19 september 2018

Väikese korteri võlu

Kamin ja kööginurk

Kui ma viis aastakest tagasi 25-ruutmeetrisesse korterisse kolisin, tärkas minus esimest korda armastus pisikeste korterite vastu, sest mu tolleaegne eluase oli lihtsalt nii-nii armas. Ja funktsionaalne! Kõik oli seal korteris olemas, lihtsalt ruumisäästlikumalt. Diivan, raamaturiiul, riidekapp, täisvarustusega köök, pesumasinaga vannituba - see, kuidas kogu elamine nii väikesele pinnale oli mahutatud, oli mu meelest imetlusväärne. Toona elasin ofc üksinda, nii et 25 ruutmeetrit oli rohkem kui küll, aga kui ka edasi kolisin ja rohkem inimesi oma perekonda koondasin, teadsin ma, et minust ei saa kunagi suurte mitmekorruseliste majade armastajat. Väikesed korterid-majad on ikka palju rohkem minu cup of tea. Loomulikult nõuab väikesel pinnal elamine kordades rohkem nutikust, aga samas - vaim peabki värske olema, kas pole? 

Meie praegune üürikas on nt 35-ruutmeetrine, aga taas nii ägedate ja nutikate ruumilahendustega, et mahume siia kolmekesi imehästi ära ning saame ka külalisi kutsuda. Pisikese pinna üks suuuuuuuur pluss on see, et see õpetab, kui  väheste asjadega inimene tegelikult hakkama saab. Kui sa ikka pead iga asja puhul poes mõtlema, kas see ikka mahub koju ja kas seda on vaja (90% asjade puhul on vastus eitav), siis muudab see tarbimise väga säästlikuks. Teine suur pluss on koristamine - seda peab küll väga tihti tegema, aga ajakulu on üsna väike.

Ja kolmas pluss? Loomulikult see, et kellelgi meie väikesest perekonnast pole võimalik kuhugi irduda. Kõik on kõigil silma all või hõike kaugusel. Steni pärast ma nii väga ei karda, aga Ernsti puhul lööb mul küll vahel paanikahoog välja, et appi, äkki ta teeb midagi ohtlikku või on just praegusel hetkel nt akna peal kõõlumas ja seal välja kukkumas või ... mu fantaasia igasuguste ohtude osas on tänu mu krimkalembusele piiritu, aga kuna siin korteris on ta mul kuulde- ja nägemisraadiuses, on ka meel rahulikum.

Aga privaatsus? Mina olen näiteks väga suure privaatsusvajadusega ja väsin tohutult kiiresti, kui kellegagi päevad läbi pead-jalad koos pean olema. Tundub, et 35 ruutmeetrit ei saa ju mingisugust privaatsust võimaldada, sest tavalise eestlase mull umbestäpselt nii suur ongi, eks. Aga saab. Esiteks on meil magamistuba, kuhu sulguda, kui keegi närvidele hakkab käima, ja teiseks aed. Aed on meil muidugi kõikide naabritega ühine, aga ikkagi on jube hea, et aeg-ajalt saab pärdiku aeda hullama lükata ja ise samuti värsket õhku nautida. Naabrid on meil samuti maailma parimad, nii et pole ka seda ohtu, et õues mingiks tüliks läheks. St oht on alati, aga meie maja puhul siiski kaduvväike. Muide, siin elades olen ma aru saanud, kui tohutu suureks väärtuseks on normaalsed naabrid. Iga kord, kui ma mingi asja peale vihastan (kütmise, kommunaalmaksete, meie tänaval surevate narkarite), siis tuletan ma endale meelde, et vaevalt ma kusagilt selliseid naabreid leian, kellega aias koos õlut juua, kes kassi valvaksid, kui ise ära olen, kellega koos rannas käia jne jne. Normaalseid inimesi on üleüldse nii vähe, et tasub need vähesed enda ligidal hoida.


*Absoluutselt mitte teemassepuutuv, aga ma ei viitsinud eraldi postitust teha: just lugesin, et järgmisel aastal esineb Tartus Metallica ja ma niiiiiiiii väga loodan, et see pole mingi libauudis. Ja kui pole, siis kavatsen olla esimene, kes sinna piletid ostab.

14 september 2018

London

Ma olen juba tegelikult mitu päeva Londonist tagasi, aga kuna tegu oli väga emotsioonirohke reisiga, võttis mul paar päeva aega, et ennast maha laadida, lasta emotsioonidel settida ning tagatipuks jäi Ernst ka haigeks (ma ise arvan, et minu nägemine ajas tal lihtsalt südame pahaks ... ). Nii ma olengi viimased päevad rohkelt muud tegevust leidnud kui kirjutamine.

Tower Bridge

Meie reis oli kõike muud kui traditsiooniline turismireis. Me ei käinud üheski muuseumis, ei roninud The Shardi ega London Eye otsa, ei trüginud, et vahtkonnavahetust näha, ei käinud Buckinghami ega muu säärase juures. Küll aga sõitsime me jõetaksoga Woolwichi ja jõime laeval siidrit, sõime õhtul ehtsas Inglise pubis kala ja krõbekartuleid, käisime veel paaris Inglise pubis siidrit joomas, sõime Greenwich Marketil austreid ja churrosid (vahuvein ka juures loomulikult) ja käisime Hiina karaokes (mu elu kõige kummalisem restoraniskäik). Ja ma sain aru, et vot selliseid mälestusi ma reisidelt tahangi, kus on äge ja tšill ja palju naeru. Mitte selliseid, kus ma võitlen saja matsiga parema pildistamiskoha pärast või seisan kilomeetripikkuses järtsis, et näha mingit kivihunnikut ja taas saja matsiga võidelda.

Woolwich

Turistikohtade juurde sattusime küll ka veidi. Jalutasime ringi Kensingtonis ja vaatasime Eesti saatkonda, uudistasime Notting Hillis värvilisi maju, käisime City's Bank of Englandi vaatamas, Trafalgar Square'il, Oxford Streetil, Camdenis, Royal Observatory juures ... kindlasti veel kusagil, aga kes seda mäletab. Aga kõige suurema mulje jätsid mulle hoopis näiteks Canary Wharf ja East End, kust me läbi sõitsime. Camdenis ma veidike pettusin, sest ägedate rokipoodide ja õllekate asemel leidsin ma sealt hoopis hunniku üksteisega äravahetamiseni sarnaseid suveniiripoode. No kuidas nii saab? Ühe cooli pealuupoe leidsin ainult, ühe! Sealt tegin ma ka ainsa ostu ehk soetasin endale pusa. Rohkem me ostlemisega ei tegelenud. Mult küsiti küll, et noh, mis ostsid, Primarkis ikka käisid või? Ma kehitasin õlgu, sest miks? Miks ma peaksin mingeid odavaid kaltse endale koju ostma, lihtsalt sellepärast, et pärast öelda, et need on Inglismaalt? Who cares?

Vaade Canary Wharfile

Meie majutaja teatas meile kohe esimesel õhtul (jõudsime tema juurde kell 3 öösel), et ta on väga ebatraditsiooniline eestlane ja eestlased pole teda kunagi omaks võtnud. "Jumal tänatud," ütlesin talle. "Ma pole kunagi traditsioonilisi eestlasi sallinud." Ilmselt oli nii tema kui meie ebatraditsioonilisus põhjuseks, miks meil kohe klapp tekkis. Näiteks ei tekkinud meil küsimustki, kas on normaalne alustada hommikut paari kange napsuga. Muidugi on! Või jõetaksos siidrid lahti korkida? Miks mitte! Ta näitas meile kõik (meile) olulised kohad linnas ära ja tänu temale ei tea ma ka mitte midagi Londoni kuuldatavasti kõrgetest transpordihindadest, sest kasutasin terve aja ta abikaasa Oyster Card'i. Nii soe vastuvõtt oli! Ja kui me ära tulime (taas öösel kell 3), tegi ta meile hommikukohvi ja -sööki. Sellega võiks kohe harjuda. Kohtusime ka teiste eestlastega ja veendusin, et oeh, miks on kodumaa kõige ägedamad inimesed Eestist ära läinud? Kuigi ma nägin neid esimest korda elus, ei tekkinud hetkekski võõristusmomenti või tunnet, et keegi salamisi hindab mu riideid/kingi/käitumist, mida ma Eestis VÄGA tihti tunnen. Ja ma lihtsalt ei saa üle sellest, et meie kohtumisõhtu toimus Hiina karaokebaaris Seven Sisters Roadil, kus, nagu arvata võib, sai laulda hiinakeelset karaoket. Ja meie seltskonnas oli eesrindlikke kodanikke, kes seda võimalust ka kasutasid. Mu elu kõige huvitavam kogemus pärineb ilmselt just sellest õhtust, kui ma kuulsin hiinakeelset "My Heart Will Go On'i". Sellest õhtust on FBs ka mitu klippi, aga ma ei julge neid siin avaldada ilma küsimata.

Bank of England

Ma tahaks juba tagasi minna, sest nii palju jäi veel avastada. Esiteks tahaksin ma Canary Wharfiga lähemalt tutvust teha. Meie majutaja abikaasa töötab seal ja tahtis meile ka ekskurssi teha, aga ajast jä väheseks. Teiseks tahaksin ma avastada ka veidi läänepoolsemat Londonit - seekord oli meil aega vaid Ida ja Kirde jaoks. Kolmandaks tahaksin ma minna ühte ägedasse Woolwichi pubisse, millest me küll mööda kõndisime, aga ajapuudusel sisse astuda ei saanud.

Järgmise korrani!

10 september 2018

Pilte Londonist

Ilma pikemat (pikk jutt tuleb pärast): mõned pildid meie tripist.











05 september 2018

Lapsekasvatamisest vol 3030488369

Eile oli lasteaias lastevanemate koosolek ja ma veendusin taas, et ma olen vist üks üliükskõikne vanem, sest paljud asjad, mida teised õpetajate käest küsisid, jätsid mind täiesti külmaks. Näiteks kui kaua lapsed mingis toas mängida tohivad, mitu korda aastas arenguvestlused on, kui kaua nad täpselt õues on  ... jne jne. Ma istusin ja imestasin, miks sellised asjad kedagi üldse huvitama peaksid? Aga ma sain samas ka kohe aru, et siin tuleb mängu minu ühiskonda mittesobitumisvõime ehk need asjad, mis on minu jaoks pisiasjad, ei ole seda teiste jaoks ning vastupidi. Ja lisaks sellele ma usaldan lasteaeda ega pea vajalikuks ikka sada korda üle küsida, kas ujumistrennis on ikka turvalisus tagatud või muud säärast – ilmselgelt ju on. 

