Ühikaelu

... on minul õnneks juba ammu läbi.

Kui ma Tartusse kolisin, läksin ma erakasse elama. Privaatsus ja kõik need muud sõnad, arvasin ma. Tegelikkuses oli mul privaatsust küll, aga see piirnes ainult minu toaga ja kui ma sealt väljusin, olin kohe oma korterikaaslaste näha ja kuulda ning kuna mu korterikaaslased olid meesterahvad ja mina kombekas tütarlaps, siis – ei mingit paljalt ringijooksmist. Alguses suutsin ma sellise ahistava elukorraldusega harjuda, aga siis enam mitte ning häirima hakkasid ka muud aspektid: korter asus Annelinnas, nii et kodutee CT-st oli päris pikk, üür oli ka tsipa liiga kõrge. Lisaks leidsin ma kursuselt uue ja ägeda sõbrantsi, kes elas ühikas. Kui ta toakaaslane ära kolis, oligi plaan paigas: mina kolin asemele ja hakkan ühikaelu rõõme nautima. Nii see romantiline ühikaelu algaski.

Või mis nüüd romantiline. Valitud ühikaks sai Narva mnt 25 asuv eriti moodne ja steriilne ühikas, kus klassikalist kommuuniühikaelu ei olnud. Jumal tänatud, sest viimane asi, mis mulle siin ilmas meeldib, on pidev võõraste inimestega lõimumine. See-eest olid lukustatud uksed ja uksekaardid, millega teistele korrustele ei pääsenud. Mina elasin esimesel korrusel, nii et oma akendest nägin ma Narva mnt liiklust. Boks, mida jagasin veel kolme inimesega, oli pisike, koosnes kahest toast, pesuruumist ja miniatuursest köögist – kõik, mida ühele tudengile õnneks vaja. Hind, nagu ma mäletan, oli üsna soodne, eraldi juurde pidi ostma vaid internetipaketi, mis polnud ka üle mõistuse. Internet, muide, oli ühikas äärmiselt vajalik, sest ega keegi ju omavahel suhelnud. Mina ja mu toakaaslane suhtlesime, aga oma boksikaaslaste nimesid ei tea ma siiani. Nad vist kartsid mind, sest julgesid oma toast välja tulla ainult siis, kui ma magasin. Sellist uksed-lahti-pidu-käib-elu ei olnud ega tulnud. Isegi suitsuruumis ei kohanud inimesi, nii et vahel oli tunne, et polegi kedagi teist ühikas. Õudne üksteise vältimine käis, isegi teiste kursakaaslastega, kes samas ühikas elasid, ei sattunud kokku.

Meie aga võtsime ühikaelust viimast. Käisime kõrvalmajas peol ja kutsusime enda tuppa külalisi ja .. Majareeglites oli kirjas, et külalised ööbima ei tohi jääda, aga või me siis seda kuulasime! Ikka jäädi, kui teine ära oli. Päris keset ööd me CTst suvakaid kaasa ei vedanud, aga sõbrad, kes Tallinnast külla tulid, said ikka ära majutatud. Lõbusad ajad olid. Selle kõige kõrvalt käis muidugi meeletu õppimine ka, aga jõudis ka pidutseda. Lisaks sellele käisin tutvumas ka Tartu kõige kuulsama ühikaga, kuhu mu klassivend mingis meeltesegadushoos kolis – Narva mnt 89ga. Vot see on alles ühikas! Ei mingeid liigseid mugavusi, nagu privaatne wc või puhas duširuum. Kui need seinad oskaksid rääkida, kuuleks sealt ikka igasuguseid lugusid. Mu klassivend tegi kolides loomulikult kombekohaselt remonti ka, sest see on ainus ühikas, kus remonti teha võib ning sealt pärinevad ka minu esimesed ja viimased tapeedipaanide paigaldused. Siiani on remondist isu täis. Ja kommuunielu, jaa ... isegi mina sain sellest nende paari päevaga osa. Siis oli kohe eriti kõhe tagasi minna oma ulmelisse 25ndasse, kus inimhingegi liikvel polnud. Võib-olla see tühjus saigi mu ühikaelule saatuslikuks? Ma lugesin praegu vanu postitusi, milles ühikast ärakolimist lahkasin ja näed, saigi. Täpsemalt see, et kogu mu boks armus ja kolis ära, jättes minu sinna üksinda üüri maksma. Mingi aja ma vist isegi maksin, aga siis hakkas see mulle üle jõu käima, igatahes ühel hetkel kirjutasin ma nii:

Üldiselt olen ma graafikus, õppimisega, ma mõtlen. Eksamid on siiani positiivselt sooritatud ja loodetavasti ka jätkub see tendents. Järgmine nädal tuleb hullumaja, esmasp-neljap on iga päev eksamid. Siis väike hingetõmme ja 20. jaanuaril on viimane eksam.
Siis aga algab omaette teema kooliga. Asi on nimelt selles, et ühikasse ei tule ega tule kaasüürilisi ning töökohta pole ka kusagilt paista (ja ma otsin seda). Seega pean üsna kiiresti välja mõtlema, mida ma kevadel pihta hakkan, sest õhust ja armastusest on raske elada. Stipp aitaks veits, aga mitte täielikult. Olen mõelnud võtta akadeemiline, proovida leida täiskohaga töö ja siis kooliga edasi tegelda. Kas siis kaugõppes või statsis. Nii nagu praegu aga jätkata ei saa. Arvatavasti ma rakendan seda plaani, kui eksamid läbi.

Need viimased nädalad, mil ma oma boksis üksinda elasin, möödusid kui udus. Ma mäletan sellest ajast meeletut vaikust ja üksindust ning magamist täiesti suvalistel ajahetkedel. Paar päeva pärast toda viimast postitust kirjeldasin ma oma elu nii:

Päev algas tõesti jamasti. Hommikul läks pliit põlema ja siis oli mul nimekorralduse eksam. Eksam oli suht norm tegelikult, aga lihtsalt kuidagi tarbetu. Pärast seda oli mul kavas minna ja öelda üürileping üles. Keda aga kohal polnud, oli ühika juhataja, nii et saan lepingu lõpetada alles esmaspäeval. See toob kaasa muidugi mõttetut ajaraisku, aga mis teha. Lisaks veel avastasin, et Saksa asjaga on mingi kuradi kamm ja pm võin selle korstnasse kirjutada.
Keskpäevaks olin nii vihane, et ostsin liitri jäätist, sõin selle ära ja keerasin magama. Pärast seda on asjad paremaks läinud. 

Oli alles elu.