Jumal tänatud, et jaanuar läbi saab

Huvitav, kas ma olen ainus, kelle jaoks jaanuar aasta nõmedaim kuu on? Esiteks ei toimu siis mitte midagi huvitavat, sest inimestel on rahad otsas ja selle asemel, et ägedaid kontserte korraldada, kügeletakse kodus, ning teiseks tuleb mul alati just jaanuari ette kuhu ebameeldivusi. Mitte midagi suurt, aga jube tüütuid küll. Alustades juba mu hambaarstilkäikude epopöast, mille summat ma keeldun kokku arvutamast – pea liiva alla pistmine on alati kõige targem teguviis. Siis läks umbe köögikraanikauss, mille parandamine samuti omajagu eurosid röövis. Vahepeal olin veel haige Ernstiga kodus ka ja ... rääkimata veel muudest pisikestest asjadest, nagu näiteks sellest, et kass tegi mu suhkrutoosi katki. Ega see viimane mulle eriti korda ei lähekski, aga tegu oli mu vanaema suhkrutoosiga, mis on sajandeid vana. Nõme, lihtsalt nõme. Eraldi võttes üsna väikesed asjad, aga kui neid nädalasse mitmeid ja mitmeid koguneb, võtavad ikka läbi küll.

Lisaks sain ma eile uudise, mida kuuldes ma tundsin, et minu elu on täielik lust ja lillepidu: mu lähedane sugulane, kes äsja haiglas operatsioonil käis, mis ta elukvaliteeti parandama pidi ja mida ta väga-väga ootas (elukvaliteedi paranemist siis), sai teada, et lõikus siiski ei täitnud soovitud eesmärki. Ma ei taha mõeldagi, mida ta praegu tunneb, sest see opp oli talle justkui viimane õlekõrs ja noh, ega ükski operatsioon ole ju lõbus ettevõtmine, mida vabal päeval ette võtta – nüüd on aga kogu kannatus tühja. Hästi kurvaks ja vihaseks teeb. Väga, väga, väga vihaseks. 

Jaanuar on nõme.

Muusikaeelistused

Oma lapsest kavatsen rääkida loomulikult.

Täiesti jube, mis õudust ikka lastele muusika pähe kuulata antakse. Üks sõbranna just kurtis, et käis lasteaias mingil jõulupeol, kus terve aja lasti mingit tümpsu, kuhu siis peenikese häälega peale lauldi. Tal olevat pea valutama hakanud. Küsisin siis ettevaatlikult, kas lastele meeldis ... ja olevat vist meeldinudki, vähemalt kareldi küll selle taktis. Kuidas see võimalik on, aru ma ei taipa. Kui ma Ernstiga massaažis käisin, siis lasti ka taustaks mingit rõlgust, aga õnneks ei osanud Ernst siis rääkida, sest muidu oleks ta selle kohe vait panna käskinud. Mina olen lihtsalt viisakas inimene ja talun kannatusi, kuni kõrvad plahvatavad.

Ma ise armastan muusikat valikuliselt, st ma ei suuda seda kogu aeg kuulata. Ma ei taha, et kogu aeg taustaks midagi mängiks, sest siis ma ei kuule teisi helisid eriti hästi (mu ema ütles selle peale, et see on tüüpiline pensionäride viga ... nojah). Samas aga meeldib mulle vahel istuda mugavalt tugitooli ja kuulata terve youtube läbi, et otsida ägedat muusikat. Ja kui ma kodus olen ja seal on juhuslikult Ernst ka, siis ei kuula ma kunagi lastelaule, vaid pigem midagi head. Rammsteini näiteks. Või Depeche Mode'i. See on ka kummaline, kuidas Ernsti muusikamaitse kujunenud on, sest üldiselt mängib meil kodus rock- ja metalmuusika ning rohkelt stoner rock'i, aga Ernsti lemmiklaulud on "What's up" 4 non Blondes'ilt, "Never trust a Stranger" Kim Wilde'ilt ja "Bobby Brown" Frank Zappalt, mis on lihtsalt vahel kogemata muu rögisemise vahele kõlanud. Rammsteini "Engel" meeldib talle ka, eriti video, ning alati, kui laul lõppeb, ütleb ta, et "onu paneb tiivad kokku ja läheb keldrisse". Ma loodan, et ta ütleb seda ka lasteaias, sest ikka on tore panna õpetajaid juurdlema, mis meil kodus toimub. Aga muusika juurde tagasi tulles – mul on tegelikult hea meel, et Ernstile head asjad meeldivad, sest ma ilmselt laseks endale kuuli pähe, kui ta kodus "Kummipead" nõuaks.

Kontsertidele viin ma teda ka, aga mitte veel rokikasse või mujale, kus nt Sõpruse Puiestee esineb, vaid Estoniasse väikeste laste kontserdile. Ernstile tohutult meeldib, aga ma ise mõtlen, et peaks ta ikka päris sümfooniakontserdile viima, sest need lastekontserdid on täis jooksvaid ja karjuvaid tittesid. Ernst juba viimati kurtis (pange tähele, et mitte mina, sest ma olen viisakas inimene), et ta ei saanud kuulata, sest lapsed lärmasid. Aga kus on siis kontserte kolmeaastastele, kes ka tegelikult muusikat kuulata tahavad? Ei teagi. 

Ei ole üldse raske see hea muusikamaitse kasvatamine.

Vahelduseks hambaarstijuttu

Polegi ammu hambaarsti juures käinud, eksole? Igatahes algas mul tänane päev hambavaluga ja kuna see pärast nelja Dolmeni alles oli, panin endale ruttu aja. Tänaseks. Nüüd istun siin töölaua taga ja mõtlen, kas mul on üldse mõtet hambaid ravida? Äkki laseks kõik välja tõmmata ja proteesid panna, oleks elu kohe lihtsam. Vanust juba on ka, nii et ..

Tegelikult on kurb, eriti mu rahakotil.

(Huvitav, kas Kaarlis järelmaksuga ka tasuda saab?)

Eesti muusikaauhinnad

Vaatasin neljapäeval Eesti muusikaauhindu, et veidi populaarse Eesti muusikaga ka kursis olla. Tööl kuulan ma Berliini raadiot, kodus DMi, nii et peavoolumuusika läheb minust muidu päris mööda, aga kuna ma olen siiski mälumängur, siis kursis võiks olla.

Kuulasin ja vaatasin ja mu peas hakkas keerlema mitu küsimust.

- Kuidas on võimalik, et aasta rockalbumiks valitakse Marten Kuninga inisemine? Kes valis? Inimesed, kes pole eales rocki kuulanud? Ma usun, et UG viskaks välja sellise inimese, kes selle plaadiga tuleks ja seda mängima panna tahaks.

- Miks ei valita aasta punkalbumit? Ma tegelikult tean ka vastust: ilmselgelt kardetakse punkareid ja teiseks on punkaritel pohhui ka, aga .. mõelge ikkagi minu peale ka. Eelmisel aastal andis Kurjam välja maailma geniaalseima nimega plaadi "Surm tappis ära" ja oleks ju väga vahva olnud selle eest mõni auhind haarata.

- Miks pööratakse nii suurt tähelepanu hiphopile ja nii väikest rockile ja metalile? Eestis on väga häid palju häid rock- ja metalansambleid ja väga palju halbu räppareid, aga ometi domineerivad viimased, kui kedagi esinema kutsuda vaja on.

- Aasta laul ... kas ma olen ainus, kellele see tülgastavana tundub?

- Me kõik nõustume, et Eesti 90ndate diskomuusika on midagi, mida tahaks unustada ja mille mitteeksisteerimist teeselda, eksole? Ja siis antakse auhind panuse eest Eesti muusikasse Pearu Paulusele. ... ... Mul pole sõnu. Miks, lihtsalt miks? Teate, kes võiks saada selle auhinna? Allan Vainola. Vot tema panust oleks raske alahinnata.

- Juba enne muusikaauhindade jagamist räägiti suure elevusega Nexuse kokkutulekust, justkui oleks see hea asi. Kas tegelikult ka kellelegi meeldis see ansambel? Ja miks, MIKS OMETI peaksid nad uuesti kokku tulema. Teate, kes võiks kokku tulla? Metro Luminal.

Mehelik mees

Lugesin nii Ebapärlikarbi kui ka Marca postitusi mehelikkusse/naiselikkuse kohta ja sattusin kohe elevusse, sest nii äge teema! Mulle ikka meeldib vahel mõelda oma meheideaali peale või sellele, mis defineerib minu jaoks naiselikkust ning teiste nägemusi on alati nii inspireeriv ja silmiavav lugeda. Aga. Enne, kui ma enda arvamust jagan, vaadake seda videot:

Siin videos on minu abikaasa ja mu abikaasa pole onu Bella, nagu arvata võiks, vaid hoopis üks tantsupoistest. 2011. aasta Rock Rampil ma küll ise ei käinud ega tundnud ka siis oma toona tulevast abikaasat, aga kohe, kui ma videot nägin, mõtlesin, et oh, kui lahe! Ilmselt see video defineeribki selle, mida ma meestes kõige enam hindan: huumor ja enesekindlus. Ma armastan mehi, kes on piisavalt mehelikud, et nad ei pea seda igal võimalikul hetkel tõestama. Veelgi enam - kui nad suudavad ennast isegi naeruväärseks muuta. Pole midagi hullemat inimesest, kes võtab elu liiga tõsiselt.

No ja perverdid on mulle ka alati meeldinud.

Näiteks Dave Gahan on minu arvates ja üliseksikas ja mehelik mees ja seda ilmselt sellepärast (lisaks tema häälele), et nii mõneski videos on ta üsna ... naiselik? Ja siis see ebakõla tema sisemise mehelikkuse ja välise naiselikkuse vahel on nii meeletult paeluv, et ... huh. Mulle õudselt meeldib.

Mis mulle aga üldse ei meeldi, on ebakindlus, mida üritatakse peita bravuuritsemise taha. No teate küll, need "alfaisased", kes kõigile lõuga tahavad anda, kes neid kuidagi ohustavad või kes leiavad, et on liiga mehelikud, et mingeid asju teha. Üks mu tuttav kurtis mulle tõsimeeli, et maailm on hukas, sest tänavatel on liiga palju lapsevankritega mehi. Ma ei osanud selle peale midagi kosta, sest minu arusaam Götterdämmerung'ist on väheke teistsugune. No ja vinguvad ja lollid mehed on ka rõlged, aga sedasama on ka lollid ja vinguvad naised, nii et siin ma soospetsiifiliseks ei muutuks.

Raske on elu, kui on nii vähe soove

Ernstil tuleb varsti sünnipäev. Mis nüüd varsti tegelikult, kahe kuu pärast hoopis, aga vanavanemad on juba ennast tagajalgadele ajanud ja uurivad: mida kinkida. Nende plaan on teha koos mingi suurem kingitus, sest kes siis ikka mingit väikest nänni tahab. Siit aga algabki mu hädaorg: mida kingituseks küsida, kui ma tegelikult ei taha talle üldse mingeid suuri mänguasju? Või lihtsalt mänguasju? Enda poolt tellisin ma talle ühe veoauto (lasteaiakasvataja oleks rõõmus, sest lõpuks on Ernsti autod huvitama hakanud), aga rohkem talle küll asju vaja pole. Mingeid mängukööke vms kola ma ei taha, sest me saame olemasolevate asjadega väga edukalt rollimängud maha peetud ja pealegi eelistan ma, et tal poleks väga palju asju, millel on vaid üks funktsioon. Kuidas muidu loovus areneb siis? 

Ühesõnaga, ma olen hädas.

Võiks ju mingit kasulikku kraami kingiks küsida, aga see poleks ka see, sest sünnipäevakingid võiksid ikka rõõmu valmistada, mitte mingi suvaline jope või teksapüks olla. Kõige rohkem rõõmu valmistaks Ernstile muidugi kommipakk või see, kui keegi lubaks tal multikaid vaadata, aga ei, ei ei, nii helded me siin majas pole.

Mul on endal alati sama häda, kui keegi kingisoovi küsib. Mingid traditsioonilised naistekingid ei lähe ÜLDSE peale (ehted, lõhnad, kreemid), raamatuid loen ma viimasel ajal veebist, mingit tilulilu ei taha, nii et tavaliselt soovitan ma midagi söödavat tuua. Nüüd aga ei saa ma suhkrut ka süüa, nii et asjad lähevad veel keerulisemaks. Oeh. Õnneks pole mul nii pea ohtu sünnipäevakinkideks.

Lõppu üks nunnu pilt tulevasest sünnipäevalapsest:

Kuniks elu

Nii, oma kulude kirjapanemine sai kuulsusetu ja lohutu lõpu, sest ma avastasin täna, et ei mäleta, millal ma viimati poest tšeki võtsin. Alguses ikka proovisin võtta, sest see oleks olnud ainus võimalus oma kulutustest mingitki ülevaadet saada - tabelite koostamine oleks liigne kohustus niigi kohustusterohkes elus. Ega ma tegelikult väga nukker olegi, lihtsalt oleks olnud huvitav teada, mille peale kulub kõige rohkem ja kui palju. Paraku unustasin ma hetkeks iseenda ja selle, et ...

... igasugused koduperenaisenipid on minu jaoks vastunäidustatud, sest sisimas ma põlgan igasugust traditsioonilist tööjaotust ja eriti seda, kui keegi kusagil seda ka minust kui naisest eeldab. Teised tehku, mis tahavad, aga minule igapäevane kokkamine-keetmine-küpsetamine ei sobi. Ma pigem loen selle asemel või mängin lapsega või käin kusagil põnevas kohas. Veeta aga päevas mitu tundi selleks, et menüüd paika panna (ma sealt grupist lugesin, et see olevat ainuõige), selleks et u 10 eurtsi säästa, ei tundu mõttekas.

... mu eluviis on üsna kaootiline ehk ma võin alles poolest päevast teada saada, mida õhtul teen. Kuidas ma siis ütlen sõbrale, kes külla kutsub, et kuule, ma ei saa tulla, mul kodus kapsarullid ootavad? Ei tundu loogiline. Vahel kirjutab õde, et tuleb külla, siis kutsub keegi kohvikusse, kontserdile, siis jälle tuleb mul endal tuju välja sööma minna ... sellise elutempoga ei saa midagi ette planeerida.

... mu töö on selline, et päeva lõpuks on mu ajud läbinud täieliku tsentrifuugi: ma pean korraga navigeerima kuue keele vahel ja tegema veel sadat muud asja (enamasti korraga), millega on kiire-kiire. Viimane asi siin ilmas, mida ma oma vabal ajal teha soovin, on veel mingite nippide otsimine ja raamatupidaja mängimine. Näited tänasest: tegin hunniku erinevates mõõtudes veebipilte, saatsin need prantslastele koos põhjaliku kirjeldusega, mõtlesin välja paar reklaamteksti, tegin valmis ühe uudiskirja ja kolm trükireklaami ning kindlasti veel asju, mida ma ei mäleta. Pärast tööd läksin ma  lasteaeda, kus ma pidin kasvatajatele tõestama, et ma ei tassi Ernsti keldrisse luku taha, kuigi Ernsti reaktsioon kojuminemisele sellele mõttele justkui tõestust andis. Kui olin suutnud Ernsti lõpuks lasteaiast lahkuma keelitada, sõitsin ma u pool-kolmveerand tundi bussiga koju, kodus tegin ahju alla tule ja nüüd võtan hoogu, et viimased koristusmeetmed ette võtta. Homme aga lähen pärast tööd hoopis sümfooniakontserdile, nii et mingiks säästunippide rakendamiseks jääks veel vähem aega.

