16 mai 2018

Elu läheb edasi

Avastasin ühel kaunil reede õhtul, et meie järjekordsel hoiukassil on silm kinni mädanenud. Et mul kassihaigustega üldse kogemust pole, sattusin loomulikult paanikasse, guugeldasin (VÄGA halb idee) ja sain teada, et tal on vähemalt katk, kui mitte midagi hullemat. Õnneks jätkus mul oidu loomaarstile ka helistada ja järgmiseks päevaks aeg kinni panna – oma kahtlustele on ju vaja kinnitust saada. Loomaarst teatas aga rahulikult, et kiisul on klamüüdia ja ilmselt oli see tal juba enne meie juurde jõudmist, aga kuna natuke aega tagasi sai tal kaks hammast välja tõmmatud, on tal immuunsüsteem nõrk ja haigus lõi välja. Mein Gott! Klamüüdia! Silmas! Ma olin ikka arvanud, et see on suguhaigus, mitte mingi silmahaigus. Igatahes, nüüd pean talle 2x päevas silma mingit salvi panema ja minu suureks üllatuseks pole kassil selle vastu midagi. Mina oleks ammu juba põgenenud, kui keegi mulle midagi silma üritaks toppida, aga tema istub rahulikult süles ja laseb kõike teha. Müstika!

Ma vist polegi meie uut hoiukassi tutvustanud? Tema on Ludvig:


Ja ta on meil juba neljas hoiukass, eelmised on juba uued kodud leidnud.


***

Mind on ennast ka mingid vanainimesehädad vaevama hakanud. Jalad on kuidagi ... imelikud. Turses, tahaksin öelda, aga tegelikult on vist lihtsalt mingi närvivalu. Guugeldasin (!) ja sain teada, et ilmselt on mingi närv nimmeluude vahele jäänud vms, aga ma edasi ei suutnud lugeda, sest kui mul midagi iiveldust tekitab, siis on see liigeste ja närvide kirjeldus. Fuhh! Verd võin vaadata, palju kulub, aga mingid liigesed ... ei. A jube ebamugav on istuda, kui jalad valutavad. Kõndida on okei, aga just istuda ei saa. Võimalik, et mu keha tahabki mulle öelda, et ärgu ma logelegu, vaid hakaku jooksma, aga mu töö pole just väga liikuv. Keeruline on see elu.


***

Viimase aja päikeselised ilmad on nii mõnusad! Ma ise kipun küll palavusse kõngema, sest olen ju siiski aneemik, aga Ernst fännab sajaga seda, et saab päev läbi õues olla. Isegi rannas käisime juba – ma ei mäletagi, millal enne emadepäeval rannas päevitada sai. Veits tolmune on muidugi, aga ehk tuleb varsti vihma ka. Ma väga loodan. Ja loodan ka seda, et väga pikalt väga palav enam ei ole – ma ei jõua enam pearinglusega võidelda.


***

Varsti algab jalka MM ja see on toonud jutuaineks suve tähtsaima teema: kes võidab? Ma ise fännan Saksamaad, aga kahjuks pole nad sel aastal eriti tugevad ja pealegi on Neuer ka vigastatud. Mu jalkafännist sõber ütles, et tiitli saab Prantsusmaa või Portugal, sest neil on sel aastal tugevad meeskonnad ... no ma ei tea. Mulle ei meeldi eriti kumbki. Mu vend pooldab Inglismaad, aga ka nemad ei meeldi mulle. Ühesõnaga, ma jään pöialt hoidma sakslastele, aga ootan veel põnevusega debütantide (Islandi ja Panama) mänge. Millalgi teen endale valmis ka eraldi tabelid alagrupimängude ja play-off'ide jaoks. Ma olen juba nii põnevil! Need kuumad ilmad on kogu mu ajataju ära rikkunud, sest mul on tunne, et ongi juba suvi ja jalka ... ning siis vaatan kalendrisse, et kurat, kuu aega veel oodata. No kuidas nii saab?



14 mai 2018

Eurovisioonist

Laupäev oli emotsionaalselt väga raske, sest ma käisin Tartus leinavate inimestega suhtlemas, ja seetõttu tundus õhtune Eurovisioonikonkurss igati vajalik – mis saaks viia mõtted rasketelt teemadelt paremini eemale kui üks suur hunnik väga halbu laule? Mina küll ei tea. Väga halbu laule ma õnneks ka sain, aga sekka siiski ka paar üllatust. Nüüd kõigest järgemööda.

Mu suur, SUUR lemmik oli Ungari. See oli laul, mis meenutas kohe laulu ka, mitte mingi tilulilu. Kui ma viitsin, siis otsin selle bändi teised laulud ka üles ja kuulan veel. Reikop ei saanud üle, et eurol sellist metalit lastakse, aga mina olin küll rahul. Rohkem oleks võinud olla! Teisel kohal oli Austria laul, sest mulle tohutult meeldis laulja hääl – mõnusalt sametine, madal ... mmm. Laul jäi ka kummitama. Rohkem ... vist ei olnudki. Las ma mõtlen. 

Ei olnud jah, nii et tuleb liikuda skaala teise otsa, kus pesitsevad halvad laulud. Esiteks: Tšehhi. See laul, esitaja, show, ühesõnaga kogu kompott oli nii perversne selle sõna kõige halvemas tähenduses, et mul pole lihtsalt sõnu. Kes selle lavale lasi? Samas ma just lugesin, et Tšehhis on EL-i maadest kõige rohkem orjandust, nii et ... Leedu. Nii ilast ja siirupist laulu pole ammu kuulnud. Sain selle 3 minuti jooksul suhkruhaiguse. Midagi pole teha, mingid lääged armastuslaulud pole ÜLDSE minu teema. Mittemeeldivaid oli veel, aga need kaks olid siis kõige  ... tipus? Võidulaul ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone, küll aga diskussiooni ühe sõbraga, kes imestas, miks Eesti sellele ühtegi punkti ei andnud. Ma siis seletasin talle, et siin pole midagi imestada, sest Eestis on hämmastavalt palju naisi, kes tunnevad uhkust selle üle, et saavad kellegi mängukannid olla ja kui keegi laulab neile, et ära ole mingi mänguasi, siis nad solvuvad. No ja siis see ka loomulikult, et eestlased vihkavad koledaid ja pakse inimesi. Ma ei taha kedagi arvustada (valetan, tegelikult tahan küll), aga kas Eesti enda võistluslaul(ja) seda just ei kinnita? Esiteks seda mängukanniteemat ja teiseks kirjutati igal pool, kui ilus ja esinduslik ja modellimõõtu Elina ikka on. Mida ta ka on, ei saa salata. Minu jaoks oli aga Iisraeli laul lihtsalt hästi igav ja tüütu, ma ootan lauludest rohkem rohmakust ja pealegi meeldivad mulle meeslauljad rohkem. 

Hääletuse ajal arutasin aga sõbraga selle üle, millist laulu ma ise eurokal esitada tahaks, kui Eurovisioon Austraalias toimuks – siis oleks vähemalt motti kandideerida. Lõpuks mõtlesin, välja, et see võiks visuaalselt stiililt olla midagi Die Antwoordi sarnast ja muusikastiililt punk. Või elektrooniline rock.

10 mai 2018

Emadepäeva eel

Kunagi ma mõtlesin, et kui ma tütre saan (sest noh, kõik tiinekad ju unistavad tütardest, mitte poegadest), siis tahan talle kindlasti tohutult hea eeskuju olla, et ta tulevikus minu moodi tahaks olla. Mis selle ettekujutuse hulka siis kuulus? Kindlasti see, et ma käin tööl – minu jaoks oli isegi siis (olin mingi 12-13) hästi oluline, et mu kujuteldavast tütrest kasvaks iseseisev naine.

12 aastat hiljem sain ma poja. Esimene mõte, muide, kui ma lapse soost teada sain, oli: jumal tänatud, et mitte tüdruk! Ma isegi ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et ma olen alati meestega paremini hakkama saanud, võib-olla sellepärast, et igasugused sitsid-satsid-kleidi-patsid on minu jaoks tülgastavad. Ei tea. Igatahes arvasin ma alguses, et nüüd tuleb see eeskuju vist tsipa ümber mängida, sest noh, mis eeskuju siis üks EMA ikka oma pojale on – ikka isa ju. Aga ei. Ja kuna mulle on alati igasuguste asjade kokkuostmise asemel meeldinud eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel mõtisklemine, siis mõtlesin ma mingil hetkel välja et. Mul on harukordne võimalus kasvatada üks korralik mees, kes näeb, et üks korralik naine (mina) käib tööl, soovi korral sõpradega väljas, soovi korral üksi kinos. See mees õpib juba varajases nooruses, et naine ei istu kodus ega tegele koristamise-söögitegemisega, vaid on iseseisvalt mõtlev ja tegutsev indiviid. See mees näeb, et perekonnas pole rolle, vaid kõik teevad kõike ja kui keegi siiski ei viitsi midagi teha ...  siis ei tee. Et naine pole vaid üks ringi sahmiv ja asju korraldav elukas, vaid inimene, kes tohib olla väsinud, tohib minna vara magama, tohib käskida teistel vait olla, kui jalkat vaadata tahab. 

Ma haarasin kohe sellest võimalusest kinni ja pole siiani lahti lasknud. Võib ju mõelda, et vaene poiss, kes sünnib feministi perekonda, aga mina näen seda ka Ernsti vaatepunktist äärmiselt positiivse võimalusena: mõelda vaid, ta saab kasvada peres, kus ema ei sunnigi teda tegelema "poiste asjadega"! Ta näeb kogu aeg kõrvalt, et mees ja naine on võrdsed. Minu meelest on see ideaalne keskkond kasvamiseks. Ja need stereotüübid ... Ernst teatas eile, et ta lemmikvärv on roosa. Ma ei minestanud ega viinud teda psühholoogi juurde, vaid võtsin teadmiseks. Ahah. No las ta siis olla.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, ma ei teagi. Ilmselt sinna, et tegelikult pole üldse ju vahet, mis soost last kasvatada, sest üldised elutarkused, mida edasi anda, on ju ikka samad: ei tohi teistele haiget teha, tuleb austada teiste privaatset ruumi, peab olema viisakas, kassi ei tohi kiusata, teistele kutsumata külla ei minda ... Kas ma õpetaks tüdrukule midagi teistmoodi? Ma ei usu. Võib-olla siis, kui ta tahaks nt jalkatrenni minna, aga keegi soiuks, et see pole tüdrukulik, siis ma ütleks talle, et saatku see inimene kukele ja mingu ikka. Tegelt õpetan ma suht sama Ernstile ka. Aa, veel üks oluline asi tuli meelde, mida ma Ernstile õpetan ja mida ma tegelikult kõikidele õpetada tahaksin: kui ei meeldi, tule ära. See ei kehti nüüd loomulikult nt kooliskäimise kohta (kuigi kui ka mingi konkreetne kool ei meeldiks, siis ei käsiks ma seal edasi olla), aga just nt suhtlussituatsioonide kohta. Kui keegi teeb lapsele liiga, sõimab, kiusab või teeb üldse midagi sellist, mis talle ei meeldi (ka kallistamine, süllevõtmine), siis ei ole kohustust tal selles olukorras olla ka viisakuse pärast olla. Tulgu ära. Ka siis, kui seotud on täiskasvanud. Ma ei taha innustada kedagi kannatama.

**

Ma tahtsin tegelikult kirjutada ka sellest, millisena ma emadust näen ja kuidas see nägemus on viinud mu arusaamale, et ma kunagi üle ühe lapse ei taha ... aga praegu ei jõua. 

07 mai 2018

Once upon a time in Vaticano ehk mälestusi ühest reisist

Kell on 6-7 hommikul, hilissuvine Rooma hakkab ärkama. Seisame keset Vatikani ja vaatame niisama ringi, kes mõtleb hommikusöögist, kes magamisest. Mina tuletan meelde ladinakeelseid väljendeid, sest kus siis veel neid kasutada kui mitte Vatikanis. Äkki tuleb Igori näole salakaval muie. "Anna korraks telefoni," ütleb ta. "Ma tahan emale helistada."

Annan. Igor valib numbri ja jääb ootama. Vahelepõikena mainin, et kell on endiselt u 6, st mitte selline aeg, mida tavaliselt vestlusteks kasutatakse. "Kuule tead," räägib Igor innukalt telefoni, kui teisel pool kõne vastu võetakse. "Ma käisin just paavsti juures ja ta ütles mulle "Matrum Matre" ja "Corpus Mundi"!" Mina naeran kõrval, kõht kõveras. "Jajaa, oleme siin Vatikanis just ja sain paavstiga kokku! Olgu, räägime hiljem."

Kui mu naeruhoog on möödunud – Igor ei hakka kunagi idiootsusi rääkides naerma – suundume postkaardiputka juurde, et koju mõned ilusad pildid saata. Mina valin ilusa kaardi ja kirjutan selle peale seda, mida ikka kirjutatakse: oleme Roomas, siin on nii soe ja ilus, täna teeme veel sedasedaseda, blabla. Igor aga klišeedesse ei lasku ja nii ehib tema kaarti selline tekst: "Lugupeetud XXX XXX! teie poeg käis täna minu juures. Saadan Teile palju tervisi! Austusega, Teie paavst". 


*paar tundi hiljem*

Vedeleme Rooma äärelinna hotellis, just on poest toodud hunnik juustu, virsikuid, haisvat vorsti ja muud head-paremat. Helistab Epp. "Mis te hommikul Vatikanis tegite?" pärib ta ettevaatlikult. Räägin talle meie naljakatest juhtumistest. "Noh, asi on nüüd selles, et pool Tartut arvab, et Igor kohtus tegelikult paavstiga. A. jäi nimelt seda lugu uskuma."

***

Juttu jääb ilmestama pilt samalt reisilt, aga mitte Roomas, vaid hoopis Veneetsias tehtud.



02 mai 2018

Need hetked

Sa tulid mulle külla ja ulatasid "Pulp Fictioni" plaadi. "Näed, leidsin poest sinu pildiga plaadi," ütlesid sa. Millegipärast arvasid, et näen välja nagu Uma Thurman, kuigi ise ma selles nii veendunud ei olnud.

**

Või meie ühine reis Itaaliasse. Sa tahtsid, et ma teeksin pilti, kuidas sa Roomas autost välja astud. "Esimese eestlase esimesed sammud Roomas!" Et mina pildi tegemiseks juba oma esimesed sammud Rooma pinnal teinud olin, ei olnud oluline. Või kui me Pisast Rooma poole sõitma hakkasime, ütlesid meie autojuhile: "GPSi võid nüüd välja lülitada, sest kõik teed viivad ju Rooma!"

**

Ühel päeval istusin tööl ja tegin ilmselt midagi üsna tüütut. Telefon heliseb. "Kuule, äkki teeks sellise fotolavastuse, et sa paned kollase kleidi selga ja mina ülikonna ja siis oleme nagu see lala-landi film?" küsisid sa. 

**

Meil olid ühised söögi- ja joogieelistused. Näiteks haisvad juustud ja vorstid, teravad maitseained, džinntoonikud, väga kange kohv. Nii oligi, et kui me koos poodi jaanipäevakraami ostma läksime, siis tulime tagasi täidetud oliivide ja päikesekuivatatud tomatitega, mitte grill-liha või salatiga.

**

Ja need ühised baariskäigud. Sa ei joonud ennast kunagi ebameeldivaks, vaid jäid alati džentelmeniks. Meie ühine lemmikbaar oli Konteiner, sest seal saime tunda ennast vabalt ja sel polnud ka tolbajoobe. Sa ei sallinud, kui purjus inimesed ligi vajusid ja "ou, kuule, ma võtsin viina" soigusid. Sa olid üldse väga valiv selle suhtes, kellega suhelda. Millegipärast olin mina üks valitutest.

**

Kuigi meie teadmiste erinevust võiks mõõta entsüklopeediates, ei tundnud ma ennast kordagi sinuga suheldes lolli blondiinina. Kordagi ei teinud sa ennast tähtsaks, et sa palju käinud-näinud olid. Vastupidi, sinuga suheldes oli tunne, nagu oleks me ühel tasandil. Vahel, kui mingeid naljakaid lugusid oma reisidest rääkides, meenus mulle, et ootoot, ma peaks vist veidi aupaklikum olema, aga see tunne hajus kohe, kui nt Depeche Mode'ist rääkima hakkasime.

**

Kui sa haigeks jäid ning Tallinnas arsti juures käima hakkasid, käisid sa väga tihti mul külas. Ja me rääkisime väga palju muusikast, filmidest, Tarantinost, aga ka eksistentsiaalsetel teemadel. Et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Isegi siis, kui su enesetunne polnud just kiita, rääkisid sa vaimustusega, kui kellelegi mõne vembu visata said.

**

Viimasel laupäeval käisin sul külas ja su viimased sõnad mulle olid: "Oot, ega sa veel ära lähe? Sa tuled ju veel tagasi, eks?" Ja ma lubasin, et tulen. Ja tulin. Kahjuks sa enam ei näinud, et tulin.

**

Aitäh, et seitse aastat tagasi meie perekonda tulid ja et olid mu parim sõber!

01 mai 2018

Kurb teadaanne

Lahkus minu kallis sõber ja perekonnaliige.

Täpsemalt saab lugeda siit.

26 aprill 2018

Ei oska pealkirjastada

Mul on tohutult hea meel, et ma juba 12 aastat blogi olen pidanud, sest ... kui ma siin nostalgitsesin ja Mike'i meenutasin, hakkasin ma otsima blogist selleteemalisi postitusi (ma mäletan, et ikka kirjutasin temast) ja kuigi ma neid ei leidnud, sattusin ma lugema hoopis täpselt kümme aastat vanu lugusid. Aasta oli siis 2008 ja käes on koolilõpp. Hästi vahva on lugeda, kui rõõmus ma olin, et Tartusse kolida saan, et kõik teed lahti on jne. Kopeerin ühe lõigu:

Mu Tartuvaimustus on kindlasti paljudele närvidele käinud, aga ega minagi siis terveks eluks sinna kavatse jääda. Vahest lähen üldse Eestist kusagile, vahest kolin mujale Eestis, kes teab? Planeeritud elu on igav ja üksluine, minu unistus on teha, mida tõeliselt tahan.

Praegu võin öelda, et UT on üks suuremaid pettumisi mu elus. Pikemalt ma sel teemal peatuda ei taha, sest võimalik, et asi oli lihtsalt kehvade asjade kokkulangevuses. Kes teab. Aga kui ma seda lõiku lugesin, meenus mulle kohe, et olin just ühele tuttavale rääkinud, et minu ja tema ehk humanitaari ja reaali erinevus seisneb selles, kuidas oma elu planeeritakse. Tema nimelt teadis kümme aastat tagasi täpselt, mis rada mööda ta kõnnib ja kuhu jõuab. Praeguseks ongi ta elu selline, nagu ta eeldas teadis, mina aga ei teadnud toona, kes must saab, ega tea ka praegu. St eks mingid ideed ja ettekujutused keerlesid minugi peas, aga põhiliselt oli mu suunanäitajaks siiski lause "eks vaatab, kuidas saab ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab". Isegi see, et saksa filli õppima läksin, juhtus justkui kogemata. Eks ma olen praeguseni selline "kust tuul, seal meel", aga ega ma kurda. Natuke siiski mõtlen, et äkki oleks lihtsam, kui oleks mingi kindel suund ees?


Kui ma kunagi aega saan, siis loen veel järgmiste aastate lugusid ka ja proovin natuke detailsemalt praegusest elust ka kirjutada. Muidu vb vaatan kümne aasta pärast tagasi ja näen ainult halamist ja targutamist, aga seiklusi ja ägedaid juhtumisi polegi. Mul on siiani natuke kahju, et ma oma reise nii põgusalt kajastanud olen, sest enam ei mäleta ma neist suurt midagi. Või siis pikantseid lugusid 2013 aasta kevadest ... kuigi neid vist rääkida ei saa, sest need hõlmavad ka teisi inimesi ja kes Tartus elab ja vähemalt korra Uugis käinud on, tunneb need inimesed KOHE ära. Kahju, sest paraku kipub mälu hägustuma. 

24 aprill 2018

Kes tohib arsti juurde viia?

Rents kirjutas kunagi, et EL-is pole mingit seadust, mis keelaks suvakal lapsega arsti juurde minna ja teda nt ümber lõigata lasta, ning nagu ikka, hakkasin ma mõtlema, et ...


... mitte kunagi pole keegi mult Ernstile arstiaega pannes küsinud, kes ma selline üldse olen, et siin last arstile vedada tahan. Ma pean lihtsalt ütlema Ernsti isikukoodi, aga olgem ausad, kui keegi ikka väga tahaks, saaks ta ka selle info kusagilt kätte, ma ei hoia ta vaktsineerimispass šeifis. Ja kui ma olen kohale läinud, siis pole ka siis mitte keegi huvitunud, kes ma sellele titele olen ja miks ma talle nt vaktsiine teha lasen. 

Olgu, Eestis pole ilmselt tihedad sellised juhtumid, kus lapse arstileviimisega või mingite protseduuride tehalaskmisega midagi hullu juhtuks, sest väga palju usukonflikte siin pole. Vist? Ma ei tea, kas Eestis teevad arstid lastele nt ümberlõikamisi? Samas aga vaktsiinitülid on nt igapäevased ja vabalt võib mõni vaktsineerimisvastaste lähedane nende lapse nt ise arstile viia, vaktsiinid teha lasta ja keegi ei köhi. Või? Mult küll võeti pärast Ernsti sündi allkiri, et olen vaktsineerimisega nõus (kuigi siis oleksin ma ilmselt olnud valmis ka oma elundite müümise paberile alla kirjutama), aga kui ma poleks andnud, saaksin ma seda otsust ikkagi lastearsti juures muuta, või mis?


22 aprill 2018

17

Lugesin seda teksti ja ...

Kui ma olin 17, oli mul sõber Mike. Me käisime paar korda kohtamas, paar korda pidutsesime niisama, paar korda rääkisime niisama teineteisele oma murtud südametest. Ma tean, mida mina temas leidsin, sest ta oli ilus, tark, välismaalane (see oli toona hästi oluline) ja ägedalt vana (mingi 28 vist) ning oli ju lahe koolis uhkustada, et "aajaa, ma saan täna Mike'iga kokku. A kes ta on? Ah on üks itimees" ... aga mida tema minus nägi? Ma siiani ei saa aru, sest ma polnud mingi Miss Estonia ja mis kõige eemalepeletavam: ma polnud ka eriti litsakas. Meie "suhe" oli äärmiselt platooniline ja sisaldas pigem teineteisele testide tegemist, aga ometigi võis see kõrvalevaatajale jätta mulje, et oh issand, taas üks Eesti tibi + nilliv välismaalane. Aasta oli siis nimelt 2007 ja see oli aeg, mil Eestisse tulvavate eri maailmajagudest päris poissmeeste (ja kindlasti ka abielumeeste) hulk oli päris muljetavaldav. Vanalinn oli täis vilavate silmadega välismaalasi ja õhetavate põskedega Eesti tibisid, kes kehvas inglise keeles oma unistustest rääkisid ja amelesid. Võib-olla on praegu ka nii, ma ei tea, ma pole enam selles eas, et ma stag party'liste pilku köidaks ... Igatahes. Ma tean, mis mulje ma jätsin: odava, rumala Eesti blondiini mulje. Ma ei ole selle üle kindlasti uhke, aga kuna ma enam midagi muuta ei saa, siis mis seal ikka.

Selliseid hetki oli mul kindlasti veel, aga Mike oli kõige meeldejäävam, sest temaga olime me päris head sõbrad ja ei vestelnud tavalistel "what to you do for a living and what are your hobbies"-teemadel, vaid hoopis psühholoogiast. Ja mingitel arusaamatutel põhjustel arvas ta, et üks 17-aastane piff on just see õige, kellele oma kehvasti läinud armuseiklustest rääkida ja - kuulake nüüd - nõu küsida. Minult. Ma muidugi arvasin toona, et ma olen armuasjade ekspert ja tean kõike, nii et eks ma midagi Hästi Arukat talle ka soovitasin, aga praegu mõtlen küll, et oh god, why. 


Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, kui hea, et ma enam 17-aastane pole. Toonane kõiketeadmine + meeletu ebakindlus on kombinatsioon, mida ma tagasi ei igatse. 

17 aprill 2018

Vahelepõikeks

Ma igaks juhuks mainin kohe ära, et ega minu poolt nüüd päris pikka aega mingit asjalikku või rõõmsat juttu tulema hakka, sest see teema, millest ma eelmises postituses rääkisin, arenes palju hullemaks ja seetõttu pole mu hing ja süda valmis millegi muu peale ... mõtlema. Isegi uudiseid loen ma läbi udu ja mõtlen samal ajal, kas tõesti inimesi huvitavad sellised asjad? Ja need soojad, ilusad ilmad, mis kõik inimesed õue viisid, jätsid mind ükskõikseks.

Aga päike tõuseb ja loojub iga päev uuesti ja kui peres on veel väike laps, siis ei ole aega ega võimalust nurka pugeda ja halada. Ma just eile vaatasin aknast välja, kus mu pärdik naabrilastega mängis ja kuidas naabrinaine teda rattaga sõitma üritas õpetada ning mõtlesin, et vähemalt elukoha mõttes on mul tohutult vedanud. Mitte loomulikult ühiskonna arvates, sest norm näeb ju ette, et enne lapsi saada ei tohi, kui on enda korter, vähemalt 100 ruutu suur, lapsel oma tuba jne jne, aga mul seda kõike loomulikult pole. On üürikorter, hääästi pisike ja armas, kahetoaline, puuküttega ja Ernst võib oma toast ainult unistada. Aga meil on maailma parimad naabrid, nendesamade naabritega ühine aed, ühised grillpeod ja kevadkoristamised (millest mina ofc osa ei võta). Ja needsamad naabrid ostsid just väiksematele lastele mängimiseks majakese. Mu naabrid on ka ainsad inimesed peale mu ema, õdede ja venna, kelle juurde ma oma lapse südamerahuga hoida jätta julgen. Ja siis ma istusingi eile kodus, vaatasin aknast õues hullavaid lapsi ja mõtlesin, et miskit ilusat on siiski ka veel maailmas alles.


06 aprill 2018

(Meele)heitlikud ajad

... ja meeleheitlikud teod.

Ma ei hakka täpsustama, kes ja mis ja miks, aga mul oleks hädasti vaja leida massööri, kiropraktikut või kedagi, kes suudaks selgroo paika tõmmata ... ja tuleks seda tegema patsiendi koju. Enamik ei tule (katsetatud), aga kui inimene ei saa liikuda ab-so-luut-selt ega saa kodust välja, siis on igasugustest massaažitubadest-särkidest-värkidest vähe abi. 

Ühesõnaga, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oleks suur ja tugev ning teaks midagi selgroogude paikatõmbamisest, siis võib mulle kohe teada anda. Ma oleks väga tänulik ja see tänulikkus ei väljenduks ainult sõnades.

***

Muud mu elus praegu polegi. Üks mu kallis sugulane on väga raskes seisus ja tahaks teda nii-nii väga aidata, aga kuidagi ei saa. Need on need hetked, kus kõik muu tundub nii tähtsusetu rabelemine ja mil saan aru, et kui tõelised hädad on käes, siis pole vahet, kas sul on mitme kuu jagu sääste pangakontol, ainult tervislikud söögid külmkapis ja mitmekorruseline maja pea kohal. Mitte miski ei loe. Ja miski ei aita. Ja karma ka ei aita.

28 märts 2018

Lõpp halale

Lugesin oma eelmise postituse läbi ja naersin natuke omaette, sest ikka ja alati suudan ma mingite asjade üle, mille sihtgrupp ma absoluutselt pole, vinguda. Ja noh, neid asju, mille sihtgrupp ma oleks, on vähe. Vot Marca kirjutas täna ühest ägedast filmist ja selle sihtgrupp olen ma 100%, aga muu ... 

Mida enam ma sellele mõtlen, seda pidetum tunne mul tekib. Juba kooliajal ei tahtnud ma eriti kastidesse mahtuda ja tekitasin alati õpetajates segadust, et ootoot, sa oled ju viieline ja käid igal pool olümpiaadidel ja värki, mis mõttes sa vahetundides suitsu teed ja nädalavahetusel linna peal laaberdamas käid? Ega tänaseks palju muutunud ole (see suitsu ja laaberdamise osa küll on) – ikka jäävad kastid minu jaoks kuidagi liiga kitsaks ja asi pole üldse selles, et ma nii larger than life oleksin – vastupidi. Ma põhimõtteliselt ei teegi midagi. Näiteks meeldib mulle väga rockmuusika ja rokibaarid, aga samas jääb mul nii elustiilist kui ka riietusest vajaka. No vaadake ise, on see siis mõni õige rokinaine?


Õige vastus: ei ole. Pealegi ei kuula ma nii palju underground-muusikat ka, sest ma ei suuda üldse väga palju muusikat kuulata. Õiged rokkarid aga kuulavad, mitte ei kiunu siin, et muusika neid väsitab ja et nad ei kuule, kui muusika mängib (!).

Mis kaste veel olemas on? Noh, naiste kasti ma ka nagu eriti mahtuda ei taha, vähemalt mitte selliste ilusate ja hoolitsetud ja naiselike naiste, sest ma ei viitsi ennast meikida (väga hea juhul suudan hommikuti nina puuderdada) ning kannan ka selliseid riideid, nagu jumal juhatab. Ülalolev pilt on lihtalt üks neist päevadest aastas, mil ma kleiti kannan, aga eriti palju neid ette tulla ei taha. Naiselikud tegevused, nagu trenn, kokkamine ja meeste kallal vigisemine, miks nad nii palju joovad ja sporti vaatavad, jäävad mul ka ära. Pluss siis see, et mu hormoonitase on mehelik. Lisaks ei kuulu ma veel korralike mälumängurite, spordihullude, blogijate ega raamatuhaide hulka, kuigi ma varbaga neis kastides vett katsumas käin. AGA. Ega ma kurda! Elu oleks kahtlemata lihtsam, kui saaks ennast kenasti kasti mahutada ja öelda endale iga kastist-välja-idee kohta, et "korralikud  /lisa ise nimisõna/  nii ei tee", aga kas selline elu ka elamist väärt oleks? Õige vastus: ei oleks. Muide, kastiinimesi on mu ümber rohkem, kui nad ise seda tunnistada julgeksid, sest niiiiiiii tihti loen/kuulen ma seda eelpoolkirjutet lauset, et korralikud/targad inimesed ja muud loomad nii ei tee. Enamasti käib see siis kontekstis "naised nii ei tee", aga eks see jääb mulle sellepärast rohkem silma, et ma ise naine olen (kuigi see hormoontase ... jajaa, ma tean küll!). Igatahes – kuigi mulle selline kastivaba elu meeldib, siis veidi pidetu tunde tekitab see ikka, sest ma ei oska ennast kuidagi identifitseerida.


Aga. Vähem hala, pikem samm. Ma võtsin endale hoopis pooliku kohustuse korraldada klassikokkutulekut (mein Gott, sel aastal saab 10 aastat lõpetamisest. Kümme! Fuck, I'm old), nii et proovin hoopis rohkem selle peale mõelda ja vähem sellele, kuidas ma siia maailma üldse ei sobitu. See viimane lause peaks nüüd näitama, kui sügavmõtteline ma olen, kõik komplimendid vastaval teemal on oodatud.

27 märts 2018

Üks tavaline "mis-ma-vahepeal-tegin" postitus

Vahepeal sai Ernst kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis pidada sünnipäeva mängutoas, aga õnneks jäi Sten haigeks ja suur pidi jäi ära. Juhtus aga see, mis ikka, kui sünnipäeva ei pea: inimesed hakkasid tilkuma ja tilkuma ning see oli vist isegi palju väsitavam, kui oleks  tavaline sünnipäev olnud.

Sünnipäevalaps ja kass

Puhkus oli mul ka, aga ma magasin selle põhimõtteliselt maha. Mitte kui midagi asjalikku ei teinud, lugesin hoopis raamatuid, vaatasin filme, olin niisama kodus ja nautisin oma mittemidagitegemist. Nüüd olen tööl tagasi ja naudin jälle töötegemist. Vaheldust peab olema! 

Tulles tagasi lugemise juurde, siis kuulge, kas siin leidub kedagi, kellele tegelikult meeldivad ka need "saa hästi ruttu rikkaks, edukaks ja õnnelikuks inimeseks ilma vaeva nägemata"? Ma üritasin hakata lugema "Rikkaks saamise õpikut", sest see pidi õpetama rahaga toimetulemist, aga ma ei suutnud lugeda kahest esimesest peatükist kaugemale. Mu nimelt tõuseb okse kurku, kui ma loen selliseid lauseid:

"Kui sa nüüd edasi loed, saad kohe teada..."
"Asjad, mida teised sulle ei räägi!"
"Sellest ma nüüd kohe hakkangi rääkima ..."
"Tahad olla õnnelik? Siis järgi neid lihtsaid näpunäiteid!"

...

Ja selle esimese ja teise peatüki jooksul kordas neid eneseabilauseid mitu korda, nii et mu silmad hakkasid verd jooksma ning ma tundsin, kuidas IQ kolinal 10 punkti kukkus. Selle tühja möla asemel oleks saanud ju midagi kasulikku kirjutada. Oeh. Nii et vastake: kas ma olen ainus, kes ei taha rikkaks ja õnnelikuks saada?


Mis ma siis veel vahepeal tegin ... kasvatasin last. Karjatasin kasse. Lugesin Gorbatšovi elulugu. Tegin suurejoonelisi plaane, kuidas ma kevadel jooksmas käima hakkan. Kogusin infot suvise MMi kohta. Mõtlesin, et peaksin MMiks endale särgi tegema. Mõtlesin, et peaksin matkale minema. Vaatasin EFTAt ja veendusin, et eelmine aasta oli parem (loomulikult, mina olin ju siis seal). Tegin suveplaane. Jne. Jne. Jne.

**

Lugege SEDA vahvat uudist ka.


22 märts 2018

Miks on vaja tugivõrgustikku

Ernstile kukkus lasteaias tahvel pähe. Mulle helistab paanikas kasvataja ja ütleb, et ei saa millestki aru, aga parem on, kui ma sinna tuleksin. Mina aga rongaemana mõtlen, et ei tea, kas ikka peaks, raudselt midagi pole häda. 


Süda aga ei anna rahu, nii et kirjutan vennale: "Viitsid minna lasteaeda ja Ernst üle vaadata?"
Madis läheb, marsib ilma ennast tutvustamata uksest sisse, vaatab, et haav pole sügav ja Ernst on korras, helistab tagasi ja kinnitab, et kõik on ordungis.


Ikka ei anna süda rahu. Helistan emale: "Kuule, äkki saad täna Ernsti lasteaiast varem ära tuua?"
Ema ütleb, et loeb saate sisse ja kohe läheb.


Kirjutan õele ja kurdan, et mis elu see on, kui last rahuliku südamega lasteada jätta ei saa ja tahvlid pähe sajavad.
Epu vastus: "... Vaata, mida Ernst sulle räägib ja kuidas tema seda kirjeldab ja läbi elab. Kui tal suht ükskõik, siis ma olen leebem, a kui Ernst sellest ikka räägib jne, siis need raisad saavad mu kirja ja just täpselt seda stiili ma silmas pidasingi, et kuidas ma julgen lapse lasteaeda jätta, kui ma ei tea, kas ma ta õhtul tervelt kätte saan.
Ja et lapse ema on erinevalt minust liiga kena ja viisakas inimene, et neid korrale kutsuda ja nende tähelepanu elementaarsetele asjadele juhtida."


***

Hea, kui on inimesi, kes su lapse heaks kõigeks valmis on.

14 märts 2018

Ma jätkan oma tavapärast kurtmist

Ükskõik, kui palju ei tahaks ma endale ja teistele tõestada, kui iseseisev ja tugev naine ma olen, saan ma ikka jube vihaseks, kui ma seda iseseisvust ka praktikas rakendama pean. Sten on nimelt teist kolmandat nädalat haige ja ma tunnen nüüd, et ma ei jaksa enam kõikide olmeasjadega tegeleda. Lisaks sellele ei salli ma üldse haigeid inimesi. Üldse! Ma tean, et see kõlab kohutavalt, sest haigete pereliikmete eest hoolitsemine on ju üllas ja altruistlik tegu ja üleüldse peab haigeid inimesi poputama ... aga ma ei suuda. Ma ei suuda kuulata haigustest, ma ei suuda lohutada ja pead paitada ega midagi muud halastajaõelikku teha. Ma muutun hoopis vihaseks, sest kammoon, minu elu on ju nüüd raskem! Saa terveks ja hakka tööle, eks! Õnneks avastasin, et mul on mõttekaaslasi, kui oma raskest elust naabrinaisele kurtsin. Ka tema leidis, et haigete inimeste ja eriti laste eest hoolitsemine on hirmus tüütu. Seda viimast kuuldes hingasin ma veel eriti kergendatult, sest haiged lapsed, eksole. Nende kohta ei tohi midagi negatiivset öelda. Aga on ju tüütu, kui keegi sulle öösel iga viie minuti tagant kõrva köhib või vingub või nutab või nuusata tahab või tahab just seda süüa, mida kodus pole. Oeh. 

Selle kõige pärast pidin ma pühapäevase Ernsti sünnipäeva ära jätma. Kuidas ma ikka siin katku ajal pidutsen pidu ette valmistan? 

Igatahes on see kõik nii väsitav, et ma tahaks ka, et keegi mind poputaks.

***

EDIT: ma ei viitsi selle jaoks eraldi postitust teha. aga iga kord, kui ma mingitele sakslastele esimest korda kirjutan (ja seda tuleb mu töö iseloomu tõttu tihti ette), arvavad nad, et ma olen mees. Ilma küsimata või guugeldamata ega midagi. Mees. Warum nicht.

13 märts 2018

Vestlused Ernstiga

Ernst saab kohe kolmeaastaseks ja see on teadupoolest iga, mil loogika ning põhjus-tagajärg seosed on tavapärasest huvitavamad. Seetõttu panin eile kirja mõned Ernsti ütelused.



Teen pliidi alla tuld ja taon briketti. Ernst kommenteerib kõrval: "Pane ahjuuks kinni, muidu tulevad lapsed välja!"

***

Toksin endiselt briketti. Ernst tuleb jooksuga: "Pane ruttu uks kinni, muidu kukub brikett välja ja kõik läheb põlema ja me ei saagi mere äärde minna." Mõtleb veidi. "Vanaema ei saa mere äärde minna," täpsustab ta siis.

***

Räägime tööst.
Ernst: "Sina ei pea tööle minema. Ernst ja Gregor lähevad ise tööle ja teenivad seal raha."
Mina: "Mis te rahaga teete?"
Ernst: "Viime Dianale!"
Mina: "Mis Diana sellega teeb?"
Ernst: "Mängib poodi!"

***

Läksin nädalavahetuseks ära ning Ernst kasutab kohe juhust: "Mashat ja karu peab ka vaatama. Emme ei luba seda vaadata. Emme on kuri. Kurjad emmed viiakse ära."

***

Sätime magama. Ernst küsib etteheitvalt: "Kas sa juukseid pesid? Mine pese uuesti, muidu viin su õue ja toon sulle pitsat!"

***

Ernst räägib hommikuplaanidest: "Siis ärkame üles ja teeme issile kalli. Kui inimestele kalli teha, siis on nad rõõmsad." Mõtleb natuke. "Ärme tee rohkem inimestele kalli!"


10 märts 2018

Järelkajad

Oleks ma teadnud, et mu väike poolhuumoriga peetud vestlus hea sõbraga blogimaailmas sellise vurrina keerlema läheb ... poleks ma midagi teisiti teinud. See teema on nüüd nii laiali hargnenud ja läbi mälutud, et ma otsustan ise sellele siin joone alla tõmmata. Niikuinii tõestas kogu furoor mulle seda, mida oligi tarvis tõestada.

Aga ma lugesin ilusat sõna. Privileegipimedus. See on seesama "sööge siis kooki", eks? Igatahes olen ma seda suhtumist hästi palju näinud just lapsekasvatamismaailmas, kus paistab valitsevat suhtumine "kui sa seda tuhandeeurist käru ei osta ja ise iga päev juurikaid ei auruta, oled paha ja kuritahtlik inimene ega peaks üldse lapsi saama". Unustades selle, et vb kõigil pole tuhandelisi luftitada või võimalust (aega) ökoloogilisi juurvilju hankida. Või kui säästunippide jagamisel antakse siiralt soovitusi, et tooge ikka oma söögipoolis maalt või kasvatage ise. Ma isegi ei kommenteeri. Ja loomulikult ei piirneks ma mingite igavate kodu- ja lasteteemadega - privileegipimedust kohtab paraku igas valdkonnas. Siin pole muidugi midagi imestada, sest inimene näebki asju oma mätta otsast ja kui see mätas terve elu kuiv ja ilusa vaatega on olnud, siis ongi raske uskuda, et teised mättad võib-olla soises pinnases kasvanud on.

***

Igatahes kurtsin siis oma sõbrale, et tunnen ennast Marie Antoinette'ina, kuigi ma ju pole! Tema lohutas, et jajaa, ei ole muidugi. Siia hakkasime hoopis arutama, misasi see on, mida nimetatakse eduks. Kusagil nimelt süüdistati kedagi, et tal on aega, sest ta on edukas ega tohiks üldse suud lahti teha. Mina kui filoloog/filosoof ei saa ju seda ometi nii jätta - vaja kohe defineerida, mis edu on! 


Ja mu sõber küsis: "Kas Bill Gates on edukas? Aga kas sina kui töötav ja last kasvatav naine oled?" 

Ja mina vastasin: "Muidugi olen ma edukas, aga samas võib-olla mõni inimene minu olukorras arvaks, et ta pole. Mul pole ju nt kinnisvara või juhtivat tööd!"

Ja mu sõber vastas: "Kui sa arvad, et sa oled edukas, siis seda sa ka oled."


Nii lihtne see maailma loomine ongi.


02 märts 2018

Märts

Sellel, miks ma (enda arvates) pikalt ei kirjutanud, on üsna proosaline põhjus: tali tuli tuisand teega ja Ernst jäi elus esimest korda haigeks. Ma pean nüüd kahjuks laskuma "Minu laps küll ... " mädaorgu, aga tõesti, ta on olnud uskumatult vastupidav külmetushaigustele ja ma olin sellega mõnusalt ära harjunud. Aga nüüd! Mida mu valus süda tundma peab, kui ma vaatan pisikest inimest, kes piinleb? Kuidas lapsevanemad, kelle lapsed kogu aeg haiged on, oma südamevaluga hakkama saavad? Kuidas üldse inimesed hakkama saavad? Mul on üks lähedane inimene, kelle pea kohal ripub kirves ja ma mõtlen ta elule ja saatusele iga päev ja tunnen jõuetut viha, sest ma ei saa mitte kuidagi teda aidata. Ja mida tunneb ta ise, tema kõige lähedasemad? Ma ei taha mõeldagi.

Miks keegi ei hoiatanud, et armastus nii palju haiget teeb?

***

Muus osas pean ma andma eestlastele kohase vastuse: kiire on. Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals! Isegi mu sõbranna, kes on kodune ja kellel idee järgi peaks justkui aega olema, vastab alati, et jube kiire on. See on vist mingi eestluse alustala, mul on tunne. Aga ega minagi kehvem olla saa, sest tööd on tavapärasel hulgal ehk palju ning muul ajal tegelen koduse logistikaga ehk tellin briketti, avastan, et ei saa briketti tellida, vihastan, tellin mujalt briketti, avastan, et briketihinnad on laes, vihastan uuesti ... ring kordub veel paar korda. Rõõmus uudis ka: täna tuleb brikett! Praeguste ilmadega on nii mõnus pliidi alla tuli teha ja siis soojuses mõnuleda. Nii-nii hea.

***

Kiirustamise ja rabelemisega seoses meenus mulle paari päeva tagune vestlus minu ja Ernsti vahel. Üritan siis hommikul tööle minna, kui Ernst tuleb mu juurde.

"Ära mine tööle, tahand sind koju!"
"Ma pean minema, kes siis raha teenib?"

"Mine siis tööle! Aga ära rabele tööl, teeni hoopis raha! Mine nüüd!"

Ja mind lükati uksest välja.


Oleks see elu vaid nii lihtne, et saaks ilma rabelemiseta raha teenida. St saabki, aga millegipärast on see vist eestlastele sissekodeeritud, et hästi palju peab rabelema, igaks juhuks veel paar lisatöökohta pidada, trennis käia, muude harrastustega tegelda ... oeh. Selles suhtes pole ma vist eriti patriootlik, sest tööl ma küll rabelen, aga vabal ajal vedelen ja loen hästi palju raamatuid, mis klassifitseerub vist ka vedelemise alla. Ei mingit trenni. Ei mingit lisatööd. 

Lõppu pilt Keldrimäe kõige nunnumatest asukatest Vabariigi aastapäeval:



22 veebruar 2018

10 euro eest patrioodiks

Käisin eile poes. Selles ei tohiks midagi erakordset olla, sest inimesed käivad ikka poes ja eriti mina, kes ma netist tellimise jaoks liiga kaootiline olen. Ühesõnaga, läksin poodi ja põmaki! Mu silme eest virvendas sinimustvalge udu. Kõik, absoluutselt KÕIK oli rahvustoonides; koogid, leivad, šokolaadid ... ja kui toit ise oli veel säilitanud oma tavapärase värvi, siis vähemalt pakend oli küll sinimustvalge. Loomulikult oli neile toodetele lisatud ka patrioodimaks, nii et kui tavaliselt saab tordi kätte nii 15 euroga (vist?), siis nüüd alla 20 euro tordihinnad kukkuda ei tahtnud. Armastad Eestit vä? Siis maksa! Jõuan siis suure pingutusega tordiletist mööda ja jälle – ees kõrgub suur suveniirilett. Astun ligi, et vaadata, kas sa ka midagi asjalikku on ... ei. Loomulikult mitte. Ja ma mõtlen, kas tõesti inimesed ostavad seda jama? Lihtsalt sellepärast, et ennast eestlasena tunda?

Ühest küljest on ju vahva, et Eesti pidupäeva nii rikkalikult tähistatakse, teisalt aga olen ma kurb, et ka see ilus päev on muudetud tarbimispühaks. Jube mõnus ja lihtne on ju kleepida oma leivale sinimustvalge silt ja lisada paar rukkilille ja öelda, et see on nüüd õudselt rahvuslik leib, ostke! Ja inimesel on jube lihtne minna poodi, haarata letist see rahvuslik leivapäts ja tunda, et on oma patriootliku teo juba teinud ja paari euro eest eestlust tõestanud. Lihtsalt mina mõtisklen siin omaette, kas tõesti on vaja iga püha tarbimiskeskseks pöörata?

17 veebruar 2018

Hobidest

Selles Facebooki grupis, mille liige ma olen, tuli vahepeal jutuks, kuidas oma olemasolevale tööle lisa teenida, ja käidi välja idee, et võiks ju oma hobid rahaks teha. Easy-breezy, kui su hobiks on nt torutööd või muu säärane, mida inimesed ikka vajavad. Minul aga ... Esmalt ma arvasin, et mul ei olegi hobisid, aga pärast järelemõtlemist siiski leidsin mõned:

a) lugemine;
b) mälumäng;
c) diivanijalgpall.

Millegipärast pole keegi mulle nende harrastamise eest siiani maksta tahtnud. Pubides on küll mõned õlled lauale kukkunud, kui keegi on avastanud, et "omg, ise naine, aga teab, mis suluseis on", aga see tulu on üsna marginaalne olnud. Lugemise eest saaks ju tasu küsida raamatutes, st ma olen kuulnud, et vahel mingid kirjastused annavad tasuta raamatuid, et nendest siis kirjutaks, aga mulle see ei sobiks, sest mulle ei meeldi sunniviisiliselt kirjutada, eriti midagi arvustada. Ma loen väga palju, aga arvustan neid väga harva ja seda ainult siis, kui mulje on olnud erakordne - muidu mitte. Ja mälumäng ...

Eilne saavutus.

Ei saa salata, et ma olen mälumängus päris hea ja seda nii punktide a) kui ka c) kui ka lihtsalt hea mälu ja ebaterve uudishimu pärast. Sellega teenimiseks aga peaksin ma olema sada korda parem, kiirem ja oma elu sellele pühendama. Ma ei taha. Või siis minema "Kuldvillakusse", aga mõte telekaameratest täidab mind õõvaga.

Ühesõnaga, oma hobidega ma teenimisvõimalusi ei näe. Mulle meeldib veel lisaks kodutuid kasse aidata, aga see hobi viib pigem välja kui toob sisse. Lapsed meeldivad ka, aga millegipärast mu laps ei taha mulle maksta selle eest, et ma teda hoian. Muid hobisid nagu polegi. Oskusi vist ka mitte, st praktilisi oskusi. Ma küll oskan teha ühe tikuga ahju tule, aga see pole ka vist midagi erilist? Adobe programmid on suht peas ning veebi- ja trükireklaamide tegemine ka käpas, aga see on mu töö, mitte hobi.

Nii et jah, millised on need hobid, mis sisse toovad? Käsitöö vist? Mingite asjade õpetamine? Ma olen mõlemas suht koba, sest ma ei oska käsitööd ja õpetamine ajab mind alati närvi, sest ma ei saa aru, kuidas teised aru ei saa, mida ma õpetan. Nii lihtne ju! Ja siis olen ma vihane ega suuda adekvaatselt reageerida. Vist ei tasu siis üldse alustatagi. Nii et hobidega teenimine on minu puhul suht võimatu.

15 veebruar 2018

Kuidas õppida keelt?

Ei, te ei saa siit vastuseid, kuidas rääkida võõrkeelt kahe nädala pärast nagu põlismaalane, AGA see-eest saate lugeda mu lapsest. Mis saaks veel parem olla?


Ernst on praegu sellises eas, kus tal hakkab juba vaikselt keeletunnetus tekkima. Ta ei korda enam lihtsalt lihtlausetega seda, mida ees räägitakse, vaid loob ise keelt. Minu kui filoloogi jaoks on see eriti põnev ja ma tõesti tunnen, et olen selle aastaga, mil Ernst on aktiivselt rääkima õppinud, arenenud ka ise mühinal just keeleteaduslikus vallas. Näiteks sel aal, kui paljud lapsevanemad muretsevad, et nende laps õigesti räägiks ja hääldaks, löön mina kaht kätt kokku ning viskan mõtteis hundirattaid, kui Ernst "valesti" räägib. Miks? Sest juba Freud ütles, et otsi tõtt valedest (või midagi sarnast) ja et n-ö valesti kõnelemine ja sõnadega eksimine ütleb inimhinge kohta tohutult palju. Nii ongi hästi huvitav kuulata, kuidas Ernst enda jaoks uusi sõnu käänab/pöörab, huvitavaid lausekonstruktsioone loob, süntaksi segi keerab või sihitist täiesti vales kohas kasutab. Näiteks Ernsti jaoks kuu lendab, mitte ei ole taevas, ja kui ta sööma läheb, siis istub ta laua ette. Samuti ei istu ta tooli peale, vaid tooli. Tuli ei kustu, vaid läheb ära. Kui ta tahab kellegi, nt tädi Katrini kohta sümpaatiat väljendada, siis ütleb ta: "Tädi Katrin meeldib mulle". Kõige tähtsam ikka kõige ees, eksole. Sidesõna "ja" on tema leksikast puudu ja seda mitte sellepärast, et ma õpetanud poleks – ei, ta lihtsalt peab seda ebaoluliseks sõnaks. Näiteid võiks tuua veel ja veel. Sama lugu on hääldamisega: ta teab väga hästi, et õige on "raamat" ja "telefon", aga järjekindlalt ütleb ta hoopis "aarat" ja "tefelon". Meelega, sest ta armastab keelemänge. Vahel laulab ta näiteks terve oma lemmiklaulu ära ainult ühe kaashäälikuga, teinekord rakendab ta mõnd luuletust lugedes alliteratsiooni (kuigi luuletuses alliteratsiooni pole). Andres Ehin rääkis kunagi (mitte mulle), et kui ta tütar Kristiina kirjutas lapsena luuletuse, milles kasutas sõnamänge, oli ta nii rõõmus, et pisar tuli silma – vot mina olen samasugune. Ma olen nii rõõmus, kui Ernst keelega mängib. Varsti õpetatakse ta niikuinii lasteaias/koolis õigesti kõnelema, aga seni ma naudin.


14 veebruar 2018

Ühikaelu

... on minul õnneks juba ammu läbi.

Kui ma Tartusse kolisin, läksin ma erakasse elama. Privaatsus ja kõik need muud sõnad, arvasin ma. Tegelikkuses oli mul privaatsust küll, aga see piirnes ainult minu toaga ja kui ma sealt väljusin, olin kohe oma korterikaaslaste näha ja kuulda ning kuna mu korterikaaslased olid meesterahvad ja mina kombekas tütarlaps, siis – ei mingit paljalt ringijooksmist. Alguses suutsin ma sellise ahistava elukorraldusega harjuda, aga siis enam mitte ning häirima hakkasid ka muud aspektid: korter asus Annelinnas, nii et kodutee CT-st oli päris pikk, üür oli ka tsipa liiga kõrge. Lisaks leidsin ma kursuselt uue ja ägeda sõbrantsi, kes elas ühikas. Kui ta toakaaslane ära kolis, oligi plaan paigas: mina kolin asemele ja hakkan ühikaelu rõõme nautima. Nii see romantiline ühikaelu algaski.

Või mis nüüd romantiline. Valitud ühikaks sai Narva mnt 25 asuv eriti moodne ja steriilne ühikas, kus klassikalist kommuuniühikaelu ei olnud. Jumal tänatud, sest viimane asi, mis mulle siin ilmas meeldib, on pidev võõraste inimestega lõimumine. See-eest olid lukustatud uksed ja uksekaardid, millega teistele korrustele ei pääsenud. Mina elasin esimesel korrusel, nii et oma akendest nägin ma Narva mnt liiklust. Boks, mida jagasin veel kolme inimesega, oli pisike, koosnes kahest toast, pesuruumist ja miniatuursest köögist – kõik, mida ühele tudengile õnneks vaja. Hind, nagu ma mäletan, oli üsna soodne, eraldi juurde pidi ostma vaid internetipaketi, mis polnud ka üle mõistuse. Internet, muide, oli ühikas äärmiselt vajalik, sest ega keegi ju omavahel suhelnud. Mina ja mu toakaaslane suhtlesime, aga oma boksikaaslaste nimesid ei tea ma siiani. Nad vist kartsid mind, sest julgesid oma toast välja tulla ainult siis, kui ma magasin. Sellist uksed-lahti-pidu-käib-elu ei olnud ega tulnud. Isegi suitsuruumis ei kohanud inimesi, nii et vahel oli tunne, et polegi kedagi teist ühikas. Õudne üksteise vältimine käis, isegi teiste kursakaaslastega, kes samas ühikas elasid, ei sattunud kokku.

Meie aga võtsime ühikaelust viimast. Käisime kõrvalmajas peol ja kutsusime enda tuppa külalisi ja .. Majareeglites oli kirjas, et külalised ööbima ei tohi jääda, aga või me siis seda kuulasime! Ikka jäädi, kui teine ära oli. Päris keset ööd me CTst suvakaid kaasa ei vedanud, aga sõbrad, kes Tallinnast külla tulid, said ikka ära majutatud. Lõbusad ajad olid. Selle kõige kõrvalt käis muidugi meeletu õppimine ka, aga jõudis ka pidutseda. Lisaks sellele käisin tutvumas ka Tartu kõige kuulsama ühikaga, kuhu mu klassivend mingis meeltesegadushoos kolis – Narva mnt 89ga. Vot see on alles ühikas! Ei mingeid liigseid mugavusi, nagu privaatne wc või puhas duširuum. Kui need seinad oskaksid rääkida, kuuleks sealt ikka igasuguseid lugusid. Mu klassivend tegi kolides loomulikult kombekohaselt remonti ka, sest see on ainus ühikas, kus remonti teha võib ning sealt pärinevad ka minu esimesed ja viimased tapeedipaanide paigaldused. Siiani on remondist isu täis. Ja kommuunielu, jaa ... isegi mina sain sellest nende paari päevaga osa. Siis oli kohe eriti kõhe tagasi minna oma ulmelisse 25ndasse, kus inimhingegi liikvel polnud. Võib-olla see tühjus saigi mu ühikaelule saatuslikuks? Ma lugesin praegu vanu postitusi, milles ühikast ärakolimist lahkasin ja näed, saigi. Täpsemalt see, et kogu mu boks armus ja kolis ära, jättes minu sinna üksinda üüri maksma. Mingi aja ma vist isegi maksin, aga siis hakkas see mulle üle jõu käima, igatahes ühel hetkel kirjutasin ma nii:

Üldiselt olen ma graafikus, õppimisega, ma mõtlen. Eksamid on siiani positiivselt sooritatud ja loodetavasti ka jätkub see tendents. Järgmine nädal tuleb hullumaja, esmasp-neljap on iga päev eksamid. Siis väike hingetõmme ja 20. jaanuaril on viimane eksam.
Siis aga algab omaette teema kooliga. Asi on nimelt selles, et ühikasse ei tule ega tule kaasüürilisi ning töökohta pole ka kusagilt paista (ja ma otsin seda). Seega pean üsna kiiresti välja mõtlema, mida ma kevadel pihta hakkan, sest õhust ja armastusest on raske elada. Stipp aitaks veits, aga mitte täielikult. Olen mõelnud võtta akadeemiline, proovida leida täiskohaga töö ja siis kooliga edasi tegelda. Kas siis kaugõppes või statsis. Nii nagu praegu aga jätkata ei saa. Arvatavasti ma rakendan seda plaani, kui eksamid läbi.

Need viimased nädalad, mil ma oma boksis üksinda elasin, möödusid kui udus. Ma mäletan sellest ajast meeletut vaikust ja üksindust ning magamist täiesti suvalistel ajahetkedel. Paar päeva pärast toda viimast postitust kirjeldasin ma oma elu nii:

Päev algas tõesti jamasti. Hommikul läks pliit põlema ja siis oli mul nimekorralduse eksam. Eksam oli suht norm tegelikult, aga lihtsalt kuidagi tarbetu. Pärast seda oli mul kavas minna ja öelda üürileping üles. Keda aga kohal polnud, oli ühika juhataja, nii et saan lepingu lõpetada alles esmaspäeval. See toob kaasa muidugi mõttetut ajaraisku, aga mis teha. Lisaks veel avastasin, et Saksa asjaga on mingi kuradi kamm ja pm võin selle korstnasse kirjutada.
Keskpäevaks olin nii vihane, et ostsin liitri jäätist, sõin selle ära ja keerasin magama. Pärast seda on asjad paremaks läinud. 

Oli alles elu.

09 veebruar 2018

Töö ja puhkus

Kas ma üllatan kedagi sellega, et palju tööd on? Ilmselt mitte, isegi mitte iseennast. Ja kuigi rõõm tehtud tööst ja tundest, et oled vajalik, on äärmiselt mõnusad tunded, siis puhata oleks ka hea. Sellepärast lähengi täna Tartusse.

Täna kirjutasin Facebookis mingi postituse alla, et ma läksin õige varakult lapse kõrvalt tööle, sest mulle meeldib ennast vajalikuna tunda ja täiskasvanutega suhelda. Selle peale kommenteeris keegi, et töö pole ju ainuke võimalus, aktiivsed emmed leiavad ka muid tegevusi enda vajalikuna tundmiseks. Esiteks pidin ma oksele hakkama, sest ma vihkan, sõna otseses mõttes vihkan seda, kui keegi mind emmeks kutsub. Ainult Ernstil on see õigus! Ma ei ole ka mingi "elukutseline emme", keda võiks nii kutsuda (sääraseid ilmselgelt on, nagu ma lugesin), vaid esiteks inimene, seejärel naine ja alles siis ema. Teiseks – töötamine. Elu lahutamatu osa. Minu jaoks poleks enda vajalikuna tundmine see, et ma kulgen mööda beebigruppe, käin jalutamas, mänguväljakul või vahin, kuidas mu laps kodus enda elushoidmisega ise kenasti hakkama saab. Mulle meeldib käia tööl, teenida raha ja siis selle rahaga majandada, arveid maksta ja muid asju teha, mida täiskasvanud ikka teevad. Ma just mõtlesin hommikul tööl, et näe, Ernst saab varsti kolmeseks ja kui õudne, kui ma oleksin veel siiani kodus passinud. Milline mandumine!

Aga nüüd Tartusse! Mul on homme vaja päev kuidagi Ernstiga kahekesi mööda saata, nii et kui kellelgi on soovitusi, kuhu selle pärdikuga minna (Aura ei tule hetkel kõne alla), siis ma olen kaks suurt kõrva ja silma.

07 veebruar 2018

"Stalini surm"

Mind huvitab, mida oleks selle filmi kohta arvanud mu kunagine ajalooõpetaja ja maailma kõige targem inimene Andres Kasesalu? Ta oli nimelt kõige nõukavastasem inimene, keda ma teadsin ning ta ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et meile selle värdriigi valelikkusest ja naeruväärsusest rääkida. Võimalik, et täna tema juttudele oli mul "Staline surma" huvitavam vaadata, mine sa tea. 

"Stalini surm" algab väga paljulubavalt: kontserdisaal, sümfooniakontsert, telefonikõne. Kästakse täpselt 17 minuti pärast Stalinile tagasi helistada. Paanika: millisest hetkest peaks seda seitsetteist minutit lugema? Kõne algusest? Lõpust? Keskelt? Kui lõpuks Stalinile helistatakse, tahab too just tollel hetkel lõppeva kontserdi salvestust. aga kas keegi üldse salvestas ka kontserti? Ei? Mida siis teha – teeme kontserdi uuesti! Rahvas aetakse uuesti istuma, orkester toolidele, tänavalt uued inimesed juurde ning isegi uus dirigent tuuakse poole une pealt kohale (eelmine minestas, sest arvas, et ütles midagi Stalinivastast). Ja läks!

See suurepärane sissejuhatus annabki aimu toonase aja groteskist, naeruväärsusest ja ka meeletust hirmust, mis kõiki valitses. Edasi näidatakse NSVLi ladvikut, sealseid omavahelisi suhteid ja Stalini perselakkumist, mis kõik võimendub ja muutub eriti jaburaks siis, kui Stalin sureb. Eestis teavad ilmselt kõik, milline oli stalinistlik režiim ja toonase julmused, nii et filmi sisukokkuvõtet pole vaja teha, aga Ämeerikamaal, ma arvan, võivad paljud arvata, et film on väga ülepakutud. No pole ju võimalik, et öösiti nii massiised arreteerimised käisid! Ja kuidas sai keegi oma isa peale kaevata või naise reeturiks tunnistada? Kõik arstid tapetud või sunnitöölaagritesse saadetud? Pole võimalik. Kõige traagilisem ja samas naerutavam kogu filmi juures ongi see, et kõik juhtuski nii ja palju hullemini. Nii palju, kui ma ise tolle aja kohta tean, siis oldi filmis isegi kõike pisut pehmendatud, aga üle poldud küll millegagi pakutud. Toonane värdjalik moodustis NSVL ja selle juhid olidki täpselt nii grotesksed, jaburad, julmad, rumalad ja kahe persega eeslid. 

Ma olen lugenud arvustusi, mis nurisesid faktide ebatäpsuse üle, Sten kiunatas ka korraks kinosaalis, et "Beria polnud ju paks! Žukov oli kiilakas ju!" Jah, tõepoolest, Beria jõudis enne ärakoristamist ikka mitu head kuud juht olla, Molotov polnud toona välisminister jne jne, aga ma ei tea, minu arvates polnudki "Stalini surma" mõte toonaste ajaloosündmuste võimalikult täpses kronoloogilises kajastamises, vaid süsteemi naeruväärsuse näitamises. Või mis? Kas keegi siinviibijatest on samuti filmi näinud ja tahaks oma arvamuse fakti(eba)täpsuse kohta öelda? Mind igatahes ei häirinud. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et film polnud a) sünge või b) labane, kuigi mõlemat oleks olnud vastava teema puhul jube kerge saavutada. Naerda sai küll, aga mitte labaste tordiga-näkku-naljade üle, süngeid kohti oli samuti, aga need olid lahendatud kuidagi ... kergemalt. 

Kokkuvõtteks: mulle meeldis. Kohe nii väga, et ma kavatsen nüüd Beria eluloo läbi lugeda. 

05 veebruar 2018

Leidsin kolesõna

Sisulooja (sisuloome, sisu loomine ja muud tuletised).


Mul kukkusid käed klaviatuurilt maha, kui seda sõna Playnupu (mingi blogijate/youtuberite võistlus) tekstis nägin. Mida kuradit? Mida see üldse tähendama peaks? Ma saan aru, et selle rõlge sõna alla on hea koondada nii kirjutajad kui ka videote tegijad, aga see ei muuda kahjuks seda sõna inimlikumaks. 

Kole vaadata, kuidas kantseliit slängi tungib.

04 veebruar 2018

Kes riideid tahab?

Ma teen u iga poole aasta tagant riidekapis inventuuri, viskan suuuuuure kuhja riideid sealt välja, aga ikkagi on neid üle. Riideid. Täna oli taas üks inventuuripäevadest, mis täitis ühe suure kilekoti riietega, mis mulle enam ei meeldi. Oma sõbrantsid olen ma juba riietega üle kuhjanud ja nüüd on mul mure: kes tahab? 

Suur osa on kleidid, mida ma olen üsna harva kandnud, aga millegipärast kapis hoidnud ja eeldanud, et küll ma kunagi kannan. Kindlasti. Nüüd tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja. Siis on seal veel paar läbipaistvat pluusi, üks kampsun, üks valge jope ja veel igasuguseid asju, mis mulle meelde ei tule. Pilte ma paraku teha ei viitsi, aga kui seda juhtub lugema mõni inimene, kes on minu mõõtudes (170 cm pikk, riidesuurusega 34-36), siis palun, tule ja vabasta mind mu riidekuhjast! Ideaalis annaksin ära kõik korraga, aga ega ma pahanda, kui kõik mu hilbud ei meeldi ja ainult mõne võtta tahad. Korralikud riided on, ausalt! Oot, ma vaatan, kas leian mõne pildi ka ...


Näiteks see kleit on seal kuhjas. Muust kraamist mul kahjuks pilte pole.

Kes soovib? Täiesti tasuta annan ära suure kotitäie kraami. Kui huvi tekkis, siis kirjuta (meilile, FBsse, telefonile sõnum, blogisse kommentaar) ja tule minu koju Tallinna kesklinnas vaatama. Või kui arvad, et mul on niigi ülihea maitse ja sa oled nõus põrsa kotis saama, siis võin kuhugi tuua ka selle kotitäie (eelistatult Tallinna kesklinna).


31 jaanuar 2018

Jumal tänatud, et jaanuar läbi saab

Huvitav, kas ma olen ainus, kelle jaoks jaanuar aasta nõmedaim kuu on? Esiteks ei toimu siis mitte midagi huvitavat, sest inimestel on rahad otsas ja selle asemel, et ägedaid kontserte korraldada, kügeletakse kodus, ning teiseks tuleb mul alati just jaanuari ette kuhu ebameeldivusi. Mitte midagi suurt, aga jube tüütuid küll. Alustades juba mu hambaarstilkäikude epopöast, mille summat ma keeldun kokku arvutamast – pea liiva alla pistmine on alati kõige targem teguviis. Siis läks umbe köögikraanikauss, mille parandamine samuti omajagu eurosid röövis. Vahepeal olin veel haige Ernstiga kodus ka ja ... rääkimata veel muudest pisikestest asjadest, nagu näiteks sellest, et kass tegi mu suhkrutoosi katki. Ega see viimane mulle eriti korda ei lähekski, aga tegu oli mu vanaema suhkrutoosiga, mis on sajandeid vana. Nõme, lihtsalt nõme. Eraldi võttes üsna väikesed asjad, aga kui neid nädalasse mitmeid ja mitmeid koguneb, võtavad ikka läbi küll.


Lisaks sain ma eile uudise, mida kuuldes ma tundsin, et minu elu on täielik lust ja lillepidu: mu lähedane sugulane, kes äsja haiglas operatsioonil käis, mis ta elukvaliteeti parandama pidi ja mida ta väga-väga ootas (elukvaliteedi paranemist siis), sai teada, et lõikus siiski ei täitnud soovitud eesmärki. Ma ei taha mõeldagi, mida ta praegu tunneb, sest see opp oli talle justkui viimane õlekõrs ja noh, ega ükski operatsioon ole ju lõbus ettevõtmine, mida vabal päeval ette võtta – nüüd on aga kogu kannatus tühja. Hästi kurvaks ja vihaseks teeb. Väga, väga, väga vihaseks. 

Jaanuar on nõme.

30 jaanuar 2018

Muusikaeelistused

Oma lapsest kavatsen rääkida loomulikult.



Täiesti jube, mis õudust ikka lastele muusika pähe kuulata antakse. Üks sõbranna just kurtis, et käis lasteaias mingil jõulupeol, kus terve aja lasti mingit tümpsu, kuhu siis peenikese häälega peale lauldi. Tal olevat pea valutama hakanud. Küsisin siis ettevaatlikult, kas lastele meeldis ... ja olevat vist meeldinudki, vähemalt kareldi küll selle taktis. Kuidas see võimalik on, aru ma ei taipa. Kui ma Ernstiga massaažis käisin, siis lasti ka taustaks mingit rõlgust, aga õnneks ei osanud Ernst siis rääkida, sest muidu oleks ta selle kohe vait panna käskinud. Mina olen lihtsalt viisakas inimene ja talun kannatusi, kuni kõrvad plahvatavad.

Ma ise armastan muusikat valikuliselt, st ma ei suuda seda kogu aeg kuulata. Ma ei taha, et kogu aeg taustaks midagi mängiks, sest siis ma ei kuule teisi helisid eriti hästi (mu ema ütles selle peale, et see on tüüpiline pensionäride viga ... nojah). Samas aga meeldib mulle vahel istuda mugavalt tugitooli ja kuulata terve youtube läbi, et otsida ägedat muusikat. Ja kui ma kodus olen ja seal on juhuslikult Ernst ka, siis ei kuula ma kunagi lastelaule, vaid pigem midagi head. Rammsteini näiteks. Või Depeche Mode'i. See on ka kummaline, kuidas Ernsti muusikamaitse kujunenud on, sest üldiselt mängib meil kodus rock- ja metalmuusika ning rohkelt stoner rock'i, aga Ernsti lemmiklaulud on "What's up" 4 non Blondes'ilt, "Never trust a Stranger" Kim Wilde'ilt ja "Bobby Brown" Frank Zappalt, mis on lihtsalt vahel kogemata muu rögisemise vahele kõlanud. Rammsteini "Engel" meeldib talle ka, eriti video, ning alati, kui laul lõppeb, ütleb ta, et "onu paneb tiivad kokku ja läheb keldrisse". Ma loodan, et ta ütleb seda ka lasteaias, sest ikka on tore panna õpetajaid juurdlema, mis meil kodus toimub. Aga muusika juurde tagasi tulles – mul on tegelikult hea meel, et Ernstile head asjad meeldivad, sest ma ilmselt laseks endale kuuli pähe, kui ta kodus "Kummipead" nõuaks.

Kontsertidele viin ma teda ka, aga mitte veel rokikasse või mujale, kus nt Sõpruse Puiestee esineb, vaid Estoniasse väikeste laste kontserdile. Ernstile tohutult meeldib, aga ma ise mõtlen, et peaks ta ikka päris sümfooniakontserdile viima, sest need lastekontserdid on täis jooksvaid ja karjuvaid tittesid. Ernst juba viimati kurtis (pange tähele, et mitte mina, sest ma olen viisakas inimene), et ta ei saanud kuulata, sest lapsed lärmasid. Aga kus on siis kontserte kolmeaastastele, kes ka tegelikult muusikat kuulata tahavad? Ei teagi. 

Ei ole üldse raske see hea muusikamaitse kasvatamine.

29 jaanuar 2018

Vahelduseks hambaarstijuttu

Polegi ammu hambaarsti juures käinud, eksole? Igatahes algas mul tänane päev hambavaluga ja kuna see pärast nelja Dolmeni alles oli, panin endale ruttu aja. Tänaseks. Nüüd istun siin töölaua taga ja mõtlen, kas mul on üldse mõtet hambaid ravida? Äkki laseks kõik välja tõmmata ja proteesid panna, oleks elu kohe lihtsam. Vanust juba on ka, nii et ..

Tegelikult on kurb, eriti mu rahakotil.

(Huvitav, kas Kaarlis järelmaksuga ka tasuda saab?)


27 jaanuar 2018

Eesti muusikaauhinnad

Vaatasin neljapäeval Eesti muusikaauhindu, et veidi populaarse Eesti muusikaga ka kursis olla. Tööl kuulan ma Berliini raadiot, kodus DMi, nii et peavoolumuusika läheb minust muidu päris mööda, aga kuna ma olen siiski mälumängur, siis kursis võiks olla.


Kuulasin ja vaatasin ja mu peas hakkas keerlema mitu küsimust.



- Kuidas on võimalik, et aasta rockalbumiks valitakse Marten Kuninga inisemine? Kes valis? Inimesed, kes pole eales rocki kuulanud? Ma usun, et UG viskaks välja sellise inimese, kes selle plaadiga tuleks ja seda mängima panna tahaks.

- Miks ei valita aasta punkalbumit? Ma tegelikult tean ka vastust: ilmselgelt kardetakse punkareid ja teiseks on punkaritel pohhui ka, aga .. mõelge ikkagi minu peale ka. Eelmisel aastal andis Kurjam välja maailma geniaalseima nimega plaadi "Surm tappis ära" ja oleks ju väga vahva olnud selle eest mõni auhind haarata.

- Miks pööratakse nii suurt tähelepanu hiphopile ja nii väikest rockile ja metalile? Eestis on väga häid palju häid rock- ja metalansambleid ja väga palju halbu räppareid, aga ometi domineerivad viimased, kui kedagi esinema kutsuda vaja on.

- Aasta laul ... kas ma olen ainus, kellele see tülgastavana tundub?

- Me kõik nõustume, et Eesti 90ndate diskomuusika on midagi, mida tahaks unustada ja mille mitteeksisteerimist teeselda, eksole? Ja siis antakse auhind panuse eest Eesti muusikasse Pearu Paulusele. ... ... Mul pole sõnu. Miks, lihtsalt miks? Teate, kes võiks saada selle auhinna? Allan Vainola. Vot tema panust oleks raske alahinnata.

- Juba enne muusikaauhindade jagamist räägiti suure elevusega Nexuse kokkutulekust, justkui oleks see hea asi. Kas tegelikult ka kellelegi meeldis see ansambel? Ja miks, MIKS OMETI peaksid nad uuesti kokku tulema. Teate, kes võiks kokku tulla? Metro Luminal.


25 jaanuar 2018

Mehelik mees

Lugesin nii Ebapärlikarbi kui ka Marca postitusi mehelikkusse/naiselikkuse kohta ja sattusin kohe elevusse, sest nii äge teema! Mulle ikka meeldib vahel mõelda oma meheideaali peale või sellele, mis defineerib minu jaoks naiselikkust ning teiste nägemusi on alati nii inspireeriv ja silmiavav lugeda. Aga. Enne, kui ma enda arvamust jagan, vaadake seda videot:


Siin videos on minu abikaasa ja mu abikaasa pole onu Bella, nagu arvata võiks, vaid hoopis üks tantsupoistest. 2011. aasta Rock Rampil ma küll ise ei käinud ega tundnud ka siis oma toona tulevast abikaasat, aga kohe, kui ma videot nägin, mõtlesin, et oh, kui lahe! Ilmselt see video defineeribki selle, mida ma meestes kõige enam hindan: huumor ja enesekindlus. Ma armastan mehi, kes on piisavalt mehelikud, et nad ei pea seda igal võimalikul hetkel tõestama. Veelgi enam - kui nad suudavad ennast isegi naeruväärseks muuta. Pole midagi hullemat inimesest, kes võtab elu liiga tõsiselt.

No ja perverdid on mulle ka alati meeldinud.

Näiteks Dave Gahan on minu arvates ja üliseksikas ja mehelik mees ja seda ilmselt sellepärast (lisaks tema häälele), et nii mõneski videos on ta üsna ... naiselik? Ja siis see ebakõla tema sisemise mehelikkuse ja välise naiselikkuse vahel on nii meeletult paeluv, et ... huh. Mulle õudselt meeldib.

Mis mulle aga üldse ei meeldi, on ebakindlus, mida üritatakse peita bravuuritsemise taha. No teate küll, need "alfaisased", kes kõigile lõuga tahavad anda, kes neid kuidagi ohustavad või kes leiavad, et on liiga mehelikud, et mingeid asju teha. Üks mu tuttav kurtis mulle tõsimeeli, et maailm on hukas, sest tänavatel on liiga palju lapsevankritega mehi. Ma ei osanud selle peale midagi kosta, sest minu arusaam Götterdämmerung'ist on väheke teistsugune. No ja vinguvad ja lollid mehed on ka rõlged, aga sedasama on ka lollid ja vinguvad naised, nii et siin ma soospetsiifiliseks ei muutuks.


19 jaanuar 2018

Raske on elu, kui on nii vähe soove

Ernstil tuleb varsti sünnipäev. Mis nüüd varsti tegelikult, kahe kuu pärast hoopis, aga vanavanemad on juba ennast tagajalgadele ajanud ja uurivad: mida kinkida. Nende plaan on teha koos mingi suurem kingitus, sest kes siis ikka mingit väikest nänni tahab. Siit aga algabki mu hädaorg: mida kingituseks küsida, kui ma tegelikult ei taha talle üldse mingeid suuri mänguasju? Või lihtsalt mänguasju? Enda poolt tellisin ma talle ühe veoauto (lasteaiakasvataja oleks rõõmus, sest lõpuks on Ernsti autod huvitama hakanud), aga rohkem talle küll asju vaja pole. Mingeid mängukööke vms kola ma ei taha, sest me saame olemasolevate asjadega väga edukalt rollimängud maha peetud ja pealegi eelistan ma, et tal poleks väga palju asju, millel on vaid üks funktsioon. Kuidas muidu loovus areneb siis? 

Ühesõnaga, ma olen hädas.

Võiks ju mingit kasulikku kraami kingiks küsida, aga see poleks ka see, sest sünnipäevakingid võiksid ikka rõõmu valmistada, mitte mingi suvaline jope või teksapüks olla. Kõige rohkem rõõmu valmistaks Ernstile muidugi kommipakk või see, kui keegi lubaks tal multikaid vaadata, aga ei, ei ei, nii helded me siin majas pole.

Mul on endal alati sama häda, kui keegi kingisoovi küsib. Mingid traditsioonilised naistekingid ei lähe ÜLDSE peale (ehted, lõhnad, kreemid), raamatuid loen ma viimasel ajal veebist, mingit tilulilu ei taha, nii et tavaliselt soovitan ma midagi söödavat tuua. Nüüd aga ei saa ma suhkrut ka süüa, nii et asjad lähevad veel keerulisemaks. Oeh. Õnneks pole mul nii pea ohtu sünnipäevakinkideks.

Lõppu üks nunnu pilt tulevasest sünnipäevalapsest:


18 jaanuar 2018

Kuniks elu

Nii, oma kulude kirjapanemine sai kuulsusetu ja lohutu lõpu, sest ma avastasin täna, et ei mäleta, millal ma viimati poest tšeki võtsin. Alguses ikka proovisin võtta, sest see oleks olnud ainus võimalus oma kulutustest mingitki ülevaadet saada - tabelite koostamine oleks liigne kohustus niigi kohustusterohkes elus. Ega ma tegelikult väga nukker olegi, lihtsalt oleks olnud huvitav teada, mille peale kulub kõige rohkem ja kui palju. Paraku unustasin ma hetkeks iseenda ja selle, et ...


... igasugused koduperenaisenipid on minu jaoks vastunäidustatud, sest sisimas ma põlgan igasugust traditsioonilist tööjaotust ja eriti seda, kui keegi kusagil seda ka minust kui naisest eeldab. Teised tehku, mis tahavad, aga minule igapäevane kokkamine-keetmine-küpsetamine ei sobi. Ma pigem loen selle asemel või mängin lapsega või käin kusagil põnevas kohas. Veeta aga päevas mitu tundi selleks, et menüüd paika panna (ma sealt grupist lugesin, et see olevat ainuõige), selleks et u 10 eurtsi säästa, ei tundu mõttekas.

... mu eluviis on üsna kaootiline ehk ma võin alles poolest päevast teada saada, mida õhtul teen. Kuidas ma siis ütlen sõbrale, kes külla kutsub, et kuule, ma ei saa tulla, mul kodus kapsarullid ootavad? Ei tundu loogiline. Vahel kirjutab õde, et tuleb külla, siis kutsub keegi kohvikusse, kontserdile, siis jälle tuleb mul endal tuju välja sööma minna ... sellise elutempoga ei saa midagi ette planeerida.

... mu töö on selline, et päeva lõpuks on mu ajud läbinud täieliku tsentrifuugi: ma pean korraga navigeerima kuue keele vahel ja tegema veel sadat muud asja (enamasti korraga), millega on kiire-kiire. Viimane asi siin ilmas, mida ma oma vabal ajal teha soovin, on veel mingite nippide otsimine ja raamatupidaja mängimine. Näited tänasest: tegin hunniku erinevates mõõtudes veebipilte, saatsin need prantslastele koos põhjaliku kirjeldusega, mõtlesin välja paar reklaamteksti, tegin valmis ühe uudiskirja ja kolm trükireklaami ning kindlasti veel asju, mida ma ei mäleta. Pärast tööd läksin ma  lasteaeda, kus ma pidin kasvatajatele tõestama, et ma ei tassi Ernsti keldrisse luku taha, kuigi Ernsti reaktsioon kojuminemisele sellele mõttele justkui tõestust andis. Kui olin suutnud Ernsti lõpuks lasteaiast lahkuma keelitada, sõitsin ma u pool-kolmveerand tundi bussiga koju, kodus tegin ahju alla tule ja nüüd võtan hoogu, et viimased koristusmeetmed ette võtta. Homme aga lähen pärast tööd hoopis sümfooniakontserdile, nii et mingiks säästunippide rakendamiseks jääks veel vähem aega.

... ma ei ole eriti hea enese piiramises ja seda just seetõttu, et ma olen pidanud seda oma eelnevas elus tegema ja kohe üldse polnud hea tunne. Mulle meeldib see, et ma saan tahtmise korral minna kohvikusse või välja sööma, tellida toitu koju või osta koju delikatesse. Pealegi: mitte küll minu, aga mu lähisugulase kogemus väga raske haigusega on õpetanud, et elu tuleb nautida, kuni saab ja teha kõike, mis silmi sära toob, sest kui sa kanüüli küljes rippudes oma viimaseid hingetõmbeid teed ja eelnevale elule tagasi mõtled (õnneks tal nii kaugel siiski asjad pole), ei meenuta sa, et "jess, küll ma olin tubli, tegin kogu aeg ise süüa ja säästsin raha", vaid hommikuni kestnud pidusid, häid restorane, reise, lõputut naermist, ägedaid kontserte ja meeletult kihvte hetki koos sõpradega. Vähemalt mina eelistan selliseid meenutusi, mine tea, äkki teised eelistavad seda esimest varianti.


*** 

Nii et jah, mida oligi tarvis tõestada: ma olen egoistist hedonist.

Peemot

Hoidke nüüd oma piip ja prillid, sest ma hakkan oma kassist rääkima!

Pärast mõningast vaagimist otsustasime endale hoiukassi võtta. Päriseks veel ei julgenud, sest ma ei kujutanud hästi ette, kuidas elu, mis isegi toimetamist täis, veel koos kassiga välja nägema hakkaks. Kirjutasin aga kasside turvakodusse ja nagu lapsevanemad ikka, kasutasin ära oma last ja palusin härdalt üht sõbralikku kassi, kes lastega sobiks. Antigi. Ma olin valmis küll juba vanaks kassiks, aga sain hoopis noore ja häästi aktiivse kassi.


Algselt oli ta nimeks Kilbik sest ta tõug olevat kilpkonn-kass. Ma polnud sellest kuulnudki, aga samas pole mul ka koeratõugudest õrna aimu, nii et siin pole midagi imestada. Otsustasime aga, et Kilbik pole mingi kassinimi, ja ristisime ta ümber Peemotiks. Mind üllatas tohutult, et kui ma inimestele mainisin, et kassi nimi on Peemot ja eeldasin, et kus nüüd alles hakkab kirjanduslikke nalju tulema .... siis enamik ei saanud üleüldse aru, miks selline nimi ja kust see nimi üldse pärit on. Kuidas see võimalik on? Ma saan aru, et raamatuid ei loeta eriti, aga keskkooli pole ju võimalik lõpetadagi nii, et Peemotist ei loeks. 


Kogu oma aktiivsuse juures on Peemotil ka mingisugune kaasasündinud intelligents tagavaraks – näiteks pole ta ühtegi asja katki teinud, maha ajanud, laualt varastanud ega midagi muud säärast, millega paljud kassiomanikud kimpus on. Ja ta teab, et ööd on magamiseks, kuigi tema mõistes tähendab see seda, et ta tahab magada a) minu peas või b) Ernsti kõrval. Ernst suhtub temasse teatava ettevaatlikusega, aga kamandab nii et vähe ei ole.


Peemot armastab inimesi tohutult. Mul tõmbub süda sees kokku, kui ma mõtlen, kus ta oma elu esimesed kuud veetma pidi: ilma inimeste, toidu, puhta veeta ... oeh. Praegu kasutab ta igatahes sajaga ära seda, et inimesed ja nende süled on olemas – kohe, kui keegi maha istub, on ta hopsti, süles nurrumas. Kui ta hommikul kuuleb, et keegi (loe: mina) on ärkvel, on ta kohe jalgade juures nurrumas. Tõeline perekass!

***

Mina olen igatahes armunud!

17 jaanuar 2018

Kadedus

Kadedus pidavat negatiivne tunne olema, eks? Sel juhul on mul kavas rääkida neist negatiivsetest tunnetest, mis mind eile pärast hambaarstilkäiku valdasid ja oi, oi, oi, kuidas veel valdasid.

Ühesõnaga, ma avastasin, et kui ma laiskuse ja muud vead, millega ma juba leppinud olen, kõrvale jätan, kadestan ma täpselt kaht sorti inimesi:


– neid, kes suudavad pärast ärkamist kohe uuesti magama jääda. Sten on näiteks selline: ma võin ta vabalt keset ööd mingi igavikulise küsimuse pärast üles ajada (mida ma vahel ka teen) ja ta magab kohe pärast vastuse andmist edasi. Minul ei tuleks selline asi kõne alla ka! Tarvitseb mul mingi väikese krõbina peale ärgata, kui järgmised paar tundi on hooleta – ma lihtsalt vahin lage ja ootan und. Ja kõik, absoluutselt kõik helid häirivad: Ernst keerab külge, kass ajab mänguasja taga, auto sõidab mööda ... kohe on jälle igasugune uni kadunud. Ilmselt on see üks osa mu unehäiretest, aga nii-ii häiriv on! Eriti, kuna ma pean hommikul kell 6 ärkama ja uneaega jääb isegi napiks; 

– neid, kellel on loomulikult terved hambad. Nagu mainit, käisin eile hambaarstil, maksin sinna hunniku raha ja  ... oleks siis nii, et terve järgmine elu on hooleta – oh ei! Ilmselt juba poole aasta pärast pean tagasi minema. Hambaarst oli küll igati tore ja tegi mul olemasolevad hambad korda (ja neid pole üldse nii palju kui eelmise aasta alguses), aga ta torkas mulle mingi imuri (?) kurku vahepeal, nii et nüüdseks olen ma rahatu JA valutava kurguga. Elu on ebaõiglane – ma võin kuid järjest ainult juustu ja tatart süüa ja magusast hoiduda, aga ikka tekivad augud, samal ajal mõni ainult suhkrust toitubki (mu vend nt) ja midagi pole häda. Ma arvan, et siin on tegemist muidugi mingi loodusliku valiku ja geenide vingerpussiga, mis andis mu vennale kõik positiivsed küljed ja mulle siis selle, mis üle jäi. Nõme ikkagi, sest hambaravi on kuradi kallis ka.


Nii ma siis istungi, kadedusest roheline, ja podisen omaette. Tegelikult peaksin ma rõõmus olema, et mul kadeduseks nii vähe põhjuseid on, sest näiteks täna kuulsin ma just ühelt lähituttavalt, kes haiglas operatsiooni ootab, et temaga ühes palatis on mees, kellelt opereeriti ära põis. Vot sellisel juhul kadestaks ma vist kõiki inimesi, kel põis olemas on. 

12 jaanuar 2018

Säästlik toitumine

Liitusin Facebookis ühe grupiga, mille põhidee on säästmine igapäevaelus. Jaanuaris on teemaks toidukulud ja kuidas neid optimeerida nii, et päris saepuru sööma ei peaks. Jah, kuidas? Üldiselt olen ma selle poolt, et kui vähegi võimalik, võiks sööki nautida ja sellele mitte liiga palju mõelda, sest kui söök/söögitegemine muutub kinnisideeks, siis pole selles ju mitte midagi mõnusat, aga säästa ju iseenesest võiks. Paraku evivad sellised väljakutsed minu jaoks tsipa liiga palju sellist "oh, kui äge on olla vaene" hõngu ja ma ei saa midagi teha, et kui ma loen inimeste lugusid "omg, mul kulub nädalas 200€ söögi peale", "vähese raha eest ei saa korralikult ega mitmekülgselt süüa", "ma nüüd proovin hästi vähese rahaga hakkama saada", meenub mulle üks pildike eelmisest laupäevast.

Mu kodupood on Grossi pood ja kuigi ma selle hüvesid väga tihti kasutada ei taha (sest sealne turvamees ajab mind alati mööda poodi taga), siis eelmisel laupäeval oli tarvis kibekiiresti Grossi joosta ja piima tuua. Haarasin oma piimapakid, seisin järtsi ja pilk jäi pidama mu ees seisva meesterahva toidukorvil. Pakk kõige odavamaid makarone ja liitrine õlu. Kohe kangastus mu silme ette pilt, kuidas see mees jõuab koju, keedab endale paljaid makarone, kallab õlle kruusi ning istub siis köögilaua taha ning sööb neid samu makarone ja joob õlut. Ma olin just paar päeva tagasi liitunud selle Facebooki grupiga ja kui ma nüüd seal järjekorras seisin, hakkas mul nii häbi, et pisarad tulid silma. See, mis minu jaoks on mäng, on mõne jaoks igapäevane elu. Lihtne on elada väikese eelarvega ühe väikese kuukese, kui ma tean, et järgmisel kuul saan taas priisata, aga päris paljude inimeste jaoks ei piirdu kokkuhoid ühe kuuga, vaid kestab teadmata kaua. Lihtne on rääkida tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest, kui mul on tugivõrgustik ja eluind, aga kui inimesel kumbagi pole, on tal ilmselt jumala ükskõik, mida ta sööb.

Igatahes otsustasin ma, et toidumängud jäävad minu jaoks ära. Too Grossi poe juhtum pole üldse harukordne, sest pea iga kord, kui ma turule või Grossi satun, näen sarnase toidukorvi ja tühja pilguga inimesi. Mitte-Tallinna võlud. Küll aga otsustasin ma lihtsalt oma kulutustel veidi silma peal hoida ja tšekke koguda ning selle kõrvalt veel oma toidulaud ka üle vaadata. Ja kuna hästi popiks on saanud igasugused säästunipid, siis siin on üks: valige endale kaaslane, kes a) sööb kõike ja b) teeb ise süüa. Too viimane punkt ei pruugi võib-olla säästlikkusele kaasa aidata, küll aga mugavusele ja mugavus maksab ka teatavasti. Mul on selles suhtes vedanud, et pole asja, mida Sten ei sööks, nii et ülejääke meil peaaegu ei tekigi. Teine hästi positiivne külg meie pere juures on see, et meist kellelgi pole mitte ainsamatki allergiat ega talumatust, nii et saame valimatult piima- ja saiatooteid sisse kühveldada. Juhuu! Aa, toidulaua ülevaatamisest tahtsin rääkida ... kuigi meil on üsna korralik ja kodune söök igapäevasel tarbimisel, siis mõned kitsaskohad siiski on: ma tahaks süüa rohkem köögivilju ja teha rohkem erinevaid sööke. Õnneks on mõlemad mured üsna lihtsasti lahendatavad: võta aga retseptiraamat ette ja asu keetma! Mhmh, oleks elu (minu jaoks) siis nii lihtne! Mul on nimelt tohutu hirm nugade ees ja see tähendab, et nt kapsa, kaalika, bataadi ja muude kõvade köögiviljade lõikamine on täiesti välistatud. Kurgiga saan veel hakkama (kuigi mitte eriti professionaalselt), aga kõik muu ...  Oeh. Mida siis teha? Siiani olen kasutanud meestööjõudu, aga ega see ju kogu aeg ka saadaval pole. Kas keegi ei tahaks hakata mu (madala)palgaliseks kapsalõikajaks?


Ei ole lihtne see tervislik toitumine, ei ole.