15 veebruar 2018

Kuidas õppida keelt?

Ei, te ei saa siit vastuseid, kuidas rääkida võõrkeelt kahe nädala pärast nagu põlismaalane, AGA see-eest saate lugeda mu lapsest. Mis saaks veel parem olla?


Ernst on praegu sellises eas, kus tal hakkab juba vaikselt keeletunnetus tekkima. Ta ei korda enam lihtsalt lihtlausetega seda, mida ees räägitakse, vaid loob ise keelt. Minu kui filoloogi jaoks on see eriti põnev ja ma tõesti tunnen, et olen selle aastaga, mil Ernst on aktiivselt rääkima õppinud, arenenud ka ise mühinal just keeleteaduslikus vallas. Näiteks sel aal, kui paljud lapsevanemad muretsevad, et nende laps õigesti räägiks ja hääldaks, löön mina kaht kätt kokku ning viskan mõtteis hundirattaid, kui Ernst "valesti" räägib. Miks? Sest juba Freud ütles, et otsi tõtt valedest (või midagi sarnast) ja et n-ö valesti kõnelemine ja sõnadega eksimine ütleb inimhinge kohta tohutult palju. Nii ongi hästi huvitav kuulata, kuidas Ernst enda jaoks uusi sõnu käänab/pöörab, huvitavaid lausekonstruktsioone loob, süntaksi segi keerab või sihitist täiesti vales kohas kasutab. Näiteks Ernsti jaoks kuu lendab, mitte ei ole taevas, ja kui ta sööma läheb, siis istub ta laua ette. Samuti ei istu ta tooli peale, vaid tooli. Tuli ei kustu, vaid läheb ära. Kui ta tahab kellegi, nt tädi Katrini kohta sümpaatiat väljendada, siis ütleb ta: "Tädi Katrin meeldib mulle". Kõige tähtsam ikka kõige ees, eksole. Sidesõna "ja" on tema leksikast puudu ja seda mitte sellepärast, et ma õpetanud poleks – ei, ta lihtsalt peab seda ebaoluliseks sõnaks. Näiteid võiks tuua veel ja veel. Sama lugu on hääldamisega: ta teab väga hästi, et õige on "raamat" ja "telefon", aga järjekindlalt ütleb ta hoopis "aarat" ja "tefelon". Meelega, sest ta armastab keelemänge. Vahel laulab ta näiteks terve oma lemmiklaulu ära ainult ühe kaashäälikuga, teinekord rakendab ta mõnd luuletust lugedes alliteratsiooni (kuigi luuletuses alliteratsiooni pole). Andres Ehin rääkis kunagi (mitte mulle), et kui ta tütar Kristiina kirjutas lapsena luuletuse, milles kasutas sõnamänge, oli ta nii rõõmus, et pisar tuli silma – vot mina olen samasugune. Ma olen nii rõõmus, kui Ernst keelega mängib. Varsti õpetatakse ta niikuinii lasteaias/koolis õigesti kõnelema, aga seni ma naudin.


3 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Mul täpselt sama, nii armas aeg, üldse ei kipu "parandama". kuulan ja naudin. ja naeran omaette. vahel ka täitsa valikult. ja tegelikult on sama mängude ja mängimisega, seniks kuni nad veel kõiksugu (mõtte)mängudega "raamivabalt" kaasa tulevad, ega mängi, nagu "peab" ja on "õige", on hästi põnev ja lõbus.

Madli ütles ...

Jaa, nii äge iga! Eriti kihvt on vaadata, kuidas laps mõtleb mingit sobivat sõna välja.

soodoma ja gomorra ütles ...

mhmh, ma vahel lausa kuulen, kuidas sel hetkel, kui ta midagi mõtleb, avastab, seostab või analüüsib, ta peakeses kõik müriseb ja ragiseb:)