Nii, oma kulude kirjapanemine sai kuulsusetu ja lohutu lõpu, sest ma avastasin täna, et ei mäleta, millal ma viimati poest tšeki võtsin. Alguses ikka proovisin võtta, sest see oleks olnud ainus võimalus oma kulutustest mingitki ülevaadet saada - tabelite koostamine oleks liigne kohustus niigi kohustusterohkes elus. Ega ma tegelikult väga nukker olegi, lihtsalt oleks olnud huvitav teada, mille peale kulub kõige rohkem ja kui palju. Paraku unustasin ma hetkeks iseenda ja selle, et ...
... igasugused koduperenaisenipid on minu jaoks vastunäidustatud, sest sisimas ma põlgan igasugust traditsioonilist tööjaotust ja eriti seda, kui keegi kusagil seda ka minust kui naisest eeldab. Teised tehku, mis tahavad, aga minule igapäevane kokkamine-keetmine-küpsetamine ei sobi. Ma pigem loen selle asemel või mängin lapsega või käin kusagil põnevas kohas. Veeta aga päevas mitu tundi selleks, et menüüd paika panna (ma sealt grupist lugesin, et see olevat ainuõige), selleks et u 10 eurtsi säästa, ei tundu mõttekas.
... mu eluviis on üsna kaootiline ehk ma võin alles poolest päevast teada saada, mida õhtul teen. Kuidas ma siis ütlen sõbrale, kes külla kutsub, et kuule, ma ei saa tulla, mul kodus kapsarullid ootavad? Ei tundu loogiline. Vahel kirjutab õde, et tuleb külla, siis kutsub keegi kohvikusse, kontserdile, siis jälle tuleb mul endal tuju välja sööma minna ... sellise elutempoga ei saa midagi ette planeerida.
... mu töö on selline, et päeva lõpuks on mu ajud läbinud täieliku tsentrifuugi: ma pean korraga navigeerima kuue keele vahel ja tegema veel sadat muud asja (enamasti korraga), millega on kiire-kiire. Viimane asi siin ilmas, mida ma oma vabal ajal teha soovin, on veel mingite nippide otsimine ja raamatupidaja mängimine. Näited tänasest: tegin hunniku erinevates mõõtudes veebipilte, saatsin need prantslastele koos põhjaliku kirjeldusega, mõtlesin välja paar reklaamteksti, tegin valmis ühe uudiskirja ja kolm trükireklaami ning kindlasti veel asju, mida ma ei mäleta. Pärast tööd läksin ma lasteaeda, kus ma pidin kasvatajatele tõestama, et ma ei tassi Ernsti keldrisse luku taha, kuigi Ernsti reaktsioon kojuminemisele sellele mõttele justkui tõestust andis. Kui olin suutnud Ernsti lõpuks lasteaiast lahkuma keelitada, sõitsin ma u pool-kolmveerand tundi bussiga koju, kodus tegin ahju alla tule ja nüüd võtan hoogu, et viimased koristusmeetmed ette võtta. Homme aga lähen pärast tööd hoopis sümfooniakontserdile, nii et mingiks säästunippide rakendamiseks jääks veel vähem aega.
... ma ei ole eriti hea enese piiramises ja seda just seetõttu, et ma olen pidanud seda oma eelnevas elus tegema ja kohe üldse polnud hea tunne. Mulle meeldib see, et ma saan tahtmise korral minna kohvikusse või välja sööma, tellida toitu koju või osta koju delikatesse. Pealegi: mitte küll minu, aga mu lähisugulase kogemus väga raske haigusega on õpetanud, et elu tuleb nautida, kuni saab ja teha kõike, mis silmi sära toob, sest kui sa kanüüli küljes rippudes oma viimaseid hingetõmbeid teed ja eelnevale elule tagasi mõtled (õnneks tal nii kaugel siiski asjad pole), ei meenuta sa, et "jess, küll ma olin tubli, tegin kogu aeg ise süüa ja säästsin raha", vaid hommikuni kestnud pidusid, häid restorane, reise, lõputut naermist, ägedaid kontserte ja meeletult kihvte hetki koos sõpradega. Vähemalt mina eelistan selliseid meenutusi, mine tea, äkki teised eelistavad seda esimest varianti.
***
Nii et jah, mida oligi tarvis tõestada: ma olen egoistist hedonist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar