12 jaanuar 2018

Säästlik toitumine

Liitusin Facebookis ühe grupiga, mille põhidee on säästmine igapäevaelus. Jaanuaris on teemaks toidukulud ja kuidas neid optimeerida nii, et päris saepuru sööma ei peaks. Jah, kuidas? Üldiselt olen ma selle poolt, et kui vähegi võimalik, võiks sööki nautida ja sellele mitte liiga palju mõelda, sest kui söök/söögitegemine muutub kinnisideeks, siis pole selles ju mitte midagi mõnusat, aga säästa ju iseenesest võiks. Paraku evivad sellised väljakutsed minu jaoks tsipa liiga palju sellist "oh, kui äge on olla vaene" hõngu ja ma ei saa midagi teha, et kui ma loen inimeste lugusid "omg, mul kulub nädalas 200€ söögi peale", "vähese raha eest ei saa korralikult ega mitmekülgselt süüa", "ma nüüd proovin hästi vähese rahaga hakkama saada", meenub mulle üks pildike eelmisest laupäevast.

Mu kodupood on Grossi pood ja kuigi ma selle hüvesid väga tihti kasutada ei taha (sest sealne turvamees ajab mind alati mööda poodi taga), siis eelmisel laupäeval oli tarvis kibekiiresti Grossi joosta ja piima tuua. Haarasin oma piimapakid, seisin järtsi ja pilk jäi pidama mu ees seisva meesterahva toidukorvil. Pakk kõige odavamaid makarone ja liitrine õlu. Kohe kangastus mu silme ette pilt, kuidas see mees jõuab koju, keedab endale paljaid makarone, kallab õlle kruusi ning istub siis köögilaua taha ning sööb neid samu makarone ja joob õlut. Ma olin just paar päeva tagasi liitunud selle Facebooki grupiga ja kui ma nüüd seal järjekorras seisin, hakkas mul nii häbi, et pisarad tulid silma. See, mis minu jaoks on mäng, on mõne jaoks igapäevane elu. Lihtne on elada väikese eelarvega ühe väikese kuukese, kui ma tean, et järgmisel kuul saan taas priisata, aga päris paljude inimeste jaoks ei piirdu kokkuhoid ühe kuuga, vaid kestab teadmata kaua. Lihtne on rääkida tervislikust ja mitmekülgsest toitumisest, kui mul on tugivõrgustik ja eluind, aga kui inimesel kumbagi pole, on tal ilmselt jumala ükskõik, mida ta sööb.

Igatahes otsustasin ma, et toidumängud jäävad minu jaoks ära. Too Grossi poe juhtum pole üldse harukordne, sest pea iga kord, kui ma turule või Grossi satun, näen sarnase toidukorvi ja tühja pilguga inimesi. Mitte-Tallinna võlud. Küll aga otsustasin ma lihtsalt oma kulutustel veidi silma peal hoida ja tšekke koguda ning selle kõrvalt veel oma toidulaud ka üle vaadata. Ja kuna hästi popiks on saanud igasugused säästunipid, siis siin on üks: valige endale kaaslane, kes a) sööb kõike ja b) teeb ise süüa. Too viimane punkt ei pruugi võib-olla säästlikkusele kaasa aidata, küll aga mugavusele ja mugavus maksab ka teatavasti. Mul on selles suhtes vedanud, et pole asja, mida Sten ei sööks, nii et ülejääke meil peaaegu ei tekigi. Teine hästi positiivne külg meie pere juures on see, et meist kellelgi pole mitte ainsamatki allergiat ega talumatust, nii et saame valimatult piima- ja saiatooteid sisse kühveldada. Juhuu! Aa, toidulaua ülevaatamisest tahtsin rääkida ... kuigi meil on üsna korralik ja kodune söök igapäevasel tarbimisel, siis mõned kitsaskohad siiski on: ma tahaks süüa rohkem köögivilju ja teha rohkem erinevaid sööke. Õnneks on mõlemad mured üsna lihtsasti lahendatavad: võta aga retseptiraamat ette ja asu keetma! Mhmh, oleks elu (minu jaoks) siis nii lihtne! Mul on nimelt tohutu hirm nugade ees ja see tähendab, et nt kapsa, kaalika, bataadi ja muude kõvade köögiviljade lõikamine on täiesti välistatud. Kurgiga saan veel hakkama (kuigi mitte eriti professionaalselt), aga kõik muu ...  Oeh. Mida siis teha? Siiani olen kasutanud meestööjõudu, aga ega see ju kogu aeg ka saadaval pole. Kas keegi ei tahaks hakata mu (madala)palgaliseks kapsalõikajaks?


Ei ole lihtne see tervislik toitumine, ei ole.

9 kommentaari:

Kris ütles ...

Ma jälle mõtlen, et kui ma vaataksin koguaeg teiste inimeste ostukorvi (just need samad kehvemal elujärjel inimesed) siis ma ei julgeks nagu ise peale sama makaronipaki ka koju midagi tuua. Sama nagu see, et Aafrikas lapsed nälgivad. Muidugi on raske ja kahju ning tahaks oma rahakotisisu letti lüüa ja neile midagi süüa osta (ja teen ka seda 1-2 korda aastas, suurperedele) aga ma ei saa oma elu sättida ainult selle järgi kuidas teised elavad.

Igasugused nipid ja trikid on toredad, et ka ise veidi maapeale tulla ja mitte raha igasuguse saasta peale mitte tuulde lasta ja nt seda koguda ja kasutada vajaliku peale või tõesti, teha ka ise hoopis head!

Madli ütles ...

Oi, aga ega ma ju sätigi oma elu teiste toidukorvi järgi! Ja nagu ma maininud olen, siis on kogu mu elustiil säästlikkusele üles ehitatud, nii et laristamises mind küll süüdistada ei saa. Mul on tunne, et mu mõte ei jõudnud kohale - säästmine ja läbimõeldud tarbimine on minu elustiili vältimatu osa, aga kuna ma olen väga palju näinud, kuidas inimesed nälga kannatavad, sente loevad ja klapitama peavad, et kuu lõpuni vastu pidada, siis tunduvad sellised ettevõtmised, et oh, säästame kuu aega ... Ma isegi ei oska öelda. Panevad rohkem mõtlema neile, kel kitsas käes. Ilmselt on see ju hea? Mainin igaks juhuks, et kogu ettevõtmine on ju igati tänuväärne, lihtsalt mina olen selliste teemade osas väga tundlik.

notsu ütles ...

Kuidas sa köögikombainidesse suhtud (mina kardan mürisemist, mina ei saa nendega hästi läbi)?

Aga säästlikkusse suhtudes: oli meil üks aasta, kus oli ette teada, et tuleb paar suuremat kulutust. Alguses tekitas see paanikat, aga siis tegin ma kalkulatsioonid, koostasin eelarve, kus olid näha, kui palju mul endal on arveid välja saata, ja kui palju ma ise pean maksma - siis vaatasin, mis sellest järele jääb, lahutasin need suuremad kulutused ja sain tulemuseks nii, et enam-vähem 100 eurot kuu peale jääb järele. Tglt natuke rohkem, sest ma olin kindluse mõttes ümardanud kõik väljaminekut ülespoole ja sissetulekud allapoole. Vaatasime ka A. sissetulekud läbi ja saime tulemuseks, et kahe peale saame nädalas poeskäimise peale panna umbes 40 eurot. Mis tegi tuju lausa reipaks, sest see ei ole sugugi üle mõistuse väike summa.

Praktikas läksime tavaliselt veidi lõhki, aga mitte liiga palju - see jäi nende eelarve koostamiselt tehtud ettevaatusümardamiste piiresse. Ja selgusid nõksud - üks nõks oli käia harvem poes, sest seal käies kipub nagunii kuluma sama summa, ükskõik, kui tihti käia. Teine nõks oli, et kui isegi tihemini poodi sattuda, võtta kohe esimese asjana ostukorvi mingeid maitsvaid juurikaid, porgandeid näiteks. Esiteks on kohe tunne, et oled midagi head juba välja valinud, teiseks kaaluvad need palju ja kohe on väiksem isu sinna korvi veel kraami laduda.

Madli ütles ...

Köögikombainid mulle ei meeldi ja meie korterisse ei mahuks ka ükski.

Ma ise eelistan sellist säästmist, et harjutan järjest soodsamat elustiili (valmistoitude asemel kodus valmistatud road, võileibade asemel puder, töölõunate asemel kodutoit jne) ja nii tasapisi oma elustiili säästlikumaks muuta. Paugust kõigest loobuda ja kõike asendada oleks vast keeruline. Veel aitab säästa hea söögitegemisoskus (mitte, et mul seda oleks), sest ühikas elades sõin ma ainult pelmeene, mis kokkuvõttes polnud soodne.

Nele ütles ...

Kui sulle köögikombainid müra tõttu ei meeldi siis aidata ei oska aga mahtumise mõttes on lahendus olemas. Braunil nt on selline saumikseri komplekt, millel käib kaasas ka nn köögikombaini osa. Ehk siis köögikombaini riivija/viilutaja/purustaga osa, mille mootoriks on saumikser. Meie 3-liikmelise pere riivimised ja purustamised teeb kenasti ära, ruumi palju ei võta.

Britt ütles ...

Ma saan su mõttekäigust täitsa aru, et noh..kena on ju seada mingi eelarve ja siis üritada sellega hakkama saada teades, et varsti saab nkn rohkem kulutada samas, kui leidub palju neid, kes isegi seda säästueelarvet omale lubada ei saa. Teise külje alt leian ikkagi, et sellised projektid on vajalikud. Just enda toidulaua analüüsimiseks. Sest see ju enamasti juhtub. Lüüakse numbrid kokku ja hakatakse uurima, et kuidas see siis tekkinud on. Ning avastatakesgi, et isssssand, kas ma tõesti söön nii palju väljas või ostan nii palju kohvi kaasa või kõige kallimat kala, kui võiks odavamat jne.

Ning säärastes tõdemustes ja nende põhjal korrektuuride tegemises pole ju midagi halba. Või kui keegi seeläbi avastab, et sööb liialt ühekülgselt ning hakkab vaatama, kuidas nt. sama raha eest hoopis vaheldusrikkamalt süüa ja seeläbi hoopiski säästab lõpuks.

Paljud inimesed kulutavad mõtlematult kuigi tegelikult tahaksid säästa. Ja säästa saaks mõnikord vaid mõnd lihtsat harjumust muutes.

Mina olen nt. tänu sellisele numbrite lahtianalüüsimisele leidnud mõned enda tarbimisvead toidupoes ja tahan väga neid korrigeerida. :)

notsu ütles ...

Ma ise mõtlesin oma säästueelarvega ka, et tglt näitab see ka ise privilegeeritust. Mul oli selline eelarve selleks, et suuremate kulutustega (à la hambaarst, aga ka üks pulmaskäik koos pulmakingituse ja majutusarvega) mitte hätta jääda - aga mõnel ongi pärast kommmunaalide maksmist iga kuu just nii palju järel ja suuremaid kulutusi kas ei saagi teha või lööb see jalad täitsa alt.

Madli ütles ...

Just see tugevama positsioonilt toidu või rahaga mängimine muudab mind natuke mõtlikuks, kuigi ma tõesti arvan, et igasugune teadlik tarbimine ja igapäevaelunipid on igati head. Mul on kahetised tunded ja ma ei oska neid kuidagi väljendada :)

notsu ütles ...

ma ise ei arva tglt, et mu tugevam positsioon oleks mu kokkuhoiukava "mängimiseks" teinud. tglt võiks ju normaalne olla, et inimene saab endale hambaravi lubada - ja vahel mõnel heal sõbral pulmas käia. mis tähendab, et ma sain väheke püksirihma pingutades endale lihtsalt normaalset elu lubada. selles pole midagi halba; halb on, et kõik ei saa seda endale ka pingutades lubada.