Aga ma sain ka aru sellest, miks igasugused lasteaiaga seotud teemad minu jaoks väheolulised on: ma tunnen iseendal vastutust oma pärdiku arengu ja kasvatuse ees, mitte lasteaial. Üks tuttav õpetaja rääkis mulle umbes aasta tagasi, et mu suhtumine pole paraku üldse nii levinud kui võiks ja ikka väga palju leidub vanemaid, kes viskavad hommikul lapsed kooli/lasteaeda ning eeldavad, et sellest piisab. Et noh, küll õpetajad räägivad lapsele, mis on õige ja mis vale, kuidas teistega käituda jne jne. Mina aga olen  ... ma mõtlesin nüüd tükk aega, mis sõna kasutada ega leidnudki. Kontrollifriik? Ei tea, aga mulle meeldib võtta iga päev tunnike enne magamaminekut ning lihtsalt rääkida Ernstiga maailmaasjadest. Vahel sellest, kuidas on viisakas käituda, vahel sõprusest, vahel isegi haigustest ja surmast (kui seda vaja on läinud). Mulle meeldib mõelda, et lasteaed annab talle n-ö sisendi ja mina siis tegelen väljundiga, seletan, jutustan, vastan küsimustele ja küsin ise. Ja ma eeldan ka, et minust ei kasva eales sellist lapsevanemat, kes muusikutele õllejoomist ette heitma hakkab, sest ihsänt, lapsed ju näevad.

Muideks, ma olen ju see soostereotüüpide vastane, eks, kes hakkab vihast vahutama, kui keegi ütleb, et naised käituvad nii ja mehed naa? Igatahes teatas Ernst mulle eile aias, kui ma ringi hüppasin, et tüdrukud ei tohi niimoodi hüpata, poisid tohivad. Ilmselt on lasteaias niiviisi kellelegi öeldud, aga ma kohe parandasin ta eksiarvamuse ja teavitasin teda faktist, et nii poistele kui ka tüdrukutele on kõik asjad ühtviisi lubatud või keelatud, no exceptions. Aga ikkagi olin veidi jahmunud. Mis mõttes ei tohi tüdrukud hüpata? Kuidas see ebanaiselik on? Minu sooneutraalne aju ei taipa.

EDIT: pisiasjadest veel. Ma juba kommentaarides kirjutasin, kuidas koosolekul pikalt kilekoti/riidekoti küsimust arutati, aga samamoodi jäädi pisiasjadesse takerduma päris mitme asjaga. Ja see häiribki mind tohutult, ka mujal, ning ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad. Kas nad ise ei suuda mõelda? Ja pealegi, mis vahet seal on? Aga ma arvan ka, et see ongi mingi selline grupp inimesi, kellele peab olema kõik hästi täpselt selgeks tehtud, mida tohib ja mida mitte, ei mingit valikuvabadust. 

31 august 2018

Saatesoovitus

Täna on reede ja minu jaoks tähendab see ainult üht: käes on aeg kuulata Vikerraadiost oma lemmiksaadet "Aeg peatub". Enne, kui kõik eelarvamustega inimesed sõna "Vikerraadio" kuuldes ära jooksevad ja mõtlevad, et ihsänt, sealt vanainimeste raadiost pole ju midagi kuulata, siis ... ärge jookske. Vikrist tuleb väga häid saateid ja ma ei ütle seda (ainult) sellepärast, et ma sellega seotud olen. Tegelikult ka.

Aga. "Aeg peatub" räägib Eesti üheksakümnendate muusikaelust ja nagu me kõik teame, on see kümnend eesti muusikaelus pöördeline ajastu. Ei saa väita, et kogu toona valmistatud muusika just mu igapäevasesse pleilisti kuuluks või mulle üldse meeldiks, aga tohutult huvitav on ikkagi. Esiteks sellepärast, et ma natukene siiski mäletan seda aega ja teiseks: "Aeg peatub" on kohutavalt dünaamiline saade. Ükskõik, mis teemat parasjagu käsitletakse, mitte kordagi ei hakka igav. Suur kummardus Taavi Libele, kes kogu saate otsast lõpuni üksi kokku paneb, sest oskus nii suurest infohulgast valik teha ja seda veel huvitavalt esitleda – seda ei oska igaüks. Kui mina peaksin taolise saate tegema, saaksid kuulajad mitmeosalise ja väga põhjaliku ülevaate Metro Luminalist ja ei midagi muud, Taavi on aga suutnud kajastada vist peaaegu kõike, mis toonases muusikaelus toimus. Kahjuks küll mitte Metrot, aga noh, see ongi märk, et peaksin vist ise neist saate tegema.

Paar päeva tagasi õnnestus mul Taavile ise ka oma vaimustusest rääkida. Milline õnn, sest tavaliselt hüppan ma lihtsalt kodus ringi, kuidas ma mingit saadet nii väga armastan ja saatejuhile seda öelda tahaks, aga kuidagi ei leia võimalust. Ja kui paljud ikka raadiosse helistavad-kirjutavad selleks et kiita? Tavaliselt võetakse ühendust siis, kui miski ei meeldi või kui mitte miski ei meeldi. Ma peaks selle vist tavaks võtma, et käin saatejuhte ahistamas ja neile oma armastusest rääkimas. Järgmisena võtan siis ette Joonas Hellerma, sest "Plekktrumm" on vaieldamatult mu lemmik telesaade.

Lõpetuseks teemakohaselt pilt, mille tegin paar aastat tagasi raadiomaja katuselt.


29 august 2018

Ma käisin vahepeal Tartus ...


Ega ma midagi muud öelda tahtnudki. Käisin, olin, nautisin vihma ja ööelu, täpsemalt UG-d.


Mul pole tegelikult üldse aega ega tuju midagi siia kirjutada, sest ma olen viimasel ajal nii segaduses, nii segaduses ega oska kuidagi olla. Tahaks kuhugi maha istuda ja mõelda paar tundi järjest vaikuses, kas kõik mu ettevõtmised on ikka mõttekad, eriti need, mis kooliga seotud. Ma ei taha üldse krüptilist juttu ajada, aga vot, enne seda paari üksikut mõtlemistundi ei suuda ma millestki täpsemalt rääkida.

Mitte, et vaikust mulle jagataks. Ma pole kunagi olnud see inimene, kes räägiks suure suuga, kuidas pärast lapsesaamist elu ikka hoopis teistsugune on või vastupidi – kuidas ma ikka sama äge piff edasi olen ja pidutsen ja reisin, sest "laps ei muuda midagi", aga praegu mõtlen ma küll, et Gott, ma oleksin pidanud oma lapsevaba aega ikka täiega palju rohkem hindama ja eriti just seda aega, mis jäi tööpäeva lõpu ja magamamineku vahele. Mida ma siis üldse tegin? Aa, mäletan küll, ma tegin siis teist tööd, magasin, käisin linna peal, kinos, jalutamas. Mida ma praegu teen? Hängin mänguväljakutel ja õpetan Ernsti oma peaga mõtlema (nimelt kipub vahel ta pahanduste vabanduseks tulema lause "Aga tema ju ka..."). Kõik lapsevabad inimesed, nautige, et te seda tegema ei pea. Nautige.

Ja sellest ma ka ei saa aru, kui räägitakse, et ühe lapse kõrvalt peaks aega laialt käes olema. Kuidas? Aega kulutan ma ju ikkagi lapsele sama palju, olgu mul siis üks või neli last. Ei ole ju nii, et kui ma mänguväljakule lähen, siis ühe lapsega olen seal tunnikese, aga kolmega nt kolm tundi. Või et kui ma reisile lähen, siis ühe lapsega olen nädala, nelja lapsega neli nädalat. Jne jne. See on muidugi lihtsam, et kui ma kuhugi lähen, siis on mul kõigest üks ahvike, kellel silma peal hoida, aga ajalist kokkuhoidu ma küll ei näe. Söögitegemine ühele võtab samuti sama palju aega kui kahele. Nii et jah, mida ma öelda tahtsin? Et sellist aega, mille ma saaksin pühendada ainult endale, kipub viimasel ajal vähe kätte jääma. 


Ja kui ma juba oma elule enne last mõtlema hakkasin, siis täna täpselt viis aastat tagasi olin ma hoopis Pompeiis koos Bellaga ja nautisin Itaalia loodust. 

23 august 2018

Lapsed ja loomad

Lugesin seda artiklit ja mõtlesin ...

Ma armastan tohutult koeri, mida suuremad, seda armsamad ja seda rohkem tahan ma neid nunnutama joosta. Aga ma ei tee seda, sest esiteks oleks see äärmiselt vastutustundetu ja teiseks ebaviisakas koeraomaniku vastu. Ernst aga kardab koeri, nii suuri, kui ka väikeseid. Ta ei hakka hüsteeriliselt röökima, kui koera näeb, aga hoidub pigem vaikselt minu ligi. On olnud olukordi, kus mõni rõõmsameelsem koerake on tulnud temaga sõbrustama ja Ernst on nutma hakanud, sest ... ütleme siis nii: talle ei meeldi üldse loomad. Ma arvestan sellega ega vii teda nt koerte jalutamiskohtadesse mängima või ei sunni teda loomi paitama. Aga. Mis ma teen, kui näiteks kohas, kus ma Ernstiga rõõmsalt aega veedan, jookseb ringi lahtine koer? Kust ma tean, kas ta on sõbralik? Äkki tuleb ta meie juurde, äkki teda häirib jooksev laps jne jne? Äkki hammustab? Ma võin ju alati ise sellisest kohast ära minna, kus lahtised koerad jooksevad (ja ma ei pea siinkohal silmas metsi ja rabasid, kus ma isegi oma koeral lahtiselt joosta olen lubanud, vaid linnaalasid), aga kas ma pean? Või äkki peaks koeraomanik ise vaatama, et ta koer kedagi ei häiriks?

***

Või et laps kedagi ei häiriks? Ma kuulun lapsed+kontserdid teemas pigem sinna leeri, mis pooldab laste kojujätmist, aga ma olen sellest juba ennegi rääkinud. Loomulikult ei lähe ma nt Nukuteatrisse etendust vaatama ega oota sealt hiirvaikust, aga kui ma lähen ikka nt Linnateatrisse, Estoniasse või kuhugi mujale, mille sihtgrupp on ilmselgelt natuke vanem kui paariaastased, siis ma tõesti eeldan, et ma saan rahus kultuuri nautida. Et kuhu siis lapsega minna? Võimalusi on tohutult palju, eriti Tallinnas. Kontserdid, teatrietendused ja muud üritused, mis ongi mõeldud lastele ja nende emadele, lastekohvikud jne jne. Mulle käib tohutult närvidele, kui ma olen nt teinud endale vaba õhtu, jätnud Ernsti koju ja mõelnud, et lõpuks saan teha midagi nii, et keegi ei küsigi mult iga viie minuti tagant midagi, ei nõua süüa, välja, ei solvu kassi peale, ei /lisa siia veel midagi, mida kolmeaastased teevad/ ... ja siis saan ma ikkagi ootamatult kellegi teise lapsekasvatamisrõõmudest osa. Paar vääksu – okei, kannatan ära. Aga pidev siblimine, karjumine, sosistamine, kussutamine ... ma arvan tõesti, et selle jaoks on muud kohad kui kontserdisaalid. Ma suudan isegi taluda kohvikus ringijooksvaid lapsi (VÄGA suur edasiminek minu poolt), aga on kohti, kus mu lapsevaenulikkus on kõige kõrgemal levelil.

Aga mitte ainult lapsevaenulikkus. Mulle ei meeldi üleüldse liiga pretensioonikad või valjud inimesed, kelle tõttu teised kannatama peavad. Näiteks need, kes kinos/teatris telefoniga räägivad, kontserdisaalis söövad, krabistavad, kohvikutes aknaid kinni/lahti panna tahavad jne jne. Kammoon, kui oled juba kuhugi tulnud, siis arvesta, palun, teistega ka! 


22 august 2018

Ernsti kolmas aasta

August ja september kipuvad ikka olema kooli- ja lasteaiateemadega täidetud kuud, vähemalt meie peres. Vähe sellest, et mina kooli lähen (mulle tuli eile selle kohta esimene e-kiri, kui hirmus!), alustas Ernst umbes nädal tagasi kolmandat aastat lasteaias. Kolmeaastasena kolmandat aastat, kõlab veidi, nagu oleks ta seal terve elu käinud, aga eks see peaaegu nii olegi. Sel aastal läks ta aga esimest korda "suurte laste rühma" ja see tähendab eelkõige seda, et ma tunnen ennast iidvanana. Minu laps ja juba aiarühmas? Oh Gott, aeg lendab!

Kaks aastat tagasi, kui ma Ernst sõime panin, oli mul kaks hirmu: äkki ta ei harju grupieluga ja äkki, esimesest punktist tingituna, on ta tihti haige. Mulle endale ei meeldi näiteks suures grupis ajaveetmine üldse ja ma kartsin, et ta on saanud minu geenid. Õnneks aga ei saanud mu hirmud tõeks ja Ernst harjus kiiresti. Vähe sellest, talle hakkas lasteaias tohutult meeldima. Loomulikult oli tagasilööke, mil ta hommikul ei tahtnud lasteaeda jääda, aga neid on kõigil. Ma ise ei taha ju ka igal hommikul tööle minna ja kui vanus lubaks, karjuks ka ukse taga, et viige mind koju tagasi, nii et ma mõistsin Ernsti täielikult. Ja seletasin talle, kuidas asjad on: ma pean tööle minema ja kuna tööle lapsi ei lubata, siis peab tema lasteaeda minema, nii lihtsalt käib elu. Õnneks on Ernstil täiesti imepärane arusaamisvõime ja pärast mu selgitusi oma raskest tööelust ei kiununud ta lasteaia pärast üldse. Eks tema paar väikest tagasilööki olid tingitud pigem sellest, et ta ei tahtnud nii vara õhtul magama minna, sellest tingituna nii vara ärgata ja no kes meist on unisena rõõmus ja vastutulelik? Ma ei tea küll kedagi, vähemalt mitte oma perekonnast.

Ma olen muidugi täiesti teadlik sellest, et Ernsti ülikiire ja sujuv harjumine pole mingi tavapärane asi. Olen kuulnud, kuidas lapsed satuvad hüsteeriasse, oksendavad, jäävad haigeks jne jne, nii et meil läks ikka väga, VÄGA hästi. Mul lihtsalt vedas tohutult, et Ernstile lasteaiaelu sobis, et ta leidis endale kohe sõbrad ja et õpetajad talle meeldisid. Kusjuures, kui ta lasteaeda läks, ei osanud ta ühtegi sõna rääkida, nii et ma ei kujuta ette, kuidas õpetajad temast aru said. Tegelikult ei kujuta ma üldse ette, kuidas sõimerühma õpetajad lastega hakkama saavad, sest sõnavara pole seal kellelgi eriti suur ja see vähenegi suhteliselt arusaamatu. Lisaks on enamik alustavatest sõimekatest veel mähkmetes (kuigi käsk antakse kohe kätte, et potile harjutada), nii et pool aega peavad õpetajad mitte õpetama, vaid .. nojah, kujutate ise ette. Esimesel lasteaia-aastal tuli tihti ette, et kui Ernstile järele läksin, kasis õps mingit ennast täis teinud last. Mina ... ma vist ei sobiks sellele tööle, sest võõraste laste mähkmevahetus pole mu meelistegevus. Üldse mitte. 



Kui ma üldse millegagi siin elus rahul olen, siis sellega, et ma Ernsti nii varakult lasteaeda panin. Esiteks oli tal siis harjumine kergem – ma usun, et praegu, mil ta asjadest rohkem aru saab ja argumenteerida oskab, oleks mul talle palju keerulisem selgeks teha, miks ta igal varahommikul üles ärkama ja lasteaeda minema peab. Kuna ta aga nüüdseks sellega harjunud on, ongi lasteaed osa tema elurütmist. Teiseks: ma olen maailma kõige laisem inimene ega suudaks mõelda talle välja piisaval hulgal huvitavaid ja arendavaid tegevusi. Minu arusaam lõbustustest on see, et ma viin Ernsti õue, lasen tal rattaga sõita, viin ta Kadriorgu jalutama või rongiga sõitma ning kodus siis annan mõne pusle või raamatu ette. Joonistamine, kleepimine, meisterdamine? Palun, ei. Lasteaias on need tegevused aga osa õppekavast ja seega saab ka vaene Ernst, kes sündis kunstivaenuliku inimese perre, natuke loomingulist tegevust harrastada. Mitte, et ta tahaks, ta on siiski minu laps, aga see selleks. Kolmandaks: kambavaim paneb lapsi tegema lollusi (nt teatas eile Ernst lasteaeda minnes, et ta kavatseb seal kohe pahandusi tegema hakata), aga ka igasuguseid vajalikke tegevusi. Näiteks korralikult sööma, ootama, riidesse panema jne. Kas ma mainisin, et ma olen laisk? Noh, see laiskus avaldub ka mu menüüs ehk ma ei viitsi eales mõelda välja sellisel määral erinevaid ja häid sööke, mida lasteaias pakutakse. Ja seal ta sööb! Minu tehtut vaadatakse kortsus kulmuga ja siis lahkutakse.

Nii et mina olen rahul. 4 aastat veel ja siis ootab kool! 

21 august 2018

Patriotismist

Ma ei tähistanud 20. augustit. Ainus pidulikum sündmus, mis mu päevakavas oli, oli väike külaskäik Georgia restorani, aga seda ei saa ju eriti rahvuslikuks pidada. Ei küpsetanud ma kooki, ei pannud Eesti lippu lehvima, ei vaadanud pisarsilmil telekast filme. Tekkis kohe hirm, et ... äkki ma pole eriline patrioot? Tegelikult üldse mitte?

Ma ei ela eestlastele kaasa spordivõistlustel ega eurovisioonil, ma ei räägi vaimustusega, kuidas must leib, hapukoor ja kartulisalat on parimad söögid maailmas, ma ei käi laulupidudel, et tunne uhkust Skype'i üle ega pühi silmist pisarat, kui isamaalisi laule kuulen. Kui mõni välismaalane küsib, kus Eesti asub, ütlen ma rahumeeli, et Venemaa kõrval. Ja ma ei minesta, kui inimesed ei tea, kus Eesti on.

Eile hakkasingi mõtlema sellele, et mulle tegelikult meeldib väga Eestis elada, ma armastan eesti keelt ja isegi mõned eestlased on mulle päris vastuvõetavad, aga selline ülevoolav patriotism on mulle alati väga kummaline tundunud. Veebruaris ma kirjutasin ka (ma eeldan, et kõik ikka mäletavad), et mulle käib patriotismiga rahategemine õudselt närvidele, aga samamoodi käib mulle närvidele patriotismi üleliigne rõhutamine. Ja ikka veel rahategemine ka, eriti sildi all, et olgem nüüd patrioodid ja ronigem sinna kallile kontserdile ja ostkem meid eesti rahvusretseptide järgi tehtud torte ja Eesti lippe jne jne. Et kuidas sa siis ei osta, siia on ju sinimustvalge peale torgatud.

Ilmselt elan ma sügavaid tundeid pigem sisemiselt läbi. Samamoodi on leinaga. Mul pole vaja käia nuttes ja ahastades ringi, ma ei kirjuta iga päev ahastavaid mõtteteri FB seinale ega räägi, kuidas "kõik on must, ei mingit armastust". Aga see ei tähenda, et lein oleks väiksem. Ja ilmselt ei tähenda ka mu leigus laulupidude, paraadide ja hapukapsa vastu seda, et Eesti mu südames kuidagi kehvemal kohal oleks. Ma arvan. 

17 august 2018

Lobisen taas riietest

Mulle ikka meeldib riietest rääkida, mis pole ka ime, kui arvestada seda, et üks ja väga suur osa mu tööst on seotud riidekomplektide koostamisega. Kahjuks aga ei suuda ma sedasama oskust enda peal rakendada, aga selles võin ma süüdistada ainult enda figuuri. 

Aga. Sobrasin natuke piltide seas, et leida midagi, mis mu stiili, kui nii seda kutsuda võib, iseloomustaks. Leidsin VÄGA kummalisi kooliaegseid pilte ja ägedaid reisipilte ning nende keskelt isegi kaks pilti, millel ma oma tavapärases riietuses olen. Nimelt ei ole ma seda tüüpi inimene, kes laseks ennast iga päev pildistada ja kaamera ette astun enamasti siis, kui mul mingi kleit või ägedam hilp seljas on. Suvalisi teksa-maika kombinatsioone ma ei pea vajalikuks jäädvustada.


See on mu lemmikriietus:


Komplekti päritolust ka: maika "disainisin" ma ise, Sten trükkis ja kokku maksis see lõbu vist 4 eurtsa. Teksad on kaltsukast ja tennised töölt. Kõige kallim ese selles komplektis on kahtlemata mu prillipaar.

Miks lemmik? Sest mu lemmikvärv on punane ja ma armastan selliseid riideid, mida teistel pole. Seda Rammsteini maikat pole kindlasti kellelgi teisel, kui just mõni mu fänn mind ahvinud pole. Lisaks on see mugav ja universaalse, ma ütleks isegi et filosoofilise sõnumiga. Mustad, üldse tumedad püksid on mu lemmikud, sest nendes tundun ma peenem. Tennised – kas ma pean seletama? Ma ei tea mugavamaid jalatseid! Need konkreetsed on küll kahjuks nüüdseks ära visatud, sest ma panin nad meeltesegadushoos pesumasinasse, aga praegu on mul juba uued, punased tennised neid asendamas. Üldiselt ongi mu lemmikvärvid riietuses must, must, punane ja must. 



Mu mustalembust on näha ka sellelt pildilt. Lisaks on siin näha mu lemmikkingi, mida mu naabrid nt meestekingadeks pidasid. Pole midagi teha, ma olen lihtsalt selline mehelik naine. Aga tõesti, ma pole eriline kontsafänn, sest ma kõnnin iga päev väga pikki maid ja tihti ronin igale poole – sellel pildil nt Linnahalli katusele. Kuidas ma seda kontsadega oleksin teinud? Ilmselt vingudes.

Mingit ühtset stiili ma ei järgi, vaid vaatan kaltsukatest, mis on äge, mugav ja praktiline. Need on väga raskestitäidetavad nõudmised, kusjuures. Minu arusaam ägedusest ei ühti nimelt enamuse arusaamaga. No mulle ei meeldi mingid hõljuvad pluusid, lillelised ja pitsilised särgid, aukudega kleidid jne jne. Miks ei võiks riided olla ... isikupärased? Mitte, et mina nüüd mingi isikupära musternäidis oleksin, aga ... Praktiline tähendab muuhulgas ka seda, et ma saan sellesama riietusega minna tööle, kooli, lasteaeda, kinno, vajadusel kontserdile ja kohvikusse ning sünnipäevale ka. Ma ei osta igaks ürituseks uut kleiti vaid eelistan valida midagi olemasolevatest, samamoodi ei taha ma ka osta igaks kevadeks-suveks-sügiseks kõiki uusi riideid. Ideaalis sobiksid kõik mu riided omavahel kokku, aga noh, see on vist täitumatu ideaal. Ma mõtlesin isegi teha eksperimendi, et valin pühapäeval nt 5? 10? riietuseset järgmiseks nädalaks ja proovin neid siis omavahel kombineerida, aga ... ma pole veel selleni jõudnud. Äkki peaks? 

14 august 2018

Ühiskonnale kahjulikud elemendid

Natuke naljakas, et Eesti iibest ja naiste sünnitamapanemisest räägivad keskealised mehed, aga tegelikult on see ikka päris kurb ka. Kuna ma olen siiski heatahtlik ja abivalmis inimene, siis mina, tavaline eesti naine, räägin, miks näiteks mina rohkem inimesi siia ilma tuua ei taha. Ehk on abi, kui jälle mõni sarnane debatt esile kerkib.


– Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina ei sünnita siia ilma mitte lapse, vaid inimese, kes kasvab suureks, läheb kooli, ülikooli, tööle ja kes mingil hetkel ka vananeb ja sureb. Surmast ei taheta eriti rääkida, sest tänapäevase filtrimulli sisse nii tõsised teemad ei mahu, aga: inimesed surevad ja paraku vaid vähestel õnnestub surra õnnelikult ja jalapealt. Suur osa siiski haigestub ja kannatab. Hooldusabi on Eestis aga nii kehvas seisus, et ma südamest loodan, et ma mitte kunagi seda vajama ei pea. Võib-olla kunagi võin ma kirjutada, kui tohutult suur töö on haigele inimesele inimväärse elu ja hooldusvõimaluste tagamine, aga fakt on see, et liiga suure osa inimestest viimased elupäevad mööduvad kannatades. Kas siis mõnes hirmkallis hooldekodus või mujal. Kas ma oma lapsele sellist vanaduspõlve tahan? Ei. Ma olen juba valmis mõelnud, et kui mina mingi raske haiguse peaksin saama, siis  ... lähen ma pigem metsa.

– Uus inimene. Talle on ka vaja oma kohta siin elus, aga paraku on kogu elu ka siin nii väikese elanikkonnaga riigis üks suur olevusvõitlus, milles terveks jäävad vaid väga paksu nahaga inimesed. Ma tänan iga päev jumalat, et ma praegusel ajal, mil kooliõpilasi vaevavad peavalud, depressioon ja muud haigused, õppima ei pea. Väga, VÄGA raske on kasvatada praegu, mil iga nurga taga peibutab digitaalmaailm, vaimselt tervet inimest. Võistlus, kes on parem, nutikam, kiirem, ei alga ka enam lastest endist, vaid nende vanematest, kes juba raseduse esimestest päevadest saati võistlevad. Mina ei ole väga võistlushimuline inimene, mina ei taha.

– Ma olen küll ja veel kuulnud, kuidas üürikorterisse lapse sünnitamine on vastutustundetu ja üleüldse peaks sigimine olema lubatud vaid neile, kel oma eluase. Mina olin see vastutustundetu inimene, kes lapse sai ja ise samal ajal üürikas elas. Teist last ma enam aga üürikasse juurde ei sünnitaks ja seda just sel põhjusel, et ega see üürikaelu eriti kindel tõesti ole. Aga kuidas ma saaksin endale korteri, kuhu rõõmsal meelel veel vähemalt viis last sünnitada? Kui endal vanemate või rikaste meeste poolt kingitud kortereid või tagatisi pole, on see üsna keeruline. Ma oleksin ju võinud pärast kooli välismaale rasket raha kokku ajama minna või Eestis elades iga kuu pool palka kõrvale panna ja vireleda, aga ma otsustasin investeerida oma haridusse ja silmaringi. Ilmselgelt oli see vale otsus, kui ma eluasemeturul levinud hoiakuid vaatan. Aga tõesti, mida ma siis teen? Petan kelleltki korteri välja?

– Haritud inimestel olevat vähem lapsi. Ühest küljest loogiline, sest ilmselgelt on needsamad inimesed enne lapsesaamist ülikoolis käinud ja seega hiljem lapseteoga pihta hakanud, aga teisest küljest on kindlasti põhjuseks ka see, et haritud ja intelligentne inimene, kelles vähegi maailmaavastamise (ma ei pea silmas reisimist) soovi on, ei suuda istuda kolm aastat kodus. Minus tekitab näiteks judinaid paljas mõte sellest, et ma peaksin jälle poolteist aastat kodus passima. Küll aga meeldiks mulle väga, kui mul oleks võimalus näiteks lapse kõrvalt väikese koormusega tööle minna. Väikese koormusega õppida. Veebis koolitusi läbida, ennast kuidagi arendada. See tähendaks aga ka, et nii töö- ja õppmise- kui ka lapsehoiusüsteem peaks olema paindlikum. Rohkem osaajaga õpet ja tööd, palun! Lisaks: mis te arvate, kui palju on neid tööandjaid, kes rõõmust kaht kätt kokku löövad, kui töötaja haige lapsega kodus on, lapse pärast varem minema peab või – hoidku jumal – dekreeti läheb? See tähendab ka seda, et paljud haritud ja hea töökohaga naised lihtsalt ei julgegi oma karjääri pausi sisse teha, et last saada. 

08 august 2018

Mõtteid

Vahel on mul selline tunne, et mu pea tahab plahvatada – nii palju erinevaid mõtteid keerleb seal ringi ( jah, ma tean, kuidas see kõlas). Tööajal on vaja palju erinevaid tähtaegu ja muud tehnikat meeles pidada, aga muidu ... Täna ärkasin ma näiteks keset ööd üles ja mõtlesin, et ma olen ikka segi peast, et kooli lähen. Kuidas ma täiskohaga töö kõrvast aja leian? Hommikuks oli õnneks paanika hajunud, aga muu virrvarr jäänud. Ja et oleks teada, millest mõtleb üks tavaline 28-aastane Eesti tüdruk naine, siis olge lahked: praeguse hetke ülevaade mu peasisust.


– Augusti lõpus on juba koolis sissejuhatavad tunnid ja võõrkeeletestid – mu kooliminek saabki reaalsuseks. Ei tea, kas peaks juba kooliks valmistuma, vihikuid, pinaleid ostma? Loodetavasti pole võõrkeeletest liiga raske, sest muidu olen ma häbis kõikide nende 18-aastaste kõrval, kes ainult inglise keeles räägivadki! Milliseid vabaaineid võtta? Kuna ma õpin põhiliselt arvutialaseid värke, siis äkki võtaks juurde midagi sootuks erinevat? Mingi uue keele? Peaks üldse ainekavu hakkama vaatama ...

– Varsti pean ma minema geenitestile ja see on veidi hirmutav. Äkki mul avastatakse mingi geneetiline haigus, mis pole enne veel avaldunud? Huvitav, palju seal verd võetakse?

– Mu väike reisike tuleb iga päevaga aina lähemale, aga mul on pooled asjad veel ettevalmistamata. Täna tegin endale lõpuks selgeks, et ID-kaardiga saab UK-sse, aga nt reisikindlustus on mul veel sõlmimata. Londoni transpordi kohta uurimata. Raha vahetamata. Ma tean, et vb selleks viimaseks on veel vara, aga aeg voolab mu sõrmede vahelt nii kiiresti viimasel ajal, et ma üldse ei imestaks, kui ma 6. septembri öösel paaniliselt kuhugi eurosid vahetama tormaks. Huvitav, kuidas Londonis kaardiga maksmisega on?

– Ernst läheb järgmisel nädalal suurte laste rühma (nagu ta ise ütleb), nii et natuke peaks sellega harjutamiseks aega võtma. Ikkagi täiesti uus koht ja suurem grupp lapsi. Tahan ta veel trenni ka panna, aga kas jalkasse või tantsutrenni? Sellega seoses oleks vaja talle veel mõned puuduolevad sügisriided osta, aga ma ei viitsi üldse poodidesse minna. 

– Peaksin hakkama sügisesi kontserdikavu vaatama, kas 3-aastastele kultuurihuvilistele ka midagi sobivat leidub. Ernst käib mulle kogu aeg peale nagu uni, et tahab kontserdile ja kuidas ma siis ei vii. Talveaias toimuvad küll need beebiooperid, aga need on juba liiga titekad – tahaks ikka midagi uut!

– Ma panin endale meeltesegaduses aja ilusalongi, et ennast ikka Londonisse minekuks kabedaks teha, aga ma kardan, et unustan lihtsalt need ajad ära. Viimati käisin ma juuksuris enne suve, nii et praegu on mu peas toimuv asi üsna katastroofiline.

– Lugesin just üht raamatut, kus mingile pifile tehti ajusiirdamine ja see pani mind kogu selle olmejama kõrval mõtlema sellele, et huvitav, kui minu kehasse siirdataks kellegi teise aju, kas see inimene oleks rahul, kui ta näeks, millise keha ta saanud on? Või pettuks, kui ta vaataks neid venitusarme ja pekki igal pool? Kas ta teaks, millised valud on normaalsed, millised mitte? Ja kui minu aju siirdataks kellegi teise kehasse, kas mu identiteet jääks samaks? Või äkki siis, kui ma oleks palju ilusam, siis ei näeks ma nii palju vaeva, et olla .. tark?

– Rääkisin ühe oma sõbraga õppimaminekust ja ta sõnastas väga hästi põhjuse, miks nii tema kui ka mina kogu aeg õppida tahame: et oleks rohkem valikuid. Ma nüüd aeg ajalt korrutan seda endale.

– Selle sama sõbraga vestlemise käigus suutsin ma hetkeks välja mõelda elu mõtte või vähemalt väikese vilksatuse sellest: elu peab olema piisavalt ... raske, et sa saaksid aru selle väärtusest. Jutt sellistele filosoofilistele teemadele läks sellepärast, et me arutasime Rootsi krimkade üle ja ma avaldasin arvamust, et kui inimestel on liiga hea ja mugav elada, siis hakkavad nad idiootsusi tegema. Siis ma ütlesin oma sõbrale, et inimene peab elama sellises kohas, et ta tunneks oma elul mingit mõtet või näeks konkreetselt, kuidas ellu jääda. Ja sel hetkel jäin ma mõtlema, et ma vist seletasin enda jaoks midagi väga tähtsat lahti. Sõnastada ma seda veel ei oska, aga siiski.

07 august 2018

Kuu aja pärast ...

... lähen ma Londonisse. Ma olen vahepeal suutnud isegi mingisuguse enam-vähem rahuldava reisikava kokku panna ja kuna see kõiki kindlasti täiega huvitab, siis siin see on:

Reede hilisõhtul jõuame me Heathrow' lennujaama, kust hakkame Belvedere'i seiklema. Oleme saanud ka juba täpse instruktaaži, kuidas metroode ja bussidega liigelda, nii et esimene õhtu kulubki sellele. Ma väga loodan, et kaks kaunist blondiini Londoni metroos ebatervet uudishimu ei ärata ja me ikka elusa ja tervena kohale jõuame, sest muidu pole mu järgmiste päevade plaanidest suurt kasu.

Laupäeval on meil suurejooneline plaan sõita esmalt Kings Crossi raudteejaama, minna Harry Potteri poodi ostlema ja pärast seda sõita Camdenisse ringi uudistama. Sealt edasi läheme me Primrose'i mäe peale puhkama ja kui meil veel võhma on, siis äkki ka mõnesse muuseumi. Koduteel põikame läbi ka mõnest klassikalisest Inglise pubist, ma pean veel uurima, mis need kirjanike lemmikud olidki. Traditsioone ei saa ju murda – kui Pariisis käisin, oli mu nr 1 sihtpunkt Café de Flore. Igatahes, ma arvan, et ega me suurt rohkem jõuagi, sest me läheme Londonisse ikkagi puhkama, mitte turistitama.

Pühapäev on pühendatud kuningaperele ehk me võtame ette SELLISE jalutuskäigu. Või siis natuke modifitseeritud variandi, sest pärast Kensingtoni tahaksin ma hoopis Notting Hilli minna. Ma tahan nimelt võtta meie ringkäikude aluseks filmid ehk külastada võimalikult palju kohti, mis on seotud filmidega, ja mis võiks olla parem kui Notting Hill? Seal olevat ka Londoni armsaimad kohvikud, nii et ilmselt saame ka veidi klassikalist Inglise teekultuuri harrastada. Pühapäeva õhtul korraldatakse meile pidu, nii et õhtupoolik möödub meil jumal teab, kus ja jumal teab, millises konditsioonis.

Esmaspäev: Borough Market ja Sky Garden. Kuna mõlemad jäävad jõe äärde, siis viitsimise ja ilma korral jalutame veidi jõekaldal ja sildadel. Võimalik, et külastame mõnda muuseumi, aga võimalik, et ka mitte. Kui kedagi huvitab, miks Borough, siis seal elas Bridget Jones. Mäletate ju, filmid ikkagi.

Teisipäeval sõidame me tagasi.


Vot selline tagasihoidlik plaan. Ma olen suunisteks võtnud kaks märksõna: filmid ja võimalikult vähe kohustuslikke turistikaid, sest esiteks ei taha ma trügimise eest maksta ja teiseks  ... ei taha ma trügida. Ma tean, et ma ei leia eest inimtühja Londonit, aga ma vähemalt püüan.

02 august 2018

Põletav küsimus

1. maist saati pole olnud päevagi, mil ma poleks Bellast puudust tundnud.

Täna aga tundsin ma temast puudust natuke praktilisematel põhjustel kui tavapärane sõprusvajadus: nimelt sattusin ma vaatama SEDA klippi ja mind hakkas ühtäkki huvitama agropunk ning selle olemus. Kas see oli lihtsalt maapunk või oli sel ka asukohaüleseid jooni? Mida see endast üldse kujutas? Ma tean, et Bella oleks osanud neile küsimustele vastata, sest ta oskas kõikidele mu muusikaalastele (ja muudele) küsimustele vastata. Ja mitte nii, et appi, kui loll sa oled, kuidas sa nii iseenesestmõistetavat asja ei tea, vaid ... ilusti. Põhjalikult. Nii, et ma julgesin üldse küsida. See on harukordne oskus, sest enamasti, kui inimene millestki väga palju teab, ei oska ta sellest väheteadjatele rääkida või siis eeldab, et kõik võiksid teada. 

Aga mis ma nüüd siis teen? Sten oskab enamasti mu muusikaküsimustele vastata ja isegi väga hea meelega, sest pole vist midagi muud, mis teda nii palju huvitaks kui muusika, aga isegi tema ei teadnud. Ta teadis küll UK ja USA pungistiilide erinevus, aga agropunki mitte. 


Ma olen ennegi avastanud mingeid hetki, mil ma olen mõelnud, et oh, küsiks Bellalt ... ja siis saanud aru, et kurat, ma ei saa ju küsida.

28 juuli 2018

Sest me kõik saame vanemaks

Ma olen tahtnud sellest ammu kirjutada, aga pole leidnud sobivat vaatepunkti. Vahel olen õhtuti Stenile vaikselt rääkinud, aga ta on sama vaikselt mult vastu küsinud: "Kas sa ei arva, et sa räägid tugevama positsioonilt?"

Aga ma kirjutan ikkagi, lihtsalt tugevama positsioonilt. Millest? Ikka vananemisest.

Rääkisin paar päeva tagasi ühe targa inimesega, et lastel hakkab täiskasvanukssaamise protsess aina varem pihta. Hambad vahetuvad varem, puberteet saabub varem, rääkimata sellest, et viieteistaastased tüdrukud on juba kehaliselt väljaarenenud. Selle kõrval aga elavad inimesed aina kauem, sest vaktsiinid hoiavad paljude surmavate haiguste eest, pole sõdu, elukeskkond on puhtam ja paljud haigused ravitavad. Ja mina mõtlen sellele, kas inimese hing ja organism on ikka valmis nii pikaks täiskasvanueaks? Varem oli minusugune 28-aastane juba keskealine, praegu aga pigem noor, sest nii palju elu on ju veel ees. Hirmutavalt palju. See on juba teada, et just pikk eluiga on üks põhiline põhjus, miks vähki nii palju on (rakud ju jagunevad kogu aeg ja mida rohkem nad jagunevad, seda suurem on oht, et midagi läheb valesti), aga kas ei või see olla ka nt üks depressiooni põhjuseks? Ma oskan küll ainult enda pealt öelda, aga minu jaoks tundub vahel täiega õudne see, et mu ees on ilmselt paarkümmend aastat teadmatust, millega ma kuidagi hakkama pean saama. 

Ja kõige selle pika eluea ja varakult täiskasvanuks saamise kõrvalt tahaksid inimesed jääda igavesti nooreks. Vot see ongi see koht, kus ma kipun vist natuke oma privileegi kasutama, sest mulle öeldakse tihti, et ma näen oma vanusest noorem välja, aga siiski - miks? Miks on nii oluline näha välja noor? Miks tekitavad esimesed kortsud ja hallid juuksekarvad paanikahoogusid? Kas see ei peaks just muutma inimest uhkeks, et vaadake, kui kaua ma elanud olen? Ja seda mõtlen ma ka tihti, et kui need, kes oma kehast kui templist ja iseenda armastamisest sellisena, nagu nad on (pidades silmas siis enamasti ainult oma keha) räägivad, pühendaksid sama palju auru näiteks õppimisele, ülikoolis käimisele, enda harimisele, siis  ... poleks Eesti naised kuulsad mitte oma ilu, vaid hoopis tarkuse poolest. Kas see poleks parem?

Aga ei. Tähtis on olla noor, prink ja seksikas. Mitte tark, elukogemusega ja haritud.


Mina näiteks vihkan inimkeha, sest ma olen näinud, kuidas see alt veab. 

24 juuli 2018

Puhkus

Ma olen tegelikult hästi palju asjalikke asju (sõnakordus, ma tean) teinud, aga nendest räägin siis, kui on õige aeg. Aa, õppimamineku kinnitasin ka ära, sõlmisin lepingu ja puha, nii et septembrist olengi ametlikult tudeng. Kuidas ma kooliks, tööks + lapsekasvatamiseks aega leian, ma veel ei tea, aga ilmselt järgin motot, mis mind alati elus edasi viinud on: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Aga muidu olen ma puhanud ja nautinud troopilist Tallinna. Käinud Kadriorus, rannas ja mujal ning võtnud hoogu, et Haabneeme randa minna. Bussiga on sinna kole pikk tee ja kui arvestada mu aneemiat, siis on suur oht, et ma kusagile sinna majade vahele ära minestan. Pole eriti daamilik. Ujuma olen aga siiski jõudnud, Maardu järve. Ujumiseks on seda inimeste vahel laveerimist muidugi raske nimetada, sest rahvast oli seal rohkem kui inimesi, aga vette ma sain ja see on Eesti kliimat arvestades juba suur asi.

Mis veel? Bella ärasaatmine toimus juuli keskel, kui seda pidulikult nimetada. Tegelikult olime koos mina, Epp ja Silver ning me kallasime tuha merre. Hästi kaunis ja rahulik õhtu oli, ilm oli soe ja meeleolu paatosevaba. Bella ei soovinud mingisugust harrast tseremooniat või rahvamasse, vaid pigem midagi punki ja absurdset. Nii ka oli. Urn on nüüd minu juures, magamistoas, ja ootab põletamist. Ilmselt mõnel jahedamal suveõhtul paneme kamina küdema ja põletame selle ära. Nii oleks Bellale meeldinud, sest talle meeldis meie korter ja talle meeldis tuli. Meie meeldisme talle ka.

Aga lõpetuseks mõned suvised pildid.




13 juuli 2018

Puhkuseplaanid

Mul algab nüüd esmaspäeval puhkus ja ma olen otsustanud selle veeta – üllatus, üllatus – Tallinnas. Kui plaane tegema hakkasin, siis avastasin, et siin on nii palju kohti, kuhu ma minna tahaksin, et polegi justkui põhjust kuhugi ära minna. Näiteks on mul plaanis külastada Teletornis asuvat näitust "Banaane ei ole", minna Maarjamäe lossi, Pikakari randa, Viimsisse Põhja Konna trepile, Haabneeme randa, Kadrioru roosiaeda, Pelgulinna kohvikutesse ... Ja kui juhuslikult Tallinnast siiber saab, siis sõita rongiga Kloogaranda ja suvitada seal. Lubatakse ka tõeliselt suviseid ilmasid, nii et äkkkkki saab ujuma ka. 

Kui Ernstilt küsisin, mida tema teha tahab, siis teatas ta, et tahab Epu sõpradega kohvikusse minna ja mänguväljakule. Inimesel on lihtsad soovid.

Ja Vanalinna tahaks ka minna jalutama, Harju mäele ja Meistrite hoovi. Meistrite hoov on mu meelest kõige armsam kohvik terves ilmas, kuigi veidi kallis ka, aga noh, ehk elab üle. Ja Kakumäele, Rocca promenaadile ja linnuvaatlustorni. Äkki isegi loomaaeda? Tegevust peaks ehk jaguma. 


10 juuli 2018

Minna? Mitte minna?

Vahepeal olen ma lisaks jalkavaatamisele ka muud kasulikku teinud: näiteks esitasin ma üks päev avalduse ülikooli.

Põhjuseid selleks on umbes täpselt kaks. Esiteks käivad mul vahel identiteedikriisihood, mille käigus ma tunnen ennast koleda ja rumalana ja mõtlen, et isver küll, ma ei oska ju tegelikult mitte midagi, mis must niimoodi saab! Ühe sellise hoo käigus leidsin ma aga, et nurgas halisemine on kasutu, tuleb ennast hoopis kätte võtta ja midagi ära teha. Mõeldud, tehtud - vaatasin ruttu üle ülikoolide õppekavad, leidsin endale sobiva ja esitasin ruttu avalduse. Siis hakkasin mõtlema teise põhjuse peale. Nimelt tunnen ma lisaks sellele, et ma rumal jne olen, ka mingisugust rahutust. Tahaks midagi teha, areneda, õppida! Mul hakkab juba iseendaga igav, kui ma ainult töötan ja last kasvatan ja vabast ajast Rootsi krimkasid loen. Ernst kannab ka juba kaela, nii et just õige aeg veel midagi lisaks õppida juba olemasolevale. Kas ma ka õppimise jaoks aega leian ... Noh, sellele mõtlen ma siis, kui sisse saan, mis ei pruugi üldse juhtuda, sest ma olen siiski praegustest keskalõpetanudest kümme aastat vanem.

Käisin eile sisseastumiseksamil. Peavaluga loomulikult, sest unehäired on mu igapäevane kaaslane. Eksam tundus lihtne, aga tegu polnud mitte sellega, et mina nii tohutult tark oleksin, vaid see lihtsalt oligi hästi ... lihtne. Spetsiifilisi teadmisi polnud vaja, pigem lihtsalt lahtisi silmi, kõrvi ja silmaringi. Täna tuli mulle meilile teade:

Olete saanud vastuvõtueksamil 97 punkti 100st.

Kuhu, kurat, need kolm punkti jäid? Ja mis see nüüd tähendab, sain sisse või mitte? Loomulikult polnud mul tööl kaasas ei ID-kaarti ega kaardilugejat, nii et ma sain veeta terve tööpäeva närvitsedes. Selleks hetkeks, kui koju jõudsin ja SAISi logida sain, olin ma täiesti veendunud, et raudselt on kõik teised saanud 100 punkti ja mina oma 97 sisseastumiseksamipunkti ja 92 kirjandipunktiga olen väljas. Olin veel lugenud, et konkursil on neli soovijat kohale ja ... pealegi olen ma siiski vana ja rumal, mitte nagu need õhinal 18-aastased. Logisin siis sisse ja ...  hõõrusin paar korda silmi. Ja siis veel paar korda.


No kui juba, siis oleks tahtnud ikka esimene olla. Tegelikult haaras mind aga hirm, et oioi. Kas ma lähengi nüüd ülikooli? Kuidas ma aja leian, mul on siiski täiskohaga töö ja laps ja ... Äkki ma olengi liiga vana ega suudagi enam õppida? Aaargh! 

Aga ma olen nüüd mõelnud ja otsustanud. Kui kõik on õige ja kui kõik hästi läheb, siis saab minust sügisest alates tudeng. Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituudi tudeng.

02 juuli 2018

Reisiplaanid: London

Ostsin endale just lennukipileti Londonisse ning veetsin seejärel pooltunnikese guugeldades, mida seal mõistlik teha on. 

Ma lähen sinna septembri alguses, õega, ja meie reis pole väga tavaline turistireis, sest me ööbime kohalike eestlaste juures ja suhtleme ka põhiliselt nendega, aga veidi vaba aega meile siiski jääb, mida siis kõige meeldivamalt veeta tahaks. Aga mida teha? Esialgu olen endale pannud kirja järgmised märksõnad:

– Black Books
– Camden
– Tussaud
– Regent's Park & Primrose Hill
– Notting Hill
– London Eye + laevasõit Thamesil (ma ei tea, kas see võimalus üldse eksisteerib).

Ideaalis tahaks leida Londoni avastamata pärle ja turistikatest eemale hoida, aga ma tean, et see on naiivne. Vaatasin ka veel muuseumite nimekirju, aga silme eest võttis kirjuks  – mida võtta, mida jätta? Veel üks väike salasoov oleks avastada Bridget Jones'i radu, aga mingit korraldatud ekskursiooni ma ei taha. Harry Potteri asukohtadest ei hakka ma üldse unistamagi, sest rahvamassid ja mina ei ole just hea kooslus.

Meie ööbimiskoht asub Belvedere'is, nii et edasi-tagasi Londoni kesklinna vahet traavimine tundub mõttetu, seega tahaksin teha mingid umbkaudsedki plaanid kaheks ja pooleks päevaks, mis ei hõlmaks väga palju rahvamasse, ühest linna otsast teise sõitmist või muid ebamugavusi. Kui keegi oskab häid soovitusi jagada, siis ma olen üks suur kõrv. Mainin lihtsalt ära, et nii mina kui ka mu õde oleme küll väga kultuurihuvilised (tema on nt ka ajaloolane), aga me eelistaksime kogeda võib-olla rohkem tänapäevast Londonit, hipsterikultuuri, lahedaid kontserte jne jne. Mitte päris vahtkonnavahetust või Towerit, kuigi ega needki mööda külgi maha ei jookseks.

29 juuni 2018

Ah et miks üldse vaadata jalgpalli?

Pärast Saksamaa kaotust ei ole pealkirjas esitatud küsimus võib-olla nii retooriline, kui enne, aga püüame edasi elada. Raskustega, aga siiski. Mu ema sõitis just eile Berliini ja ma andsin talle karmi käsu igasugustest jalgpalliteemalistest mõtteavaldustest hoiduda (mitte, et ta saksa keelt räägiks, aga siiski), sest praegu on sealmail jalgpall isegi valusam teema kui Hitler. Kasu küll tema mitterääkimisest pole, sest terve Saksa televisioon on täis erinevaid arutelusid, mis läks valesti. Mul on mõned teooriad.

– Saksamaa koondisel pole tipuründajat. On väga häid tsenderdajaid ja söötjaid, pall saadakse keskväljalt kiiresti värava alla, aga edasi ei osata seda palli kuidagi võrku lüüa. 

– Seoses eelmise punktiga: neil pole väljakul liidrit, kes suunaks mängu vajadusel ümber või annaks teistele motti juurde. Neuer võib küll väga hea väravavaht olla, aga kui ta oma väravas on (tihti küll mitte), siis ei saa ta kaptenina kuidagi mängu juhtida, kui tegevus teise värava all on. Vot kui Lahm oli kapten, siis oli teine asi. 

– Erinevate põlvkondade segamine on toonud kaasa selle, et die Mannschaft on jagunenud kaheks Bundiks, mis kuidagi omavahel koostööd teha ei oska. Noortel on jalgpallist oma nägemus, endistel maailma meistritel oma ... Lõpptulemus ongi meeskond, kes ei suuda absoluutselt kokku mängida. Nii palju valesööte pole ma enne näinud. 


***

Nii aitab Saksamaast, jalgpall läheb edasi ja mul on juba uus lemmikki valitud. Õigemini vana, sest see meeskond mind üldse jalgpalli juurde tõi: Hispaania.

Pikk sissejuhatus ja teemast möödarääkimine tehtud, aeg anda arutust, miks jalgpall selline masse hullutav spordiala on. Või siis miks ta mind hullutab. Minu jaoks on jalka MMid iga kolme aasta ja 11 kuu tagant toimuv põgenemiskunst: ma võtangi terve selle ühe kuu, vaimustun jalkast, kannan oma jalkariideid, hüppan, kargan ja joon Carlsbergi, teen rohkelt ennustusi, vaimustun ja langen meeleheitesse. See üks kuuke iga nelja (või siis kahe, kui EMid sisse arvestada) aasta tagant aitab mul põgeneda olme eest ja püsida mõistusel. Sten küsis mult kunagi, mis võlu jalgpallil on, tema küll aru ei taipa – ja ma ütlesin, et see on hobi nagu iga teine. Mõni vaimustub söögitegemisest, mõni kudumisest, mina jalgpalli MMidest. Teiseks loob kaasaelamine sellise mõnusa ühtsustunde – näe, seal staadionil on minu võitluskaaslased, nad on nagu mina! Sellepärast ma tahangi alati enne MMi valida oma lemmikmeeskonna, osta jalkasärke, täita tabelit jne. Mulle meeldib see ühtne rõõm ja ühtne viha, mida jalka tekitab.

Ma mäletan väga hästi, millal mind üldse jalgpall huvitama hakkas. See oli aastal 1998, kui finaalis mängisid Prantsusmaa ja Brasiilia. Me vaatasime seda mängu suure kuhja sugulastega Pärnus ja elasime nii paaniliselt kaasa, et katus oleks võinud pealt lennata. Ma olin Brasiilia poolt ja ma mäletan nii hästi oma meeleheidet, kui ta kaotas. Siis oli neli aastat vahel, ma sain vanemaks (khm, 12-aastaseks) ja ka jalka osas palju targemaks. Sellest MMist mäletan ma ka vaid üht mängu väga eredalt: kolmanda koha mängu Türgi ja Lõuna-Korea vahel, mis kujunes üle ootuste põnevaks, sest kui ma õigesti mäletan, löödi juba esimesel minutil värav. Nii, edasi: 2004. aasta EM. See tähistab minu aktiivse jalkafänluse algust, sest siis tuli Hispaania koondisesse Fernando Torres ja mu tiinekasüda armus jäägitult. Samal aastal debüteeris EMil ka Christiano Ronaldo, aga tema jättis mind üsna külmaks. 2004. aasta EM oli huvitav veel kahel põhjusel: esimest korda osales seal Läti (ei saanud paraku alagrupist edasi, aga mängis Saksamaaga viiki) ning võitis Kreeka. Kreeka võitu nimetati ka jalgpalli surmaks, sest nad mängisisd nii koledasti ja nende nn edu seisnes selles, et nad lihtsalt ei lasknud vastasmeeskonnal mängida. Finaalis elasin ma täiega Portugalile kaasa ja olin seetõttu veel eriti kurb. Edasine on ajalugu: minust oli saanud suur fänn.

Paremat pilti endast koos oma fännisärgiga ma ei leidnud. Ehk päästab.

24 juuni 2018

Kas me sellist MMi tahtsimegi?

Tagasi jalkalainel .. peaaegu. Ma olen tegelikult veidi pettunud selleaastases MMis, sest esiteks VAR. Ma tean, ma tean, et see peaks muutma jalgpalli ausamaks ja aitama lahendada küsitavaid olukordi, aga kindel on ka see, et see muudab jalgpalli ikka oluliselt igavamaks. Mängijad ei julge enam platsil piire kombata ning kohtunikud jätavad otsuseid tegemata, sest "videokohtunikud ju niikuinii ..." Bullshit. Ma olen nõus Indrek Schwedega, kes ütles, et tema jaoks jalgpall ei ole sport, aga mida rohkem igasuguseid kontrollmehhanisme tuleb ja jalgpalli raamidesse suruda üritab, seda sportlikumaks ja ka igavamaks see muutub. Kas pole? Sest proovi võrrelda jalgpalli kergejõustikuga, kus iga samm ja hüpe registreeritakse millimeetri täpsusega. Sa võid juba enne kettaheitevõistlust eeldada suht täpselt, kes kui kaugele heidab, sest kõik eelnevad tulemused on sul ees. Aga jalgpallis on ennustused vaid ennustused, sest isegi Põhja-Korea võib Brasiiliale värava lüüa.

Teine üsna pettumustvalmistav asjaolu, millest ma ka enne siin pobisenud olen: jube palju on a) ebavõrdseid või b) täiesti mõttetuid mänge, mis jätavad kas täiesti külmaks või on nii suure tasemevahega, et isegi kommentaatorid piinlevad. Või soovib keegi väita, et tänane Inglismaa-Panama mäng pakkus pinget? Seda ma arvasin.

Aga positiivset ka: ma ei tea, kuidas teised oma jaaniõhtut veetsid, aga mina veetsin üsna suure osa sellest karjudes. Esiteks siis, kui Rootsi Saksamaale värava lõi, teiseks siis, kui Saksamaa viigistas ja kolmandaks Kroosi lõpuvärava järel. Ma olin enne mängu lubanud, et kui Saksa kaotab, siis ei räägi ma enam kunagi saksa keelt (väga raske ülesanne, kui arvestada, et mu töö hõlmab sakslastega suhtlemist), nii et kui Rootsi juhtima läks, olin ma üsna täbaras olukorras. Ei taha ju oma sõnu ka sööma hakata. Õnneks aga viis Saksamaa oma pingelise mänguga ka mu vähesed säilinud närvirakud ja võitis. Jee! Oli see alles mäng!

Üldiselt on aga raske neid häid ja ägedaid mänge kogu muu pudipadi vahelt üles leida. Näiteks hakkavad kohe mängima Jaapan ja Senegal. No kammoon, ma tean, et mõlemad pole päris Eesti või Panama tasemel, aga ikkagi ei suuda ma hetkel välja mõelda, kumma poolt ma siis olema peaks. Teine äärmiselt oluline aspekt on see, et ma olen siiski täiesti terve naine ja tahan vaadata ilusaid jalgpallureid, aga mu maitsele pole selles mängus kedagi. Kus on Neuer, ah? Vot teda võiks kohe pikemalt (mängimas) vaadata.

Järgmine kord kirjutan ma võib-olla sellest, kuidas minust jalkafänn sai ja miks üldse jalkat vaadata tasub, aga vaatan veel - võimalik, et kui ma pean veel taluma mänge, nagu Saudi Araabia - Egiptus, loobun ma oma fänlusest.

20 juuni 2018

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:


Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

19 juuni 2018

Jalkablogi vol 21926329 ehk suured põruvad, väikesed võidavad

Tegelikult ei mataks ma Saksamaad veel maha, sest elu ja endised MMid on näidanud, et suured meeskonnad ongi alguses pisut rabedad. Peamiseks põhjuseks on see, et mängijad on just äsja lõpetanud Meistrite liiga (nt Real Madridist on MMil 15 mängijat) ja pole jõudnud piisavalt puhata ega omavahel kokku mängida. Väiksemad ja nõrgemad aga on jõudnud pühenduda MMile, keskenduda, vaadata mänge, analüüsida erinevate meeskondade tugevusi-nõrkusi ja ongi seetõttu esimestes mängudes nagu sabatähed. Paraku kustub nende leek kiiresti, sest kuigi nad toovad esimesse mänguringi kamaluga üllatusi, siis järgmisteks mängudeks, rääkimata siis terveks turniiriks neil võhma ei jagu. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Island alagrupist edasi ei saa. Minu ja paljude teiste kurvastuseks suudavad nõrgemad aga tihti suurte võimalused ära solkida. Ma väga, VÄGA loodan, et Saksamaa näitab teises ringis, kas ja millisest puust nad tehtud on, sest muidu pean ma oma fännisärke põletama asuma ning uue lemmiku valima. Aga kelle? Zlatan ja Buffon enam ei mängi, Portugal mulle ka nüüd eriti ei meeldi (kuigi fännivarustus on mul olemas) ... ilmselt tuleb oma vana lemmiku, Hispaania manu pöörduda. Nende särk on mul ka olemas.

Ma tegelikult ootan päris suure põnevusega Qatari MMi, sest kuigi mulle üldse ei meeldi, et see oktoobris toimub – kammoon, sel ajal tahan ma eestlaslikult ängitseda, mitte jalgpallipeo üle rõõmustada – siis ometi huvitab mind väga see, kuidas mõjutab meeskondi, et MMile pole eelnenud Meistrite Liigat. Ma ei kujuta muidugi ette, mida tol aastal Meistrite liigaga üldse tehakse, kas jäetakse ära või lükatakse edasi (ilmselt seda viimast). Oma mõju on ajavahel aga kindlasti. Ja kindlasti ka kuumusel. 

Tänane mäng: Poola-Senegal. Mingitel seletamatutel põhjustel on Epul Senegali jalgpallisärk, nii et tema hoiab pöialt Senegalile (MIKS?), aga mina olen ikka Poola poolt, sest a) Lewandovski on ikka kuradi hea mängija ja b) ma olen Poolas oluliselt rohkem käinud kui Senegalis. Samas pole ka Senegal mingi kehvake, nii et tõotab põnev mäng tulla. 

17 juuni 2018

Kiire kokkuvõte senisest jalkast

Sa püha püss, mis mängud! Täna ma loomulikult kurvastasin, sest Saksamaa kaotas, aga samas - see see jalgpalli võlu ongi, et kunagi ei saa 100% kindlalt enne mängu öelda, kes võidab. Aga reedene mäng Hispaania ja Portugali vahel oli nii äge, et mul jättis süda lööke vahele. Mõned tähelepanekud ka. 
  • Nagu Epp ütles, siis praegu on kõige suurema võidutahtega meeskonnad Hispaania, Portugal ja Island.
  • Portugalil ja Argentiinal on üks ja sama probleem: nad mängivad ühe mängija najal. Paraku pole see kõige jätkusuutlikum mängutehnika, sest võib juhtuda nii, nagu 2014. aastal Brasiilias, mil Neymar löödi vigaseks ning ülejäänud mängijad olid nagu peata kanad.
  • Seetõttu on palju suurem eelis meeskondadel, kus on pikk varumeestepink ja ühtlaselt tugev tiim. Nagu Saksamaa või Hispaania. 
  • Ma väga loodan, et Saksamaa tegi tänasest mängust oma järeldused, sest kuldreegel on: kui sa ei löö, lüüakse sulle. Enne mängu kartsin ma pigem seda, et Neuer veab alt, sest ta oli pikalt põlvevigastusega mängudest eemal, aga ei, tema oli ikka tavapäraselt hea perfektne. Ja tavapäraselt karistusalast väljas.
  • Penaltid (mitte mängujärgsed) on iga meeskonna jaoks äärmiselt suure tähtsusega, sest need näitavad, kas mängija on ka vaimselt tugev. Heaks näiteks on nt Ronaldi penalti Hispaania vastu 5. minutil. Esiteks: nii alguses pole veel mängijad jõudnud mängu sisse elada, ei füüsiliselt kui ka vaimselt. Teiseks: nagu me nägime, käis De Gea Ronaldole enne löömist sitasti ütlemas ja nõrgema psüühhikaga mehe võib see verest välja lüüa või vihaseks muuta. Ronaldo lõi aga palli sisse ja nagu näha, mõjus see tervele meeskonnale väga motiveerivalt. Täpselt vastupidine juhus oli Argentiinaga.
  • Tavaliselt on ikka nii, et meeskonnas on üks mängija, kes lööb penalteid/karistuslööke. Mõnel juhul on see suisa väravavaht olnud (aga seda siis üldiselt penaltiseeriates). Miks, oo, miks ei võiks Argentiina endale ka sellise koolitada? Messi võib ju superstaar olla, aga penaltilöömises on ta kehvake. Kammoon, isegi mina tean seda, miks siis treener mitte?

Nagu kõik juba aru saanud on, ei maksa mult 15. juulini mingit muud ja seksikamat juttu oodata kui ainult jalgpalliteemalist. Ehk kannatate ära.

Üks näide kodusest jalkanännist.
Veel üks näide.

14 juuni 2018

Jalgpalli MM algas!

Ma kuulasin täna hommikul Vikerraadiost Taavi Libe intekat Andres Mustaga (ei viitsi linki otsida, kes tahab, otsib ise) ning see pani mind mõtlema mitmele asjale.


– Mina ei kilju ka vaimustusest, kui ma loen, kuidas Venemaal kodutuid koeri tapetakse ja prostituute pagendatakse, aga samas ei üllata mind need uudised grammivõrdki. Esiteks toimusid Moskva olümpiamängude ajal täpselt samasugused sündmused (isegi vist Eestis? Ma justkui oleks midagi kuulnud), nii et kõik oleks pidanud juba FIFAle ja üleüldse spordifännidele teada olema. Pole vaja nüüd ohkida, et ihsänt, kui hirrrrmus. Teiseks toovad kõik suured spordiüritused kaasa suurt kahju ühiskonna põhjaelementidele (kodututele inimestele ja koertele, prostidele), sest ikka tahetakse väliskülalistele ja maailmale ennast paremas valguses näidata. Venemaa ei erine selle poolest mitte millegi poolest nt Brasiiliast, kes 2014. aastal MMi korraldas. 

– Quo vadis, World Cup? Ülejärgmisel MMil USAs-Kanadas-Mehhikos osaleb 48 meeskonda, mis minu arvates on selgelt liiga palju. Esiteks muutub tase ebaühtlaseks ja teiseks tuleb kindlasti ette aina rohkem ja rohkem selliseid mänge, nagu selleaastane avamäng Venemaa ja Saudu Araabia vahel, mis mitte kedagi ei huvita. See ei ole enam vaatemänguline ja eksklusiivne võistlus, kuhu saavad ainult paremad, vaid mingi suvaliste jalgpallurite kokkutulek. Vaataja ei suuda enam võistlusi hoomata, mängijad ei jõua nii palju mängida ... ma ei suuda mõeldagi kõiki põhjusi, miks see väga, VÄGA halb mõte on.

– Veel kurvemaks muudab mind asjaolu, et järgmine, Qataris toimuv MM 2022. oktoobris on. Ma saan aru muidugi, et suvel oleks seal jalgpalli mängimine kollektiivne suitsiid, aga ikkagi. Mis saab Meistrite liigast? Pealegi pole sügisene World Cup ikkagi see.

– See pole nüüd seotud hommikuse saatega, aga kuna mul on kodus suht väike telekas, siis otsustasin juba ammu, et suuremad mängud vaatan kusagil mujal. Näiteks homset mängu lähen ma Kaisaga koos vaatama uude spordirestorani, mis Kristiines avati. O'Learys oli vist nimi? Igatahes tundub olevat tegu täiega põneva kohaga, sest lubati, et igalt istekohalt näeb jalgpalli. Ikka parem, kui kusagil Dublineris joodikutega vaate pärast võistelda. Kui siin leidub veel inimesi, kes armastavad jalgpalli, Saksamaad või mind, siis võite minuga mõnel järgmisel mängul ühineda.

– Ennustused ka. Ma pakun, et finaali jõuavad Portugal ja Saksamaa ning võidab .... Ei, seda ma ei julge ennustada.


11 juuni 2018

Miks ma armastan Tallinna?



Lahedad linnakud, nagu Loomelinnak või Rotermanni kvartal on ideaalsed ajaveetmiskohad. Mulle meeldib tohutult Rotermanni uus kohvikutänav, kus hinnad küll väga kutsuvad pole, aga kus on ülimõnus ka niisama jalutada. Ja Loomelinnak ... ma pole küll traditsiooniline hipster ja kui mingid tänavatoidufestivalid seal on, hoian pigem eemale, aga kui peotuju tuleb, suundun ma pigem Telliskivvi kui Vanalinna.

Tallinn on väike. Ka kõige kaugemast linnaosast saab üsna ruttu kesklinna. Berliinis või Kiievis viibides häiris mind tohutult see, et oma ööbimispaigast linna minemiseks pidin ma u poolteist tundi sõitma, või et kui ma kasvõi Kesklinnas olles kuhugi minna tahtsin, pidin täistuubitud ühistransporti kasutama. Väga, väga tüütu. Tallinnas on kogu Kesklinn hoomatav ja kõik vajalikud kohad jalutuskäigu kaugusel.

Inimesed ja see, et neid on siin nii vähe. Ma muidugi jätan praegu Vanalinna arvestamata, sest tallinlased ise seal eriti ei käi, aga isegi, kui Vanalinn oma kõige hullematel päevadel sisse arvestada, ei anna seda võrrelda sellega, mida ma olen kogenud Kufürstendammil või Pariisis. Kui Berliinis kellelgi käest lahti lased, võid temaga juba mõttes hüvasti jätta, sest uuesti kohtuda pole lihtsalt võimalik (ma räägin ikka Kurfürstendammist, rahulikumaid kohti on ka). Ja ... mulle ei meeldi suured rahvamassid üldse. Ja lisaks meeldib mulle see, et tallinlased ei tüüta üksteist ja ma saan rahulikult ilma kellegagi suhtlemata bussiga sõita, poes käia või isegi liftis sõita. Nii mõnus!

Meri. Kas ma pean rohkem ütlema? Mult on küsitud küll, et kui tihti ma siis mere ääres käin või merd kasutan, aga mu vastus on alati: väga tihti. Merd näen ma põhimõtteliselt iga päev ja mere ääres veedan ma aega iga nädal. Mikita nüüd kindlasti kurvastab, aga kui ma ennast mere ja metsa vahel jagama peaksin, siis saadaksin ma metsa (putukad! loomad! torkivad põõsad!) seenele ja valiksin iga kell mere. Mulle meeldib see rahu ja vabaduse tunne, mis mind mere ääres valdab. Isegi oma pandavaimad sebitavad olen ma alati Linnahalli katusele vedanud, et nendega merd vaadata.

Tallinn on lapsesõbralik ja kui ma nt nädalavahetusel mõtlen, et vahelduseks võiks lapsega ka tegeleda, siis probleem pole selles, kuhu minna, vaid kuhu mitte minna. Muuseumid, mänguväljakud, pargid, sajad üritused – ole ainult mees ja vali! Ja ma olen üliõnnelik ka uute trammide ja trammipeatuste üle, mis on ühel tasandil, nii et mul on nii mugav oma pärdikuga ühistransporti kasutada. Kergliiklusteid võiks küll rohkem olla, aga hetkel piisab mulle olemasolevatestki.

Muuseumid ja kohvikud, sest ma olen siiski vana inimene, kes mingeid aktiivseid tegevusi ette võtta ei viitsi ja kes tahab kunsti ja kultuuri nautida. Etwas Kultur muss sein, eksole. Siin on muuseumitega ikka väga hästi. Mu lemmikud on kindla peale Tervishoiumuuseum ja uuenenud Maarjamäe kompleks, kus võiks veeta tunde. Kohvikud ... neid tekib ja kaob nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada, aga alati on kuhugile minna. Alati.

Tallinn on suur ja rohkete töövõimalustega linn. See tähendab ka seda, et kui juhuslikult töökoht kaob, leiab uue. Seda ei saa üldse öelda nt Tartu või Pärnu kohta, kus ma ka hea meelega elaksin, aga kus töökohtadega on lood nii nagu nad on. Muidugi võib öelda, et tublid ja targad inimesed saavad igal pool hakkama ja pealegi on ju paljud töökohad kodus töötamise võimalusega, aga Tallinnas on valik ja palgad ikka oluliselt suuremad.


Tallinnas on piisavalt suurlinnavibe'i, mis ei lase sisse hiilida kolkamentaliteedil. Mu hea sõber, kes käib üle Eesti pidusid korraldamas, ütles, et ikka väga on tunda, kas teha pidu Tallinnas või nt Lõuna-Eestis. Mitte, et ma nüüd lõunakaid solvata tahaksin, aga tema sõnutsi sai ta Tallinnas mängida kihvti läänemuusikat, samal ajal kui lõunas nõuti sülti. Ma olen ise ka märganud oma Tallinn-Tartu trajektooril liikudes, et tallinlased on tolerantsemad nii oma- kui ka välisrahvuste ning vähemuste suhtes. Võib muidugi olla, et ma ise ei liigu sellistes ringkondades, kus teisitimõtlejatele peksa antakse, aga ikkagi, selline vabam hõng on õhus. Ja kindlasti on asi ka selles, et Tallinnas on nii palju rahvast, et igasugused tolbajoobid lihtsalt hajuvad ära.



...jätkub kauges tulevikus.


05 juuni 2018

Suvised vestlused

Mõtlen siin vaikselt jaanipäeva peale ja arutan Steniga, mida teha, kui koos on palju lapsi ja palju täiskasvanuid. Niisama grillimine tundub igav, tahaks nagu veel midagi.



Mina: "Jaanipäeval võiks midagi lahedamat teha kui lihtsalt grillida."

Sten: "Heroiini?"



Mul on tunne, et pean ikkagi ise need tegevused välja mõtlema.