17 jaanuar 2018

Kadedus

Kadedus pidavat negatiivne tunne olema, eks? Sel juhul on mul kavas rääkida neist negatiivsetest tunnetest, mis mind eile pärast hambaarstilkäiku valdasid ja oi, oi, oi, kuidas veel valdasid.

Ühesõnaga, ma avastasin, et kui ma laiskuse ja muud vead, millega ma juba leppinud olen, kõrvale jätan, kadestan ma täpselt kaht sorti inimesi:


– neid, kes suudavad pärast ärkamist kohe uuesti magama jääda. Sten on näiteks selline: ma võin ta vabalt keset ööd mingi igavikulise küsimuse pärast üles ajada (mida ma vahel ka teen) ja ta magab kohe pärast vastuse andmist edasi. Minul ei tuleks selline asi kõne alla ka! Tarvitseb mul mingi väikese krõbina peale ärgata, kui järgmised paar tundi on hooleta – ma lihtsalt vahin lage ja ootan und. Ja kõik, absoluutselt kõik helid häirivad: Ernst keerab külge, kass ajab mänguasja taga, auto sõidab mööda ... kohe on jälle igasugune uni kadunud. Ilmselt on see üks osa mu unehäiretest, aga nii-ii häiriv on! Eriti, kuna ma pean hommikul kell 6 ärkama ja uneaega jääb isegi napiks; 

– neid, kellel on loomulikult terved hambad. Nagu mainit, käisin eile hambaarstil, maksin sinna hunniku raha ja  ... oleks siis nii, et terve järgmine elu on hooleta – oh ei! Ilmselt juba poole aasta pärast pean tagasi minema. Hambaarst oli küll igati tore ja tegi mul olemasolevad hambad korda (ja neid pole üldse nii palju kui eelmise aasta alguses), aga ta torkas mulle mingi imuri (?) kurku vahepeal, nii et nüüdseks olen ma rahatu JA valutava kurguga. Elu on ebaõiglane – ma võin kuid järjest ainult juustu ja tatart süüa ja magusast hoiduda, aga ikka tekivad augud, samal ajal mõni ainult suhkrust toitubki (mu vend nt) ja midagi pole häda. Ma arvan, et siin on tegemist muidugi mingi loodusliku valiku ja geenide vingerpussiga, mis andis mu vennale kõik positiivsed küljed ja mulle siis selle, mis üle jäi. Nõme ikkagi, sest hambaravi on kuradi kallis ka.


Nii ma siis istungi, kadedusest roheline, ja podisen omaette. Tegelikult peaksin ma rõõmus olema, et mul kadeduseks nii vähe põhjuseid on, sest näiteks täna kuulsin ma just ühelt lähituttavalt, kes haiglas operatsiooni ootab, et temaga ühes palatis on mees, kellelt opereeriti ära põis. Vot sellisel juhul kadestaks ma vist kõiki inimesi, kel põis olemas on. 

4 kommentaari:

notsu ütles ...

mu hambaarst lubab mul seda imurit oma käega hoida, nii et kui see kuskil väga torkima hakkab, saan ise nihutada. äkki su oma lubaks ka, kui sa küsiks?
minuga tuli selle vajadus küll väga ruttu ilmsiks, sest niipea, kui see kurgu ligi sattus, tekkis mul okserefleks ja arst ei tahtnud öökiva patsiendiga jännata.

Madli ütles ...

Mul tekkis ka okserefleks, väga rõve oli. A samas muul ajal oli imur korralikult õiges kohas, nii et ma ei teadnud küsida.

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma ei yea, kas sa hambaniiti kasutad. Aga kui mina hakkasin seda umbes...kuus a tagasi kasutama, püsivad mu hambad märkimisväärselt kauem terved. Mina ei tea, kas see on sellest, aga tasub proovida/ igaks juhuks soovitada, muidugi juhul kui...sa juba ei niidita. Ma ikka kipun unustama, et noored on märksa teadlikumad.

Madli ütles ...

Kasutan ikka, suuvett ja muud säärast ka. Isegi hambapasta on apteegist, mitte tavapoest. Ma ise arvan, et asi on ka mineraalipuuduses, ma pole eriti agar sööja nimelt.