... ma ei ole eriti hea enese piiramises ja seda just seetõttu, et ma olen pidanud seda oma eelnevas elus tegema ja kohe üldse polnud hea tunne. Mulle meeldib see, et ma saan tahtmise korral minna kohvikusse või välja sööma, tellida toitu koju või osta koju delikatesse. Pealegi: mitte küll minu, aga mu lähisugulase kogemus väga raske haigusega on õpetanud, et elu tuleb nautida, kuni saab ja teha kõike, mis silmi sära toob, sest kui sa kanüüli küljes rippudes oma viimaseid hingetõmbeid teed ja eelnevale elule tagasi mõtled (õnneks tal nii kaugel siiski asjad pole), ei meenuta sa, et "jess, küll ma olin tubli, tegin kogu aeg ise süüa ja säästsin raha", vaid hommikuni kestnud pidusid, häid restorane, reise, lõputut naermist, ägedaid kontserte ja meeletult kihvte hetki koos sõpradega. Vähemalt mina eelistan selliseid meenutusi, mine tea, äkki teised eelistavad seda esimest varianti.

*** 

Nii et jah, mida oligi tarvis tõestada: ma olen egoistist hedonist.

Peemot

Hoidke nüüd oma piip ja prillid, sest ma hakkan oma kassist rääkima!

Pärast mõningast vaagimist otsustasime endale hoiukassi võtta. Päriseks veel ei julgenud, sest ma ei kujutanud hästi ette, kuidas elu, mis isegi toimetamist täis, veel koos kassiga välja nägema hakkaks. Kirjutasin aga kasside turvakodusse ja nagu lapsevanemad ikka, kasutasin ära oma last ja palusin härdalt üht sõbralikku kassi, kes lastega sobiks. Antigi. Ma olin valmis küll juba vanaks kassiks, aga sain hoopis noore ja häästi aktiivse kassi.

Algselt oli ta nimeks Kilbik sest ta tõug olevat kilpkonn-kass. Ma polnud sellest kuulnudki, aga samas pole mul ka koeratõugudest õrna aimu, nii et siin pole midagi imestada. Otsustasime aga, et Kilbik pole mingi kassinimi, ja ristisime ta ümber Peemotiks. Mind üllatas tohutult, et kui ma inimestele mainisin, et kassi nimi on Peemot ja eeldasin, et kus nüüd alles hakkab kirjanduslikke nalju tulema .... siis enamik ei saanud üleüldse aru, miks selline nimi ja kust see nimi üldse pärit on. Kuidas see võimalik on? Ma saan aru, et raamatuid ei loeta eriti, aga keskkooli pole ju võimalik lõpetadagi nii, et Peemotist ei loeks. 

Kogu oma aktiivsuse juures on Peemotil ka mingisugune kaasasündinud intelligents tagavaraks – näiteks pole ta ühtegi asja katki teinud, maha ajanud, laualt varastanud ega midagi muud säärast, millega paljud kassiomanikud kimpus on. Ja ta teab, et ööd on magamiseks, kuigi tema mõistes tähendab see seda, et ta tahab magada a) minu peas või b) Ernsti kõrval. Ernst suhtub temasse teatava ettevaatlikusega, aga kamandab nii et vähe ei ole.

Peemot armastab inimesi tohutult. Mul tõmbub süda sees kokku, kui ma mõtlen, kus ta oma elu esimesed kuud veetma pidi: ilma inimeste, toidu, puhta veeta ... oeh. Praegu kasutab ta igatahes sajaga ära seda, et inimesed ja nende süled on olemas – kohe, kui keegi maha istub, on ta hopsti, süles nurrumas. Kui ta hommikul kuuleb, et keegi (loe: mina) on ärkvel, on ta kohe jalgade juures nurrumas. Tõeline perekass!

***

Mina olen igatahes armunud!

Kadedus

Kadedus pidavat negatiivne tunne olema, eks? Sel juhul on mul kavas rääkida neist negatiivsetest tunnetest, mis mind eile pärast hambaarstilkäiku valdasid ja oi, oi, oi, kuidas veel valdasid.

Ühesõnaga, ma avastasin, et kui ma laiskuse ja muud vead, millega ma juba leppinud olen, kõrvale jätan, kadestan ma täpselt kaht sorti inimesi:

– neid, kes suudavad pärast ärkamist kohe uuesti magama jääda. Sten on näiteks selline: ma võin ta vabalt keset ööd mingi igavikulise küsimuse pärast üles ajada (mida ma vahel ka teen) ja ta magab kohe pärast vastuse andmist edasi. Minul ei tuleks selline asi kõne alla ka! Tarvitseb mul mingi väikese krõbina peale ärgata, kui järgmised paar tundi on hooleta – ma lihtsalt vahin lage ja ootan und. Ja kõik, absoluutselt kõik helid häirivad: Ernst keerab külge, kass ajab mänguasja taga, auto sõidab mööda ... kohe on jälle igasugune uni kadunud. Ilmselt on see üks osa mu unehäiretest, aga nii-ii häiriv on! Eriti, kuna ma pean hommikul kell 6 ärkama ja uneaega jääb isegi napiks; 

– neid, kellel on loomulikult terved hambad. Nagu mainit, käisin eile hambaarstil, maksin sinna hunniku raha ja  ... oleks siis nii, et terve järgmine elu on hooleta – oh ei! Ilmselt juba poole aasta pärast pean tagasi minema. Hambaarst oli küll igati tore ja tegi mul olemasolevad hambad korda (ja neid pole üldse nii palju kui eelmise aasta alguses), aga ta torkas mulle mingi imuri (?) kurku vahepeal, nii et nüüdseks olen ma rahatu JA valutava kurguga. Elu on ebaõiglane – ma võin kuid järjest ainult juustu ja tatart süüa ja magusast hoiduda, aga ikka tekivad augud, samal ajal mõni ainult suhkrust toitubki (mu vend nt) ja midagi pole häda. Ma arvan, et siin on tegemist muidugi mingi loodusliku valiku ja geenide vingerpussiga, mis andis mu vennale kõik positiivsed küljed ja mulle siis selle, mis üle jäi. Nõme ikkagi, sest hambaravi on kuradi kallis ka.

Nii ma siis istungi, kadedusest roheline, ja podisen omaette. Tegelikult peaksin ma rõõmus olema, et mul kadeduseks nii vähe põhjuseid on, sest näiteks täna kuulsin ma just ühelt lähituttavalt, kes haiglas operatsiooni ootab, et temaga ühes palatis on mees, kellelt opereeriti ära põis. Vot sellisel juhul kadestaks ma vist kõiki inimesi, kel põis olemas on. 

Säästlik toitumine

Liitusin Facebookis ühe grupiga, mille põhidee on säästmine igapäevaelus. Jaanuaris on teemaks toidukulud ja kuidas neid optimeerida nii, et päris saepuru sööma ei peaks. Jah, kuidas? Üldiselt olen ma selle poolt, et kui vähegi võimalik, võiks sööki nautida ja sellele mitte liiga palju mõelda, sest kui söök/söögitegemine muutub kinnisideeks, siis pole selles ju mitte midagi mõnusat, aga säästa ju iseenesest võiks. Paraku evivad sellised väljakutsed minu jaoks tsipa liiga palju sellist "oh, kui äge on olla vaene" hõngu ja ma ei saa midagi teha, et kui ma loen inimeste lugusid "omg, mul kulub nädalas 200€ söögi peale", "vähese raha eest ei saa korralikult ega mitmekülgselt süüa", "ma nüüd proovin hästi vähese rahaga hakkama saada", meenub mulle üks pildike eelmisest laupäevast.

Mu kodupood on Grossi pood ja kuigi ma selle hüvesid väga tihti kasutada ei taha (sest sealne turvamees ajab mind alati mööda poodi taga), siis eelmisel laupäeval oli tarvis kibekiiresti Grossi joosta ja piima tuua. Haarasin oma piimapakid, seisin järtsi ja pilk jäi pidama mu ees seisva meesterahva toidukorvil. Pakk kõige odavamaid makarone ja liitrine õlu. Kohe kangastus mu silme ette pilt, kuidas see mees jõuab koju, keedab endale paljaid makarone, kallab õlle kruusi ning istub siis köögilaua taha ning sööb neid samu makarone ja joob õlut. Ma olin just paar päeva tagasi liitunud selle Facebooki grupiga ja kui ma nüüd seal järjekorras seisin, hakkas mul nii häbi, et pisarad tulid silma. See, mis minu jaoks on mäng, on mõne jaoks igapäevane elu. Lihtne on elada väikese eelarvega ühe väikese kuukese, kui ma tean, et järgmisel kuul saan taas priisata, aga päris paljude inimeste jaoks ei piirdu kokkuhoid ühe kuuga, vaid kestab teadmata kaua. Lihtne on rääkida tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest, kui mul on tugivõrgustik ja eluind, aga kui inimesel kumbagi pole, on tal ilmselt jumala ükskõik, mida ta sööb.

Igatahes otsustasin ma, et toidumängud jäävad minu jaoks ära. Too Grossi poe juhtum pole üldse harukordne, sest pea iga kord, kui ma turule või Grossi satun, näen sarnase toidukorvi ja tühja pilguga inimesi. Mitte-Tallinna võlud. Küll aga otsustasin ma lihtsalt oma kulutustel veidi silma peal hoida ja tšekke koguda ning selle kõrvalt veel oma toidulaud ka üle vaadata. Ja kuna hästi popiks on saanud igasugused säästunipid, siis siin on üks: valige endale kaaslane, kes a) sööb kõike ja b) teeb ise süüa. Too viimane punkt ei pruugi võib-olla säästlikkusele kaasa aidata, küll aga mugavusele ja mugavus maksab ka teatavasti. Mul on selles suhtes vedanud, et pole asja, mida Sten ei sööks, nii et ülejääke meil peaaegu ei tekigi. Teine hästi positiivne külg meie pere juures on see, et meist kellelgi pole mitte ainsamatki allergiat ega talumatust, nii et saame valimatult piima- ja saiatooteid sisse kühveldada. Juhuu! Aa, toidulaua ülevaatamisest tahtsin rääkida ... kuigi meil on üsna korralik ja kodune söök igapäevasel tarbimisel, siis mõned kitsaskohad siiski on: ma tahaks süüa rohkem köögivilju ja teha rohkem erinevaid sööke. Õnneks on mõlemad mured üsna lihtsasti lahendatavad: võta aga retseptiraamat ette ja asu keetma! Mhmh, oleks elu (minu jaoks) siis nii lihtne! Mul on nimelt tohutu hirm nugade ees ja see tähendab, et nt kapsa, kaalika, bataadi ja muude kõvade köögiviljade lõikamine on täiesti välistatud. Kurgiga saan veel hakkama (kuigi mitte eriti professionaalselt), aga kõik muu ...  Oeh. Mida siis teha? Siiani olen kasutanud meestööjõudu, aga ega see ju kogu aeg ka saadaval pole. Kas keegi ei tahaks hakata mu (madala)palgaliseks kapsalõikajaks?

Ei ole lihtne see tervislik toitumine, ei ole.

2018

Uus aasta on küll kõigest 1,5 päeva kestnud, aga juba on mul selline mõnus ootusärevus sees. Ei teagi, miks! Tavaliselt olen ma jaanuaris masendunud ja kõigi peale vihane (samuti ei tea, miks), aga nüüd on hoopis teine lugu. Põhjust, kusjuures, eriti pole, sest juba homme ootab mind hambaarst ja ma olen nii suur hambaarstifoobik, et mõtlesin tõsimeeli üldnarkoosi peale.

Eelmine aasta möödus küllaltki rahulikult, mingeid elumuutvaid sündmusi justkui ei toimunudki. Kui natuke pingutada, meenub kolimine, rohkelt erinevat tööd, väike reis Saaremaale ja ... ei midagi muud. Lihtsalt vaikne kulgemine ja õppimine ning seda viimast nii töörindel, pereelus kui ka iseendas. Tööl õppisin ma juurde rohkelt kujundamisalaseid tarkusi, mis mu igapäevase töö mugavamaks muudavad ja nii palju indu lisavad, et tahaksin seda kusagil veel ja veel õppida, sest kujundamine on teatavasti selline töö, kus on alati midagi juurde õppida. Nii äge! Ja sel ajal, kui ma ei töötanud, veetsin ma aega oma uues kodus, uues aias, uute naabritega. See on teine positiivne asi eelmisest aastast, millele ma naeratusega tagasi vaatan. Meie uued naabrid on lihtsalt nii mõnusad inimesed ja nii oligi suvel tihti, et terve majarahvas hängis maja ees, rääkis juttu, jõi õlut ja tegi grilli. No ja kui ma näiteks ei viitsinud väljas tšillida, pea valutas või tuju polnud, siis läksin ma lihtsalt tuppa ja nautisin vaikust. Elada Tallinna kesklinnas ja nautida vaikust? Ei tundu väga reaalne. Aga on. 

Lisaks jääb eelmine aasta ajalukku aastana, mul mu keha esimest korda vananemismärke ilmutama hakkas. Haigusi oli tavapärasest rohkem, tabletikuure tavapärasest rohkem, hamba väljatõmbamisi tavapärasest rohkem ... ei teagi nüüd, mida järgmiselt aastalt oodata. Äkki peaks kortsudevastaseid kreeme ostma või kargud soetama?

Eelmine aasta pakkus ka palju elamusi. Armin Kõomägi "Lui Vutoon" on raamat, mis muutis minu mõttemaailma nii, et ma ei vaata enam kunagi Ülemiste keskust sama pilguga. Rakvere teatri "Lendas üle käopesa" oli üle aastate parim teatrielamus. Ka filmielamusi oli – "Zoloogia", "Toni Erdmann", "Elle" ... kindlasti midagi veel, aga need jäid eredamalt meelde.

***

Uueks aastaks ennustas mu selgeltnägijast kursaõde (ja mitte ainult minule vaid kõigile, kes tv3 vaatama juhtusid) minu tähemärgile ainult halba, aga ma ei lase ennast sellest heidutada. Lubadusi mul uueks aastaks pole, aga mõnda asja oma elustiili juures proovin küll parandada: näiteks toitumist. Proovin vähendada suhkrutarbimist, süüa rohkem köögivilju ja loobuda karastusjookidest. Need ongi ilmselt ainsad asjad, millega vaeva peab nägema, muud plaanid kulgevad mul lihtsalt eelmisest aastast edasi.

Reisima ilmselt sel aastal ei lähe. Kui üldse, siis Eesti piires kuhugi, aga välismaale mitte. Kuidagi ei tõmba praegu võõrad maad, tahaks hoopis kodus olla ja mere ääres käia. Puhata tahaks muidugi ka, aga näiteks mõne hea raamatu seltsis mererannal näiteks. Või maal saunaõhtul, Tartus või hoopiski enda kodus. Mu armastus Tallinna vastu kasvab iga aastaga ja ausalt öeldes ei kujuta ette, et peaks siit kuhugi ära kolima. Ma ei kujutaks isegi seda ette, et ma mõnesse valglinna koliks – nii mõnus on kesklinnas!

Koodikirjutamist tahaks edasi õppida ja ennast selles vallas natuke edasi arendada. Aga kus? Ma vaatasin täna BCS koolitusi, aga seal polnud midagi paeluvat. Kujundamist arendaks ka, aga see juhtub niikuinii töö käigus. Üldse võiks oma itimeheoskusi veidi täiendada. Lisaks sellele tahaks ma oma latsekesega ka midagi vahvat teha – mõnda trenni panna või koos midagi ägedat teha. Viisin Ernsti 30. detsembril Viimsi spaasse ja ta oli ujumisest nii suures vaimustuses, et ma mõtlesin, et peaks ikka tihemini jalad kõhu alt välja võtma ja tihemini veepargis käima. Viimsis on õnneks nii hämar ka, et seal julgen ma rahulikult bikiinides ringi traavida ning keegi ei näe mu iluvigu.

Aga olgu! Head uut aastat ja ei saa ka sellel aastal läbi ühe selfita: