24 aprill 2018

Kes tohib arsti juurde viia?

Rents kirjutas kunagi, et EL-is pole mingit seadust, mis keelaks suvakal lapsega arsti juurde minna ja teda nt ümber lõigata lasta, ning nagu ikka, hakkasin ma mõtlema, et ...


... mitte kunagi pole keegi mult Ernstile arstiaega pannes küsinud, kes ma selline üldse olen, et siin last arstile vedada tahan. Ma pean lihtsalt ütlema Ernsti isikukoodi, aga olgem ausad, kui keegi ikka väga tahaks, saaks ta ka selle info kusagilt kätte, ma ei hoia ta vaktsineerimispass šeifis. Ja kui ma olen kohale läinud, siis pole ka siis mitte keegi huvitunud, kes ma sellele titele olen ja miks ma talle nt vaktsiine teha lasen. 

Olgu, Eestis pole ilmselt tihedad sellised juhtumid, kus lapse arstileviimisega või mingite protseduuride tehalaskmisega midagi hullu juhtuks, sest väga palju usukonflikte siin pole. Vist? Ma ei tea, kas Eestis teevad arstid lastele nt ümberlõikamisi? Samas aga vaktsiinitülid on nt igapäevased ja vabalt võib mõni vaktsineerimisvastaste lähedane nende lapse nt ise arstile viia, vaktsiinid teha lasta ja keegi ei köhi. Või? Mult küll võeti pärast Ernsti sündi allkiri, et olen vaktsineerimisega nõus (kuigi siis oleksin ma ilmselt olnud valmis ka oma elundite müümise paberile alla kirjutama), aga kui ma poleks andnud, saaksin ma seda otsust ikkagi lastearsti juures muuta, või mis?


22 aprill 2018

17

Lugesin seda teksti ja ...

Kui ma olin 17, oli mul sõber Mike. Me käisime paar korda kohtamas, paar korda pidutsesime niisama, paar korda rääkisime niisama teineteisele oma murtud südametest. Ma tean, mida mina temas leidsin, sest ta oli ilus, tark, välismaalane (see oli toona hästi oluline) ja ägedalt vana (mingi 28 vist) ning oli ju lahe koolis uhkustada, et "aajaa, ma saan täna Mike'iga kokku. A kes ta on? Ah on üks itimees" ... aga mida tema minus nägi? Ma siiani ei saa aru, sest ma polnud mingi Miss Estonia ja mis kõige eemalepeletavam: ma polnud ka eriti litsakas. Meie "suhe" oli äärmiselt platooniline ja sisaldas pigem teineteisele testide tegemist, aga ometigi võis see kõrvalevaatajale jätta mulje, et oh issand, taas üks Eesti tibi + nilliv välismaalane. Aasta oli siis nimelt 2007 ja see oli aeg, mil Eestisse tulvavate eri maailmajagudest päris poissmeeste (ja kindlasti ka abielumeeste) hulk oli päris muljetavaldav. Vanalinn oli täis vilavate silmadega välismaalasi ja õhetavate põskedega Eesti tibisid, kes kehvas inglise keeles oma unistustest rääkisid ja amelesid. Võib-olla on praegu ka nii, ma ei tea, ma pole enam selles eas, et ma stag party'liste pilku köidaks ... Igatahes. Ma tean, mis mulje ma jätsin: odava, rumala Eesti blondiini mulje. Ma ei ole selle üle kindlasti uhke, aga kuna ma enam midagi muuta ei saa, siis mis seal ikka.

Selliseid hetki oli mul kindlasti veel, aga Mike oli kõige meeldejäävam, sest temaga olime me päris head sõbrad ja ei vestelnud tavalistel "what to you do for a living and what are your hobbies"-teemadel, vaid hoopis psühholoogiast. Ja mingitel arusaamatutel põhjustel arvas ta, et üks 17-aastane piff on just see õige, kellele oma kehvasti läinud armuseiklustest rääkida ja - kuulake nüüd - nõu küsida. Minult. Ma muidugi arvasin toona, et ma olen armuasjade ekspert ja tean kõike, nii et eks ma midagi Hästi Arukat talle ka soovitasin, aga praegu mõtlen küll, et oh god, why. 


Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, kui hea, et ma enam 17-aastane pole. Toonane kõiketeadmine + meeletu ebakindlus on kombinatsioon, mida ma tagasi ei igatse. 

17 aprill 2018

Vahelepõikeks

Ma igaks juhuks mainin kohe ära, et ega minu poolt nüüd päris pikka aega mingit asjalikku või rõõmsat juttu tulema hakka, sest see teema, millest ma eelmises postituses rääkisin, arenes palju hullemaks ja seetõttu pole mu hing ja süda valmis millegi muu peale ... mõtlema. Isegi uudiseid loen ma läbi udu ja mõtlen samal ajal, kas tõesti inimesi huvitavad sellised asjad? Ja need soojad, ilusad ilmad, mis kõik inimesed õue viisid, jätsid mind ükskõikseks.

Aga päike tõuseb ja loojub iga päev uuesti ja kui peres on veel väike laps, siis ei ole aega ega võimalust nurka pugeda ja halada. Ma just eile vaatasin aknast välja, kus mu pärdik naabrilastega mängis ja kuidas naabrinaine teda rattaga sõitma üritas õpetada ning mõtlesin, et vähemalt elukoha mõttes on mul tohutult vedanud. Mitte loomulikult ühiskonna arvates, sest norm näeb ju ette, et enne lapsi saada ei tohi, kui on enda korter, vähemalt 100 ruutu suur, lapsel oma tuba jne jne, aga mul seda kõike loomulikult pole. On üürikorter, hääästi pisike ja armas, kahetoaline, puuküttega ja Ernst võib oma toast ainult unistada. Aga meil on maailma parimad naabrid, nendesamade naabritega ühine aed, ühised grillpeod ja kevadkoristamised (millest mina ofc osa ei võta). Ja needsamad naabrid ostsid just väiksematele lastele mängimiseks majakese. Mu naabrid on ka ainsad inimesed peale mu ema, õdede ja venna, kelle juurde ma oma lapse südamerahuga hoida jätta julgen. Ja siis ma istusingi eile kodus, vaatasin aknast õues hullavaid lapsi ja mõtlesin, et miskit ilusat on siiski ka veel maailmas alles.


06 aprill 2018

(Meele)heitlikud ajad

... ja meeleheitlikud teod.

Ma ei hakka täpsustama, kes ja mis ja miks, aga mul oleks hädasti vaja leida massööri, kiropraktikut või kedagi, kes suudaks selgroo paika tõmmata ... ja tuleks seda tegema patsiendi koju. Enamik ei tule (katsetatud), aga kui inimene ei saa liikuda ab-so-luut-selt ega saa kodust välja, siis on igasugustest massaažitubadest-särkidest-värkidest vähe abi. 

Ühesõnaga, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes oleks suur ja tugev ning teaks midagi selgroogude paikatõmbamisest, siis võib mulle kohe teada anda. Ma oleks väga tänulik ja see tänulikkus ei väljenduks ainult sõnades.

***

Muud mu elus praegu polegi. Üks mu kallis sugulane on väga raskes seisus ja tahaks teda nii-nii väga aidata, aga kuidagi ei saa. Need on need hetked, kus kõik muu tundub nii tähtsusetu rabelemine ja mil saan aru, et kui tõelised hädad on käes, siis pole vahet, kas sul on mitme kuu jagu sääste pangakontol, ainult tervislikud söögid külmkapis ja mitmekorruseline maja pea kohal. Mitte miski ei loe. Ja miski ei aita. Ja karma ka ei aita.