemel vedelesin aga terve päeva voodis ning võitlesin kordamööda ja korraga iiveldamise ja närvipõletikuga. VÄGA HALB kooslus, kui keegi teada soovib. Põhimõtteliselt olid mu roided nii valusad, et isegi hingamine valmistas probleeme, aga oksendamine nõuab teatavasti natuke rohkem roidetööd kui hingamine. Ma ei tea, kuidas ma veel siiani elus olen. 

Aga aitab oksendamisjuttudest. Ma sain vahepeal 29-aastaseks. See pole muidugi mingi eriline vanus ka, mida tähistada. Vot järgmisel aastal peaks suuremaid bakhanaale korraldama, sest siin on ju juubel. Mäletan, kuidas kunagi mu meessoost sõber rääkis, et 30 on naistel parim-enne-piir. Mina, kes ma toona u 22-aastane olin, noogutasin elavalt kaasa ja mõtlesin, et fui, 30 ikka ju ei oleks. Hästi täiskasvanulik. Praegu mõtlen, et issand, kui äge oleks olla 30. Palju ägedam kui 22, ikka palju. Aasta pärast ma räägin ka, miks, seni elan oma 29 eluaastaga rõõmsalt edasi.

Vahepeal selgus, et Metallica kontsert siiski toimub, nii et ostsin ruttu piletid ära, kohe mitu tükki. Ma nii armastan igasuguseid suuri kontserte, kus esinevad mu lemmikbändid (mitte segi ajada Õllekaga, mida ma jälestan), nii et jah – nende pealt ma raha eriti kokku ei hoia. Õnneks elan ma Eestis, kus väga palju kontserte siiski ei toimu, sest kui ma nt Londonis elaksin, oleksin ma permanentselt rahatu – seal on kogu aeg mingeid ägedaid kontserte. Nt siis, kui ma seal reisil olin, esines seal kusagil Princess Chelsea, aga kahjuks ma vaatama ei jõudnudki. Nüüd jään aga ootama, kes järgmisel aastal Tallinna esinema tulevad, sest mis elu see on, kui aastas saab ainult ühel rokk-kontserdil käia? Mitte mingisugune.

Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!


26 september 2018

Mittehäirimise kultuur

Londonis tegime me peale joomise ja linnaavastamise muud ka, näiteks rääkisime hästi palju sellest, miks meie uued sõbrad siiski Eestist ära kolinud on. Sealt arenes jutt edasi ja edasi ja edasi sinna, milline siis paistab Eesti kaugelt vaadates, ning ühiselt jõudsime järeldusele, et Eestis on elamise alustalaks see, et kedagi ei tohi mitte mingil juhul häirida. Kontsaklõbin tänaval häirib, kilkavad lapsed häirivad, vanamoodsad riided häirivad, mittetöölkäivad inimesed häirivad (muidusööjad), töölkäivad inimesed häirivad (tehku oma ettevõte, eksole), pidutsejad häirivad (lärmakad), raamatulugejad häirivad (miks nad ei reisi selle asemel?), pensionärid häirivad (miks nad vinguvad kogu aeg, söögu siis kooki, kui leiva jaoks raha pole), autot mitteomavad inimesed häirivad (kuidas nii elada saab, raudselt kasutavad kogu aeg oma autoga tuttavaid ära), autod häirivad (ummikud ja heitgaasid, fui) .... Ma võiks jätkata. Eestis on ideaalne inimene see, keda pole näha, kuulda ega haista. 

Ei usu mind? Palun vaadake üürikuulutusi. Seal on u 90% selliseid, kus sobiv üürnik on ilma laste/lemmikloomadeta, vaikne, lärmakate hobideta, mittesuitsetav ja mittepidutsev. Soovitatavalt võiks ta veel üldse mitte oma üürikorteris viibida ka, sest ta a) rikub muidu mööblit või b) häirib naabreid. Ja kui olla siis see ülikorralik inimene, siis ei pruugi ka üldse piisata – mu heale sõbrale, kes on üks vaiksemaid inimesi, keda ma tean, kutsuti politsei lihtsalt sellepärast, et ta kõndivat liiga valjult ja pesevat pesu ebasobival kellaajal. Pesumasinapaanikast olen ma mujalt ka lugenud, täpsemalt sellest, et ishänt, öösiti pesu pesevad inimesed on nii jubedad, see on ju nii häiriv ja kõrvulukustav! Ma olen oma elu jooksul väga palju erinevates kohtades elanud, aga mitte kunagi pole ma öösel kellegi pesumasina peale üles ärganud. Ma ei tea, kus siis kõik need paanitsejad magavad, vannitubades või?

Üks mu teretuttav rääkis üksvahe kõigile, kes kuulata tahtsid (ja mingil kummalisel põhjusel neid inimesi leidus), millised inimesed talle ei meeldi. Ma ise tema kuulajateringis ei olnud, sest mulle ei imponeeri sellised ennast jumalaks pidavad isikud, aga poole kõrvaga kuulsin, et tema antipaatia osaliseks saadi mingite pisiasjade eest. Umbes need olevad ühed õudsed inimesed, kes töötavad liiga kaua ühes töökohal. Mul pole sõnu, et seda jama kommenteerida. 

Inimesi vist kasvatataksegi nii, et nad hästi vähe tüli teeks. Lapsest saati. Siin on nii tavaline see, et lapsele, kes käitub nagu laps (kilkab, räägib juttu, jookseb, nutab), vaadatakse viltu või öeldakse otse, et jumal küll, kasvatage oma last. Selle kasvatuse all ei peeta siis silmas seda, et õpetaks last, seletaks talle midagi või laseks tal asju avastada, vaid kõike lihtlabasemat asja: lapse vaitsundimist. Ärgu ta kedagi mitte mingil viisil mitte kunagi häirigu! Ärgu küsigu midagi või tundku oma emotsioone, olgu lihtsalt vait. Ja no KUI on siiski vaja rääkida, siis hästi vaikselt. Sosinal. Veel parem oleks viipekeeles, sest siis see ei häiri kedagi. Ja kui laps siiski vait ei jää, siis on kõige parem suruda talle mõni nutiriist kätte, sest siis jääb ju ikka vait ja kõik on õnnelikud. Kuidas sellise kasvatuse tulemina normaalsed inimesed tekivad, aru ma ei taipa.

Ühesõnaga. Kui keegi Eestisse kolida kavatseb, siis olekski talle ainult üks soovitus: ära häiri kedagi. Omaksvõtt on sellisel juhul kiire. Muu tuleb juba iseenesest.

24 september 2018

Dilemma

Mul on praegu tohutu dilemma.

Ühest küljest olin ma just pikalt väga raskes närvipõletikus, nii et ma ei saanud mitu päeva ennast liigutadagi. Praeguseni annab selg vaikselt tunda. Sellest tingituna oleks igati praktiline ja mõistlik osta uus ja kvaliteetne talvejope, eriti kui arvestada mu olemasoleva jope seisukorda (loe: ei hoia isegi kõige väiksemat tuulehoogu kinni).

Teisest küljest tulevad kolmapäeval müüki Metallica piletid. 69 eurtsa pilet (glämpingut ja fännitsooni ma ei taha, ma olen liiga vana selliste meeletuste jaoks). Ja kui ma ostaks, siis ikka 2 piletit. Ja kui ma nüüd nende piletite peale mõtlen, siis tundub mulle, et talvel sooja jopega ringikäimine on üks ülehinnatud luksus. Ma saaksin selle asemel ju hoopis kontserdil häält kähedaks röökida.

Või oodata jõuludeni? Mitte, et ma pileteid kingitusena ootaks, aga siis peaks pappi rohkem kätte jääma. Aga kas pileteid on nii kaua? Ma veidi kahtlen. Oeh. Mu elu on täis raskeid ja ületamatuid karisid. 

19 september 2018

Väikese korteri võlu

Kamin ja kööginurk

Kui ma viis aastakest tagasi 25-ruutmeetrisesse korterisse kolisin, tärkas minus esimest korda armastus pisikeste korterite vastu, sest mu tolleaegne eluase oli lihtsalt nii-nii armas. Ja funktsionaalne! Kõik oli seal korteris olemas, lihtsalt ruumisäästlikumalt. Diivan, raamaturiiul, riidekapp, täisvarustusega köök, pesumasinaga vannituba - see, kuidas kogu elamine nii väikesele pinnale oli mahutatud, oli mu meelest imetlusväärne. Toona elasin ofc üksinda, nii et 25 ruutmeetrit oli rohkem kui küll, aga kui ka edasi kolisin ja rohkem inimesi oma perekonda koondasin, teadsin ma, et minust ei saa kunagi suurte mitmekorruseliste majade armastajat. Väikesed korterid-majad on ikka palju rohkem minu cup of tea. Loomulikult nõuab väikesel pinnal elamine kordades rohkem nutikust, aga samas - vaim peabki värske olema, kas pole? 

Meie praegune üürikas on nt 35-ruutmeetrine, aga taas nii ägedate ja nutikate ruumilahendustega, et mahume siia kolmekesi imehästi ära ning saame ka külalisi kutsuda. Pisikese pinna üks suuuuuuuur pluss on see, et see õpetab, kui  väheste asjadega inimene tegelikult hakkama saab. Kui sa ikka pead iga asja puhul poes mõtlema, kas see ikka mahub koju ja kas seda on vaja (90% asjade puhul on vastus eitav), siis muudab see tarbimise väga säästlikuks. Teine suur pluss on koristamine - seda peab küll väga tihti tegema, aga ajakulu on üsna väike.

Ja kolmas pluss? Loomulikult see, et kellelgi meie väikesest perekonnast pole võimalik kuhugi irduda. Kõik on kõigil silma all või hõike kaugusel. Steni pärast ma nii väga ei karda, aga Ernsti puhul lööb mul küll vahel paanikahoog välja, et appi, äkki ta teeb midagi ohtlikku või on just praegusel hetkel nt akna peal kõõlumas ja seal välja kukkumas või ... mu fantaasia igasuguste ohtude osas on tänu mu krimkalembusele piiritu, aga kuna siin korteris on ta mul kuulde- ja nägemisraadiuses, on ka meel rahulikum.

Aga privaatsus? Mina olen näiteks väga suure privaatsusvajadusega ja väsin tohutult kiiresti, kui kellegagi päevad läbi pead-jalad koos pean olema. Tundub, et 35 ruutmeetrit ei saa ju mingisugust privaatsust võimaldada, sest tavalise eestlase mull umbestäpselt nii suur ongi, eks. Aga saab. Esiteks on meil magamistuba, kuhu sulguda, kui keegi närvidele hakkab käima, ja teiseks aed. Aed on meil muidugi kõikide naabritega ühine, aga ikkagi on jube hea, et aeg-ajalt saab pärdiku aeda hullama lükata ja ise samuti värsket õhku nautida. Naabrid on meil samuti maailma parimad, nii et pole ka seda ohtu, et õues mingiks tüliks läheks. St oht on alati, aga meie maja puhul siiski kaduvväike. Muide, siin elades olen ma aru saanud, kui tohutu suureks väärtuseks on normaalsed naabrid. Iga kord, kui ma mingi asja peale vihastan (kütmise, kommunaalmaksete, meie tänaval surevate narkarite), siis tuletan ma endale meelde, et vaevalt ma kusagilt selliseid naabreid leian, kellega aias koos õlut juua, kes kassi valvaksid, kui ise ära olen, kellega koos rannas käia jne jne. Normaalseid inimesi on üleüldse nii vähe, et tasub need vähesed enda ligidal hoida.


*Absoluutselt mitte teemassepuutuv, aga ma ei viitsinud eraldi postitust teha: just lugesin, et järgmisel aastal esineb Tartus Metallica ja ma niiiiiiiii väga loodan, et see pole mingi libauudis. Ja kui pole, siis kavatsen olla esimene, kes sinna piletid ostab.

14 september 2018

London

Ma olen juba tegelikult mitu päeva Londonist tagasi, aga kuna tegu oli väga emotsioonirohke reisiga, võttis mul paar päeva aega, et ennast maha laadida, lasta emotsioonidel settida ning tagatipuks jäi Ernst ka haigeks (ma ise arvan, et minu nägemine ajas tal lihtsalt südame pahaks ... ). Nii ma olengi viimased päevad rohkelt muud tegevust leidnud kui kirjutamine.

Tower Bridge

Meie reis oli kõike muud kui traditsiooniline turismireis. Me ei käinud üheski muuseumis, ei roninud The Shardi ega London Eye otsa, ei trüginud, et vahtkonnavahetust näha, ei käinud Buckinghami ega muu säärase juures. Küll aga sõitsime me jõetaksoga Woolwichi ja jõime laeval siidrit, sõime õhtul ehtsas Inglise pubis kala ja krõbekartuleid, käisime veel paaris Inglise pubis siidrit joomas, sõime Greenwich Marketil austreid ja churrosid (vahuvein ka juures loomulikult) ja käisime Hiina karaokes (mu elu kõige kummalisem restoraniskäik). Ja ma sain aru, et vot selliseid mälestusi ma reisidelt tahangi, kus on äge ja tšill ja palju naeru. Mitte selliseid, kus ma võitlen saja matsiga parema pildistamiskoha pärast või seisan kilomeetripikkuses järtsis, et näha mingit kivihunnikut ja taas saja matsiga võidelda.

Woolwich

Turistikohtade juurde sattusime küll ka veidi. Jalutasime ringi Kensingtonis ja vaatasime Eesti saatkonda, uudistasime Notting Hillis värvilisi maju, käisime City's Bank of Englandi vaatamas, Trafalgar Square'il, Oxford Streetil, Camdenis, Royal Observatory juures ... kindlasti veel kusagil, aga kes seda mäletab. Aga kõige suurema mulje jätsid mulle hoopis näiteks Canary Wharf ja East End, kust me läbi sõitsime. Camdenis ma veidike pettusin, sest ägedate rokipoodide ja õllekate asemel leidsin ma sealt hoopis hunniku üksteisega äravahetamiseni sarnaseid suveniiripoode. No kuidas nii saab? Ühe cooli pealuupoe leidsin ainult, ühe! Sealt tegin ma ka ainsa ostu ehk soetasin endale pusa. Rohkem me ostlemisega ei tegelenud. Mult küsiti küll, et noh, mis ostsid, Primarkis ikka käisid või? Ma kehitasin õlgu, sest miks? Miks ma peaksin mingeid odavaid kaltse endale koju ostma, lihtsalt sellepärast, et pärast öelda, et need on Inglismaalt? Who cares?

Vaade Canary Wharfile

Meie majutaja teatas meile kohe esimesel õhtul (jõudsime tema juurde kell 3 öösel), et ta on väga ebatraditsiooniline eestlane ja eestlased pole teda kunagi omaks võtnud. "Jumal tänatud," ütlesin talle. "Ma pole kunagi traditsioonilisi eestlasi sallinud." Ilmselt oli nii tema kui meie ebatraditsioonilisus põhjuseks, miks meil kohe klapp tekkis. Näiteks ei tekkinud meil küsimustki, kas on normaalne alustada hommikut paari kange napsuga. Muidugi on! Või jõetaksos siidrid lahti korkida? Miks mitte! Ta näitas meile kõik (meile) olulised kohad linnas ära ja tänu temale ei tea ma ka mitte midagi Londoni kuuldatavasti kõrgetest transpordihindadest, sest kasutasin terve aja ta abikaasa Oyster Card'i. Nii soe vastuvõtt oli! Ja kui me ära tulime (taas öösel kell 3), tegi ta meile hommikukohvi ja -sööki. Sellega võiks kohe harjuda. Kohtusime ka teiste eestlastega ja veendusin, et oeh, miks on kodumaa kõige ägedamad inimesed Eestist ära läinud? Kuigi ma nägin neid esimest korda elus, ei tekkinud hetkekski võõristusmomenti või tunnet, et keegi salamisi hindab mu riideid/kingi/käitumist, mida ma Eestis VÄGA tihti tunnen. Ja ma lihtsalt ei saa üle sellest, et meie kohtumisõhtu toimus Hiina karaokebaaris Seven Sisters Roadil, kus, nagu arvata võib, sai laulda hiinakeelset karaoket. Ja meie seltskonnas oli eesrindlikke kodanikke, kes seda võimalust ka kasutasid. Mu elu kõige huvitavam kogemus pärineb ilmselt just sellest õhtust, kui ma kuulsin hiinakeelset "My Heart Will Go On'i". Sellest õhtust on FBs ka mitu klippi, aga ma ei julge neid siin avaldada ilma küsimata.

Bank of England

Ma tahaks juba tagasi minna, sest nii palju jäi veel avastada. Esiteks tahaksin ma Canary Wharfiga lähemalt tutvust teha. Meie majutaja abikaasa töötab seal ja tahtis meile ka ekskurssi teha, aga ajast jä väheseks. Teiseks tahaksin ma avastada ka veidi läänepoolsemat Londonit - seekord oli meil aega vaid Ida ja Kirde jaoks. Kolmandaks tahaksin ma minna ühte ägedasse Woolwichi pubisse, millest me küll mööda kõndisime, aga ajapuudusel sisse astuda ei saanud.

Järgmise korrani!

10 september 2018

Pilte Londonist

Ilma pikemat (pikk jutt tuleb pärast): mõned pildid meie tripist.











05 september 2018

Lapsekasvatamisest vol 3030488369

Eile oli lasteaias lastevanemate koosolek ja ma veendusin taas, et ma olen vist üks üliükskõikne vanem, sest paljud asjad, mida teised õpetajate käest küsisid, jätsid mind täiesti külmaks. Näiteks kui kaua lapsed mingis toas mängida tohivad, mitu korda aastas arenguvestlused on, kui kaua nad täpselt õues on  ... jne jne. Ma istusin ja imestasin, miks sellised asjad kedagi üldse huvitama peaksid? Aga ma sain samas ka kohe aru, et siin tuleb mängu minu ühiskonda mittesobitumisvõime ehk need asjad, mis on minu jaoks pisiasjad, ei ole seda teiste jaoks ning vastupidi. Ja lisaks sellele ma usaldan lasteaeda ega pea vajalikuks ikka sada korda üle küsida, kas ujumistrennis on ikka turvalisus tagatud või muud säärast – ilmselgelt ju on. 

Aga ma sain ka aru sellest, miks igasugused lasteaiaga seotud teemad minu jaoks väheolulised on: ma tunnen iseendal vastutust oma pärdiku arengu ja kasvatuse ees, mitte lasteaial. Üks tuttav õpetaja rääkis mulle umbes aasta tagasi, et mu suhtumine pole paraku üldse nii levinud kui võiks ja ikka väga palju leidub vanemaid, kes viskavad hommikul lapsed kooli/lasteaeda ning eeldavad, et sellest piisab. Et noh, küll õpetajad räägivad lapsele, mis on õige ja mis vale, kuidas teistega käituda jne jne. Mina aga olen  ... ma mõtlesin nüüd tükk aega, mis sõna kasutada ega leidnudki. Kontrollifriik? Ei tea, aga mulle meeldib võtta iga päev tunnike enne magamaminekut ning lihtsalt rääkida Ernstiga maailmaasjadest. Vahel sellest, kuidas on viisakas käituda, vahel sõprusest, vahel isegi haigustest ja surmast (kui seda vaja on läinud). Mulle meeldib mõelda, et lasteaed annab talle n-ö sisendi ja mina siis tegelen väljundiga, seletan, jutustan, vastan küsimustele ja küsin ise. Ja ma eeldan ka, et minust ei kasva eales sellist lapsevanemat, kes muusikutele õllejoomist ette heitma hakkab, sest ihsänt, lapsed ju näevad.

Muideks, ma olen ju see soostereotüüpide vastane, eks, kes hakkab vihast vahutama, kui keegi ütleb, et naised käituvad nii ja mehed naa? Igatahes teatas Ernst mulle eile aias, kui ma ringi hüppasin, et tüdrukud ei tohi niimoodi hüpata, poisid tohivad. Ilmselt on lasteaias niiviisi kellelegi öeldud, aga ma kohe parandasin ta eksiarvamuse ja teavitasin teda faktist, et nii poistele kui ka tüdrukutele on kõik asjad ühtviisi lubatud või keelatud, no exceptions. Aga ikkagi olin veidi jahmunud. Mis mõttes ei tohi tüdrukud hüpata? Kuidas see ebanaiselik on? Minu sooneutraalne aju ei taipa.

EDIT: pisiasjadest veel. Ma juba kommentaarides kirjutasin, kuidas koosolekul pikalt kilekoti/riidekoti küsimust arutati, aga samamoodi jäädi pisiasjadesse takerduma päris mitme asjaga. Ja see häiribki mind tohutult, ka mujal, ning ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad. Kas nad ise ei suuda mõelda? Ja pealegi, mis vahet seal on? Aga ma arvan ka, et see ongi mingi selline grupp inimesi, kellele peab olema kõik hästi täpselt selgeks tehtud, mida tohib ja mida mitte, ei mingit valikuvabadust. 

31 august 2018

Saatesoovitus

Täna on reede ja minu jaoks tähendab see ainult üht: käes on aeg kuulata Vikerraadiost oma lemmiksaadet "Aeg peatub". Enne, kui kõik eelarvamustega inimesed sõna "Vikerraadio" kuuldes ära jooksevad ja mõtlevad, et ihsänt, sealt vanainimeste raadiost pole ju midagi kuulata, siis ... ärge jookske. Vikrist tuleb väga häid saateid ja ma ei ütle seda (ainult) sellepärast, et ma sellega seotud olen. Tegelikult ka.

Aga. "Aeg peatub" räägib Eesti üheksakümnendate muusikaelust ja nagu me kõik teame, on see kümnend eesti muusikaelus pöördeline ajastu. Ei saa väita, et kogu toona valmistatud muusika just mu igapäevasesse pleilisti kuuluks või mulle üldse meeldiks, aga tohutult huvitav on ikkagi. Esiteks sellepärast, et ma natukene siiski mäletan seda aega ja teiseks: "Aeg peatub" on kohutavalt dünaamiline saade. Ükskõik, mis teemat parasjagu käsitletakse, mitte kordagi ei hakka igav. Suur kummardus Taavi Libele, kes kogu saate otsast lõpuni üksi kokku paneb, sest oskus nii suurest infohulgast valik teha ja seda veel huvitavalt esitleda – seda ei oska igaüks. Kui mina peaksin taolise saate tegema, saaksid kuulajad mitmeosalise ja väga põhjaliku ülevaate Metro Luminalist ja ei midagi muud, Taavi on aga suutnud kajastada vist peaaegu kõike, mis toonases muusikaelus toimus. Kahjuks küll mitte Metrot, aga noh, see ongi märk, et peaksin vist ise neist saate tegema.

Paar päeva tagasi õnnestus mul Taavile ise ka oma vaimustusest rääkida. Milline õnn, sest tavaliselt hüppan ma lihtsalt kodus ringi, kuidas ma mingit saadet nii väga armastan ja saatejuhile seda öelda tahaks, aga kuidagi ei leia võimalust. Ja kui paljud ikka raadiosse helistavad-kirjutavad selleks et kiita? Tavaliselt võetakse ühendust siis, kui miski ei meeldi või kui mitte miski ei meeldi. Ma peaks selle vist tavaks võtma, et käin saatejuhte ahistamas ja neile oma armastusest rääkimas. Järgmisena võtan siis ette Joonas Hellerma, sest "Plekktrumm" on vaieldamatult mu lemmik telesaade.

Lõpetuseks teemakohaselt pilt, mille tegin paar aastat tagasi raadiomaja katuselt.


29 august 2018

Ma käisin vahepeal Tartus ...


Ega ma midagi muud öelda tahtnudki. Käisin, olin, nautisin vihma ja ööelu, täpsemalt UG-d.


Mul pole tegelikult üldse aega ega tuju midagi siia kirjutada, sest ma olen viimasel ajal nii segaduses, nii segaduses ega oska kuidagi olla. Tahaks kuhugi maha istuda ja mõelda paar tundi järjest vaikuses, kas kõik mu ettevõtmised on ikka mõttekad, eriti need, mis kooliga seotud. Ma ei taha üldse krüptilist juttu ajada, aga vot, enne seda paari üksikut mõtlemistundi ei suuda ma millestki täpsemalt rääkida.

Mitte, et vaikust mulle jagataks. Ma pole kunagi olnud see inimene, kes räägiks suure suuga, kuidas pärast lapsesaamist elu ikka hoopis teistsugune on või vastupidi – kuidas ma ikka sama äge piff edasi olen ja pidutsen ja reisin, sest "laps ei muuda midagi", aga praegu mõtlen ma küll, et Gott, ma oleksin pidanud oma lapsevaba aega ikka täiega palju rohkem hindama ja eriti just seda aega, mis jäi tööpäeva lõpu ja magamamineku vahele. Mida ma siis üldse tegin? Aa, mäletan küll, ma tegin siis teist tööd, magasin, käisin linna peal, kinos, jalutamas. Mida ma praegu teen? Hängin mänguväljakutel ja õpetan Ernsti oma peaga mõtlema (nimelt kipub vahel ta pahanduste vabanduseks tulema lause "Aga tema ju ka..."). Kõik lapsevabad inimesed, nautige, et te seda tegema ei pea. Nautige.

Ja sellest ma ka ei saa aru, kui räägitakse, et ühe lapse kõrvalt peaks aega laialt käes olema. Kuidas? Aega kulutan ma ju ikkagi lapsele sama palju, olgu mul siis üks või neli last. Ei ole ju nii, et kui ma mänguväljakule lähen, siis ühe lapsega olen seal tunnikese, aga kolmega nt kolm tundi. Või et kui ma reisile lähen, siis ühe lapsega olen nädala, nelja lapsega neli nädalat. Jne jne. See on muidugi lihtsam, et kui ma kuhugi lähen, siis on mul kõigest üks ahvike, kellel silma peal hoida, aga ajalist kokkuhoidu ma küll ei näe. Söögitegemine ühele võtab samuti sama palju aega kui kahele. Nii et jah, mida ma öelda tahtsin? Et sellist aega, mille ma saaksin pühendada ainult endale, kipub viimasel ajal vähe kätte jääma. 


Ja kui ma juba oma elule enne last mõtlema hakkasin, siis täna täpselt viis aastat tagasi olin ma hoopis Pompeiis koos Bellaga ja nautisin Itaalia loodust. 

23 august 2018

Lapsed ja loomad

Lugesin seda artiklit ja mõtlesin ...

Ma armastan tohutult koeri, mida suuremad, seda armsamad ja seda rohkem tahan ma neid nunnutama joosta. Aga ma ei tee seda, sest esiteks oleks see äärmiselt vastutustundetu ja teiseks ebaviisakas koeraomaniku vastu. Ernst aga kardab koeri, nii suuri, kui ka väikeseid. Ta ei hakka hüsteeriliselt röökima, kui koera näeb, aga hoidub pigem vaikselt minu ligi. On olnud olukordi, kus mõni rõõmsameelsem koerake on tulnud temaga sõbrustama ja Ernst on nutma hakanud, sest ... ütleme siis nii: talle ei meeldi üldse loomad. Ma arvestan sellega ega vii teda nt koerte jalutamiskohtadesse mängima või ei sunni teda loomi paitama. Aga. Mis ma teen, kui näiteks kohas, kus ma Ernstiga rõõmsalt aega veedan, jookseb ringi lahtine koer? Kust ma tean, kas ta on sõbralik? Äkki tuleb ta meie juurde, äkki teda häirib jooksev laps jne jne? Äkki hammustab? Ma võin ju alati ise sellisest kohast ära minna, kus lahtised koerad jooksevad (ja ma ei pea siinkohal silmas metsi ja rabasid, kus ma isegi oma koeral lahtiselt joosta olen lubanud, vaid linnaalasid), aga kas ma pean? Või äkki peaks koeraomanik ise vaatama, et ta koer kedagi ei häiriks?

***

Või et laps kedagi ei häiriks? Ma kuulun lapsed+kontserdid teemas pigem sinna leeri, mis pooldab laste kojujätmist, aga ma olen sellest juba ennegi rääkinud. Loomulikult ei lähe ma nt Nukuteatrisse etendust vaatama ega oota sealt hiirvaikust, aga kui ma lähen ikka nt Linnateatrisse, Estoniasse või kuhugi mujale, mille sihtgrupp on ilmselgelt natuke vanem kui paariaastased, siis ma tõesti eeldan, et ma saan rahus kultuuri nautida. Et kuhu siis lapsega minna? Võimalusi on tohutult palju, eriti Tallinnas. Kontserdid, teatrietendused ja muud üritused, mis ongi mõeldud lastele ja nende emadele, lastekohvikud jne jne. Mulle käib tohutult närvidele, kui ma olen nt teinud endale vaba õhtu, jätnud Ernsti koju ja mõelnud, et lõpuks saan teha midagi nii, et keegi ei küsigi mult iga viie minuti tagant midagi, ei nõua süüa, välja, ei solvu kassi peale, ei /lisa siia veel midagi, mida kolmeaastased teevad/ ... ja siis saan ma ikkagi ootamatult kellegi teise lapsekasvatamisrõõmudest osa. Paar vääksu – okei, kannatan ära. Aga pidev siblimine, karjumine, sosistamine, kussutamine ... ma arvan tõesti, et selle jaoks on muud kohad kui kontserdisaalid. Ma suudan isegi taluda kohvikus ringijooksvaid lapsi (VÄGA suur edasiminek minu poolt), aga on kohti, kus mu lapsevaenulikkus on kõige kõrgemal levelil.

Aga mitte ainult lapsevaenulikkus. Mulle ei meeldi üleüldse liiga pretensioonikad või valjud inimesed, kelle tõttu teised kannatama peavad. Näiteks need, kes kinos/teatris telefoniga räägivad, kontserdisaalis söövad, krabistavad, kohvikutes aknaid kinni/lahti panna tahavad jne jne. Kammoon, kui oled juba kuhugi tulnud, siis arvesta, palun, teistega ka! 


22 august 2018

Ernsti kolmas aasta

August ja september kipuvad ikka olema kooli- ja lasteaiateemadega täidetud kuud, vähemalt meie peres. Vähe sellest, et mina kooli lähen (mulle tuli eile selle kohta esimene e-kiri, kui hirmus!), alustas Ernst umbes nädal tagasi kolmandat aastat lasteaias. Kolmeaastasena kolmandat aastat, kõlab veidi, nagu oleks ta seal terve elu käinud, aga eks see peaaegu nii olegi. Sel aastal läks ta aga esimest korda "suurte laste rühma" ja see tähendab eelkõige seda, et ma tunnen ennast iidvanana. Minu laps ja juba aiarühmas? Oh Gott, aeg lendab!

Kaks aastat tagasi, kui ma Ernst sõime panin, oli mul kaks hirmu: äkki ta ei harju grupieluga ja äkki, esimesest punktist tingituna, on ta tihti haige. Mulle endale ei meeldi näiteks suures grupis ajaveetmine üldse ja ma kartsin, et ta on saanud minu geenid. Õnneks aga ei saanud mu hirmud tõeks ja Ernst harjus kiiresti. Vähe sellest, talle hakkas lasteaias tohutult meeldima. Loomulikult oli tagasilööke, mil ta hommikul ei tahtnud lasteaeda jääda, aga neid on kõigil. Ma ise ei taha ju ka igal hommikul tööle minna ja kui vanus lubaks, karjuks ka ukse taga, et viige mind koju tagasi, nii et ma mõistsin Ernsti täielikult. Ja seletasin talle, kuidas asjad on: ma pean tööle minema ja kuna tööle lapsi ei lubata, siis peab tema lasteaeda minema, nii lihtsalt käib elu. Õnneks on Ernstil täiesti imepärane arusaamisvõime ja pärast mu selgitusi oma raskest tööelust ei kiununud ta lasteaia pärast üldse. Eks tema paar väikest tagasilööki olid tingitud pigem sellest, et ta ei tahtnud nii vara õhtul magama minna, sellest tingituna nii vara ärgata ja no kes meist on unisena rõõmus ja vastutulelik? Ma ei tea küll kedagi, vähemalt mitte oma perekonnast.

Ma olen muidugi täiesti teadlik sellest, et Ernsti ülikiire ja sujuv harjumine pole mingi tavapärane asi. Olen kuulnud, kuidas lapsed satuvad hüsteeriasse, oksendavad, jäävad haigeks jne jne, nii et meil läks ikka väga, VÄGA hästi. Mul lihtsalt vedas tohutult, et Ernstile lasteaiaelu sobis, et ta leidis endale kohe sõbrad ja et õpetajad talle meeldisid. Kusjuures, kui ta lasteaeda läks, ei osanud ta ühtegi sõna rääkida, nii et ma ei kujuta ette, kuidas õpetajad temast aru said. Tegelikult ei kujuta ma üldse ette, kuidas sõimerühma õpetajad lastega hakkama saavad, sest sõnavara pole seal kellelgi eriti suur ja see vähenegi suhteliselt arusaamatu. Lisaks on enamik alustavatest sõimekatest veel mähkmetes (kuigi käsk antakse kohe kätte, et potile harjutada), nii et pool aega peavad õpetajad mitte õpetama, vaid .. nojah, kujutate ise ette. Esimesel lasteaia-aastal tuli tihti ette, et kui Ernstile järele läksin, kasis õps mingit ennast täis teinud last. Mina ... ma vist ei sobiks sellele tööle, sest võõraste laste mähkmevahetus pole mu meelistegevus. Üldse mitte. 



Kui ma üldse millegagi siin elus rahul olen, siis sellega, et ma Ernsti nii varakult lasteaeda panin. Esiteks oli tal siis harjumine kergem – ma usun, et praegu, mil ta asjadest rohkem aru saab ja argumenteerida oskab, oleks mul talle palju keerulisem selgeks teha, miks ta igal varahommikul üles ärkama ja lasteaeda minema peab. Kuna ta aga nüüdseks sellega harjunud on, ongi lasteaed osa tema elurütmist. Teiseks: ma olen maailma kõige laisem inimene ega suudaks mõelda talle välja piisaval hulgal huvitavaid ja arendavaid tegevusi. Minu arusaam lõbustustest on see, et ma viin Ernsti õue, lasen tal rattaga sõita, viin ta Kadriorgu jalutama või rongiga sõitma ning kodus siis annan mõne pusle või raamatu ette. Joonistamine, kleepimine, meisterdamine? Palun, ei. Lasteaias on need tegevused aga osa õppekavast ja seega saab ka vaene Ernst, kes sündis kunstivaenuliku inimese perre, natuke loomingulist tegevust harrastada. Mitte, et ta tahaks, ta on siiski minu laps, aga see selleks. Kolmandaks: kambavaim paneb lapsi tegema lollusi (nt teatas eile Ernst lasteaeda minnes, et ta kavatseb seal kohe pahandusi tegema hakata), aga ka igasuguseid vajalikke tegevusi. Näiteks korralikult sööma, ootama, riidesse panema jne. Kas ma mainisin, et ma olen laisk? Noh, see laiskus avaldub ka mu menüüs ehk ma ei viitsi eales mõelda välja sellisel määral erinevaid ja häid sööke, mida lasteaias pakutakse. Ja seal ta sööb! Minu tehtut vaadatakse kortsus kulmuga ja siis lahkutakse.

Nii et mina olen rahul. 4 aastat veel ja siis ootab kool! 

21 august 2018

Patriotismist

Ma ei tähistanud 20. augustit. Ainus pidulikum sündmus, mis mu päevakavas oli, oli väike külaskäik Georgia restorani, aga seda ei saa ju eriti rahvuslikuks pidada. Ei küpsetanud ma kooki, ei pannud Eesti lippu lehvima, ei vaadanud pisarsilmil telekast filme. Tekkis kohe hirm, et ... äkki ma pole eriline patrioot? Tegelikult üldse mitte?

Ma ei ela eestlastele kaasa spordivõistlustel ega eurovisioonil, ma ei räägi vaimustusega, kuidas must leib, hapukoor ja kartulisalat on parimad söögid maailmas, ma ei käi laulupidudel, et tunne uhkust Skype'i üle ega pühi silmist pisarat, kui isamaalisi laule kuulen. Kui mõni välismaalane küsib, kus Eesti asub, ütlen ma rahumeeli, et Venemaa kõrval. Ja ma ei minesta, kui inimesed ei tea, kus Eesti on.

Eile hakkasingi mõtlema sellele, et mulle tegelikult meeldib väga Eestis elada, ma armastan eesti keelt ja isegi mõned eestlased on mulle päris vastuvõetavad, aga selline ülevoolav patriotism on mulle alati väga kummaline tundunud. Veebruaris ma kirjutasin ka (ma eeldan, et kõik ikka mäletavad), et mulle käib patriotismiga rahategemine õudselt närvidele, aga samamoodi käib mulle närvidele patriotismi üleliigne rõhutamine. Ja ikka veel rahategemine ka, eriti sildi all, et olgem nüüd patrioodid ja ronigem sinna kallile kontserdile ja ostkem meid eesti rahvusretseptide järgi tehtud torte ja Eesti lippe jne jne. Et kuidas sa siis ei osta, siia on ju sinimustvalge peale torgatud.

Ilmselt elan ma sügavaid tundeid pigem sisemiselt läbi. Samamoodi on leinaga. Mul pole vaja käia nuttes ja ahastades ringi, ma ei kirjuta iga päev ahastavaid mõtteteri FB seinale ega räägi, kuidas "kõik on must, ei mingit armastust". Aga see ei tähenda, et lein oleks väiksem. Ja ilmselt ei tähenda ka mu leigus laulupidude, paraadide ja hapukapsa vastu seda, et Eesti mu südames kuidagi kehvemal kohal oleks. Ma arvan. 

17 august 2018

Lobisen taas riietest

Mulle ikka meeldib riietest rääkida, mis pole ka ime, kui arvestada seda, et üks ja väga suur osa mu tööst on seotud riidekomplektide koostamisega. Kahjuks aga ei suuda ma sedasama oskust enda peal rakendada, aga selles võin ma süüdistada ainult enda figuuri. 

Aga. Sobrasin natuke piltide seas, et leida midagi, mis mu stiili, kui nii seda kutsuda võib, iseloomustaks. Leidsin VÄGA kummalisi kooliaegseid pilte ja ägedaid reisipilte ning nende keskelt isegi kaks pilti, millel ma oma tavapärases riietuses olen. Nimelt ei ole ma seda tüüpi inimene, kes laseks ennast iga päev pildistada ja kaamera ette astun enamasti siis, kui mul mingi kleit või ägedam hilp seljas on. Suvalisi teksa-maika kombinatsioone ma ei pea vajalikuks jäädvustada.


See on mu lemmikriietus:


Komplekti päritolust ka: maika "disainisin" ma ise, Sten trükkis ja kokku maksis see lõbu vist 4 eurtsa. Teksad on kaltsukast ja tennised töölt. Kõige kallim ese selles komplektis on kahtlemata mu prillipaar.

Miks lemmik? Sest mu lemmikvärv on punane ja ma armastan selliseid riideid, mida teistel pole. Seda Rammsteini maikat pole kindlasti kellelgi teisel, kui just mõni mu fänn mind ahvinud pole. Lisaks on see mugav ja universaalse, ma ütleks isegi et filosoofilise sõnumiga. Mustad, üldse tumedad püksid on mu lemmikud, sest nendes tundun ma peenem. Tennised – kas ma pean seletama? Ma ei tea mugavamaid jalatseid! Need konkreetsed on küll kahjuks nüüdseks ära visatud, sest ma panin nad meeltesegadushoos pesumasinasse, aga praegu on mul juba uued, punased tennised neid asendamas. Üldiselt ongi mu lemmikvärvid riietuses must, must, punane ja must. 



Mu mustalembust on näha ka sellelt pildilt. Lisaks on siin näha mu lemmikkingi, mida mu naabrid nt meestekingadeks pidasid. Pole midagi teha, ma olen lihtsalt selline mehelik naine. Aga tõesti, ma pole eriline kontsafänn, sest ma kõnnin iga päev väga pikki maid ja tihti ronin igale poole – sellel pildil nt Linnahalli katusele. Kuidas ma seda kontsadega oleksin teinud? Ilmselt vingudes.

Mingit ühtset stiili ma ei järgi, vaid vaatan kaltsukatest, mis on äge, mugav ja praktiline. Need on väga raskestitäidetavad nõudmised, kusjuures. Minu arusaam ägedusest ei ühti nimelt enamuse arusaamaga. No mulle ei meeldi mingid hõljuvad pluusid, lillelised ja pitsilised särgid, aukudega kleidid jne jne. Miks ei võiks riided olla ... isikupärased? Mitte, et mina nüüd mingi isikupära musternäidis oleksin, aga ... Praktiline tähendab muuhulgas ka seda, et ma saan sellesama riietusega minna tööle, kooli, lasteaeda, kinno, vajadusel kontserdile ja kohvikusse ning sünnipäevale ka. Ma ei osta igaks ürituseks uut kleiti vaid eelistan valida midagi olemasolevatest, samamoodi ei taha ma ka osta igaks kevadeks-suveks-sügiseks kõiki uusi riideid. Ideaalis sobiksid kõik mu riided omavahel kokku, aga noh, see on vist täitumatu ideaal. Ma mõtlesin isegi teha eksperimendi, et valin pühapäeval nt 5? 10? riietuseset järgmiseks nädalaks ja proovin neid siis omavahel kombineerida, aga ... ma pole veel selleni jõudnud. Äkki peaks? 

14 august 2018

Ühiskonnale kahjulikud elemendid

Natuke naljakas, et Eesti iibest ja naiste sünnitamapanemisest räägivad keskealised mehed, aga tegelikult on see ikka päris kurb ka. Kuna ma olen siiski heatahtlik ja abivalmis inimene, siis mina, tavaline eesti naine, räägin, miks näiteks mina rohkem inimesi siia ilma tuua ei taha. Ehk on abi, kui jälle mõni sarnane debatt esile kerkib.


– Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina ei sünnita siia ilma mitte lapse, vaid inimese, kes kasvab suureks, läheb kooli, ülikooli, tööle ja kes mingil hetkel ka vananeb ja sureb. Surmast ei taheta eriti rääkida, sest tänapäevase filtrimulli sisse nii tõsised teemad ei mahu, aga: inimesed surevad ja paraku vaid vähestel õnnestub surra õnnelikult ja jalapealt. Suur osa siiski haigestub ja kannatab. Hooldusabi on Eestis aga nii kehvas seisus, et ma südamest loodan, et ma mitte kunagi seda vajama ei pea. Võib-olla kunagi võin ma kirjutada, kui tohutult suur töö on haigele inimesele inimväärse elu ja hooldusvõimaluste tagamine, aga fakt on see, et liiga suure osa inimestest viimased elupäevad mööduvad kannatades. Kas siis mõnes hirmkallis hooldekodus või mujal. Kas ma oma lapsele sellist vanaduspõlve tahan? Ei. Ma olen juba valmis mõelnud, et kui mina mingi raske haiguse peaksin saama, siis  ... lähen ma pigem metsa.

– Uus inimene. Talle on ka vaja oma kohta siin elus, aga paraku on kogu elu ka siin nii väikese elanikkonnaga riigis üks suur olevusvõitlus, milles terveks jäävad vaid väga paksu nahaga inimesed. Ma tänan iga päev jumalat, et ma praegusel ajal, mil kooliõpilasi vaevavad peavalud, depressioon ja muud haigused, õppima ei pea. Väga, VÄGA raske on kasvatada praegu, mil iga nurga taga peibutab digitaalmaailm, vaimselt tervet inimest. Võistlus, kes on parem, nutikam, kiirem, ei alga ka enam lastest endist, vaid nende vanematest, kes juba raseduse esimestest päevadest saati võistlevad. Mina ei ole väga võistlushimuline inimene, mina ei taha.

– Ma olen küll ja veel kuulnud, kuidas üürikorterisse lapse sünnitamine on vastutustundetu ja üleüldse peaks sigimine olema lubatud vaid neile, kel oma eluase. Mina olin see vastutustundetu inimene, kes lapse sai ja ise samal ajal üürikas elas. Teist last ma enam aga üürikasse juurde ei sünnitaks ja seda just sel põhjusel, et ega see üürikaelu eriti kindel tõesti ole. Aga kuidas ma saaksin endale korteri, kuhu rõõmsal meelel veel vähemalt viis last sünnitada? Kui endal vanemate või rikaste meeste poolt kingitud kortereid või tagatisi pole, on see üsna keeruline. Ma oleksin ju võinud pärast kooli välismaale rasket raha kokku ajama minna või Eestis elades iga kuu pool palka kõrvale panna ja vireleda, aga ma otsustasin investeerida oma haridusse ja silmaringi. Ilmselgelt oli see vale otsus, kui ma eluasemeturul levinud hoiakuid vaatan. Aga tõesti, mida ma siis teen? Petan kelleltki korteri välja?

– Haritud inimestel olevat vähem lapsi. Ühest küljest loogiline, sest ilmselgelt on needsamad inimesed enne lapsesaamist ülikoolis käinud ja seega hiljem lapseteoga pihta hakanud, aga teisest küljest on kindlasti põhjuseks ka see, et haritud ja intelligentne inimene, kelles vähegi maailmaavastamise (ma ei pea silmas reisimist) soovi on, ei suuda istuda kolm aastat kodus. Minus tekitab näiteks judinaid paljas mõte sellest, et ma peaksin jälle poolteist aastat kodus passima. Küll aga meeldiks mulle väga, kui mul oleks võimalus näiteks lapse kõrvalt väikese koormusega tööle minna. Väikese koormusega õppida. Veebis koolitusi läbida, ennast kuidagi arendada. See tähendaks aga ka, et nii töö- ja õppmise- kui ka lapsehoiusüsteem peaks olema paindlikum. Rohkem osaajaga õpet ja tööd, palun! Lisaks: mis te arvate, kui palju on neid tööandjaid, kes rõõmust kaht kätt kokku löövad, kui töötaja haige lapsega kodus on, lapse pärast varem minema peab või – hoidku jumal – dekreeti läheb? See tähendab ka seda, et paljud haritud ja hea töökohaga naised lihtsalt ei julgegi oma karjääri pausi sisse teha, et last saada. 

08 august 2018

Mõtteid

Vahel on mul selline tunne, et mu pea tahab plahvatada – nii palju erinevaid mõtteid keerleb seal ringi ( jah, ma tean, kuidas see kõlas). Tööajal on vaja palju erinevaid tähtaegu ja muud tehnikat meeles pidada, aga muidu ... Täna ärkasin ma näiteks keset ööd üles ja mõtlesin, et ma olen ikka segi peast, et kooli lähen. Kuidas ma täiskohaga töö kõrvast aja leian? Hommikuks oli õnneks paanika hajunud, aga muu virrvarr jäänud. Ja et oleks teada, millest mõtleb üks tavaline 28-aastane Eesti tüdruk naine, siis olge lahked: praeguse hetke ülevaade mu peasisust.


– Augusti lõpus on juba koolis sissejuhatavad tunnid ja võõrkeeletestid – mu kooliminek saabki reaalsuseks. Ei tea, kas peaks juba kooliks valmistuma, vihikuid, pinaleid ostma? Loodetavasti pole võõrkeeletest liiga raske, sest muidu olen ma häbis kõikide nende 18-aastaste kõrval, kes ainult inglise keeles räägivadki! Milliseid vabaaineid võtta? Kuna ma õpin põhiliselt arvutialaseid värke, siis äkki võtaks juurde midagi sootuks erinevat? Mingi uue keele? Peaks üldse ainekavu hakkama vaatama ...

– Varsti pean ma minema geenitestile ja see on veidi hirmutav. Äkki mul avastatakse mingi geneetiline haigus, mis pole enne veel avaldunud? Huvitav, palju seal verd võetakse?

– Mu väike reisike tuleb iga päevaga aina lähemale, aga mul on pooled asjad veel ettevalmistamata. Täna tegin endale lõpuks selgeks, et ID-kaardiga saab UK-sse, aga nt reisikindlustus on mul veel sõlmimata. Londoni transpordi kohta uurimata. Raha vahetamata. Ma tean, et vb selleks viimaseks on veel vara, aga aeg voolab mu sõrmede vahelt nii kiiresti viimasel ajal, et ma üldse ei imestaks, kui ma 6. septembri öösel paaniliselt kuhugi eurosid vahetama tormaks. Huvitav, kuidas Londonis kaardiga maksmisega on?

– Ernst läheb järgmisel nädalal suurte laste rühma (nagu ta ise ütleb), nii et natuke peaks sellega harjutamiseks aega võtma. Ikkagi täiesti uus koht ja suurem grupp lapsi. Tahan ta veel trenni ka panna, aga kas jalkasse või tantsutrenni? Sellega seoses oleks vaja talle veel mõned puuduolevad sügisriided osta, aga ma ei viitsi üldse poodidesse minna. 

– Peaksin hakkama sügisesi kontserdikavu vaatama, kas 3-aastastele kultuurihuvilistele ka midagi sobivat leidub. Ernst käib mulle kogu aeg peale nagu uni, et tahab kontserdile ja kuidas ma siis ei vii. Talveaias toimuvad küll need beebiooperid, aga need on juba liiga titekad – tahaks ikka midagi uut!

– Ma panin endale meeltesegaduses aja ilusalongi, et ennast ikka Londonisse minekuks kabedaks teha, aga ma kardan, et unustan lihtsalt need ajad ära. Viimati käisin ma juuksuris enne suve, nii et praegu on mu peas toimuv asi üsna katastroofiline.

– Lugesin just üht raamatut, kus mingile pifile tehti ajusiirdamine ja see pani mind kogu selle olmejama kõrval mõtlema sellele, et huvitav, kui minu kehasse siirdataks kellegi teise aju, kas see inimene oleks rahul, kui ta näeks, millise keha ta saanud on? Või pettuks, kui ta vaataks neid venitusarme ja pekki igal pool? Kas ta teaks, millised valud on normaalsed, millised mitte? Ja kui minu aju siirdataks kellegi teise kehasse, kas mu identiteet jääks samaks? Või äkki siis, kui ma oleks palju ilusam, siis ei näeks ma nii palju vaeva, et olla .. tark?

– Rääkisin ühe oma sõbraga õppimaminekust ja ta sõnastas väga hästi põhjuse, miks nii tema kui ka mina kogu aeg õppida tahame: et oleks rohkem valikuid. Ma nüüd aeg ajalt korrutan seda endale.

– Selle sama sõbraga vestlemise käigus suutsin ma hetkeks välja mõelda elu mõtte või vähemalt väikese vilksatuse sellest: elu peab olema piisavalt ... raske, et sa saaksid aru selle väärtusest. Jutt sellistele filosoofilistele teemadele läks sellepärast, et me arutasime Rootsi krimkade üle ja ma avaldasin arvamust, et kui inimestel on liiga hea ja mugav elada, siis hakkavad nad idiootsusi tegema. Siis ma ütlesin oma sõbrale, et inimene peab elama sellises kohas, et ta tunneks oma elul mingit mõtet või näeks konkreetselt, kuidas ellu jääda. Ja sel hetkel jäin ma mõtlema, et ma vist seletasin enda jaoks midagi väga tähtsat lahti. Sõnastada ma seda veel ei oska, aga siiski.

07 august 2018

Kuu aja pärast ...

... lähen ma Londonisse. Ma olen vahepeal suutnud isegi mingisuguse enam-vähem rahuldava reisikava kokku panna ja kuna see kõiki kindlasti täiega huvitab, siis siin see on:

Reede hilisõhtul jõuame me Heathrow' lennujaama, kust hakkame Belvedere'i seiklema. Oleme saanud ka juba täpse instruktaaži, kuidas metroode ja bussidega liigelda, nii et esimene õhtu kulubki sellele. Ma väga loodan, et kaks kaunist blondiini Londoni metroos ebatervet uudishimu ei ärata ja me ikka elusa ja tervena kohale jõuame, sest muidu pole mu järgmiste päevade plaanidest suurt kasu.

Laupäeval on meil suurejooneline plaan sõita esmalt Kings Crossi raudteejaama, minna Harry Potteri poodi ostlema ja pärast seda sõita Camdenisse ringi uudistama. Sealt edasi läheme me Primrose'i mäe peale puhkama ja kui meil veel võhma on, siis äkki ka mõnesse muuseumi. Koduteel põikame läbi ka mõnest klassikalisest Inglise pubist, ma pean veel uurima, mis need kirjanike lemmikud olidki. Traditsioone ei saa ju murda – kui Pariisis käisin, oli mu nr 1 sihtpunkt Café de Flore. Igatahes, ma arvan, et ega me suurt rohkem jõuagi, sest me läheme Londonisse ikkagi puhkama, mitte turistitama.

Pühapäev on pühendatud kuningaperele ehk me võtame ette SELLISE jalutuskäigu. Või siis natuke modifitseeritud variandi, sest pärast Kensingtoni tahaksin ma hoopis Notting Hilli minna. Ma tahan nimelt võtta meie ringkäikude aluseks filmid ehk külastada võimalikult palju kohti, mis on seotud filmidega, ja mis võiks olla parem kui Notting Hill? Seal olevat ka Londoni armsaimad kohvikud, nii et ilmselt saame ka veidi klassikalist Inglise teekultuuri harrastada. Pühapäeva õhtul korraldatakse meile pidu, nii et õhtupoolik möödub meil jumal teab, kus ja jumal teab, millises konditsioonis.

Esmaspäev: Borough Market ja Sky Garden. Kuna mõlemad jäävad jõe äärde, siis viitsimise ja ilma korral jalutame veidi jõekaldal ja sildadel. Võimalik, et külastame mõnda muuseumi, aga võimalik, et ka mitte. Kui kedagi huvitab, miks Borough, siis seal elas Bridget Jones. Mäletate ju, filmid ikkagi.

Teisipäeval sõidame me tagasi.


Vot selline tagasihoidlik plaan. Ma olen suunisteks võtnud kaks märksõna: filmid ja võimalikult vähe kohustuslikke turistikaid, sest esiteks ei taha ma trügimise eest maksta ja teiseks  ... ei taha ma trügida. Ma tean, et ma ei leia eest inimtühja Londonit, aga ma vähemalt püüan.