02 märts 2018

Märts

Sellel, miks ma (enda arvates) pikalt ei kirjutanud, on üsna proosaline põhjus: tali tuli tuisand teega ja Ernst jäi elus esimest korda haigeks. Ma pean nüüd kahjuks laskuma "Minu laps küll ... " mädaorgu, aga tõesti, ta on olnud uskumatult vastupidav külmetushaigustele ja ma olin sellega mõnusalt ära harjunud. Aga nüüd! Mida mu valus süda tundma peab, kui ma vaatan pisikest inimest, kes piinleb? Kuidas lapsevanemad, kelle lapsed kogu aeg haiged on, oma südamevaluga hakkama saavad? Kuidas üldse inimesed hakkama saavad? Mul on üks lähedane inimene, kelle pea kohal ripub kirves ja ma mõtlen ta elule ja saatusele iga päev ja tunnen jõuetut viha, sest ma ei saa mitte kuidagi teda aidata. Ja mida tunneb ta ise, tema kõige lähedasemad? Ma ei taha mõeldagi.

Miks keegi ei hoiatanud, et armastus nii palju haiget teeb?

***

Muus osas pean ma andma eestlastele kohase vastuse: kiire on. Vahelepõikena pean mainima, et arutasin oma hea sõbraga eile, et ükskõik, millise eestlase käest ta käekäigu kohta küsida, vastab too, et kiire on, aega on vähe, tööd palju. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Pea kunagi pole ma kuulnud, et elu on chill, aega nii palju, saab mõnusalt logeleda! Niemals! Isegi mu sõbranna, kes on kodune ja kellel idee järgi peaks justkui aega olema, vastab alati, et jube kiire on. See on vist mingi eestluse alustala, mul on tunne. Aga ega minagi kehvem olla saa, sest tööd on tavapärasel hulgal ehk palju ning muul ajal tegelen koduse logistikaga ehk tellin briketti, avastan, et ei saa briketti tellida, vihastan, tellin mujalt briketti, avastan, et briketihinnad on laes, vihastan uuesti ... ring kordub veel paar korda. Rõõmus uudis ka: täna tuleb brikett! Praeguste ilmadega on nii mõnus pliidi alla tuli teha ja siis soojuses mõnuleda. Nii-nii hea.

***

Kiirustamise ja rabelemisega seoses meenus mulle paari päeva tagune vestlus minu ja Ernsti vahel. Üritan siis hommikul tööle minna, kui Ernst tuleb mu juurde.

"Ära mine tööle, tahand sind koju!"
"Ma pean minema, kes siis raha teenib?"

"Mine siis tööle! Aga ära rabele tööl, teeni hoopis raha! Mine nüüd!"

Ja mind lükati uksest välja.


Oleks see elu vaid nii lihtne, et saaks ilma rabelemiseta raha teenida. St saabki, aga millegipärast on see vist eestlastele sissekodeeritud, et hästi palju peab rabelema, igaks juhuks veel paar lisatöökohta pidada, trennis käia, muude harrastustega tegelda ... oeh. Selles suhtes pole ma vist eriti patriootlik, sest tööl ma küll rabelen, aga vabal ajal vedelen ja loen hästi palju raamatuid, mis klassifitseerub vist ka vedelemise alla. Ei mingit trenni. Ei mingit lisatööd. 

Lõppu pilt Keldrimäe kõige nunnumatest asukatest Vabariigi aastapäeval:



Kommentaare ei ole: