Lugesin oma eelmise postituse läbi ja naersin natuke omaette, sest ikka ja alati suudan ma mingite asjade üle, mille sihtgrupp ma absoluutselt pole, vinguda. Ja noh, neid asju, mille sihtgrupp ma oleks, on vähe. Vot Marca kirjutas täna ühest ägedast filmist ja selle sihtgrupp olen ma 100%, aga muu ...
Mida enam ma sellele mõtlen, seda pidetum tunne mul tekib. Juba kooliajal ei tahtnud ma eriti kastidesse mahtuda ja tekitasin alati õpetajates segadust, et ootoot, sa oled ju viieline ja käid igal pool olümpiaadidel ja värki, mis mõttes sa vahetundides suitsu teed ja nädalavahetusel linna peal laaberdamas käid? Ega tänaseks palju muutunud ole (see suitsu ja laaberdamise osa küll on) – ikka jäävad kastid minu jaoks kuidagi liiga kitsaks ja asi pole üldse selles, et ma nii larger than life oleksin – vastupidi. Ma põhimõtteliselt ei teegi midagi. Näiteks meeldib mulle väga rockmuusika ja rokibaarid, aga samas jääb mul nii elustiilist kui ka riietusest vajaka. No vaadake ise, on see siis mõni õige rokinaine?
Õige vastus: ei ole. Pealegi ei kuula ma nii palju underground-muusikat ka, sest ma ei suuda üldse väga palju muusikat kuulata. Õiged rokkarid aga kuulavad, mitte ei kiunu siin, et muusika neid väsitab ja et nad ei kuule, kui muusika mängib (!).
Mis kaste veel olemas on? Noh, naiste kasti ma ka nagu eriti mahtuda ei taha, vähemalt mitte selliste ilusate ja hoolitsetud ja naiselike naiste, sest ma ei viitsi ennast meikida (väga hea juhul suudan hommikuti nina puuderdada) ning kannan ka selliseid riideid, nagu jumal juhatab. Ülalolev pilt on lihtalt üks neist päevadest aastas, mil ma kleiti kannan, aga eriti palju neid ette tulla ei taha. Naiselikud tegevused, nagu trenn, kokkamine ja meeste kallal vigisemine, miks nad nii palju joovad ja sporti vaatavad, jäävad mul ka ära. Pluss siis see, et mu hormoonitase on mehelik. Lisaks ei kuulu ma veel korralike mälumängurite, spordihullude, blogijate ega raamatuhaide hulka, kuigi ma varbaga neis kastides vett katsumas käin. AGA. Ega ma kurda! Elu oleks kahtlemata lihtsam, kui saaks ennast kenasti kasti mahutada ja öelda endale iga kastist-välja-idee kohta, et "korralikud /lisa ise nimisõna/ nii ei tee", aga kas selline elu ka elamist väärt oleks? Õige vastus: ei oleks. Muide, kastiinimesi on mu ümber rohkem, kui nad ise seda tunnistada julgeksid, sest niiiiiiii tihti loen/kuulen ma seda eelpoolkirjutet lauset, et korralikud/targad inimesed ja muud loomad nii ei tee. Enamasti käib see siis kontekstis "naised nii ei tee", aga eks see jääb mulle sellepärast rohkem silma, et ma ise naine olen (kuigi see hormoontase ... jajaa, ma tean küll!). Igatahes – kuigi mulle selline kastivaba elu meeldib, siis veidi pidetu tunde tekitab see ikka, sest ma ei oska ennast kuidagi identifitseerida.
Aga. Vähem hala, pikem samm. Ma võtsin endale hoopis pooliku kohustuse korraldada klassikokkutulekut (mein Gott, sel aastal saab 10 aastat lõpetamisest. Kümme! Fuck, I'm old), nii et proovin hoopis rohkem selle peale mõelda ja vähem sellele, kuidas ma siia maailma üldse ei sobitu. See viimane lause peaks nüüd näitama, kui sügavmõtteline ma olen, kõik komplimendid vastaval teemal on oodatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar