Ükskõik, kui palju ei tahaks ma endale ja teistele tõestada, kui iseseisev ja tugev naine ma olen, saan ma ikka jube vihaseks, kui ma seda iseseisvust ka praktikas rakendama pean. Sten on nimelt teist kolmandat nädalat haige ja ma tunnen nüüd, et ma ei jaksa enam kõikide olmeasjadega tegeleda. Lisaks sellele ei salli ma üldse haigeid inimesi. Üldse! Ma tean, et see kõlab kohutavalt, sest haigete pereliikmete eest hoolitsemine on ju üllas ja altruistlik tegu ja üleüldse peab haigeid inimesi poputama ... aga ma ei suuda. Ma ei suuda kuulata haigustest, ma ei suuda lohutada ja pead paitada ega midagi muud halastajaõelikku teha. Ma muutun hoopis vihaseks, sest kammoon, minu elu on ju nüüd raskem! Saa terveks ja hakka tööle, eks! Õnneks avastasin, et mul on mõttekaaslasi, kui oma raskest elust naabrinaisele kurtsin. Ka tema leidis, et haigete inimeste ja eriti laste eest hoolitsemine on hirmus tüütu. Seda viimast kuuldes hingasin ma veel eriti kergendatult, sest haiged lapsed, eksole. Nende kohta ei tohi midagi negatiivset öelda. Aga on ju tüütu, kui keegi sulle öösel iga viie minuti tagant kõrva köhib või vingub või nutab või nuusata tahab või tahab just seda süüa, mida kodus pole. Oeh.
Selle kõige pärast pidin ma pühapäevase Ernsti sünnipäeva ära jätma. Kuidas ma ikka siin katku ajal pidutsen pidu ette valmistan?
Igatahes on see kõik nii väsitav, et ma tahaks ka, et keegi mind poputaks.
***
EDIT: ma ei viitsi selle jaoks eraldi postitust teha. aga iga kord, kui ma mingitele sakslastele esimest korda kirjutan (ja seda tuleb mu töö iseloomu tõttu tihti ette), arvavad nad, et ma olen mees. Ilma küsimata või guugeldamata ega midagi. Mees. Warum nicht.
***
EDIT: ma ei viitsi selle jaoks eraldi postitust teha. aga iga kord, kui ma mingitele sakslastele esimest korda kirjutan (ja seda tuleb mu töö iseloomu tõttu tihti ette), arvavad nad, et ma olen mees. Ilma küsimata või guugeldamata ega midagi. Mees. Warum nicht.
6 kommentaari:
+ 1 Hea kohe kuulda, et ma polegi ainuke külm ja kalk hoolitsemisgeenita mõrd :)
Meid on veel :)
Jap, haige lapse poputamine ei ole eriline fun. eriti kuna nt palaviku korral võib tubane reziim pikalt kesta... Sellepärast "me" otsustasimegi, et hoolduslehed võib lapse isa ning mina käin sel ajal tööl. (Õnneks aina vähem inimesi minestab kuuldes, et mina kui ema oma haige lapse "üksi ja hoolitsuseta" koju olen jätnud. Isa ju lapsevanem ei ole...)
Meil on samamoodi seatud - kui laps haige, jääb koju mu abikaasa. Seekord läks lihtsalt nihusti, sest abikaasa läks Tartusse ja jäi seal ebaviisakalt haigeks, nii et pidin ise kodus passima. Never again! No ja nüüd on ta ise haige.
hih. ma mõtlesin just samu mõtteid, kui ma ise oma haigusest terveks olin saamas. tähendab, kõigepealt mõtlesin õndsas tänumeeles, kui mõnus on ikka kellegagi koos elada, nii et isegi kui ma haige olen, tuleb toit poest koju ja ahjud saavad köetud ja majapidamine töötab edasi. ja siis kurtis A. korraks mingit külmavärinat ja mina tabasin enda isekalt mõttelt, et oleks, et tema nüüd haigeks ei jää - üritasin seda küll õilsamaks maskeerida, et "tal vaesekesel on siis sama paha nagu minul, kui ma haige olin", aga suurem tunne oli ikka see, et "ma ei viiiiitsi siis ise kõike majapidamist enda peale võtta".
Õnneks ei ole ta siiamaani jäänud.
Mhmh, ma ise tunnen ka süümekaid, et kuidas ma siis virisen ja porisen, aga ... oeh. Ma ei viitsi briketti keldrist tassida, tuld teha, poest süüa tassida, süüa teha, last lasteaeda viia, last lasteaiast tuua, lapsega mängida, koristada JA selle kõrvalt veel tööl käia. Paraku on mul endal nii tugev tervis, et ma ei jää haigeks ja nii ei saa ma tagasi teha.
Postita kommentaar