Jumal tänatud, et jaanuar läbi saab

Huvitav, kas ma olen ainus, kelle jaoks jaanuar aasta nõmedaim kuu on? Esiteks ei toimu siis mitte midagi huvitavat, sest inimestel on rahad otsas ja selle asemel, et ägedaid kontserte korraldada, kügeletakse kodus, ning teiseks tuleb mul alati just jaanuari ette kuhu ebameeldivusi. Mitte midagi suurt, aga jube tüütuid küll. Alustades juba mu hambaarstilkäikude epopöast, mille summat ma keeldun kokku arvutamast – pea liiva alla pistmine on alati kõige targem teguviis. Siis läks umbe köögikraanikauss, mille parandamine samuti omajagu eurosid röövis. Vahepeal olin veel haige Ernstiga kodus ka ja ... rääkimata veel muudest pisikestest asjadest, nagu näiteks sellest, et kass tegi mu suhkrutoosi katki. Ega see viimane mulle eriti korda ei lähekski, aga tegu oli mu vanaema suhkrutoosiga, mis on sajandeid vana. Nõme, lihtsalt nõme. Eraldi võttes üsna väikesed asjad, aga kui neid nädalasse mitmeid ja mitmeid koguneb, võtavad ikka läbi küll.

Lisaks sain ma eile uudise, mida kuuldes ma tundsin, et minu elu on täielik lust ja lillepidu: mu lähedane sugulane, kes äsja haiglas operatsioonil käis, mis ta elukvaliteeti parandama pidi ja mida ta väga-väga ootas (elukvaliteedi paranemist siis), sai teada, et lõikus siiski ei täitnud soovitud eesmärki. Ma ei taha mõeldagi, mida ta praegu tunneb, sest see opp oli talle justkui viimane õlekõrs ja noh, ega ükski operatsioon ole ju lõbus ettevõtmine, mida vabal päeval ette võtta – nüüd on aga kogu kannatus tühja. Hästi kurvaks ja vihaseks teeb. Väga, väga, väga vihaseks. 

Jaanuar on nõme.