Oma lapsest kavatsen rääkida loomulikult.
Täiesti jube, mis õudust ikka lastele muusika pähe kuulata antakse. Üks sõbranna just kurtis, et käis lasteaias mingil jõulupeol, kus terve aja lasti mingit tümpsu, kuhu siis peenikese häälega peale lauldi. Tal olevat pea valutama hakanud. Küsisin siis ettevaatlikult, kas lastele meeldis ... ja olevat vist meeldinudki, vähemalt kareldi küll selle taktis. Kuidas see võimalik on, aru ma ei taipa. Kui ma Ernstiga massaažis käisin, siis lasti ka taustaks mingit rõlgust, aga õnneks ei osanud Ernst siis rääkida, sest muidu oleks ta selle kohe vait panna käskinud. Mina olen lihtsalt viisakas inimene ja talun kannatusi, kuni kõrvad plahvatavad.
Ma ise armastan muusikat valikuliselt, st ma ei suuda seda kogu aeg kuulata. Ma ei taha, et kogu aeg taustaks midagi mängiks, sest siis ma ei kuule teisi helisid eriti hästi (mu ema ütles selle peale, et see on tüüpiline pensionäride viga ... nojah). Samas aga meeldib mulle vahel istuda mugavalt tugitooli ja kuulata terve youtube läbi, et otsida ägedat muusikat. Ja kui ma kodus olen ja seal on juhuslikult Ernst ka, siis ei kuula ma kunagi lastelaule, vaid pigem midagi head. Rammsteini näiteks. Või Depeche Mode'i. See on ka kummaline, kuidas Ernsti muusikamaitse kujunenud on, sest üldiselt mängib meil kodus rock- ja metalmuusika ning rohkelt stoner rock'i, aga Ernsti lemmiklaulud on "What's up" 4 non Blondes'ilt, "Never trust a Stranger" Kim Wilde'ilt ja "Bobby Brown" Frank Zappalt, mis on lihtsalt vahel kogemata muu rögisemise vahele kõlanud. Rammsteini "Engel" meeldib talle ka, eriti video, ning alati, kui laul lõppeb, ütleb ta, et "onu paneb tiivad kokku ja läheb keldrisse". Ma loodan, et ta ütleb seda ka lasteaias, sest ikka on tore panna õpetajaid juurdlema, mis meil kodus toimub. Aga muusika juurde tagasi tulles – mul on tegelikult hea meel, et Ernstile head asjad meeldivad, sest ma ilmselt laseks endale kuuli pähe, kui ta kodus "Kummipead" nõuaks.
Kontsertidele viin ma teda ka, aga mitte veel rokikasse või mujale, kus nt Sõpruse Puiestee esineb, vaid Estoniasse väikeste laste kontserdile. Ernstile tohutult meeldib, aga ma ise mõtlen, et peaks ta ikka päris sümfooniakontserdile viima, sest need lastekontserdid on täis jooksvaid ja karjuvaid tittesid. Ernst juba viimati kurtis (pange tähele, et mitte mina, sest ma olen viisakas inimene), et ta ei saanud kuulata, sest lapsed lärmasid. Aga kus on siis kontserte kolmeaastastele, kes ka tegelikult muusikat kuulata tahavad? Ei teagi.
Ei ole üldse raske see hea muusikamaitse kasvatamine.
7 kommentaari:
Mina olen see, kelle lapsed kodus Kummipead ja Mul on bemmil uued kummid nõuavad...Mitte et ma neil lubaks säärast jõledust kuulata, aga lasteaias on teised laulnud ja ka mõnedel sünnipäevadel on niimoodi "lastediskot" korraldatud. Me üldiselt kuulame ka "normaalset" muusikat, aga olen tähele pannud, et lastele jubedalt meeldib, kui kuskil mingi tümakas või umpa-umpa tuleb. Olen mõelnud, et ju see on mingi primitiivne instinkt lihtsalt, saab ennast muusika taktis jõnksutada ja puha ning ehk läheb see vanusega üle. Koolis lastelt küsiti nende lemmiklugu ja siis meie oma ütles, et Bläck Rokit "Mu hobune on tilluke", see on veidi etem variant ikka kui hetke popp.
Aga teatris ja kinos kõva häälega rääkivad lapsed häirivad minu omi ka, kuigi tänapäeval on juba juhtumeid, kus ka täiskasvanud samamoodi käituvad...
See tümakas on lihtsalt kohutav, mul hakkab tõsiselt halb, kui ma seda üle kolme sekundi kuulama pean. Bläck Rokit on väga hea valik :) Ma imestan, et praeguse aja lapsed seda teavad, see on ju umbes sellest ajast, kui mina algkooli käisin? Aga jah, ma tänapäeva poppmuusikat eriti hästi ei hooma, aga nii palju, kui ma seda kuulnud olen (naabritüdruk ja tolle sõbrannad kuulavad ja tantsivad selle järele), siis tundub täielik okse. Kuidas on võimalik rohkem kui 5 sekundit "Despacitot" kuulata, aru ma ei taipa.
A ilmselt on asi minus, sest enamik siiski kuulab todasama igavat poppmuusikat.
Käisin paar aastat tagasi "Pähklipurejat" vaatamas ja pidin ehmatusest laua alla kukkuma, kui nägin, kuidas täiskasvanud inimesed keset etendust omavahel kõva häälega rääkisid. Pole siis ime, et lapsed samamoodi käituvad, sest kusagilt nad ju innustust saavad. Mu ema rääkis, et kord jäeti etendus seisma, kui mingi penskar oma helisevat telefoni esmalt kotist üles ei leidnud ning pärast leidmist sellega rääkima hakkas. Keset etendust loomulikult.
Bläck Rokitit teab ta tänu sellele, et meil on see plaat autos ega muidu ilmselt ei teaks jah. Lastele meeldib üldiselt eestikeelne muusika rohkem, saavad aru ja kaasa laulda, aga palju meil kodus olevatest plaatidest on jälle sellised, mille puhul pole väga hea, kui laps neid laulma hakkab :) Bläck Rokit on selline kompromiss. Paljude karmimate esitajate kohta on lapsed küsinud ka, et miks see onu niimoodi karjub ja koledaid sõnu räägib. Body Countiga oli see teema, siis mees seletas, et Ameerikas on mustanahalistel raske elu, nad on vaesed ja vihased, sellepärast onu ütlebki fuck laulus nii palju. Me mõtlesime, et nad inglise keelest aru ei saa, aga fuck-i kuulsid kohe ilusti ära ja teadsid, et see on mingi kole sõna...
Jah, meil oli ka mõni aeg tagasi teema, et suureks lemmikuks olid onu Bella laulud, aga kui ta ükskord bussis kõva häälega "Mu sõber Fiati" laulis, panime sellele veto peale :) Samas hingasin kergendatult, sest "Fiat" on üsna leebe võrreldes muu kraamiga. A "Matiiseni õpilasi" luban ikka vahepeal vaadata.
Eestikeelsed laulud on vist jah rohkem teemas, "Isa tuli koju" on nt väga nõutud laul ja Heraldi uus plaat sobib ka hästi. "What's up" meeldib aga sellepärast, et seal "tädi karjub, miks ta karjub?" Rammstein meeldib efektide pärast vist. Aa, enne unustasin, et suureks lemmikuks on ka see, kuidas Motörhead "Heroes't" laulab. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult peaks lastele rockmuusika väga hästi sobima, sest see on ka rütmiga ja jõuline ja selle järgi saab hästi karelda.
mulle meenus selle jutu peale, kuidas siis, kui me kunagi "Apolloni sünni" lavastust tegime, tilpnesid proovides kogu aeg osatäitjate väikesed lapsed kaasas (kaks last kahel eri osatäitjal, omavahel suured sõbrad). ja siis avastas ühel ilusal päeval üks osatäitja kodus, et laps laulab hajameelselt omaette vanakreeka keeles üht Apolloni austamise laulu.
samamoodi olid ühel teisel sõbrannal lapse esimeste sõnade hulgas selline lause: "üks, kaks, dos-à-dos", pärast seda, kui ta oli lapse tantsutrenni kaasa võtnud.
Ma lasin ka kodus lapse kõrvu paitada ainult ilusal ja heal. Depeche Mode ja Vainola kaasaarvatud. Laps ise leidis omakorda selliseid pärleid muusikamaailma avarustest, et mul pidi hing heldimusest lõhkema.
Aga see kõik ei lugenud midagi - ta kasvas suureks ja hakkas Onu Bellat ja räppi kuulama.
Ega see mind veel huvita, mida mu pärdik suurena kuulab, sest niikuinii on selleks mingid artistid, keda ma ei tea :) Muusikamaitse on juba mul endal viimase paari aastaga kardinaalselt muutunud, mis ma siis oma lapsest veel ootan. Lihtsalt seni, kuni mina veel keelan, käsen, poon ja lasen, ei taha ma mingeid rõlgeid lastelaule ja tümpsu lasta.
Postita kommentaar