Lõpp halale

Lugesin oma eelmise postituse läbi ja naersin natuke omaette, sest ikka ja alati suudan ma mingite asjade üle, mille sihtgrupp ma absoluutselt pole, vinguda. Ja noh, neid asju, mille sihtgrupp ma oleks, on vähe. Vot Marca kirjutas täna ühest ägedast filmist ja selle sihtgrupp olen ma 100%, aga muu ... 

Mida enam ma sellele mõtlen, seda pidetum tunne mul tekib. Juba kooliajal ei tahtnud ma eriti kastidesse mahtuda ja tekitasin alati õpetajates segadust, et ootoot, sa oled ju viieline ja käid igal pool olümpiaadidel ja värki, mis mõttes sa vahetundides suitsu teed ja nädalavahetusel linna peal laaberdamas käid? Ega tänaseks palju muutunud ole (see suitsu ja laaberdamise osa küll on) – ikka jäävad kastid minu jaoks kuidagi liiga kitsaks ja asi pole üldse selles, et ma nii larger than life oleksin – vastupidi. Ma põhimõtteliselt ei teegi midagi. Näiteks meeldib mulle väga rockmuusika ja rokibaarid, aga samas jääb mul nii elustiilist kui ka riietusest vajaka. No vaadake ise, on see siis mõni õige rokinaine?

Õige vastus: ei ole. Pealegi ei kuula ma nii palju underground-muusikat ka, sest ma ei suuda üldse väga palju muusikat kuulata. Õiged rokkarid aga kuulavad, mitte ei kiunu siin, et muusika neid väsitab ja et nad ei kuule, kui muusika mängib (!).

Mis kaste veel olemas on? Noh, naiste kasti ma ka nagu eriti mahtuda ei taha, vähemalt mitte selliste ilusate ja hoolitsetud ja naiselike naiste, sest ma ei viitsi ennast meikida (väga hea juhul suudan hommikuti nina puuderdada) ning kannan ka selliseid riideid, nagu jumal juhatab. Ülalolev pilt on lihtalt üks neist päevadest aastas, mil ma kleiti kannan, aga eriti palju neid ette tulla ei taha. Naiselikud tegevused, nagu trenn, kokkamine ja meeste kallal vigisemine, miks nad nii palju joovad ja sporti vaatavad, jäävad mul ka ära. Pluss siis see, et mu hormoonitase on mehelik. Lisaks ei kuulu ma veel korralike mälumängurite, spordihullude, blogijate ega raamatuhaide hulka, kuigi ma varbaga neis kastides vett katsumas käin. AGA. Ega ma kurda! Elu oleks kahtlemata lihtsam, kui saaks ennast kenasti kasti mahutada ja öelda endale iga kastist-välja-idee kohta, et "korralikud  /lisa ise nimisõna/  nii ei tee", aga kas selline elu ka elamist väärt oleks? Õige vastus: ei oleks. Muide, kastiinimesi on mu ümber rohkem, kui nad ise seda tunnistada julgeksid, sest niiiiiiii tihti loen/kuulen ma seda eelpoolkirjutet lauset, et korralikud/targad inimesed ja muud loomad nii ei tee. Enamasti käib see siis kontekstis "naised nii ei tee", aga eks see jääb mulle sellepärast rohkem silma, et ma ise naine olen (kuigi see hormoontase ... jajaa, ma tean küll!). Igatahes – kuigi mulle selline kastivaba elu meeldib, siis veidi pidetu tunde tekitab see ikka, sest ma ei oska ennast kuidagi identifitseerida.

Aga. Vähem hala, pikem samm. Ma võtsin endale hoopis pooliku kohustuse korraldada klassikokkutulekut (mein Gott, sel aastal saab 10 aastat lõpetamisest. Kümme! Fuck, I'm old), nii et proovin hoopis rohkem selle peale mõelda ja vähem sellele, kuidas ma siia maailma üldse ei sobitu. See viimane lause peaks nüüd näitama, kui sügavmõtteline ma olen, kõik komplimendid vastaval teemal on oodatud.

Üks tavaline "mis-ma-vahepeal-tegin" postitus

Vahepeal sai Ernst kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis pidada sünnipäeva mängutoas, aga õnneks jäi Sten haigeks ja suur pidi jäi ära. Juhtus aga see, mis ikka, kui sünnipäeva ei pea: inimesed hakkasid tilkuma ja tilkuma ning see oli vist isegi palju väsitavam, kui oleks  tavaline sünnipäev olnud.

Sünnipäevalaps ja kass

Puhkus oli mul ka, aga ma magasin selle põhimõtteliselt maha. Mitte kui midagi asjalikku ei teinud, lugesin hoopis raamatuid, vaatasin filme, olin niisama kodus ja nautisin oma mittemidagitegemist. Nüüd olen tööl tagasi ja naudin jälle töötegemist. Vaheldust peab olema! 

Tulles tagasi lugemise juurde, siis kuulge, kas siin leidub kedagi, kellele tegelikult meeldivad ka need "saa hästi ruttu rikkaks, edukaks ja õnnelikuks inimeseks ilma vaeva nägemata"? Ma üritasin hakata lugema "Rikkaks saamise õpikut", sest see pidi õpetama rahaga toimetulemist, aga ma ei suutnud lugeda kahest esimesest peatükist kaugemale. Mu nimelt tõuseb okse kurku, kui ma loen selliseid lauseid:

"Kui sa nüüd edasi loed, saad kohe teada..."

"Asjad, mida teised sulle ei räägi!"

"Sellest ma nüüd kohe hakkangi rääkima ..."

"Tahad olla õnnelik? Siis järgi neid lihtsaid näpunäiteid!"

...

Ja selle esimese ja teise peatüki jooksul kordas neid eneseabilauseid mitu korda, nii et mu silmad hakkasid verd jooksma ning ma tundsin, kuidas IQ kolinal 10 punkti kukkus. Selle tühja möla asemel oleks saanud ju midagi kasulikku kirjutada. Oeh. Nii et vastake: kas ma olen ainus, kes ei taha rikkaks ja õnnelikuks saada?

Mis ma siis veel vahepeal tegin ... kasvatasin last. Karjatasin kasse. Lugesin Gorbatšovi elulugu. Tegin suurejoonelisi plaane, kuidas ma kevadel jooksmas käima hakkan. Kogusin infot suvise MMi kohta. Mõtlesin, et peaksin MMiks endale särgi tegema. Mõtlesin, et peaksin matkale minema. Vaatasin EFTAt ja veendusin, et eelmine aasta oli parem (loomulikult, mina olin ju siis seal). Tegin suveplaane. Jne. Jne. Jne.

**

Lugege SEDA vahvat uudist ka.

Miks on vaja tugivõrgustikku

Ernstile kukkus lasteaias tahvel pähe. Mulle helistab paanikas kasvataja ja ütleb, et ei saa millestki aru, aga parem on, kui ma sinna tuleksin. Mina aga rongaemana mõtlen, et ei tea, kas ikka peaks, raudselt midagi pole häda. 

Süda aga ei anna rahu, nii et kirjutan vennale: "Viitsid minna lasteaeda ja Ernst üle vaadata?"

Madis läheb, marsib ilma ennast tutvustamata uksest sisse, vaatab, et haav pole sügav ja Ernst on korras, helistab tagasi ja kinnitab, et kõik on ordungis.

Ikka ei anna süda rahu. Helistan emale: "Kuule, äkki saad täna Ernsti lasteaiast varem ära tuua?"

Ema ütleb, et loeb saate sisse ja kohe läheb.

Kirjutan õele ja kurdan, et mis elu see on, kui last rahuliku südamega lasteada jätta ei saa ja tahvlid pähe sajavad.
Epu vastus: "... Vaata, mida Ernst sulle räägib ja kuidas tema seda kirjeldab ja läbi elab. Kui tal suht ükskõik, siis ma olen leebem, a kui Ernst sellest ikka räägib jne, siis need raisad saavad mu kirja ja just täpselt seda stiili ma silmas pidasingi, et kuidas ma julgen lapse lasteaeda jätta, kui ma ei tea, kas ma ta õhtul tervelt kätte saan.

Ja et lapse ema on erinevalt minust liiga kena ja viisakas inimene, et neid korrale kutsuda ja nende tähelepanu elementaarsetele asjadele juhtida."

***

Hea, kui on inimesi, kes su lapse heaks kõigeks valmis on.

Ma jätkan oma tavapärast kurtmist

Ükskõik, kui palju ei tahaks ma endale ja teistele tõestada, kui iseseisev ja tugev naine ma olen, saan ma ikka jube vihaseks, kui ma seda iseseisvust ka praktikas rakendama pean. Sten on nimelt teist kolmandat nädalat haige ja ma tunnen nüüd, et ma ei jaksa enam kõikide olmeasjadega tegeleda. Lisaks sellele ei salli ma üldse haigeid inimesi. Üldse! Ma tean, et see kõlab kohutavalt, sest haigete pereliikmete eest hoolitsemine on ju üllas ja altruistlik tegu ja üleüldse peab haigeid inimesi poputama ... aga ma ei suuda. Ma ei suuda kuulata haigustest, ma ei suuda lohutada ja pead paitada ega midagi muud halastajaõelikku teha. Ma muutun hoopis vihaseks, sest kammoon, minu elu on ju nüüd raskem! Saa terveks ja hakka tööle, eks! Õnneks avastasin, et mul on mõttekaaslasi, kui oma raskest elust naabrinaisele kurtsin. Ka tema leidis, et haigete inimeste ja eriti laste eest hoolitsemine on hirmus tüütu. Seda viimast kuuldes hingasin ma veel eriti kergendatult, sest haiged lapsed, eksole. Nende kohta ei tohi midagi negatiivset öelda. Aga on ju tüütu, kui keegi sulle öösel iga viie minuti tagant kõrva köhib või vingub või nutab või nuusata tahab või tahab just seda süüa, mida kodus pole. Oeh. 

Selle kõige pärast pidin ma pühapäevase Ernsti sünnipäeva ära jätma. Kuidas ma ikka siin katku ajal pidutsen pidu ette valmistan? 

Igatahes on see kõik nii väsitav, et ma tahaks ka, et keegi mind poputaks.

***

EDIT: ma ei viitsi selle jaoks eraldi postitust teha. aga iga kord, kui ma mingitele sakslastele esimest korda kirjutan (ja seda tuleb mu töö iseloomu tõttu tihti ette), arvavad nad, et ma olen mees. Ilma küsimata või guugeldamata ega midagi. Mees. Warum nicht.

Vestlused Ernstiga

Ernst saab kohe kolmeaastaseks ja see on teadupoolest iga, mil loogika ning põhjus-tagajärg seosed on tavapärasest huvitavamad. Seetõttu panin eile kirja mõned Ernsti ütelused.

Teen pliidi alla tuld ja taon briketti. Ernst kommenteerib kõrval: "Pane ahjuuks kinni, muidu tulevad lapsed välja!"

***

Toksin endiselt briketti. Ernst tuleb jooksuga: "Pane ruttu uks kinni, muidu kukub brikett välja ja kõik läheb põlema ja me ei saagi mere äärde minna." Mõtleb veidi. "Vanaema ei saa mere äärde minna," täpsustab ta siis.

***

Räägime tööst.

Ernst: "Sina ei pea tööle minema. Ernst ja Gregor lähevad ise tööle ja teenivad seal raha."

Mina: "Mis te rahaga teete?"

Ernst: "Viime Dianale!"

Mina: "Mis Diana sellega teeb?"

Ernst: "Mängib poodi!"

***

Läksin nädalavahetuseks ära ning Ernst kasutab kohe juhust: "Mashat ja karu peab ka vaatama. Emme ei luba seda vaadata. Emme on kuri. Kurjad emmed viiakse ära."

***

Sätime magama. Ernst küsib etteheitvalt: "Kas sa juukseid pesid? Mine pese uuesti, muidu viin su õue ja toon sulle pitsat!"

***

Ernst räägib hommikuplaanidest: "Siis ärkame üles ja teeme issile kalli. Kui inimestele kalli teha, siis on nad rõõmsad." Mõtleb natuke. "Ärme tee rohkem inimestele kalli!"

Järelkajad

Oleks ma teadnud, et mu väike poolhuumoriga peetud vestlus hea sõbraga blogimaailmas sellise vurrina keerlema läheb ... poleks ma midagi teisiti teinud. See teema on nüüd nii laiali hargnenud ja läbi mälutud, et ma otsustan ise sellele siin joone alla tõmmata. Niikuinii tõestas kogu furoor mulle seda, mida oligi tarvis tõestada.

Aga ma lugesin ilusat sõna. Privileegipimedus. See on seesama "sööge siis kooki", eks? Igatahes olen ma seda suhtumist hästi palju näinud just lapsekasvatamismaailmas, kus paistab valitsevat suhtumine "kui sa seda tuhandeeurist käru ei osta ja ise iga päev juurikaid ei auruta, oled paha ja kuritahtlik inimene ega peaks üldse lapsi saama". Unustades selle, et vb kõigil pole tuhandelisi luftitada või võimalust (aega) ökoloogilisi juurvilju hankida. Või kui säästunippide jagamisel antakse siiralt soovitusi, et tooge ikka oma söögipoolis maalt või kasvatage ise. Ma isegi ei kommenteeri. Ja loomulikult ei piirneks ma mingite igavate kodu- ja lasteteemadega - privileegipimedust kohtab paraku igas valdkonnas. Siin pole muidugi midagi imestada, sest inimene näebki asju oma mätta otsast ja kui see mätas terve elu kuiv ja ilusa vaatega on olnud, siis ongi raske uskuda, et teised mättad võib-olla soises pinnases kasvanud on.

***

Igatahes kurtsin siis oma sõbrale, et tunnen ennast Marie Antoinette'ina, kuigi ma ju pole! Tema lohutas, et jajaa, ei ole muidugi. Siia hakkasime hoopis arutama, misasi see on, mida nimetatakse eduks. Kusagil nimelt süüdistati kedagi, et tal on aega, sest ta on edukas ega tohiks üldse suud lahti teha. Mina kui filoloog/filosoof ei saa ju seda ometi nii jätta - vaja kohe defineerida, mis edu on! 

Ja mu sõber küsis: "Kas Bill Gates on edukas? Aga kas sina kui töötav ja last kasvatav naine oled?" 

Ja mina vastasin: "Muidugi olen ma edukas, aga samas võib-olla mõni inimene minu olukorras arvaks, et ta pole. Mul pole ju nt kinnisvara või juhtivat tööd!"

Ja mu sõber vastas: "Kui sa arvad, et sa oled edukas, siis seda sa ka oled."

Nii lihtne see maailma loomine ongi.

Märts

Sellel, miks ma (enda arvates) pikalt ei kirjutanud, on üsna proosaline põhjus: tali tuli tuisand teega ja Ernst jäi elus esimest korda haigeks. Ma pean nüüd kahjuks laskuma "Minu laps küll ... " mädaorgu, aga tõesti, ta on olnud uskumatult vastupidav külmetushaigustele ja ma olin sellega mõnusalt ära harjunud. Aga nüüd! Mida mu valus süda tundma peab, kui ma vaatan pisikest inimest, kes piinleb? Kuidas lapsevanemad, kelle lapsed kogu aeg haiged on, oma südamevaluga hakkama saavad? Kuidas üldse inimesed hakkama saavad? Mul on üks lähedane inimene, kelle pea kohal ripub kirves ja ma mõtlen ta elule ja saatusele iga päev ja tunnen jõuetut viha, sest ma ei saa mitte kuidagi teda aidata. Ja mida tunneb ta ise, tema kõige lähedasemad? Ma ei taha mõeldagi.

Miks keegi ei hoiatanud, et armastus nii palju haiget teeb?

***

Muus osas pean ma andma eestlastele kohase vastuse: kiire on. Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals! Isegi mu sõbranna, kes on kodune ja kellel idee järgi peaks justkui aega olema, vastab alati, et jube kiire on. See on vist mingi eestluse alustala, mul on tunne. Aga ega minagi kehvem olla saa, sest tööd on tavapärasel hulgal ehk palju ning muul ajal tegelen koduse logistikaga ehk tellin briketti, avastan, et ei saa briketti tellida, vihastan, tellin mujalt briketti, avastan, et briketihinnad on laes, vihastan uuesti ... ring kordub veel paar korda. Rõõmus uudis ka: täna tuleb brikett! Praeguste ilmadega on nii mõnus pliidi alla tuli teha ja siis soojuses mõnuleda. Nii-nii hea.

***

Kiirustamise ja rabelemisega seoses meenus mulle paari päeva tagune vestlus minu ja Ernsti vahel. Üritan siis hommikul tööle minna, kui Ernst tuleb mu juurde.

"Ära mine tööle, tahand sind koju!"

"Ma pean minema, kes siis raha teenib?"

"Mine siis tööle! Aga ära rabele tööl, teeni hoopis raha! Mine nüüd!"

Ja mind lükati uksest välja.

Oleks see elu vaid nii lihtne, et saaks ilma rabelemiseta raha teenida. St saabki, aga millegipärast on see vist eestlastele sissekodeeritud, et hästi palju peab rabelema, igaks juhuks veel paar lisatöökohta pidada, trennis käia, muude harrastustega tegelda ... oeh. Selles suhtes pole ma vist eriti patriootlik, sest tööl ma küll rabelen, aga vabal ajal vedelen ja loen hästi palju raamatuid, mis klassifitseerub vist ka vedelemise alla. Ei mingit trenni. Ei mingit lisatööd. 

Lõppu pilt Keldrimäe kõige nunnumatest asukatest Vabariigi aastapäeval: