07 veebruar 2018

"Stalini surm"

Mind huvitab, mida oleks selle filmi kohta arvanud mu kunagine ajalooõpetaja ja maailma kõige targem inimene Andres Kasesalu? Ta oli nimelt kõige nõukavastasem inimene, keda ma teadsin ning ta ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et meile selle värdriigi valelikkusest ja naeruväärsusest rääkida. Võimalik, et täna tema juttudele oli mul "Staline surma" huvitavam vaadata, mine sa tea. 

"Stalini surm" algab väga paljulubavalt: kontserdisaal, sümfooniakontsert, telefonikõne. Kästakse täpselt 17 minuti pärast Stalinile tagasi helistada. Paanika: millisest hetkest peaks seda seitsetteist minutit lugema? Kõne algusest? Lõpust? Keskelt? Kui lõpuks Stalinile helistatakse, tahab too just tollel hetkel lõppeva kontserdi salvestust. aga kas keegi üldse salvestas ka kontserti? Ei? Mida siis teha – teeme kontserdi uuesti! Rahvas aetakse uuesti istuma, orkester toolidele, tänavalt uued inimesed juurde ning isegi uus dirigent tuuakse poole une pealt kohale (eelmine minestas, sest arvas, et ütles midagi Stalinivastast). Ja läks!

See suurepärane sissejuhatus annabki aimu toonase aja groteskist, naeruväärsusest ja ka meeletust hirmust, mis kõiki valitses. Edasi näidatakse NSVLi ladvikut, sealseid omavahelisi suhteid ja Stalini perselakkumist, mis kõik võimendub ja muutub eriti jaburaks siis, kui Stalin sureb. Eestis teavad ilmselt kõik, milline oli stalinistlik režiim ja toonase julmused, nii et filmi sisukokkuvõtet pole vaja teha, aga Ämeerikamaal, ma arvan, võivad paljud arvata, et film on väga ülepakutud. No pole ju võimalik, et öösiti nii massiised arreteerimised käisid! Ja kuidas sai keegi oma isa peale kaevata või naise reeturiks tunnistada? Kõik arstid tapetud või sunnitöölaagritesse saadetud? Pole võimalik. Kõige traagilisem ja samas naerutavam kogu filmi juures ongi see, et kõik juhtuski nii ja palju hullemini. Nii palju, kui ma ise tolle aja kohta tean, siis oldi filmis isegi kõike pisut pehmendatud, aga üle poldud küll millegagi pakutud. Toonane värdjalik moodustis NSVL ja selle juhid olidki täpselt nii grotesksed, jaburad, julmad, rumalad ja kahe persega eeslid. 

Ma olen lugenud arvustusi, mis nurisesid faktide ebatäpsuse üle, Sten kiunatas ka korraks kinosaalis, et "Beria polnud ju paks! Žukov oli kiilakas ju!" Jah, tõepoolest, Beria jõudis enne ärakoristamist ikka mitu head kuud juht olla, Molotov polnud toona välisminister jne jne, aga ma ei tea, minu arvates polnudki "Stalini surma" mõte toonaste ajaloosündmuste võimalikult täpses kronoloogilises kajastamises, vaid süsteemi naeruväärsuse näitamises. Või mis? Kas keegi siinviibijatest on samuti filmi näinud ja tahaks oma arvamuse fakti(eba)täpsuse kohta öelda? Mind igatahes ei häirinud. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et film polnud a) sünge või b) labane, kuigi mõlemat oleks olnud vastava teema puhul jube kerge saavutada. Naerda sai küll, aga mitte labaste tordiga-näkku-naljade üle, süngeid kohti oli samuti, aga need olid lahendatud kuidagi ... kergemalt. 

Kokkuvõtteks: mulle meeldis. Kohe nii väga, et ma kavatsen nüüd Beria eluloo läbi lugeda. 

Kommentaare ei ole: