02 jaanuar 2018

2018

Uus aasta on küll kõigest 1,5 päeva kestnud, aga juba on mul selline mõnus ootusärevus sees. Ei teagi, miks! Tavaliselt olen ma jaanuaris masendunud ja kõigi peale vihane (samuti ei tea, miks), aga nüüd on hoopis teine lugu. Põhjust, kusjuures, eriti pole, sest juba homme ootab mind hambaarst ja ma olen nii suur hambaarstifoobik, et mõtlesin tõsimeeli üldnarkoosi peale.

Eelmine aasta möödus küllaltki rahulikult, mingeid elumuutvaid sündmusi justkui ei toimunudki. Kui natuke pingutada, meenub kolimine, rohkelt erinevat tööd, väike reis Saaremaale ja ... ei midagi muud. Lihtsalt vaikne kulgemine ja õppimine ning seda viimast nii töörindel, pereelus kui ka iseendas. Tööl õppisin ma juurde rohkelt kujundamisalaseid tarkusi, mis mu igapäevase töö mugavamaks muudavad ja nii palju indu lisavad, et tahaksin seda kusagil veel ja veel õppida, sest kujundamine on teatavasti selline töö, kus on alati midagi juurde õppida. Nii äge! Ja sel ajal, kui ma ei töötanud, veetsin ma aega oma uues kodus, uues aias, uute naabritega. See on teine positiivne asi eelmisest aastast, millele ma naeratusega tagasi vaatan. Meie uued naabrid on lihtsalt nii mõnusad inimesed ja nii oligi suvel tihti, et terve majarahvas hängis maja ees, rääkis juttu, jõi õlut ja tegi grilli. No ja kui ma näiteks ei viitsinud väljas tšillida, pea valutas või tuju polnud, siis läksin ma lihtsalt tuppa ja nautisin vaikust. Elada Tallinna kesklinnas ja nautida vaikust? Ei tundu väga reaalne. Aga on. 

Lisaks jääb eelmine aasta ajalukku aastana, mul mu keha esimest korda vananemismärke ilmutama hakkas. Haigusi oli tavapärasest rohkem, tabletikuure tavapärasest rohkem, hamba väljatõmbamisi tavapärasest rohkem ... ei teagi nüüd, mida järgmiselt aastalt oodata. Äkki peaks kortsudevastaseid kreeme ostma või kargud soetama?

Eelmine aasta pakkus ka palju elamusi. Armin Kõomägi "Lui Vutoon" on raamat, mis muutis minu mõttemaailma nii, et ma ei vaata enam kunagi Ülemiste keskust sama pilguga. Rakvere teatri "Lendas üle käopesa" oli üle aastate parim teatrielamus. Ka filmielamusi oli – "Zoloogia", "Toni Erdmann", "Elle" ... kindlasti midagi veel, aga need jäid eredamalt meelde.

***

Uueks aastaks ennustas mu selgeltnägijast kursaõde (ja mitte ainult minule vaid kõigile, kes tv3 vaatama juhtusid) minu tähemärgile ainult halba, aga ma ei lase ennast sellest heidutada. Lubadusi mul uueks aastaks pole, aga mõnda asja oma elustiili juures proovin küll parandada: näiteks toitumist. Proovin vähendada suhkrutarbimist, süüa rohkem köögivilju ja loobuda karastusjookidest. Need ongi ilmselt ainsad asjad, millega vaeva peab nägema, muud plaanid kulgevad mul lihtsalt eelmisest aastast edasi.

Reisima ilmselt sel aastal ei lähe. Kui üldse, siis Eesti piires kuhugi, aga välismaale mitte. Kuidagi ei tõmba praegu võõrad maad, tahaks hoopis kodus olla ja mere ääres käia. Puhata tahaks muidugi ka, aga näiteks mõne hea raamatu seltsis mererannal näiteks. Või maal saunaõhtul, Tartus või hoopiski enda kodus. Mu armastus Tallinna vastu kasvab iga aastaga ja ausalt öeldes ei kujuta ette, et peaks siit kuhugi ära kolima. Ma ei kujutaks isegi seda ette, et ma mõnesse valglinna koliks – nii mõnus on kesklinnas!

Koodikirjutamist tahaks edasi õppida ja ennast selles vallas natuke edasi arendada. Aga kus? Ma vaatasin täna BCS koolitusi, aga seal polnud midagi paeluvat. Kujundamist arendaks ka, aga see juhtub niikuinii töö käigus. Üldse võiks oma itimeheoskusi veidi täiendada. Lisaks sellele tahaks ma oma latsekesega ka midagi vahvat teha – mõnda trenni panna või koos midagi ägedat teha. Viisin Ernsti 30. detsembril Viimsi spaasse ja ta oli ujumisest nii suures vaimustuses, et ma mõtlesin, et peaks ikka tihemini jalad kõhu alt välja võtma ja tihemini veepargis käima. Viimsis on õnneks nii hämar ka, et seal julgen ma rahulikult bikiinides ringi traavida ning keegi ei näe mu iluvigu.

Aga olgu! Head uut aastat ja ei saa ka sellel aastal läbi ühe selfita:


Kommentaare ei ole: