10 euro eest patrioodiks

Käisin eile poes. Selles ei tohiks midagi erakordset olla, sest inimesed käivad ikka poes ja eriti mina, kes ma netist tellimise jaoks liiga kaootiline olen. Ühesõnaga, läksin poodi ja põmaki! Mu silme eest virvendas sinimustvalge udu. Kõik, absoluutselt KÕIK oli rahvustoonides; koogid, leivad, šokolaadid ... ja kui toit ise oli veel säilitanud oma tavapärase värvi, siis vähemalt pakend oli küll sinimustvalge. Loomulikult oli neile toodetele lisatud ka patrioodimaks, nii et kui tavaliselt saab tordi kätte nii 15 euroga (vist?), siis nüüd alla 20 euro tordihinnad kukkuda ei tahtnud. Armastad Eestit vä? Siis maksa! Jõuan siis suure pingutusega tordiletist mööda ja jälle – ees kõrgub suur suveniirilett. Astun ligi, et vaadata, kas sa ka midagi asjalikku on ... ei. Loomulikult mitte. Ja ma mõtlen, kas tõesti inimesed ostavad seda jama? Lihtsalt sellepärast, et ennast eestlasena tunda?

Ühest küljest on ju vahva, et Eesti pidupäeva nii rikkalikult tähistatakse, teisalt aga olen ma kurb, et ka see ilus päev on muudetud tarbimispühaks. Jube mõnus ja lihtne on ju kleepida oma leivale sinimustvalge silt ja lisada paar rukkilille ja öelda, et see on nüüd õudselt rahvuslik leib, ostke! Ja inimesel on jube lihtne minna poodi, haarata letist see rahvuslik leivapäts ja tunda, et on oma patriootliku teo juba teinud ja paari euro eest eestlust tõestanud. Lihtsalt mina mõtisklen siin omaette, kas tõesti on vaja iga püha tarbimiskeskseks pöörata?

Hobidest

Selles Facebooki grupis, mille liige ma olen, tuli vahepeal jutuks, kuidas oma olemasolevale tööle lisa teenida, ja käidi välja idee, et võiks ju oma hobid rahaks teha. Easy-breezy, kui su hobiks on nt torutööd või muu säärane, mida inimesed ikka vajavad. Minul aga ... Esmalt ma arvasin, et mul ei olegi hobisid, aga pärast järelemõtlemist siiski leidsin mõned:

a) lugemine;

b) mälumäng;

c) diivanijalgpall.

Millegipärast pole keegi mulle nende harrastamise eest siiani maksta tahtnud. Pubides on küll mõned õlled lauale kukkunud, kui keegi on avastanud, et "omg, ise naine, aga teab, mis suluseis on", aga see tulu on üsna marginaalne olnud. Lugemise eest saaks ju tasu küsida raamatutes, st ma olen kuulnud, et vahel mingid kirjastused annavad tasuta raamatuid, et nendest siis kirjutaks, aga mulle see ei sobiks, sest mulle ei meeldi sunniviisiliselt kirjutada, eriti midagi arvustada. Ma loen väga palju, aga arvustan neid väga harva ja seda ainult siis, kui mulje on olnud erakordne - muidu mitte. Ja mälumäng ...

Eilne saavutus.

Ei saa salata, et ma olen mälumängus päris hea ja seda nii punktide a) kui ka c) kui ka lihtsalt hea mälu ja ebaterve uudishimu pärast. Sellega teenimiseks aga peaksin ma olema sada korda parem, kiirem ja oma elu sellele pühendama. Ma ei taha. Või siis minema "Kuldvillakusse", aga mõte telekaameratest täidab mind õõvaga.

Ühesõnaga, oma hobidega ma teenimisvõimalusi ei näe. Mulle meeldib veel lisaks kodutuid kasse aidata, aga see hobi viib pigem välja kui toob sisse. Lapsed meeldivad ka, aga millegipärast mu laps ei taha mulle maksta selle eest, et ma teda hoian. Muid hobisid nagu polegi. Oskusi vist ka mitte, st praktilisi oskusi. Ma küll oskan teha ühe tikuga ahju tule, aga see pole ka vist midagi erilist? Adobe programmid on suht peas ning veebi- ja trükireklaamide tegemine ka käpas, aga see on mu töö, mitte hobi.

Nii et jah, millised on need hobid, mis sisse toovad? Käsitöö vist? Mingite asjade õpetamine? Ma olen mõlemas suht koba, sest ma ei oska käsitööd ja õpetamine ajab mind alati närvi, sest ma ei saa aru, kuidas teised aru ei saa, mida ma õpetan. Nii lihtne ju! Ja siis olen ma vihane ega suuda adekvaatselt reageerida. Vist ei tasu siis üldse alustatagi. Nii et hobidega teenimine on minu puhul suht võimatu.

Kuidas õppida keelt?

Ei, te ei saa siit vastuseid, kuidas rääkida võõrkeelt kahe nädala pärast nagu põlismaalane, AGA see-eest saate lugeda mu lapsest. Mis saaks veel parem olla?

Ernst on praegu sellises eas, kus tal hakkab juba vaikselt keeletunnetus tekkima. Ta ei korda enam lihtsalt lihtlausetega seda, mida ees räägitakse, vaid loob ise keelt. Minu kui filoloogi jaoks on see eriti põnev ja ma tõesti tunnen, et olen selle aastaga, mil Ernst on aktiivselt rääkima õppinud, arenenud ka ise mühinal just keeleteaduslikus vallas. Näiteks sel aal, kui paljud lapsevanemad muretsevad, et nende laps õigesti räägiks ja hääldaks, löön mina kaht kätt kokku ning viskan mõtteis hundirattaid, kui Ernst "valesti" räägib. Miks? Sest juba Freud ütles, et otsi tõtt valedest (või midagi sarnast) ja et n-ö valesti kõnelemine ja sõnadega eksimine ütleb inimhinge kohta tohutult palju. Nii ongi hästi huvitav kuulata, kuidas Ernst enda jaoks uusi sõnu käänab/pöörab, huvitavaid lausekonstruktsioone loob, süntaksi segi keerab või sihitist täiesti vales kohas kasutab. Näiteks Ernsti jaoks kuu lendab, mitte ei ole taevas, ja kui ta sööma läheb, siis istub ta laua ette. Samuti ei istu ta tooli peale, vaid tooli. Tuli ei kustu, vaid läheb ära. Kui ta tahab kellegi, nt tädi Katrini kohta sümpaatiat väljendada, siis ütleb ta: "Tädi Katrin meeldib mulle". Kõige tähtsam ikka kõige ees, eksole. Sidesõna "ja" on tema leksikast puudu ja seda mitte sellepärast, et ma õpetanud poleks – ei, ta lihtsalt peab seda ebaoluliseks sõnaks. Näiteid võiks tuua veel ja veel. Sama lugu on hääldamisega: ta teab väga hästi, et õige on "raamat" ja "telefon", aga järjekindlalt ütleb ta hoopis "aarat" ja "tefelon". Meelega, sest ta armastab keelemänge. Vahel laulab ta näiteks terve oma lemmiklaulu ära ainult ühe kaashäälikuga, teinekord rakendab ta mõnd luuletust lugedes alliteratsiooni (kuigi luuletuses alliteratsiooni pole). Andres Ehin rääkis kunagi (mitte mulle), et kui ta tütar Kristiina kirjutas lapsena luuletuse, milles kasutas sõnamänge, oli ta nii rõõmus, et pisar tuli silma – vot mina olen samasugune. Ma olen nii rõõmus, kui Ernst keelega mängib. Varsti õpetatakse ta niikuinii lasteaias/koolis õigesti kõnelema, aga seni ma naudin.

Ühikaelu

... on minul õnneks juba ammu läbi.

Kui ma Tartusse kolisin, läksin ma erakasse elama. Privaatsus ja kõik need muud sõnad, arvasin ma. Tegelikkuses oli mul privaatsust küll, aga see piirnes ainult minu toaga ja kui ma sealt väljusin, olin kohe oma korterikaaslaste näha ja kuulda ning kuna mu korterikaaslased olid meesterahvad ja mina kombekas tütarlaps, siis – ei mingit paljalt ringijooksmist. Alguses suutsin ma sellise ahistava elukorraldusega harjuda, aga siis enam mitte ning häirima hakkasid ka muud aspektid: korter asus Annelinnas, nii et kodutee CT-st oli päris pikk, üür oli ka tsipa liiga kõrge. Lisaks leidsin ma kursuselt uue ja ägeda sõbrantsi, kes elas ühikas. Kui ta toakaaslane ära kolis, oligi plaan paigas: mina kolin asemele ja hakkan ühikaelu rõõme nautima. Nii see romantiline ühikaelu algaski.

Või mis nüüd romantiline. Valitud ühikaks sai Narva mnt 25 asuv eriti moodne ja steriilne ühikas, kus klassikalist kommuuniühikaelu ei olnud. Jumal tänatud, sest viimane asi, mis mulle siin ilmas meeldib, on pidev võõraste inimestega lõimumine. See-eest olid lukustatud uksed ja uksekaardid, millega teistele korrustele ei pääsenud. Mina elasin esimesel korrusel, nii et oma akendest nägin ma Narva mnt liiklust. Boks, mida jagasin veel kolme inimesega, oli pisike, koosnes kahest toast, pesuruumist ja miniatuursest köögist – kõik, mida ühele tudengile õnneks vaja. Hind, nagu ma mäletan, oli üsna soodne, eraldi juurde pidi ostma vaid internetipaketi, mis polnud ka üle mõistuse. Internet, muide, oli ühikas äärmiselt vajalik, sest ega keegi ju omavahel suhelnud. Mina ja mu toakaaslane suhtlesime, aga oma boksikaaslaste nimesid ei tea ma siiani. Nad vist kartsid mind, sest julgesid oma toast välja tulla ainult siis, kui ma magasin. Sellist uksed-lahti-pidu-käib-elu ei olnud ega tulnud. Isegi suitsuruumis ei kohanud inimesi, nii et vahel oli tunne, et polegi kedagi teist ühikas. Õudne üksteise vältimine käis, isegi teiste kursakaaslastega, kes samas ühikas elasid, ei sattunud kokku.

Meie aga võtsime ühikaelust viimast. Käisime kõrvalmajas peol ja kutsusime enda tuppa külalisi ja .. Majareeglites oli kirjas, et külalised ööbima ei tohi jääda, aga või me siis seda kuulasime! Ikka jäädi, kui teine ära oli. Päris keset ööd me CTst suvakaid kaasa ei vedanud, aga sõbrad, kes Tallinnast külla tulid, said ikka ära majutatud. Lõbusad ajad olid. Selle kõige kõrvalt käis muidugi meeletu õppimine ka, aga jõudis ka pidutseda. Lisaks sellele käisin tutvumas ka Tartu kõige kuulsama ühikaga, kuhu mu klassivend mingis meeltesegadushoos kolis – Narva mnt 89ga. Vot see on alles ühikas! Ei mingeid liigseid mugavusi, nagu privaatne wc või puhas duširuum. Kui need seinad oskaksid rääkida, kuuleks sealt ikka igasuguseid lugusid. Mu klassivend tegi kolides loomulikult kombekohaselt remonti ka, sest see on ainus ühikas, kus remonti teha võib ning sealt pärinevad ka minu esimesed ja viimased tapeedipaanide paigaldused. Siiani on remondist isu täis. Ja kommuunielu, jaa ... isegi mina sain sellest nende paari päevaga osa. Siis oli kohe eriti kõhe tagasi minna oma ulmelisse 25ndasse, kus inimhingegi liikvel polnud. Võib-olla see tühjus saigi mu ühikaelule saatuslikuks? Ma lugesin praegu vanu postitusi, milles ühikast ärakolimist lahkasin ja näed, saigi. Täpsemalt see, et kogu mu boks armus ja kolis ära, jättes minu sinna üksinda üüri maksma. Mingi aja ma vist isegi maksin, aga siis hakkas see mulle üle jõu käima, igatahes ühel hetkel kirjutasin ma nii:

Üldiselt olen ma graafikus, õppimisega, ma mõtlen. Eksamid on siiani positiivselt sooritatud ja loodetavasti ka jätkub see tendents. Järgmine nädal tuleb hullumaja, esmasp-neljap on iga päev eksamid. Siis väike hingetõmme ja 20. jaanuaril on viimane eksam.
Siis aga algab omaette teema kooliga. Asi on nimelt selles, et ühikasse ei tule ega tule kaasüürilisi ning töökohta pole ka kusagilt paista (ja ma otsin seda). Seega pean üsna kiiresti välja mõtlema, mida ma kevadel pihta hakkan, sest õhust ja armastusest on raske elada. Stipp aitaks veits, aga mitte täielikult. Olen mõelnud võtta akadeemiline, proovida leida täiskohaga töö ja siis kooliga edasi tegelda. Kas siis kaugõppes või statsis. Nii nagu praegu aga jätkata ei saa. Arvatavasti ma rakendan seda plaani, kui eksamid läbi.

Need viimased nädalad, mil ma oma boksis üksinda elasin, möödusid kui udus. Ma mäletan sellest ajast meeletut vaikust ja üksindust ning magamist täiesti suvalistel ajahetkedel. Paar päeva pärast toda viimast postitust kirjeldasin ma oma elu nii:

Päev algas tõesti jamasti. Hommikul läks pliit põlema ja siis oli mul nimekorralduse eksam. Eksam oli suht norm tegelikult, aga lihtsalt kuidagi tarbetu. Pärast seda oli mul kavas minna ja öelda üürileping üles. Keda aga kohal polnud, oli ühika juhataja, nii et saan lepingu lõpetada alles esmaspäeval. See toob kaasa muidugi mõttetut ajaraisku, aga mis teha. Lisaks veel avastasin, et Saksa asjaga on mingi kuradi kamm ja pm võin selle korstnasse kirjutada.
Keskpäevaks olin nii vihane, et ostsin liitri jäätist, sõin selle ära ja keerasin magama. Pärast seda on asjad paremaks läinud. 

Oli alles elu.

Töö ja puhkus

Kas ma üllatan kedagi sellega, et palju tööd on? Ilmselt mitte, isegi mitte iseennast. Ja kuigi rõõm tehtud tööst ja tundest, et oled vajalik, on äärmiselt mõnusad tunded, siis puhata oleks ka hea. Sellepärast lähengi täna Tartusse.

Täna kirjutasin Facebookis mingi postituse alla, et ma läksin õige varakult lapse kõrvalt tööle, sest mulle meeldib ennast vajalikuna tunda ja täiskasvanutega suhelda. Selle peale kommenteeris keegi, et töö pole ju ainuke võimalus, aktiivsed emmed leiavad ka muid tegevusi enda vajalikuna tundmiseks. Esiteks pidin ma oksele hakkama, sest ma vihkan, sõna otseses mõttes vihkan seda, kui keegi mind emmeks kutsub. Ainult Ernstil on see õigus! Ma ei ole ka mingi "elukutseline emme", keda võiks nii kutsuda (sääraseid ilmselgelt on, nagu ma lugesin), vaid esiteks inimene, seejärel naine ja alles siis ema. Teiseks – töötamine. Elu lahutamatu osa. Minu jaoks poleks enda vajalikuna tundmine see, et ma kulgen mööda beebigruppe, käin jalutamas, mänguväljakul või vahin, kuidas mu laps kodus enda elushoidmisega ise kenasti hakkama saab. Mulle meeldib käia tööl, teenida raha ja siis selle rahaga majandada, arveid maksta ja muid asju teha, mida täiskasvanud ikka teevad. Ma just mõtlesin hommikul tööl, et näe, Ernst saab varsti kolmeseks ja kui õudne, kui ma oleksin veel siiani kodus passinud. Milline mandumine!

Aga nüüd Tartusse! Mul on homme vaja päev kuidagi Ernstiga kahekesi mööda saata, nii et kui kellelgi on soovitusi, kuhu selle pärdikuga minna (Aura ei tule hetkel kõne alla), siis ma olen kaks suurt kõrva ja silma.

"Stalini surm"

Mind huvitab, mida oleks selle filmi kohta arvanud mu kunagine ajalooõpetaja ja maailma kõige targem inimene Andres Kasesalu? Ta oli nimelt kõige nõukavastasem inimene, keda ma teadsin ning ta ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et meile selle värdriigi valelikkusest ja naeruväärsusest rääkida. Võimalik, et täna tema juttudele oli mul "Staline surma" huvitavam vaadata, mine sa tea. 

"Stalini surm" algab väga paljulubavalt: kontserdisaal, sümfooniakontsert, telefonikõne. Kästakse täpselt 17 minuti pärast Stalinile tagasi helistada. Paanika: millisest hetkest peaks seda seitsetteist minutit lugema? Kõne algusest? Lõpust? Keskelt? Kui lõpuks Stalinile helistatakse, tahab too just tollel hetkel lõppeva kontserdi salvestust. aga kas keegi üldse salvestas ka kontserti? Ei? Mida siis teha – teeme kontserdi uuesti! Rahvas aetakse uuesti istuma, orkester toolidele, tänavalt uued inimesed juurde ning isegi uus dirigent tuuakse poole une pealt kohale (eelmine minestas, sest arvas, et ütles midagi Stalinivastast). Ja läks!

See suurepärane sissejuhatus annabki aimu toonase aja groteskist, naeruväärsusest ja ka meeletust hirmust, mis kõiki valitses. Edasi näidatakse NSVLi ladvikut, sealseid omavahelisi suhteid ja Stalini perselakkumist, mis kõik võimendub ja muutub eriti jaburaks siis, kui Stalin sureb. Eestis teavad ilmselt kõik, milline oli stalinistlik režiim ja toonase julmused, nii et filmi sisukokkuvõtet pole vaja teha, aga Ämeerikamaal, ma arvan, võivad paljud arvata, et film on väga ülepakutud. No pole ju võimalik, et öösiti nii massiised arreteerimised käisid! Ja kuidas sai keegi oma isa peale kaevata või naise reeturiks tunnistada? Kõik arstid tapetud või sunnitöölaagritesse saadetud? Pole võimalik. Kõige traagilisem ja samas naerutavam kogu filmi juures ongi see, et kõik juhtuski nii ja palju hullemini. Nii palju, kui ma ise tolle aja kohta tean, siis oldi filmis isegi kõike pisut pehmendatud, aga üle poldud küll millegagi pakutud. Toonane värdjalik moodustis NSVL ja selle juhid olidki täpselt nii grotesksed, jaburad, julmad, rumalad ja kahe persega eeslid. 

Ma olen lugenud arvustusi, mis nurisesid faktide ebatäpsuse üle, Sten kiunatas ka korraks kinosaalis, et "Beria polnud ju paks! Žukov oli kiilakas ju!" Jah, tõepoolest, Beria jõudis enne ärakoristamist ikka mitu head kuud juht olla, Molotov polnud toona välisminister jne jne, aga ma ei tea, minu arvates polnudki "Stalini surma" mõte toonaste ajaloosündmuste võimalikult täpses kronoloogilises kajastamises, vaid süsteemi naeruväärsuse näitamises. Või mis? Kas keegi siinviibijatest on samuti filmi näinud ja tahaks oma arvamuse fakti(eba)täpsuse kohta öelda? Mind igatahes ei häirinud. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et film polnud a) sünge või b) labane, kuigi mõlemat oleks olnud vastava teema puhul jube kerge saavutada. Naerda sai küll, aga mitte labaste tordiga-näkku-naljade üle, süngeid kohti oli samuti, aga need olid lahendatud kuidagi ... kergemalt. 

Kokkuvõtteks: mulle meeldis. Kohe nii väga, et ma kavatsen nüüd Beria eluloo läbi lugeda. 

Leidsin kolesõna

Sisulooja (sisuloome, sisu loomine ja muud tuletised).

Mul kukkusid käed klaviatuurilt maha, kui seda sõna Playnupu (mingi blogijate/youtuberite võistlus) tekstis nägin. Mida kuradit? Mida see üldse tähendama peaks? Ma saan aru, et selle rõlge sõna alla on hea koondada nii kirjutajad kui ka videote tegijad, aga see ei muuda kahjuks seda sõna inimlikumaks. 

Kole vaadata, kuidas kantseliit slängi tungib.

Kes riideid tahab?

Ma teen u iga poole aasta tagant riidekapis inventuuri, viskan suuuuuure kuhja riideid sealt välja, aga ikkagi on neid üle. Riideid. Täna oli taas üks inventuuripäevadest, mis täitis ühe suure kilekoti riietega, mis mulle enam ei meeldi. Oma sõbrantsid olen ma juba riietega üle kuhjanud ja nüüd on mul mure: kes tahab? 

Suur osa on kleidid, mida ma olen üsna harva kandnud, aga millegipärast kapis hoidnud ja eeldanud, et küll ma kunagi kannan. Kindlasti. Nüüd tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja. Siis on seal veel paar läbipaistvat pluusi, üks kampsun, üks valge jope ja veel igasuguseid asju, mis mulle meelde ei tule. Pilte ma paraku teha ei viitsi, aga kui seda juhtub lugema mõni inimene, kes on minu mõõtudes (170 cm pikk, riidesuurusega 34-36), siis palun, tule ja vabasta mind mu riidekuhjast! Ideaalis annaksin ära kõik korraga, aga ega ma pahanda, kui kõik mu hilbud ei meeldi ja ainult mõne võtta tahad. Korralikud riided on, ausalt! Oot, ma vaatan, kas leian mõne pildi ka ...

Näiteks see kleit on seal kuhjas. Muust kraamist mul kahjuks pilte pole.

Kes soovib? Täiesti tasuta annan ära suure kotitäie kraami. Kui huvi tekkis, siis kirjuta (meilile, FBsse, telefonile sõnum, blogisse kommentaar) ja tule minu koju Tallinna kesklinnas vaatama. Või kui arvad, et mul on niigi ülihea maitse ja sa oled nõus põrsa kotis saama, siis võin kuhugi tuua ka selle kotitäie (eelistatult Tallinna kesklinna).