Käisin eile poes. Selles ei tohiks midagi erakordset olla, sest inimesed käivad ikka poes ja eriti mina, kes ma netist tellimise jaoks liiga kaootiline olen. Ühesõnaga, läksin poodi ja põmaki! Mu silme eest virvendas sinimustvalge udu. Kõik, absoluutselt KÕIK oli rahvustoonides; koogid, leivad, šokolaadid ... ja kui toit ise oli veel säilitanud oma tavapärase värvi, siis vähemalt pakend oli küll sinimustvalge. Loomulikult oli neile toodetele lisatud ka patrioodimaks, nii et kui tavaliselt saab tordi kätte nii 15 euroga (vist?), siis nüüd alla 20 euro tordihinnad kukkuda ei tahtnud. Armastad Eestit vä? Siis maksa! Jõuan siis suure pingutusega tordiletist mööda ja jälle – ees kõrgub suur suveniirilett. Astun ligi, et vaadata, kas sa ka midagi asjalikku on ... ei. Loomulikult mitte. Ja ma mõtlen, kas tõesti inimesed ostavad seda jama? Lihtsalt sellepärast, et ennast eestlasena tunda?
Ühest küljest on ju vahva, et Eesti pidupäeva nii rikkalikult tähistatakse, teisalt aga olen ma kurb, et ka see ilus päev on muudetud tarbimispühaks. Jube mõnus ja lihtne on ju kleepida oma leivale sinimustvalge silt ja lisada paar rukkilille ja öelda, et see on nüüd õudselt rahvuslik leib, ostke! Ja inimesel on jube lihtne minna poodi, haarata letist see rahvuslik leivapäts ja tunda, et on oma patriootliku teo juba teinud ja paari euro eest eestlust tõestanud. Lihtsalt mina mõtisklen siin omaette, kas tõesti on vaja iga püha tarbimiskeskseks pöörata?
1 kommentaar:
+1
Postita kommentaar