22 märts 2018

Miks on vaja tugivõrgustikku

Ernstile kukkus lasteaias tahvel pähe. Mulle helistab paanikas kasvataja ja ütleb, et ei saa millestki aru, aga parem on, kui ma sinna tuleksin. Mina aga rongaemana mõtlen, et ei tea, kas ikka peaks, raudselt midagi pole häda. 


Süda aga ei anna rahu, nii et kirjutan vennale: "Viitsid minna lasteaeda ja Ernst üle vaadata?"
Madis läheb, marsib ilma ennast tutvustamata uksest sisse, vaatab, et haav pole sügav ja Ernst on korras, helistab tagasi ja kinnitab, et kõik on ordungis.


Ikka ei anna süda rahu. Helistan emale: "Kuule, äkki saad täna Ernsti lasteaiast varem ära tuua?"
Ema ütleb, et loeb saate sisse ja kohe läheb.


Kirjutan õele ja kurdan, et mis elu see on, kui last rahuliku südamega lasteada jätta ei saa ja tahvlid pähe sajavad.
Epu vastus: "... Vaata, mida Ernst sulle räägib ja kuidas tema seda kirjeldab ja läbi elab. Kui tal suht ükskõik, siis ma olen leebem, a kui Ernst sellest ikka räägib jne, siis need raisad saavad mu kirja ja just täpselt seda stiili ma silmas pidasingi, et kuidas ma julgen lapse lasteaeda jätta, kui ma ei tea, kas ma ta õhtul tervelt kätte saan.
Ja et lapse ema on erinevalt minust liiga kena ja viisakas inimene, et neid korrale kutsuda ja nende tähelepanu elementaarsetele asjadele juhtida."


***

Hea, kui on inimesi, kes su lapse heaks kõigeks valmis on.

5 kommentaari:

Marca ütles ...

Vaene Ernst! (Kes ilmselt selle vahejuhtumi ammu unustanud on). Mu laps lõi lastehoius kulmu veriseks vastu lauanurka, helistati ka mulle, aga ma olin toona küünehoolduses ja telefon hääletu peal...Mees viis siis lapse Emo-sse, et äkki peab õmblema, sai sõimata, et mis õmblema, mingi loll olete või, kuidas te ei tea, et lastel ei õmmelda vaid kleebitakse (jube oluline erinevus)! Ikka juhtub ja midagi selle vastu ette võtta ka ei saa. Meenus see juhtum, kus üks laps virutas teisele lasteaias kiviga vastu hambaid, pärast kaebas pere lasteaia kohtusse, et kuidas nii saab, ei jälgita. Samas see viskamine on ju nii kiire, paar sekundit, ilmselgelt seda ei ole võimalik ennetada. Lauad võiksid jah olla ümarama nurgaga ja tahvlid korralikult kinnitatud, aga samas enim õnnetusi juhtub ikkagi lastega omas kodus.

Madli ütles ...

No mina suhtungi üsna ... hmm ... ükskõikselt igasugustesse vigastustesse, aga mu õde on lihtsalt tavapärasest võitluslikuma meelelaadiga, kui asi puudutab tema perekonda. Selles suhtes on muidugi tore omada sellist pereliiget, kes on valmis võitlusesse sööstma, mina lihtsalt valin, millal on see vajalik ja millal mitte.

Ernst teatas mulle just telefonis rõõmsalt, et talle kukkus tahvel pähe, nii et ma arvan, et talle sellest traumat ei tekkinud. Kasvataja ise oli muidugi endast väljas, sest tegelikult saaksin ma lasteaeda täiega kottima hakata, et miks pole tahvlid kinnitatud jne jne. Peahaavadest tuleb verd ka ikka röögatult, nii et alguses võis pilt päris kole olla ja polnud aru saada, mis täpsemalt viga on. A seda mõtlen ma küll, et ma ei julgeks eales kasvatajaks hakata just selliste vahejuhtumite pärast, kus lapsed endale viga teevad või kaklevad – neid on seal u 20 tk koos ja pole füüsiliselt võimalik kõiki jälgida. Pärdikud on ju kiired ja ettearvamatud ka ning kõik lapsevanemad pole nii stoilised, kui lasteaiast haavadega lapse tagasi saavad.

Marca ütles ...

Jah, eriti väiksemate laste puhul, kes veel rääkida ei oska, on agressioon pidevalt õhus. Ma istusin just ükspäev autos lasteaia ees, sel ajal kui mees lapsel järel käis ja vaatasin, kuidas lapsed õues mängisid. Kaks pisikest poissi tahtsid sama kiike, esimene reaktsioon oli see, et üks lõi välkkiirelt teisele hambad pähe...Õnneks on külm ja mütsid peas. Õpetaja ei jõuaks iial nii ruttu reageerida kui see amps ära käis :)

notsu ütles ...

sa saad inimesi ähvardada: "mul on laetud õde ja ma ei karda teda kasutada!"

õnnetustest rääkides - omal ajal sõitsin ma esimese klassi vastlapäevaüritusel oma ninaluu puruks; sedaaegu, kui õpetaja paaniliselt minuga tegeles, jõudis üks teine tüdruk kelguga kuidagi pahasti kukkuda ja sai kerge peapõrutuse. Kusjuures terve posu lapsevanemaid oli üritusel kaasas, kokku võis olla peaaegu iga lapse kohta täiskasvanu.

Õpetajal olid trellid silme ees kangastunud, aga õnneks olid lapsevanemad mõistvad (ja pealegi ise seal juures, kogu vastutus ei olnud järelikult nagunii õpetajal).

Madli ütles ...

Ma saan varsti ähvardada: "Mul on 2 laetud õde ja ma ei karda neid kasutada", sest teine lubas ka sõimukaid saatma hakata.

A minu jaoks tundub üldse uskumatu, kuidas lasteaiakasvatajad 20+ pärdikut elus hoida suudavad. Need on ju ilma igasuguse ohutundeta ja täiesti ettearvamatud.