13 juuli 2018

Puhkuseplaanid

Mul algab nüüd esmaspäeval puhkus ja ma olen otsustanud selle veeta – üllatus, üllatus – Tallinnas. Kui plaane tegema hakkasin, siis avastasin, et siin on nii palju kohti, kuhu ma minna tahaksin, et polegi justkui põhjust kuhugi ära minna. Näiteks on mul plaanis külastada Teletornis asuvat näitust "Banaane ei ole", minna Maarjamäe lossi, Pikakari randa, Viimsisse Põhja Konna trepile, Haabneeme randa, Kadrioru roosiaeda, Pelgulinna kohvikutesse ... Ja kui juhuslikult Tallinnast siiber saab, siis sõita rongiga Kloogaranda ja suvitada seal. Lubatakse ka tõeliselt suviseid ilmasid, nii et äkkkkki saab ujuma ka. 

Kui Ernstilt küsisin, mida tema teha tahab, siis teatas ta, et tahab Epu sõpradega kohvikusse minna ja mänguväljakule. Inimesel on lihtsad soovid.

Ja Vanalinna tahaks ka minna jalutama, Harju mäele ja Meistrite hoovi. Meistrite hoov on mu meelest kõige armsam kohvik terves ilmas, kuigi veidi kallis ka, aga noh, ehk elab üle. Ja Kakumäele, Rocca promenaadile ja linnuvaatlustorni. Äkki isegi loomaaeda? Tegevust peaks ehk jaguma. 


10 juuli 2018

Minna? Mitte minna?

Vahepeal olen ma lisaks jalkavaatamisele ka muud kasulikku teinud: näiteks esitasin ma üks päev avalduse ülikooli.

Põhjuseid selleks on umbes täpselt kaks. Esiteks käivad mul vahel identiteedikriisihood, mille käigus ma tunnen ennast koleda ja rumalana ja mõtlen, et isver küll, ma ei oska ju tegelikult mitte midagi, mis must niimoodi saab! Ühe sellise hoo käigus leidsin ma aga, et nurgas halisemine on kasutu, tuleb ennast hoopis kätte võtta ja midagi ära teha. Mõeldud, tehtud - vaatasin ruttu üle ülikoolide õppekavad, leidsin endale sobiva ja esitasin ruttu avalduse. Siis hakkasin mõtlema teise põhjuse peale. Nimelt tunnen ma lisaks sellele, et ma rumal jne olen, ka mingisugust rahutust. Tahaks midagi teha, areneda, õppida! Mul hakkab juba iseendaga igav, kui ma ainult töötan ja last kasvatan ja vabast ajast Rootsi krimkasid loen. Ernst kannab ka juba kaela, nii et just õige aeg veel midagi lisaks õppida juba olemasolevale. Kas ma ka õppimise jaoks aega leian ... Noh, sellele mõtlen ma siis, kui sisse saan, mis ei pruugi üldse juhtuda, sest ma olen siiski praegustest keskalõpetanudest kümme aastat vanem.

Käisin eile sisseastumiseksamil. Peavaluga loomulikult, sest unehäired on mu igapäevane kaaslane. Eksam tundus lihtne, aga tegu polnud mitte sellega, et mina nii tohutult tark oleksin, vaid see lihtsalt oligi hästi ... lihtne. Spetsiifilisi teadmisi polnud vaja, pigem lihtsalt lahtisi silmi, kõrvi ja silmaringi. Täna tuli mulle meilile teade:

Olete saanud vastuvõtueksamil 97 punkti 100st.

Kuhu, kurat, need kolm punkti jäid? Ja mis see nüüd tähendab, sain sisse või mitte? Loomulikult polnud mul tööl kaasas ei ID-kaarti ega kaardilugejat, nii et ma sain veeta terve tööpäeva närvitsedes. Selleks hetkeks, kui koju jõudsin ja SAISi logida sain, olin ma täiesti veendunud, et raudselt on kõik teised saanud 100 punkti ja mina oma 97 sisseastumiseksamipunkti ja 92 kirjandipunktiga olen väljas. Olin veel lugenud, et konkursil on neli soovijat kohale ja ... pealegi olen ma siiski vana ja rumal, mitte nagu need õhinal 18-aastased. Logisin siis sisse ja ...  hõõrusin paar korda silmi. Ja siis veel paar korda.


No kui juba, siis oleks tahtnud ikka esimene olla. Tegelikult haaras mind aga hirm, et oioi. Kas ma lähengi nüüd ülikooli? Kuidas ma aja leian, mul on siiski täiskohaga töö ja laps ja ... Äkki ma olengi liiga vana ega suudagi enam õppida? Aaargh! 

Aga ma olen nüüd mõelnud ja otsustanud. Kui kõik on õige ja kui kõik hästi läheb, siis saab minust sügisest alates tudeng. Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituudi tudeng.

02 juuli 2018

Reisiplaanid: London

Ostsin endale just lennukipileti Londonisse ning veetsin seejärel pooltunnikese guugeldades, mida seal mõistlik teha on. 

Ma lähen sinna septembri alguses, õega, ja meie reis pole väga tavaline turistireis, sest me ööbime kohalike eestlaste juures ja suhtleme ka põhiliselt nendega, aga veidi vaba aega meile siiski jääb, mida siis kõige meeldivamalt veeta tahaks. Aga mida teha? Esialgu olen endale pannud kirja järgmised märksõnad:

– Black Books
– Camden
– Tussaud
– Regent's Park & Primrose Hill
– Notting Hill
– London Eye + laevasõit Thamesil (ma ei tea, kas see võimalus üldse eksisteerib).

Ideaalis tahaks leida Londoni avastamata pärle ja turistikatest eemale hoida, aga ma tean, et see on naiivne. Vaatasin ka veel muuseumite nimekirju, aga silme eest võttis kirjuks  – mida võtta, mida jätta? Veel üks väike salasoov oleks avastada Bridget Jones'i radu, aga mingit korraldatud ekskursiooni ma ei taha. Harry Potteri asukohtadest ei hakka ma üldse unistamagi, sest rahvamassid ja mina ei ole just hea kooslus.

Meie ööbimiskoht asub Belvedere'is, nii et edasi-tagasi Londoni kesklinna vahet traavimine tundub mõttetu, seega tahaksin teha mingid umbkaudsedki plaanid kaheks ja pooleks päevaks, mis ei hõlmaks väga palju rahvamasse, ühest linna otsast teise sõitmist või muid ebamugavusi. Kui keegi oskab häid soovitusi jagada, siis ma olen üks suur kõrv. Mainin lihtsalt ära, et nii mina kui ka mu õde oleme küll väga kultuurihuvilised (tema on nt ka ajaloolane), aga me eelistaksime kogeda võib-olla rohkem tänapäevast Londonit, hipsterikultuuri, lahedaid kontserte jne jne. Mitte päris vahtkonnavahetust või Towerit, kuigi ega needki mööda külgi maha ei jookseks.

29 juuni 2018

Ah et miks üldse vaadata jalgpalli?

Pärast Saksamaa kaotust ei ole pealkirjas esitatud küsimus võib-olla nii retooriline, kui enne, aga püüame edasi elada. Raskustega, aga siiski. Mu ema sõitis just eile Berliini ja ma andsin talle karmi käsu igasugustest jalgpalliteemalistest mõtteavaldustest hoiduda (mitte, et ta saksa keelt räägiks, aga siiski), sest praegu on sealmail jalgpall isegi valusam teema kui Hitler. Kasu küll tema mitterääkimisest pole, sest terve Saksa televisioon on täis erinevaid arutelusid, mis läks valesti. Mul on mõned teooriad.

– Saksamaa koondisel pole tipuründajat. On väga häid tsenderdajaid ja söötjaid, pall saadakse keskväljalt kiiresti värava alla, aga edasi ei osata seda palli kuidagi võrku lüüa. 

– Seoses eelmise punktiga: neil pole väljakul liidrit, kes suunaks mängu vajadusel ümber või annaks teistele motti juurde. Neuer võib küll väga hea väravavaht olla, aga kui ta oma väravas on (tihti küll mitte), siis ei saa ta kaptenina kuidagi mängu juhtida, kui tegevus teise värava all on. Vot kui Lahm oli kapten, siis oli teine asi. 

– Erinevate põlvkondade segamine on toonud kaasa selle, et die Mannschaft on jagunenud kaheks Bundiks, mis kuidagi omavahel koostööd teha ei oska. Noortel on jalgpallist oma nägemus, endistel maailma meistritel oma ... Lõpptulemus ongi meeskond, kes ei suuda absoluutselt kokku mängida. Nii palju valesööte pole ma enne näinud. 


***

Nii aitab Saksamaast, jalgpall läheb edasi ja mul on juba uus lemmikki valitud. Õigemini vana, sest see meeskond mind üldse jalgpalli juurde tõi: Hispaania.

Pikk sissejuhatus ja teemast möödarääkimine tehtud, aeg anda arutust, miks jalgpall selline masse hullutav spordiala on. Või siis miks ta mind hullutab. Minu jaoks on jalka MMid iga kolme aasta ja 11 kuu tagant toimuv põgenemiskunst: ma võtangi terve selle ühe kuu, vaimustun jalkast, kannan oma jalkariideid, hüppan, kargan ja joon Carlsbergi, teen rohkelt ennustusi, vaimustun ja langen meeleheitesse. See üks kuuke iga nelja (või siis kahe, kui EMid sisse arvestada) aasta tagant aitab mul põgeneda olme eest ja püsida mõistusel. Sten küsis mult kunagi, mis võlu jalgpallil on, tema küll aru ei taipa – ja ma ütlesin, et see on hobi nagu iga teine. Mõni vaimustub söögitegemisest, mõni kudumisest, mina jalgpalli MMidest. Teiseks loob kaasaelamine sellise mõnusa ühtsustunde – näe, seal staadionil on minu võitluskaaslased, nad on nagu mina! Sellepärast ma tahangi alati enne MMi valida oma lemmikmeeskonna, osta jalkasärke, täita tabelit jne. Mulle meeldib see ühtne rõõm ja ühtne viha, mida jalka tekitab.

Ma mäletan väga hästi, millal mind üldse jalgpall huvitama hakkas. See oli aastal 1998, kui finaalis mängisid Prantsusmaa ja Brasiilia. Me vaatasime seda mängu suure kuhja sugulastega Pärnus ja elasime nii paaniliselt kaasa, et katus oleks võinud pealt lennata. Ma olin Brasiilia poolt ja ma mäletan nii hästi oma meeleheidet, kui ta kaotas. Siis oli neli aastat vahel, ma sain vanemaks (khm, 12-aastaseks) ja ka jalka osas palju targemaks. Sellest MMist mäletan ma ka vaid üht mängu väga eredalt: kolmanda koha mängu Türgi ja Lõuna-Korea vahel, mis kujunes üle ootuste põnevaks, sest kui ma õigesti mäletan, löödi juba esimesel minutil värav. Nii, edasi: 2004. aasta EM. See tähistab minu aktiivse jalkafänluse algust, sest siis tuli Hispaania koondisesse Fernando Torres ja mu tiinekasüda armus jäägitult. Samal aastal debüteeris EMil ka Christiano Ronaldo, aga tema jättis mind üsna külmaks. 2004. aasta EM oli huvitav veel kahel põhjusel: esimest korda osales seal Läti (ei saanud paraku alagrupist edasi, aga mängis Saksamaaga viiki) ning võitis Kreeka. Kreeka võitu nimetati ka jalgpalli surmaks, sest nad mängisisd nii koledasti ja nende nn edu seisnes selles, et nad lihtsalt ei lasknud vastasmeeskonnal mängida. Finaalis elasin ma täiega Portugalile kaasa ja olin seetõttu veel eriti kurb. Edasine on ajalugu: minust oli saanud suur fänn.

Paremat pilti endast koos oma fännisärgiga ma ei leidnud. Ehk päästab.

24 juuni 2018

Kas me sellist MMi tahtsimegi?

Tagasi jalkalainel .. peaaegu. Ma olen tegelikult veidi pettunud selleaastases MMis, sest esiteks VAR. Ma tean, ma tean, et see peaks muutma jalgpalli ausamaks ja aitama lahendada küsitavaid olukordi, aga kindel on ka see, et see muudab jalgpalli ikka oluliselt igavamaks. Mängijad ei julge enam platsil piire kombata ning kohtunikud jätavad otsuseid tegemata, sest "videokohtunikud ju niikuinii ..." Bullshit. Ma olen nõus Indrek Schwedega, kes ütles, et tema jaoks jalgpall ei ole sport, aga mida rohkem igasuguseid kontrollmehhanisme tuleb ja jalgpalli raamidesse suruda üritab, seda sportlikumaks ja ka igavamaks see muutub. Kas pole? Sest proovi võrrelda jalgpalli kergejõustikuga, kus iga samm ja hüpe registreeritakse millimeetri täpsusega. Sa võid juba enne kettaheitevõistlust eeldada suht täpselt, kes kui kaugele heidab, sest kõik eelnevad tulemused on sul ees. Aga jalgpallis on ennustused vaid ennustused, sest isegi Põhja-Korea võib Brasiiliale värava lüüa.

Teine üsna pettumustvalmistav asjaolu, millest ma ka enne siin pobisenud olen: jube palju on a) ebavõrdseid või b) täiesti mõttetuid mänge, mis jätavad kas täiesti külmaks või on nii suure tasemevahega, et isegi kommentaatorid piinlevad. Või soovib keegi väita, et tänane Inglismaa-Panama mäng pakkus pinget? Seda ma arvasin.

Aga positiivset ka: ma ei tea, kuidas teised oma jaaniõhtut veetsid, aga mina veetsin üsna suure osa sellest karjudes. Esiteks siis, kui Rootsi Saksamaale värava lõi, teiseks siis, kui Saksamaa viigistas ja kolmandaks Kroosi lõpuvärava järel. Ma olin enne mängu lubanud, et kui Saksa kaotab, siis ei räägi ma enam kunagi saksa keelt (väga raske ülesanne, kui arvestada, et mu töö hõlmab sakslastega suhtlemist), nii et kui Rootsi juhtima läks, olin ma üsna täbaras olukorras. Ei taha ju oma sõnu ka sööma hakata. Õnneks aga viis Saksamaa oma pingelise mänguga ka mu vähesed säilinud närvirakud ja võitis. Jee! Oli see alles mäng!

Üldiselt on aga raske neid häid ja ägedaid mänge kogu muu pudipadi vahelt üles leida. Näiteks hakkavad kohe mängima Jaapan ja Senegal. No kammoon, ma tean, et mõlemad pole päris Eesti või Panama tasemel, aga ikkagi ei suuda ma hetkel välja mõelda, kumma poolt ma siis olema peaks. Teine äärmiselt oluline aspekt on see, et ma olen siiski täiesti terve naine ja tahan vaadata ilusaid jalgpallureid, aga mu maitsele pole selles mängus kedagi. Kus on Neuer, ah? Vot teda võiks kohe pikemalt (mängimas) vaadata.

Järgmine kord kirjutan ma võib-olla sellest, kuidas minust jalkafänn sai ja miks üldse jalkat vaadata tasub, aga vaatan veel - võimalik, et kui ma pean veel taluma mänge, nagu Saudi Araabia - Egiptus, loobun ma oma fänlusest.

20 juuni 2018

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:


Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

19 juuni 2018

Jalkablogi vol 21926329 ehk suured põruvad, väikesed võidavad

Tegelikult ei mataks ma Saksamaad veel maha, sest elu ja endised MMid on näidanud, et suured meeskonnad ongi alguses pisut rabedad. Peamiseks põhjuseks on see, et mängijad on just äsja lõpetanud Meistrite liiga (nt Real Madridist on MMil 15 mängijat) ja pole jõudnud piisavalt puhata ega omavahel kokku mängida. Väiksemad ja nõrgemad aga on jõudnud pühenduda MMile, keskenduda, vaadata mänge, analüüsida erinevate meeskondade tugevusi-nõrkusi ja ongi seetõttu esimestes mängudes nagu sabatähed. Paraku kustub nende leek kiiresti, sest kuigi nad toovad esimesse mänguringi kamaluga üllatusi, siis järgmisteks mängudeks, rääkimata siis terveks turniiriks neil võhma ei jagu. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Island alagrupist edasi ei saa. Minu ja paljude teiste kurvastuseks suudavad nõrgemad aga tihti suurte võimalused ära solkida. Ma väga, VÄGA loodan, et Saksamaa näitab teises ringis, kas ja millisest puust nad tehtud on, sest muidu pean ma oma fännisärke põletama asuma ning uue lemmiku valima. Aga kelle? Zlatan ja Buffon enam ei mängi, Portugal mulle ka nüüd eriti ei meeldi (kuigi fännivarustus on mul olemas) ... ilmselt tuleb oma vana lemmiku, Hispaania manu pöörduda. Nende särk on mul ka olemas.

Ma tegelikult ootan päris suure põnevusega Qatari MMi, sest kuigi mulle üldse ei meeldi, et see oktoobris toimub – kammoon, sel ajal tahan ma eestlaslikult ängitseda, mitte jalgpallipeo üle rõõmustada – siis ometi huvitab mind väga see, kuidas mõjutab meeskondi, et MMile pole eelnenud Meistrite Liigat. Ma ei kujuta muidugi ette, mida tol aastal Meistrite liigaga üldse tehakse, kas jäetakse ära või lükatakse edasi (ilmselt seda viimast). Oma mõju on ajavahel aga kindlasti. Ja kindlasti ka kuumusel. 

Tänane mäng: Poola-Senegal. Mingitel seletamatutel põhjustel on Epul Senegali jalgpallisärk, nii et tema hoiab pöialt Senegalile (MIKS?), aga mina olen ikka Poola poolt, sest a) Lewandovski on ikka kuradi hea mängija ja b) ma olen Poolas oluliselt rohkem käinud kui Senegalis. Samas pole ka Senegal mingi kehvake, nii et tõotab põnev mäng tulla. 

17 juuni 2018

Kiire kokkuvõte senisest jalkast

Sa püha püss, mis mängud! Täna ma loomulikult kurvastasin, sest Saksamaa kaotas, aga samas - see see jalgpalli võlu ongi, et kunagi ei saa 100% kindlalt enne mängu öelda, kes võidab. Aga reedene mäng Hispaania ja Portugali vahel oli nii äge, et mul jättis süda lööke vahele. Mõned tähelepanekud ka. 
  • Nagu Epp ütles, siis praegu on kõige suurema võidutahtega meeskonnad Hispaania, Portugal ja Island.
  • Portugalil ja Argentiinal on üks ja sama probleem: nad mängivad ühe mängija najal. Paraku pole see kõige jätkusuutlikum mängutehnika, sest võib juhtuda nii, nagu 2014. aastal Brasiilias, mil Neymar löödi vigaseks ning ülejäänud mängijad olid nagu peata kanad.
  • Seetõttu on palju suurem eelis meeskondadel, kus on pikk varumeestepink ja ühtlaselt tugev tiim. Nagu Saksamaa või Hispaania. 
  • Ma väga loodan, et Saksamaa tegi tänasest mängust oma järeldused, sest kuldreegel on: kui sa ei löö, lüüakse sulle. Enne mängu kartsin ma pigem seda, et Neuer veab alt, sest ta oli pikalt põlvevigastusega mängudest eemal, aga ei, tema oli ikka tavapäraselt hea perfektne. Ja tavapäraselt karistusalast väljas.
  • Penaltid (mitte mängujärgsed) on iga meeskonna jaoks äärmiselt suure tähtsusega, sest need näitavad, kas mängija on ka vaimselt tugev. Heaks näiteks on nt Ronaldi penalti Hispaania vastu 5. minutil. Esiteks: nii alguses pole veel mängijad jõudnud mängu sisse elada, ei füüsiliselt kui ka vaimselt. Teiseks: nagu me nägime, käis De Gea Ronaldole enne löömist sitasti ütlemas ja nõrgema psüühhikaga mehe võib see verest välja lüüa või vihaseks muuta. Ronaldo lõi aga palli sisse ja nagu näha, mõjus see tervele meeskonnale väga motiveerivalt. Täpselt vastupidine juhus oli Argentiinaga.
  • Tavaliselt on ikka nii, et meeskonnas on üks mängija, kes lööb penalteid/karistuslööke. Mõnel juhul on see suisa väravavaht olnud (aga seda siis üldiselt penaltiseeriates). Miks, oo, miks ei võiks Argentiina endale ka sellise koolitada? Messi võib ju superstaar olla, aga penaltilöömises on ta kehvake. Kammoon, isegi mina tean seda, miks siis treener mitte?

Nagu kõik juba aru saanud on, ei maksa mult 15. juulini mingit muud ja seksikamat juttu oodata kui ainult jalgpalliteemalist. Ehk kannatate ära.

Üks näide kodusest jalkanännist.
Veel üks näide.

14 juuni 2018

Jalgpalli MM algas!

Ma kuulasin täna hommikul Vikerraadiost Taavi Libe intekat Andres Mustaga (ei viitsi linki otsida, kes tahab, otsib ise) ning see pani mind mõtlema mitmele asjale.


– Mina ei kilju ka vaimustusest, kui ma loen, kuidas Venemaal kodutuid koeri tapetakse ja prostituute pagendatakse, aga samas ei üllata mind need uudised grammivõrdki. Esiteks toimusid Moskva olümpiamängude ajal täpselt samasugused sündmused (isegi vist Eestis? Ma justkui oleks midagi kuulnud), nii et kõik oleks pidanud juba FIFAle ja üleüldse spordifännidele teada olema. Pole vaja nüüd ohkida, et ihsänt, kui hirrrrmus. Teiseks toovad kõik suured spordiüritused kaasa suurt kahju ühiskonna põhjaelementidele (kodututele inimestele ja koertele, prostidele), sest ikka tahetakse väliskülalistele ja maailmale ennast paremas valguses näidata. Venemaa ei erine selle poolest mitte millegi poolest nt Brasiiliast, kes 2014. aastal MMi korraldas. 

– Quo vadis, World Cup? Ülejärgmisel MMil USAs-Kanadas-Mehhikos osaleb 48 meeskonda, mis minu arvates on selgelt liiga palju. Esiteks muutub tase ebaühtlaseks ja teiseks tuleb kindlasti ette aina rohkem ja rohkem selliseid mänge, nagu selleaastane avamäng Venemaa ja Saudu Araabia vahel, mis mitte kedagi ei huvita. See ei ole enam vaatemänguline ja eksklusiivne võistlus, kuhu saavad ainult paremad, vaid mingi suvaliste jalgpallurite kokkutulek. Vaataja ei suuda enam võistlusi hoomata, mängijad ei jõua nii palju mängida ... ma ei suuda mõeldagi kõiki põhjusi, miks see väga, VÄGA halb mõte on.

– Veel kurvemaks muudab mind asjaolu, et järgmine, Qataris toimuv MM 2022. oktoobris on. Ma saan aru muidugi, et suvel oleks seal jalgpalli mängimine kollektiivne suitsiid, aga ikkagi. Mis saab Meistrite liigast? Pealegi pole sügisene World Cup ikkagi see.

– See pole nüüd seotud hommikuse saatega, aga kuna mul on kodus suht väike telekas, siis otsustasin juba ammu, et suuremad mängud vaatan kusagil mujal. Näiteks homset mängu lähen ma Kaisaga koos vaatama uude spordirestorani, mis Kristiines avati. O'Learys oli vist nimi? Igatahes tundub olevat tegu täiega põneva kohaga, sest lubati, et igalt istekohalt näeb jalgpalli. Ikka parem, kui kusagil Dublineris joodikutega vaate pärast võistelda. Kui siin leidub veel inimesi, kes armastavad jalgpalli, Saksamaad või mind, siis võite minuga mõnel järgmisel mängul ühineda.

– Ennustused ka. Ma pakun, et finaali jõuavad Portugal ja Saksamaa ning võidab .... Ei, seda ma ei julge ennustada.


11 juuni 2018

Miks ma armastan Tallinna?



Lahedad linnakud, nagu Loomelinnak või Rotermanni kvartal on ideaalsed ajaveetmiskohad. Mulle meeldib tohutult Rotermanni uus kohvikutänav, kus hinnad küll väga kutsuvad pole, aga kus on ülimõnus ka niisama jalutada. Ja Loomelinnak ... ma pole küll traditsiooniline hipster ja kui mingid tänavatoidufestivalid seal on, hoian pigem eemale, aga kui peotuju tuleb, suundun ma pigem Telliskivvi kui Vanalinna.

Tallinn on väike. Ka kõige kaugemast linnaosast saab üsna ruttu kesklinna. Berliinis või Kiievis viibides häiris mind tohutult see, et oma ööbimispaigast linna minemiseks pidin ma u poolteist tundi sõitma, või et kui ma kasvõi Kesklinnas olles kuhugi minna tahtsin, pidin täistuubitud ühistransporti kasutama. Väga, väga tüütu. Tallinnas on kogu Kesklinn hoomatav ja kõik vajalikud kohad jalutuskäigu kaugusel.

Inimesed ja see, et neid on siin nii vähe. Ma muidugi jätan praegu Vanalinna arvestamata, sest tallinlased ise seal eriti ei käi, aga isegi, kui Vanalinn oma kõige hullematel päevadel sisse arvestada, ei anna seda võrrelda sellega, mida ma olen kogenud Kufürstendammil või Pariisis. Kui Berliinis kellelgi käest lahti lased, võid temaga juba mõttes hüvasti jätta, sest uuesti kohtuda pole lihtsalt võimalik (ma räägin ikka Kurfürstendammist, rahulikumaid kohti on ka). Ja ... mulle ei meeldi suured rahvamassid üldse. Ja lisaks meeldib mulle see, et tallinlased ei tüüta üksteist ja ma saan rahulikult ilma kellegagi suhtlemata bussiga sõita, poes käia või isegi liftis sõita. Nii mõnus!

Meri. Kas ma pean rohkem ütlema? Mult on küsitud küll, et kui tihti ma siis mere ääres käin või merd kasutan, aga mu vastus on alati: väga tihti. Merd näen ma põhimõtteliselt iga päev ja mere ääres veedan ma aega iga nädal. Mikita nüüd kindlasti kurvastab, aga kui ma ennast mere ja metsa vahel jagama peaksin, siis saadaksin ma metsa (putukad! loomad! torkivad põõsad!) seenele ja valiksin iga kell mere. Mulle meeldib see rahu ja vabaduse tunne, mis mind mere ääres valdab. Isegi oma pandavaimad sebitavad olen ma alati Linnahalli katusele vedanud, et nendega merd vaadata.

Tallinn on lapsesõbralik ja kui ma nt nädalavahetusel mõtlen, et vahelduseks võiks lapsega ka tegeleda, siis probleem pole selles, kuhu minna, vaid kuhu mitte minna. Muuseumid, mänguväljakud, pargid, sajad üritused – ole ainult mees ja vali! Ja ma olen üliõnnelik ka uute trammide ja trammipeatuste üle, mis on ühel tasandil, nii et mul on nii mugav oma pärdikuga ühistransporti kasutada. Kergliiklusteid võiks küll rohkem olla, aga hetkel piisab mulle olemasolevatestki.

Muuseumid ja kohvikud, sest ma olen siiski vana inimene, kes mingeid aktiivseid tegevusi ette võtta ei viitsi ja kes tahab kunsti ja kultuuri nautida. Etwas Kultur muss sein, eksole. Siin on muuseumitega ikka väga hästi. Mu lemmikud on kindla peale Tervishoiumuuseum ja uuenenud Maarjamäe kompleks, kus võiks veeta tunde. Kohvikud ... neid tekib ja kaob nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada, aga alati on kuhugile minna. Alati.

Tallinn on suur ja rohkete töövõimalustega linn. See tähendab ka seda, et kui juhuslikult töökoht kaob, leiab uue. Seda ei saa üldse öelda nt Tartu või Pärnu kohta, kus ma ka hea meelega elaksin, aga kus töökohtadega on lood nii nagu nad on. Muidugi võib öelda, et tublid ja targad inimesed saavad igal pool hakkama ja pealegi on ju paljud töökohad kodus töötamise võimalusega, aga Tallinnas on valik ja palgad ikka oluliselt suuremad.


Tallinnas on piisavalt suurlinnavibe'i, mis ei lase sisse hiilida kolkamentaliteedil. Mu hea sõber, kes käib üle Eesti pidusid korraldamas, ütles, et ikka väga on tunda, kas teha pidu Tallinnas või nt Lõuna-Eestis. Mitte, et ma nüüd lõunakaid solvata tahaksin, aga tema sõnutsi sai ta Tallinnas mängida kihvti läänemuusikat, samal ajal kui lõunas nõuti sülti. Ma olen ise ka märganud oma Tallinn-Tartu trajektooril liikudes, et tallinlased on tolerantsemad nii oma- kui ka välisrahvuste ning vähemuste suhtes. Võib muidugi olla, et ma ise ei liigu sellistes ringkondades, kus teisitimõtlejatele peksa antakse, aga ikkagi, selline vabam hõng on õhus. Ja kindlasti on asi ka selles, et Tallinnas on nii palju rahvast, et igasugused tolbajoobid lihtsalt hajuvad ära.



...jätkub kauges tulevikus.


05 juuni 2018

Suvised vestlused

Mõtlen siin vaikselt jaanipäeva peale ja arutan Steniga, mida teha, kui koos on palju lapsi ja palju täiskasvanuid. Niisama grillimine tundub igav, tahaks nagu veel midagi.



Mina: "Jaanipäeval võiks midagi lahedamat teha kui lihtsalt grillida."

Sten: "Heroiini?"



Mul on tunne, et pean ikkagi ise need tegevused välja mõtlema.

31 mai 2018

Igapäevaelu

Lõputu küünlapäev maikuu saab tõepoolest homme läbi. Ma ise ka ei usu seda, sest oeh, see algas ju umbestäpselt sada aastat tagasi. Vähemalt tunne on küll selline, sest juhtunud on nii palju ja lisaks tuli vahepeal suvi ka. Selle viimasega seoses – mitte, et ma kurdaks, aga ma olen pühapäevast saati pidanud iga päev vähemalt kaks korda kannatama metsiku pearingluse käes. Ja mu nägu on ka tedretähne täis, nii et ... ei sobi mulle need palavad ilmad. Peaksin vist kuhugi kolima, kus üldse päikest ei paista.



Ma ei tea, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga ilmselt küll, sest mulle ju meeldib oma tervisest jahuda – mingil hetkel hakkasid mu jalad valutama ja alt ära kaduma. Arvestades seda, et mu igapäevane töötee on u 4 km pikk ja ma läbin seda jalgsi, siis võib jalgade altminemine üsna häiriv olla. Mis seal ikka, pidin ohates dr. Google'ist loobuma ja perearsti juurde minema, kes diagnoosis mul – ja ärge nüüd minestage – radikuliidi. See tähendab, et ma olen nüüd, 28-aastaselt ametlikult vana. Ma ei teagi nüüd, kuidas sellesse suhtuda või tegelikult mis seal ikka – niikuinii tunnen ma ennast iga päev täieliku vanatoina, kui sotsiaalmeedias ringi vaatan, aga et mu keha seda ka nüüd NII selgesti väljendab ...

Sellest inspireerituna läksin ma elus esimest korda ilusalongi ja lasin kulmud ära värvida. Muidu on mul olnud mingisugune tõrge iluprotseduuride vastu, sest ma olen alati kartnud, et kui korra alustan, siis peangi terve elu mingite iluvärkide najal elama ning pealegi olen ma ju veel nii noor ega vaja meiki ega midagi. Nojah, see illusioon sai nüüd purustatud, nii et läks trumm, mingi ka pulgad. Kui end esimest korda uute kulmudega nägin, tahtsin oksele hakata, sest ma nägin välja nagu sadamahoor. Vähemalt enda arvates – nii harjumatu oli! Järgmisel päeval suutsin paremini harjuda ja praeguseks mulle täitsa meeldib mu peegelpilt (kui need õudsed tedrekad, mis juba mu SUUL on, välja arvata). Mis järgmiseks? Kunstripsmed? Ninaoperatsioon? Rasvaimu? Neist viimast kaht läheks tegelikult vaja küll ...



Ma olen  terve maikuu endal naba paigast pingutanud, et mitte oma ääretult suurt kurbust ja leina Ernstile välja näidata, ja see on olnud ääretult raske. Ma olen talle rääkinud küll, mis juhtus ja et ma olen sellepärast väga kurb, aga ... ma ei teagi, kuidas õige oleks. Ühest küljest ei taha ma last vati sees kasvatada ja tema eest päriselu varjata, aga teisalt tundub kolmeaastane veel liiga väike, et surmast aru saada. Ma isegi veel ei saa! Nii et jah, keeruline on olnud see maikuu. Ma ise olen muidugi nagu väike laps, elan oma emotsionaalset krahhi füüsiliselt välja, mis tähendab seda, et ma olen haige. Köhin kopse välja ja nuuskan iga paari minuti tagant nina. Noh, et ikka miski mu kehas terve ei oleks.



Tegelikult on järsku alanud suvi ikka mõnus küll. Loodan vaid, et juunikuu samasugune tuleb, sest siis on terve mu suguvõsa otsustanud sünnipäevi pidada. Ja siis on (lõpuks) jalka MM. Jaanipäev. Lisaks tahan ma teha teoks oma ammuse ja siiani millegipärast realiseerimata plaani, rappa päikesetõusu vaatama minna. Kui klassikokkutulekult tulin ja päikesetõusu nägin, tegin küll allesjäänud klassikaaslastele ettepaneku, miks mitte minna päikesetõusu vaatama, aga mingitel arusaamatutel põhjustel teatasid nad haigutades, et ei viitsi. Kuidas nii saab?

28 mai 2018

Üks põnev nädalavahetus

Möödunud reede-laupäev olid tavapärasest tegusamad ja nii tuleb need siis siia üles märkida.


Sel aastal möödub meie gümnalõpust täpselt kümme aastat ja see on piisavalt pikk aeg, et võiks juba huvitama hakata, mis kellestki saanud on. Paar kuud tagasi kirjutaski mulle üks klassivend, et mis ma arvan, saaks nüüd kõik kogu lennuga kokku, ja lisas veel juurde, et niikuinii enamik ei tule, aga mis siis. Olin mõlema aspektiga nõus ja nii juhtuski, et 25. mail kogunes aktiivsem osa meie lennust Telliskivisse (nagu hipsterid kunagi) ja asus nostalgitsema.

Õhtu võtab kõige paremini kokku see, et kuigi ma olin plaaninud koju jõuda nii 22-23ks, siis tegelikult tippisin ma kontsadel läbi öise Tallinna kodu poole alles varavalges. Nii tore oli! Ainus tõrvatilgake minu jaoks oli see, et kuna 10 aastat lõpetamisest tähendab, et kõik on u 29-aastased ehk kõige fertiilsemas eas, siis kiskus jutt vahel titeteemadele, aga õnneks sedagi mitte kauaks. Ja see on ka ilmselt minu isiklik traagika, et mind titejutud tülgastavad, sest teised näisid neist vaimustuses olevat. Igatahes oli väga vahva, sest ma sain suhelda inimestega, kellega isegi kooliajal eriti ei suhelnud. Ja need inimesed ütlesid, et ma olen nii muutnud, sest keskas olevat ma veits kuivik olnud. Enda arust olin ma keskas muidugi täielik seltskonnalõvi, aga ilmselt siis väljaspool kooli, sest kui me meentama hakkasin ja vastu vaielda tahtsin, siis sain isegi aru, et teistele võisin ma tõepoolest kuivik paista. Arutasime veel, kui naljakas, et mõned (khmm, mina) muutuvad kümne aastaga kardinaalselt, aga teiste puhul on tunne, justkui oleks alles eile nendega lõpuaktusel hüvasti jätnud. Millest see tuleneb? Ei tea. Lisaks kooliaegade meenutamisele rääkisime veel jalgpallist ja stereotüüpidest (minuga teisiti ei saa) ja selles, kui kohutav on olla naine, sest niipea, kui mõni klassiõde seltskonnast lahkus, asuti teda klatšima. Sellepärast ma lõpuni jäingi, et keegi mind klatšida ei saaks. 

Pilte tegime ka, aga need tulid punased ja udused ning kuna kellelegi tuli mõte tekiilaringe teha (VÄGA halb mõte), siis on inimesed neil piltidel veidi liiga lõbusad.


Järgmisel päeval, täpselmalt õhtul oli vaja aga triksis-traksis olla, sest Meistrite Liiga finaal ootas. Ja mis mul öelda – vau! Terve Eesti oli küll vist Liverpooli poolt, sest Klavan jne, aga mina olen rohkem CR7-tüüpi naine. Mäng oli põnev ja pakkus rohkelt emotsioone ja kuigi ma võidu üle väga õnnelik olin, siis veidi jäi kripeldama see, et kaks väravat nii lollidest eksimustest tuli. Palli käest pillamise võib veel andeks anda, sest kellel seda juhtunud poleks, aga otse Benzema jala peale sööta ... oeh. Karius, Karius, mis sa teed? Kuigi peab tõele au andma, ta tegi ka mõned väga head tõrjed. Bale aga pani mu südame seisma, kui ta Ibrat tegi ja palli efektselt väravasse lennutas. Jube kahju, et Wales MMil pole ja ma teda rohkem ei näe. Huvitav, kas inglased teda laenata ei tahaks? Neil endal pole niikuinii kedagi nii head. Igatahes, nüüd tuleb jääda Super Cup'i ootama, sest, sest ... on suur võimalus, et ma lähen seda vaatama. Ma väga loodan, et õnnestub. Ja siis ma näen Bale'i ka uuesti!

25 mai 2018

No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?

Ma pole kunagi surma kartnud. Enda oma. Oma lähedaste surma aga küll ja päris paaniliselt, sest a) ma olen lugenud palju romaane, kus surrakse agoonias, valudes, lämbudes, mitte oma lähedasi ära tundes, karjudes; b) kuidas ma ilma nendeta edasi elan?

1. mai oli ilus ja päikesepaisteline päev. Üks esimesi ilusaid kevadpäevi, mil juba võis näha puudel lehti tärkamas ja tunda veidi soojemaid tuuli. Olin veetnud üsna tegusa hommikupooliku, mistõttu heitsin lõunal oma tavapärasesse puhkepäevasesse unne. Kui ärkasin, oli mu telefonis sõnum, milles Epp teatas, et Bellal on sel õhtul ilmselt minek ja tulgu ma sinna. Esimese asjana ma ropendasin veidi, et ma magasin ja sõnumit varem ei näinud. Teisena tormasin uksest välja. Bussid ei tulnud ega tulnud ja sel ajal, kui ma närviliselt peatuses edasi-tagasi kõndisin, siis ei tulnud mulle mu hirmud seoses surmaga meeldegi. Ilmselt adus mingi osa minust, see osa, mis ekstreemsetes situatsioonides välja tuleb, et praegu pole see aeg, mil ma peaksin endale ja oma tunnetele keskenduma.

Kui ma Epu juurde sisse astusin, siis Bella magas. Vähemasti oleksin ma seda arvanud, kui ma poleks teadnud, et ta on suremas. Hingamine oli küll natuke valjem, aga mitte midagi erakordset, nii et mingil hetkel me suisa ... mitte nüüd ei unustanud olukorda, aga saime sealsamas muudest asjadest rääkida. Ajakirjadest, reisidest. Süüa küpsiseid. Ja siis, kui möödunud oli tunnike, mil vähemalt mina olin püüdnud endale selgeks teha, et see nüüd ongi see hetk, milleks ma terve aprillikuu valmistunud olin, ütles Epp, et nüüd ongi vist kõik. Bella ei hinganud enam. Me läksime ta juurde, Epp kontrollis pulssi ja mina vaatasin Bella nägu, mis, olgugi elutu, oli nii rahulik, nii rahulik, justkui oleks ta lihtsalt uinakut tegemas. Ei mingeid valugrimasse või õõvastavaid ilmeid – see tõi mulle teatavat kergendust, sest nii ma teadsin, et ta viimased hetked möödusid valutult. Mis veel parem – teda ümbritsesid inimesed, kes olid talle viimastel kuudel kõige tähtsamad. Ja kui ma seal seisin ja teda vaatasin ja ta veel sooja nägu katsusin, siis valdas mind mingisugune seletamatu rahu ja lõpetatuse tunne. Ei mingit hirmu, ei mingit õõva, ei mingit ahastust. Ning mu peas hakkasid ketrama ühe Metro Luminali laulu sõnad: "Sa enam iialgi ei talu valu. Sa enam iialgi ei ole kurb. No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?"


***

Siis helistasin ma kiirabisse ja Bella sugulastele, palusin Kristol rahvusringhäälingus järelhüüe avaldada, saatsin palju-palju sõnumeid ning viskasin ära rohkelt linu ja tekke. Ja läksin koju ja heitsin sügavasse unenägudeta unne.

Kurbus tuli järgmisel õhtul. 

16 mai 2018

Elu läheb edasi

Avastasin ühel kaunil reede õhtul, et meie järjekordsel hoiukassil on silm kinni mädanenud. Et mul kassihaigustega üldse kogemust pole, sattusin loomulikult paanikasse, guugeldasin (VÄGA halb idee) ja sain teada, et tal on vähemalt katk, kui mitte midagi hullemat. Õnneks jätkus mul oidu loomaarstile ka helistada ja järgmiseks päevaks aeg kinni panna – oma kahtlustele on ju vaja kinnitust saada. Loomaarst teatas aga rahulikult, et kiisul on klamüüdia ja ilmselt oli see tal juba enne meie juurde jõudmist, aga kuna natuke aega tagasi sai tal kaks hammast välja tõmmatud, on tal immuunsüsteem nõrk ja haigus lõi välja. Mein Gott! Klamüüdia! Silmas! Ma olin ikka arvanud, et see on suguhaigus, mitte mingi silmahaigus. Igatahes, nüüd pean talle 2x päevas silma mingit salvi panema ja minu suureks üllatuseks pole kassil selle vastu midagi. Mina oleks ammu juba põgenenud, kui keegi mulle midagi silma üritaks toppida, aga tema istub rahulikult süles ja laseb kõike teha. Müstika!

Ma vist polegi meie uut hoiukassi tutvustanud? Tema on Ludvig:


Ja ta on meil juba neljas hoiukass, eelmised on juba uued kodud leidnud.


***

Mind on ennast ka mingid vanainimesehädad vaevama hakanud. Jalad on kuidagi ... imelikud. Turses, tahaksin öelda, aga tegelikult on vist lihtsalt mingi närvivalu. Guugeldasin (!) ja sain teada, et ilmselt on mingi närv nimmeluude vahele jäänud vms, aga ma edasi ei suutnud lugeda, sest kui mul midagi iiveldust tekitab, siis on see liigeste ja närvide kirjeldus. Fuhh! Verd võin vaadata, palju kulub, aga mingid liigesed ... ei. A jube ebamugav on istuda, kui jalad valutavad. Kõndida on okei, aga just istuda ei saa. Võimalik, et mu keha tahabki mulle öelda, et ärgu ma logelegu, vaid hakaku jooksma, aga mu töö pole just väga liikuv. Keeruline on see elu.


***

Viimase aja päikeselised ilmad on nii mõnusad! Ma ise kipun küll palavusse kõngema, sest olen ju siiski aneemik, aga Ernst fännab sajaga seda, et saab päev läbi õues olla. Isegi rannas käisime juba – ma ei mäletagi, millal enne emadepäeval rannas päevitada sai. Veits tolmune on muidugi, aga ehk tuleb varsti vihma ka. Ma väga loodan. Ja loodan ka seda, et väga pikalt väga palav enam ei ole – ma ei jõua enam pearinglusega võidelda.


***

Varsti algab jalka MM ja see on toonud jutuaineks suve tähtsaima teema: kes võidab? Ma ise fännan Saksamaad, aga kahjuks pole nad sel aastal eriti tugevad ja pealegi on Neuer ka vigastatud. Mu jalkafännist sõber ütles, et tiitli saab Prantsusmaa või Portugal, sest neil on sel aastal tugevad meeskonnad ... no ma ei tea. Mulle ei meeldi eriti kumbki. Mu vend pooldab Inglismaad, aga ka nemad ei meeldi mulle. Ühesõnaga, ma jään pöialt hoidma sakslastele, aga ootan veel põnevusega debütantide (Islandi ja Panama) mänge. Millalgi teen endale valmis ka eraldi tabelid alagrupimängude ja play-off'ide jaoks. Ma olen juba nii põnevil! Need kuumad ilmad on kogu mu ajataju ära rikkunud, sest mul on tunne, et ongi juba suvi ja jalka ... ning siis vaatan kalendrisse, et kurat, kuu aega veel oodata. No kuidas nii saab?



14 mai 2018

Eurovisioonist

Laupäev oli emotsionaalselt väga raske, sest ma käisin Tartus leinavate inimestega suhtlemas, ja seetõttu tundus õhtune Eurovisioonikonkurss igati vajalik – mis saaks viia mõtted rasketelt teemadelt paremini eemale kui üks suur hunnik väga halbu laule? Mina küll ei tea. Väga halbu laule ma õnneks ka sain, aga sekka siiski ka paar üllatust. Nüüd kõigest järgemööda.

Mu suur, SUUR lemmik oli Ungari. See oli laul, mis meenutas kohe laulu ka, mitte mingi tilulilu. Kui ma viitsin, siis otsin selle bändi teised laulud ka üles ja kuulan veel. Reikop ei saanud üle, et eurol sellist metalit lastakse, aga mina olin küll rahul. Rohkem oleks võinud olla! Teisel kohal oli Austria laul, sest mulle tohutult meeldis laulja hääl – mõnusalt sametine, madal ... mmm. Laul jäi ka kummitama. Rohkem ... vist ei olnudki. Las ma mõtlen. 

Ei olnud jah, nii et tuleb liikuda skaala teise otsa, kus pesitsevad halvad laulud. Esiteks: Tšehhi. See laul, esitaja, show, ühesõnaga kogu kompott oli nii perversne selle sõna kõige halvemas tähenduses, et mul pole lihtsalt sõnu. Kes selle lavale lasi? Samas ma just lugesin, et Tšehhis on EL-i maadest kõige rohkem orjandust, nii et ... Leedu. Nii ilast ja siirupist laulu pole ammu kuulnud. Sain selle 3 minuti jooksul suhkruhaiguse. Midagi pole teha, mingid lääged armastuslaulud pole ÜLDSE minu teema. Mittemeeldivaid oli veel, aga need kaks olid siis kõige  ... tipus? Võidulaul ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone, küll aga diskussiooni ühe sõbraga, kes imestas, miks Eesti sellele ühtegi punkti ei andnud. Ma siis seletasin talle, et siin pole midagi imestada, sest Eestis on hämmastavalt palju naisi, kes tunnevad uhkust selle üle, et saavad kellegi mängukannid olla ja kui keegi laulab neile, et ära ole mingi mänguasi, siis nad solvuvad. No ja siis see ka loomulikult, et eestlased vihkavad koledaid ja pakse inimesi. Ma ei taha kedagi arvustada (valetan, tegelikult tahan küll), aga kas Eesti enda võistluslaul(ja) seda just ei kinnita? Esiteks seda mängukanniteemat ja teiseks kirjutati igal pool, kui ilus ja esinduslik ja modellimõõtu Elina ikka on. Mida ta ka on, ei saa salata. Minu jaoks oli aga Iisraeli laul lihtsalt hästi igav ja tüütu, ma ootan lauludest rohkem rohmakust ja pealegi meeldivad mulle meeslauljad rohkem. 

Hääletuse ajal arutasin aga sõbraga selle üle, millist laulu ma ise eurokal esitada tahaks, kui Eurovisioon Austraalias toimuks – siis oleks vähemalt motti kandideerida. Lõpuks mõtlesin, välja, et see võiks visuaalselt stiililt olla midagi Die Antwoordi sarnast ja muusikastiililt punk. Või elektrooniline rock.

10 mai 2018

Emadepäeva eel

Kunagi ma mõtlesin, et kui ma tütre saan (sest noh, kõik tiinekad ju unistavad tütardest, mitte poegadest), siis tahan talle kindlasti tohutult hea eeskuju olla, et ta tulevikus minu moodi tahaks olla. Mis selle ettekujutuse hulka siis kuulus? Kindlasti see, et ma käin tööl – minu jaoks oli isegi siis (olin mingi 12-13) hästi oluline, et mu kujuteldavast tütrest kasvaks iseseisev naine.

12 aastat hiljem sain ma poja. Esimene mõte, muide, kui ma lapse soost teada sain, oli: jumal tänatud, et mitte tüdruk! Ma isegi ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et ma olen alati meestega paremini hakkama saanud, võib-olla sellepärast, et igasugused sitsid-satsid-kleidi-patsid on minu jaoks tülgastavad. Ei tea. Igatahes arvasin ma alguses, et nüüd tuleb see eeskuju vist tsipa ümber mängida, sest noh, mis eeskuju siis üks EMA ikka oma pojale on – ikka isa ju. Aga ei. Ja kuna mulle on alati igasuguste asjade kokkuostmise asemel meeldinud eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel mõtisklemine, siis mõtlesin ma mingil hetkel välja et. Mul on harukordne võimalus kasvatada üks korralik mees, kes näeb, et üks korralik naine (mina) käib tööl, soovi korral sõpradega väljas, soovi korral üksi kinos. See mees õpib juba varajases nooruses, et naine ei istu kodus ega tegele koristamise-söögitegemisega, vaid on iseseisvalt mõtlev ja tegutsev indiviid. See mees näeb, et perekonnas pole rolle, vaid kõik teevad kõike ja kui keegi siiski ei viitsi midagi teha ...  siis ei tee. Et naine pole vaid üks ringi sahmiv ja asju korraldav elukas, vaid inimene, kes tohib olla väsinud, tohib minna vara magama, tohib käskida teistel vait olla, kui jalkat vaadata tahab. 

Ma haarasin kohe sellest võimalusest kinni ja pole siiani lahti lasknud. Võib ju mõelda, et vaene poiss, kes sünnib feministi perekonda, aga mina näen seda ka Ernsti vaatepunktist äärmiselt positiivse võimalusena: mõelda vaid, ta saab kasvada peres, kus ema ei sunnigi teda tegelema "poiste asjadega"! Ta näeb kogu aeg kõrvalt, et mees ja naine on võrdsed. Minu meelest on see ideaalne keskkond kasvamiseks. Ja need stereotüübid ... Ernst teatas eile, et ta lemmikvärv on roosa. Ma ei minestanud ega viinud teda psühholoogi juurde, vaid võtsin teadmiseks. Ahah. No las ta siis olla.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, ma ei teagi. Ilmselt sinna, et tegelikult pole üldse ju vahet, mis soost last kasvatada, sest üldised elutarkused, mida edasi anda, on ju ikka samad: ei tohi teistele haiget teha, tuleb austada teiste privaatset ruumi, peab olema viisakas, kassi ei tohi kiusata, teistele kutsumata külla ei minda ... Kas ma õpetaks tüdrukule midagi teistmoodi? Ma ei usu. Võib-olla siis, kui ta tahaks nt jalkatrenni minna, aga keegi soiuks, et see pole tüdrukulik, siis ma ütleks talle, et saatku see inimene kukele ja mingu ikka. Tegelt õpetan ma suht sama Ernstile ka. Aa, veel üks oluline asi tuli meelde, mida ma Ernstile õpetan ja mida ma tegelikult kõikidele õpetada tahaksin: kui ei meeldi, tule ära. See ei kehti nüüd loomulikult nt kooliskäimise kohta (kuigi kui ka mingi konkreetne kool ei meeldiks, siis ei käsiks ma seal edasi olla), aga just nt suhtlussituatsioonide kohta. Kui keegi teeb lapsele liiga, sõimab, kiusab või teeb üldse midagi sellist, mis talle ei meeldi (ka kallistamine, süllevõtmine), siis ei ole kohustust tal selles olukorras olla ka viisakuse pärast olla. Tulgu ära. Ka siis, kui seotud on täiskasvanud. Ma ei taha innustada kedagi kannatama.

**

Ma tahtsin tegelikult kirjutada ka sellest, millisena ma emadust näen ja kuidas see nägemus on viinud mu arusaamale, et ma kunagi üle ühe lapse ei taha ... aga praegu ei jõua. 

07 mai 2018

Once upon a time in Vaticano ehk mälestusi ühest reisist

Kell on 6-7 hommikul, hilissuvine Rooma hakkab ärkama. Seisame keset Vatikani ja vaatame niisama ringi, kes mõtleb hommikusöögist, kes magamisest. Mina tuletan meelde ladinakeelseid väljendeid, sest kus siis veel neid kasutada kui mitte Vatikanis. Äkki tuleb Igori näole salakaval muie. "Anna korraks telefoni," ütleb ta. "Ma tahan emale helistada."

Annan. Igor valib numbri ja jääb ootama. Vahelepõikena mainin, et kell on endiselt u 6, st mitte selline aeg, mida tavaliselt vestlusteks kasutatakse. "Kuule tead," räägib Igor innukalt telefoni, kui teisel pool kõne vastu võetakse. "Ma käisin just paavsti juures ja ta ütles mulle "Matrum Matre" ja "Corpus Mundi"!" Mina naeran kõrval, kõht kõveras. "Jajaa, oleme siin Vatikanis just ja sain paavstiga kokku! Olgu, räägime hiljem."

Kui mu naeruhoog on möödunud – Igor ei hakka kunagi idiootsusi rääkides naerma – suundume postkaardiputka juurde, et koju mõned ilusad pildid saata. Mina valin ilusa kaardi ja kirjutan selle peale seda, mida ikka kirjutatakse: oleme Roomas, siin on nii soe ja ilus, täna teeme veel sedasedaseda, blabla. Igor aga klišeedesse ei lasku ja nii ehib tema kaarti selline tekst: "Lugupeetud XXX XXX! teie poeg käis täna minu juures. Saadan Teile palju tervisi! Austusega, Teie paavst". 


*paar tundi hiljem*

Vedeleme Rooma äärelinna hotellis, just on poest toodud hunnik juustu, virsikuid, haisvat vorsti ja muud head-paremat. Helistab Epp. "Mis te hommikul Vatikanis tegite?" pärib ta ettevaatlikult. Räägin talle meie naljakatest juhtumistest. "Noh, asi on nüüd selles, et pool Tartut arvab, et Igor kohtus tegelikult paavstiga. A. jäi nimelt seda lugu uskuma."

***

Juttu jääb ilmestama pilt samalt reisilt, aga mitte Roomas, vaid hoopis Veneetsias tehtud.



02 mai 2018

Need hetked

Sa tulid mulle külla ja ulatasid "Pulp Fictioni" plaadi. "Näed, leidsin poest sinu pildiga plaadi," ütlesid sa. Millegipärast arvasid, et näen välja nagu Uma Thurman, kuigi ise ma selles nii veendunud ei olnud.

**

Või meie ühine reis Itaaliasse. Sa tahtsid, et ma teeksin pilti, kuidas sa Roomas autost välja astud. "Esimese eestlase esimesed sammud Roomas!" Et mina pildi tegemiseks juba oma esimesed sammud Rooma pinnal teinud olin, ei olnud oluline. Või kui me Pisast Rooma poole sõitma hakkasime, ütlesid meie autojuhile: "GPSi võid nüüd välja lülitada, sest kõik teed viivad ju Rooma!"

**

Ühel päeval istusin tööl ja tegin ilmselt midagi üsna tüütut. Telefon heliseb. "Kuule, äkki teeks sellise fotolavastuse, et sa paned kollase kleidi selga ja mina ülikonna ja siis oleme nagu see lala-landi film?" küsisid sa. 

**

Meil olid ühised söögi- ja joogieelistused. Näiteks haisvad juustud ja vorstid, teravad maitseained, džinntoonikud, väga kange kohv. Nii oligi, et kui me koos poodi jaanipäevakraami ostma läksime, siis tulime tagasi täidetud oliivide ja päikesekuivatatud tomatitega, mitte grill-liha või salatiga.

**

Ja need ühised baariskäigud. Sa ei joonud ennast kunagi ebameeldivaks, vaid jäid alati džentelmeniks. Meie ühine lemmikbaar oli Konteiner, sest seal saime tunda ennast vabalt ja sel polnud ka tolbajoobe. Sa ei sallinud, kui purjus inimesed ligi vajusid ja "ou, kuule, ma võtsin viina" soigusid. Sa olid üldse väga valiv selle suhtes, kellega suhelda. Millegipärast olin mina üks valitutest.

**

Kuigi meie teadmiste erinevust võiks mõõta entsüklopeediates, ei tundnud ma ennast kordagi sinuga suheldes lolli blondiinina. Kordagi ei teinud sa ennast tähtsaks, et sa palju käinud-näinud olid. Vastupidi, sinuga suheldes oli tunne, nagu oleks me ühel tasandil. Vahel, kui mingeid naljakaid lugusid oma reisidest rääkides, meenus mulle, et ootoot, ma peaks vist veidi aupaklikum olema, aga see tunne hajus kohe, kui nt Depeche Mode'ist rääkima hakkasime.

**

Kui sa haigeks jäid ning Tallinnas arsti juures käima hakkasid, käisid sa väga tihti mul külas. Ja me rääkisime väga palju muusikast, filmidest, Tarantinost, aga ka eksistentsiaalsetel teemadel. Et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Isegi siis, kui su enesetunne polnud just kiita, rääkisid sa vaimustusega, kui kellelegi mõne vembu visata said.

**

Viimasel laupäeval käisin sul külas ja su viimased sõnad mulle olid: "Oot, ega sa veel ära lähe? Sa tuled ju veel tagasi, eks?" Ja ma lubasin, et tulen. Ja tulin. Kahjuks sa enam ei näinud, et tulin.

**

Aitäh, et seitse aastat tagasi meie perekonda tulid ja et olid mu parim sõber!

01 mai 2018

Kurb teadaanne

Lahkus minu kallis sõber ja perekonnaliige.

Täpsemalt saab lugeda siit.

26 aprill 2018

Ei oska pealkirjastada

Mul on tohutult hea meel, et ma juba 12 aastat blogi olen pidanud, sest ... kui ma siin nostalgitsesin ja Mike'i meenutasin, hakkasin ma otsima blogist selleteemalisi postitusi (ma mäletan, et ikka kirjutasin temast) ja kuigi ma neid ei leidnud, sattusin ma lugema hoopis täpselt kümme aastat vanu lugusid. Aasta oli siis 2008 ja käes on koolilõpp. Hästi vahva on lugeda, kui rõõmus ma olin, et Tartusse kolida saan, et kõik teed lahti on jne. Kopeerin ühe lõigu:

Mu Tartuvaimustus on kindlasti paljudele närvidele käinud, aga ega minagi siis terveks eluks sinna kavatse jääda. Vahest lähen üldse Eestist kusagile, vahest kolin mujale Eestis, kes teab? Planeeritud elu on igav ja üksluine, minu unistus on teha, mida tõeliselt tahan.

Praegu võin öelda, et UT on üks suuremaid pettumisi mu elus. Pikemalt ma sel teemal peatuda ei taha, sest võimalik, et asi oli lihtsalt kehvade asjade kokkulangevuses. Kes teab. Aga kui ma seda lõiku lugesin, meenus mulle kohe, et olin just ühele tuttavale rääkinud, et minu ja tema ehk humanitaari ja reaali erinevus seisneb selles, kuidas oma elu planeeritakse. Tema nimelt teadis kümme aastat tagasi täpselt, mis rada mööda ta kõnnib ja kuhu jõuab. Praeguseks ongi ta elu selline, nagu ta eeldas teadis, mina aga ei teadnud toona, kes must saab, ega tea ka praegu. St eks mingid ideed ja ettekujutused keerlesid minugi peas, aga põhiliselt oli mu suunanäitajaks siiski lause "eks vaatab, kuidas saab ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab". Isegi see, et saksa filli õppima läksin, juhtus justkui kogemata. Eks ma olen praeguseni selline "kust tuul, seal meel", aga ega ma kurda. Natuke siiski mõtlen, et äkki oleks lihtsam, kui oleks mingi kindel suund ees?


Kui ma kunagi aega saan, siis loen veel järgmiste aastate lugusid ka ja proovin natuke detailsemalt praegusest elust ka kirjutada. Muidu vb vaatan kümne aasta pärast tagasi ja näen ainult halamist ja targutamist, aga seiklusi ja ägedaid juhtumisi polegi. Mul on siiani natuke kahju, et ma oma reise nii põgusalt kajastanud olen, sest enam ei mäleta ma neist suurt midagi. Või siis pikantseid lugusid 2013 aasta kevadest ... kuigi neid vist rääkida ei saa, sest need hõlmavad ka teisi inimesi ja kes Tartus elab ja vähemalt korra Uugis käinud on, tunneb need inimesed KOHE ära. Kahju, sest paraku kipub mälu hägustuma. 

24 aprill 2018

Kes tohib arsti juurde viia?

Rents kirjutas kunagi, et EL-is pole mingit seadust, mis keelaks suvakal lapsega arsti juurde minna ja teda nt ümber lõigata lasta, ning nagu ikka, hakkasin ma mõtlema, et ...


... mitte kunagi pole keegi mult Ernstile arstiaega pannes küsinud, kes ma selline üldse olen, et siin last arstile vedada tahan. Ma pean lihtsalt ütlema Ernsti isikukoodi, aga olgem ausad, kui keegi ikka väga tahaks, saaks ta ka selle info kusagilt kätte, ma ei hoia ta vaktsineerimispass šeifis. Ja kui ma olen kohale läinud, siis pole ka siis mitte keegi huvitunud, kes ma sellele titele olen ja miks ma talle nt vaktsiine teha lasen. 

Olgu, Eestis pole ilmselt tihedad sellised juhtumid, kus lapse arstileviimisega või mingite protseduuride tehalaskmisega midagi hullu juhtuks, sest väga palju usukonflikte siin pole. Vist? Ma ei tea, kas Eestis teevad arstid lastele nt ümberlõikamisi? Samas aga vaktsiinitülid on nt igapäevased ja vabalt võib mõni vaktsineerimisvastaste lähedane nende lapse nt ise arstile viia, vaktsiinid teha lasta ja keegi ei köhi. Või? Mult küll võeti pärast Ernsti sündi allkiri, et olen vaktsineerimisega nõus (kuigi siis oleksin ma ilmselt olnud valmis ka oma elundite müümise paberile alla kirjutama), aga kui ma poleks andnud, saaksin ma seda otsust ikkagi lastearsti juures muuta, või mis?


22 aprill 2018

17

Lugesin seda teksti ja ...

Kui ma olin 17, oli mul sõber Mike. Me käisime paar korda kohtamas, paar korda pidutsesime niisama, paar korda rääkisime niisama teineteisele oma murtud südametest. Ma tean, mida mina temas leidsin, sest ta oli ilus, tark, välismaalane (see oli toona hästi oluline) ja ägedalt vana (mingi 28 vist) ning oli ju lahe koolis uhkustada, et "aajaa, ma saan täna Mike'iga kokku. A kes ta on? Ah on üks itimees" ... aga mida tema minus nägi? Ma siiani ei saa aru, sest ma polnud mingi Miss Estonia ja mis kõige eemalepeletavam: ma polnud ka eriti litsakas. Meie "suhe" oli äärmiselt platooniline ja sisaldas pigem teineteisele testide tegemist, aga ometigi võis see kõrvalevaatajale jätta mulje, et oh issand, taas üks Eesti tibi + nilliv välismaalane. Aasta oli siis nimelt 2007 ja see oli aeg, mil Eestisse tulvavate eri maailmajagudest päris poissmeeste (ja kindlasti ka abielumeeste) hulk oli päris muljetavaldav. Vanalinn oli täis vilavate silmadega välismaalasi ja õhetavate põskedega Eesti tibisid, kes kehvas inglise keeles oma unistustest rääkisid ja amelesid. Võib-olla on praegu ka nii, ma ei tea, ma pole enam selles eas, et ma stag party'liste pilku köidaks ... Igatahes. Ma tean, mis mulje ma jätsin: odava, rumala Eesti blondiini mulje. Ma ei ole selle üle kindlasti uhke, aga kuna ma enam midagi muuta ei saa, siis mis seal ikka.

Selliseid hetki oli mul kindlasti veel, aga Mike oli kõige meeldejäävam, sest temaga olime me päris head sõbrad ja ei vestelnud tavalistel "what to you do for a living and what are your hobbies"-teemadel, vaid hoopis psühholoogiast. Ja mingitel arusaamatutel põhjustel arvas ta, et üks 17-aastane piff on just see õige, kellele oma kehvasti läinud armuseiklustest rääkida ja - kuulake nüüd - nõu küsida. Minult. Ma muidugi arvasin toona, et ma olen armuasjade ekspert ja tean kõike, nii et eks ma midagi Hästi Arukat talle ka soovitasin, aga praegu mõtlen küll, et oh god, why. 


Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, kui hea, et ma enam 17-aastane pole. Toonane kõiketeadmine + meeletu ebakindlus on kombinatsioon, mida ma tagasi ei igatse. 

17 aprill 2018

Vahelepõikeks

Ma igaks juhuks mainin kohe ära, et ega minu poolt nüüd päris pikka aega mingit asjalikku või rõõmsat juttu tulema hakka, sest see teema, millest ma eelmises postituses rääkisin, arenes palju hullemaks ja seetõttu pole mu hing ja süda valmis millegi muu peale ... mõtlema. Isegi uudiseid loen ma läbi udu ja mõtlen samal ajal, kas tõesti inimesi huvitavad sellised asjad? Ja need soojad, ilusad ilmad, mis kõik inimesed õue viisid, jätsid mind ükskõikseks.

Aga päike tõuseb ja loojub iga päev uuesti ja kui peres on veel väike laps, siis ei ole aega ega võimalust nurka pugeda ja halada. Ma just eile vaatasin aknast välja, kus mu pärdik naabrilastega mängis ja kuidas naabrinaine teda rattaga sõitma üritas õpetada ning mõtlesin, et vähemalt elukoha mõttes on mul tohutult vedanud. Mitte loomulikult ühiskonna arvates, sest norm näeb ju ette, et enne lapsi saada ei tohi, kui on enda korter, vähemalt 100 ruutu suur, lapsel oma tuba jne jne, aga mul seda kõike loomulikult pole. On üürikorter, hääästi pisike ja armas, kahetoaline, puuküttega ja Ernst võib oma toast ainult unistada. Aga meil on maailma parimad naabrid, nendesamade naabritega ühine aed, ühised grillpeod ja kevadkoristamised (millest mina ofc osa ei võta). Ja needsamad naabrid ostsid just väiksematele lastele mängimiseks majakese. Mu naabrid on ka ainsad inimesed peale mu ema, õdede ja venna, kelle juurde ma oma lapse südamerahuga hoida jätta julgen. Ja siis ma istusingi eile kodus, vaatasin aknast õues hullavaid lapsi ja mõtlesin, et miskit ilusat on siiski ka veel maailmas alles.


06 aprill 2018

(Meele)heitlikud ajad

... ja meeleheitlikud teod.

Ma ei hakka täpsustama, kes ja mis ja miks, aga mul oleks hädasti vaja leida massööri, kiropraktikut või kedagi, kes suudaks selgroo paika tõmmata ... ja tuleks seda tegema patsiendi koju. Enamik ei tule (katsetatud), aga kui inimene ei saa liikuda ab-so-luut-selt ega saa kodust välja, siis on igasugustest massaažitubadest-särkidest-värkidest vähe abi. 

Ühesõnaga, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oleks suur ja tugev ning teaks midagi selgroogude paikatõmbamisest, siis võib mulle kohe teada anda. Ma oleks väga tänulik ja see tänulikkus ei väljenduks ainult sõnades.

***

Muud mu elus praegu polegi. Üks mu kallis sugulane on väga raskes seisus ja tahaks teda nii-nii väga aidata, aga kuidagi ei saa. Need on need hetked, kus kõik muu tundub nii tähtsusetu rabelemine ja mil saan aru, et kui tõelised hädad on käes, siis pole vahet, kas sul on mitme kuu jagu sääste pangakontol, ainult tervislikud söögid külmkapis ja mitmekorruseline maja pea kohal. Mitte miski ei loe. Ja miski ei aita. Ja karma ka ei aita.

28 märts 2018

Lõpp halale

Lugesin oma eelmise postituse läbi ja naersin natuke omaette, sest ikka ja alati suudan ma mingite asjade üle, mille sihtgrupp ma absoluutselt pole, vinguda. Ja noh, neid asju, mille sihtgrupp ma oleks, on vähe. Vot Marca kirjutas täna ühest ägedast filmist ja selle sihtgrupp olen ma 100%, aga muu ... 

Mida enam ma sellele mõtlen, seda pidetum tunne mul tekib. Juba kooliajal ei tahtnud ma eriti kastidesse mahtuda ja tekitasin alati õpetajates segadust, et ootoot, sa oled ju viieline ja käid igal pool olümpiaadidel ja värki, mis mõttes sa vahetundides suitsu teed ja nädalavahetusel linna peal laaberdamas käid? Ega tänaseks palju muutunud ole (see suitsu ja laaberdamise osa küll on) – ikka jäävad kastid minu jaoks kuidagi liiga kitsaks ja asi pole üldse selles, et ma nii larger than life oleksin – vastupidi. Ma põhimõtteliselt ei teegi midagi. Näiteks meeldib mulle väga rockmuusika ja rokibaarid, aga samas jääb mul nii elustiilist kui ka riietusest vajaka. No vaadake ise, on see siis mõni õige rokinaine?


Õige vastus: ei ole. Pealegi ei kuula ma nii palju underground-muusikat ka, sest ma ei suuda üldse väga palju muusikat kuulata. Õiged rokkarid aga kuulavad, mitte ei kiunu siin, et muusika neid väsitab ja et nad ei kuule, kui muusika mängib (!).

Mis kaste veel olemas on? Noh, naiste kasti ma ka nagu eriti mahtuda ei taha, vähemalt mitte selliste ilusate ja hoolitsetud ja naiselike naiste, sest ma ei viitsi ennast meikida (väga hea juhul suudan hommikuti nina puuderdada) ning kannan ka selliseid riideid, nagu jumal juhatab. Ülalolev pilt on lihtalt üks neist päevadest aastas, mil ma kleiti kannan, aga eriti palju neid ette tulla ei taha. Naiselikud tegevused, nagu trenn, kokkamine ja meeste kallal vigisemine, miks nad nii palju joovad ja sporti vaatavad, jäävad mul ka ära. Pluss siis see, et mu hormoonitase on mehelik. Lisaks ei kuulu ma veel korralike mälumängurite, spordihullude, blogijate ega raamatuhaide hulka, kuigi ma varbaga neis kastides vett katsumas käin. AGA. Ega ma kurda! Elu oleks kahtlemata lihtsam, kui saaks ennast kenasti kasti mahutada ja öelda endale iga kastist-välja-idee kohta, et "korralikud  /lisa ise nimisõna/  nii ei tee", aga kas selline elu ka elamist väärt oleks? Õige vastus: ei oleks. Muide, kastiinimesi on mu ümber rohkem, kui nad ise seda tunnistada julgeksid, sest niiiiiiii tihti loen/kuulen ma seda eelpoolkirjutet lauset, et korralikud/targad inimesed ja muud loomad nii ei tee. Enamasti käib see siis kontekstis "naised nii ei tee", aga eks see jääb mulle sellepärast rohkem silma, et ma ise naine olen (kuigi see hormoontase ... jajaa, ma tean küll!). Igatahes – kuigi mulle selline kastivaba elu meeldib, siis veidi pidetu tunde tekitab see ikka, sest ma ei oska ennast kuidagi identifitseerida.


Aga. Vähem hala, pikem samm. Ma võtsin endale hoopis pooliku kohustuse korraldada klassikokkutulekut (mein Gott, sel aastal saab 10 aastat lõpetamisest. Kümme! Fuck, I'm old), nii et proovin hoopis rohkem selle peale mõelda ja vähem sellele, kuidas ma siia maailma üldse ei sobitu. See viimane lause peaks nüüd näitama, kui sügavmõtteline ma olen, kõik komplimendid vastaval teemal on oodatud.

27 märts 2018

Üks tavaline "mis-ma-vahepeal-tegin" postitus

Vahepeal sai Ernst kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis pidada sünnipäeva mängutoas, aga õnneks jäi Sten haigeks ja suur pidi jäi ära. Juhtus aga see, mis ikka, kui sünnipäeva ei pea: inimesed hakkasid tilkuma ja tilkuma ning see oli vist isegi palju väsitavam, kui oleks  tavaline sünnipäev olnud.

Sünnipäevalaps ja kass

Puhkus oli mul ka, aga ma magasin selle põhimõtteliselt maha. Mitte kui midagi asjalikku ei teinud, lugesin hoopis raamatuid, vaatasin filme, olin niisama kodus ja nautisin oma mittemidagitegemist. Nüüd olen tööl tagasi ja naudin jälle töötegemist. Vaheldust peab olema! 

Tulles tagasi lugemise juurde, siis kuulge, kas siin leidub kedagi, kellele tegelikult meeldivad ka need "saa hästi ruttu rikkaks, edukaks ja õnnelikuks inimeseks ilma vaeva nägemata"? Ma üritasin hakata lugema "Rikkaks saamise õpikut", sest see pidi õpetama rahaga toimetulemist, aga ma ei suutnud lugeda kahest esimesest peatükist kaugemale. Mu nimelt tõuseb okse kurku, kui ma loen selliseid lauseid:

"Kui sa nüüd edasi loed, saad kohe teada..."
"Asjad, mida teised sulle ei räägi!"
"Sellest ma nüüd kohe hakkangi rääkima ..."
"Tahad olla õnnelik? Siis järgi neid lihtsaid näpunäiteid!"

...

Ja selle esimese ja teise peatüki jooksul kordas neid eneseabilauseid mitu korda, nii et mu silmad hakkasid verd jooksma ning ma tundsin, kuidas IQ kolinal 10 punkti kukkus. Selle tühja möla asemel oleks saanud ju midagi kasulikku kirjutada. Oeh. Nii et vastake: kas ma olen ainus, kes ei taha rikkaks ja õnnelikuks saada?


Mis ma siis veel vahepeal tegin ... kasvatasin last. Karjatasin kasse. Lugesin Gorbatšovi elulugu. Tegin suurejoonelisi plaane, kuidas ma kevadel jooksmas käima hakkan. Kogusin infot suvise MMi kohta. Mõtlesin, et peaksin MMiks endale särgi tegema. Mõtlesin, et peaksin matkale minema. Vaatasin EFTAt ja veendusin, et eelmine aasta oli parem (loomulikult, mina olin ju siis seal). Tegin suveplaane. Jne. Jne. Jne.

**

Lugege SEDA vahvat uudist ka.


22 märts 2018

Miks on vaja tugivõrgustikku

Ernstile kukkus lasteaias tahvel pähe. Mulle helistab paanikas kasvataja ja ütleb, et ei saa millestki aru, aga parem on, kui ma sinna tuleksin. Mina aga rongaemana mõtlen, et ei tea, kas ikka peaks, raudselt midagi pole häda. 


Süda aga ei anna rahu, nii et kirjutan vennale: "Viitsid minna lasteaeda ja Ernst üle vaadata?"
Madis läheb, marsib ilma ennast tutvustamata uksest sisse, vaatab, et haav pole sügav ja Ernst on korras, helistab tagasi ja kinnitab, et kõik on ordungis.


Ikka ei anna süda rahu. Helistan emale: "Kuule, äkki saad täna Ernsti lasteaiast varem ära tuua?"
Ema ütleb, et loeb saate sisse ja kohe läheb.


Kirjutan õele ja kurdan, et mis elu see on, kui last rahuliku südamega lasteada jätta ei saa ja tahvlid pähe sajavad.
Epu vastus: "... Vaata, mida Ernst sulle räägib ja kuidas tema seda kirjeldab ja läbi elab. Kui tal suht ükskõik, siis ma olen leebem, a kui Ernst sellest ikka räägib jne, siis need raisad saavad mu kirja ja just täpselt seda stiili ma silmas pidasingi, et kuidas ma julgen lapse lasteaeda jätta, kui ma ei tea, kas ma ta õhtul tervelt kätte saan.
Ja et lapse ema on erinevalt minust liiga kena ja viisakas inimene, et neid korrale kutsuda ja nende tähelepanu elementaarsetele asjadele juhtida."


***

Hea, kui on inimesi, kes su lapse heaks kõigeks valmis on.

14 märts 2018

Ma jätkan oma tavapärast kurtmist

Ükskõik, kui palju ei tahaks ma endale ja teistele tõestada, kui iseseisev ja tugev naine ma olen, saan ma ikka jube vihaseks, kui ma seda iseseisvust ka praktikas rakendama pean. Sten on nimelt teist kolmandat nädalat haige ja ma tunnen nüüd, et ma ei jaksa enam kõikide olmeasjadega tegeleda. Lisaks sellele ei salli ma üldse haigeid inimesi. Üldse! Ma tean, et see kõlab kohutavalt, sest haigete pereliikmete eest hoolitsemine on ju üllas ja altruistlik tegu ja üleüldse peab haigeid inimesi poputama ... aga ma ei suuda. Ma ei suuda kuulata haigustest, ma ei suuda lohutada ja pead paitada ega midagi muud halastajaõelikku teha. Ma muutun hoopis vihaseks, sest kammoon, minu elu on ju nüüd raskem! Saa terveks ja hakka tööle, eks! Õnneks avastasin, et mul on mõttekaaslasi, kui oma raskest elust naabrinaisele kurtsin. Ka tema leidis, et haigete inimeste ja eriti laste eest hoolitsemine on hirmus tüütu. Seda viimast kuuldes hingasin ma veel eriti kergendatult, sest haiged lapsed, eksole. Nende kohta ei tohi midagi negatiivset öelda. Aga on ju tüütu, kui keegi sulle öösel iga viie minuti tagant kõrva köhib või vingub või nutab või nuusata tahab või tahab just seda süüa, mida kodus pole. Oeh. 

Selle kõige pärast pidin ma pühapäevase Ernsti sünnipäeva ära jätma. Kuidas ma ikka siin katku ajal pidutsen pidu ette valmistan? 

Igatahes on see kõik nii väsitav, et ma tahaks ka, et keegi mind poputaks.

***

EDIT: ma ei viitsi selle jaoks eraldi postitust teha. aga iga kord, kui ma mingitele sakslastele esimest korda kirjutan (ja seda tuleb mu töö iseloomu tõttu tihti ette), arvavad nad, et ma olen mees. Ilma küsimata või guugeldamata ega midagi. Mees. Warum nicht.

13 märts 2018

Vestlused Ernstiga

Ernst saab kohe kolmeaastaseks ja see on teadupoolest iga, mil loogika ning põhjus-tagajärg seosed on tavapärasest huvitavamad. Seetõttu panin eile kirja mõned Ernsti ütelused.



Teen pliidi alla tuld ja taon briketti. Ernst kommenteerib kõrval: "Pane ahjuuks kinni, muidu tulevad lapsed välja!"

***

Toksin endiselt briketti. Ernst tuleb jooksuga: "Pane ruttu uks kinni, muidu kukub brikett välja ja kõik läheb põlema ja me ei saagi mere äärde minna." Mõtleb veidi. "Vanaema ei saa mere äärde minna," täpsustab ta siis.

***

Räägime tööst.
Ernst: "Sina ei pea tööle minema. Ernst ja Gregor lähevad ise tööle ja teenivad seal raha."
Mina: "Mis te rahaga teete?"
Ernst: "Viime Dianale!"
Mina: "Mis Diana sellega teeb?"
Ernst: "Mängib poodi!"

***

Läksin nädalavahetuseks ära ning Ernst kasutab kohe juhust: "Mashat ja karu peab ka vaatama. Emme ei luba seda vaadata. Emme on kuri. Kurjad emmed viiakse ära."

***

Sätime magama. Ernst küsib etteheitvalt: "Kas sa juukseid pesid? Mine pese uuesti, muidu viin su õue ja toon sulle pitsat!"

***

Ernst räägib hommikuplaanidest: "Siis ärkame üles ja teeme issile kalli. Kui inimestele kalli teha, siis on nad rõõmsad." Mõtleb natuke. "Ärme tee rohkem inimestele kalli!"


10 märts 2018

Järelkajad

Oleks ma teadnud, et mu väike poolhuumoriga peetud vestlus hea sõbraga blogimaailmas sellise vurrina keerlema läheb ... poleks ma midagi teisiti teinud. See teema on nüüd nii laiali hargnenud ja läbi mälutud, et ma otsustan ise sellele siin joone alla tõmmata. Niikuinii tõestas kogu furoor mulle seda, mida oligi tarvis tõestada.

Aga ma lugesin ilusat sõna. Privileegipimedus. See on seesama "sööge siis kooki", eks? Igatahes olen ma seda suhtumist hästi palju näinud just lapsekasvatamismaailmas, kus paistab valitsevat suhtumine "kui sa seda tuhandeeurist käru ei osta ja ise iga päev juurikaid ei auruta, oled paha ja kuritahtlik inimene ega peaks üldse lapsi saama". Unustades selle, et vb kõigil pole tuhandelisi luftitada või võimalust (aega) ökoloogilisi juurvilju hankida. Või kui säästunippide jagamisel antakse siiralt soovitusi, et tooge ikka oma söögipoolis maalt või kasvatage ise. Ma isegi ei kommenteeri. Ja loomulikult ei piirneks ma mingite igavate kodu- ja lasteteemadega - privileegipimedust kohtab paraku igas valdkonnas. Siin pole muidugi midagi imestada, sest inimene näebki asju oma mätta otsast ja kui see mätas terve elu kuiv ja ilusa vaatega on olnud, siis ongi raske uskuda, et teised mättad võib-olla soises pinnases kasvanud on.

***

Igatahes kurtsin siis oma sõbrale, et tunnen ennast Marie Antoinette'ina, kuigi ma ju pole! Tema lohutas, et jajaa, ei ole muidugi. Siia hakkasime hoopis arutama, misasi see on, mida nimetatakse eduks. Kusagil nimelt süüdistati kedagi, et tal on aega, sest ta on edukas ega tohiks üldse suud lahti teha. Mina kui filoloog/filosoof ei saa ju seda ometi nii jätta - vaja kohe defineerida, mis edu on! 


Ja mu sõber küsis: "Kas Bill Gates on edukas? Aga kas sina kui töötav ja last kasvatav naine oled?" 

Ja mina vastasin: "Muidugi olen ma edukas, aga samas võib-olla mõni inimene minu olukorras arvaks, et ta pole. Mul pole ju nt kinnisvara või juhtivat tööd!"

Ja mu sõber vastas: "Kui sa arvad, et sa oled edukas, siis seda sa ka oled."


Nii lihtne see maailma loomine ongi.


02 märts 2018

Märts

Sellel, miks ma (enda arvates) pikalt ei kirjutanud, on üsna proosaline põhjus: tali tuli tuisand teega ja Ernst jäi elus esimest korda haigeks. Ma pean nüüd kahjuks laskuma "Minu laps küll ... " mädaorgu, aga tõesti, ta on olnud uskumatult vastupidav külmetushaigustele ja ma olin sellega mõnusalt ära harjunud. Aga nüüd! Mida mu valus süda tundma peab, kui ma vaatan pisikest inimest, kes piinleb? Kuidas lapsevanemad, kelle lapsed kogu aeg haiged on, oma südamevaluga hakkama saavad? Kuidas üldse inimesed hakkama saavad? Mul on üks lähedane inimene, kelle pea kohal ripub kirves ja ma mõtlen ta elule ja saatusele iga päev ja tunnen jõuetut viha, sest ma ei saa mitte kuidagi teda aidata. Ja mida tunneb ta ise, tema kõige lähedasemad? Ma ei taha mõeldagi.

Miks keegi ei hoiatanud, et armastus nii palju haiget teeb?

***

Muus osas pean ma andma eestlastele kohase vastuse: kiire on. Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals! Isegi mu sõbranna, kes on kodune ja kellel idee järgi peaks justkui aega olema, vastab alati, et jube kiire on. See on vist mingi eestluse alustala, mul on tunne. Aga ega minagi kehvem olla saa, sest tööd on tavapärasel hulgal ehk palju ning muul ajal tegelen koduse logistikaga ehk tellin briketti, avastan, et ei saa briketti tellida, vihastan, tellin mujalt briketti, avastan, et briketihinnad on laes, vihastan uuesti ... ring kordub veel paar korda. Rõõmus uudis ka: täna tuleb brikett! Praeguste ilmadega on nii mõnus pliidi alla tuli teha ja siis soojuses mõnuleda. Nii-nii hea.

***

Kiirustamise ja rabelemisega seoses meenus mulle paari päeva tagune vestlus minu ja Ernsti vahel. Üritan siis hommikul tööle minna, kui Ernst tuleb mu juurde.

"Ära mine tööle, tahand sind koju!"
"Ma pean minema, kes siis raha teenib?"

"Mine siis tööle! Aga ära rabele tööl, teeni hoopis raha! Mine nüüd!"

Ja mind lükati uksest välja.


Oleks see elu vaid nii lihtne, et saaks ilma rabelemiseta raha teenida. St saabki, aga millegipärast on see vist eestlastele sissekodeeritud, et hästi palju peab rabelema, igaks juhuks veel paar lisatöökohta pidada, trennis käia, muude harrastustega tegelda ... oeh. Selles suhtes pole ma vist eriti patriootlik, sest tööl ma küll rabelen, aga vabal ajal vedelen ja loen hästi palju raamatuid, mis klassifitseerub vist ka vedelemise alla. Ei mingit trenni. Ei mingit lisatööd. 

Lõppu pilt Keldrimäe kõige nunnumatest asukatest Vabariigi aastapäeval: