22 aprill 2018

17

Lugesin seda teksti ja ...

Kui ma olin 17, oli mul sõber Mike. Me käisime paar korda kohtamas, paar korda pidutsesime niisama, paar korda rääkisime niisama teineteisele oma murtud südametest. Ma tean, mida mina temas leidsin, sest ta oli ilus, tark, välismaalane (see oli toona hästi oluline) ja ägedalt vana (mingi 28 vist) ning oli ju lahe koolis uhkustada, et "aajaa, ma saan täna Mike'iga kokku. A kes ta on? Ah on üks itimees" ... aga mida tema minus nägi? Ma siiani ei saa aru, sest ma polnud mingi Miss Estonia ja mis kõige eemalepeletavam: ma polnud ka eriti litsakas. Meie "suhe" oli äärmiselt platooniline ja sisaldas pigem teineteisele testide tegemist, aga ometigi võis see kõrvalevaatajale jätta mulje, et oh issand, taas üks Eesti tibi + nilliv välismaalane. Aasta oli siis nimelt 2007 ja see oli aeg, mil Eestisse tulvavate eri maailmajagudest päris poissmeeste (ja kindlasti ka abielumeeste) hulk oli päris muljetavaldav. Vanalinn oli täis vilavate silmadega välismaalasi ja õhetavate põskedega Eesti tibisid, kes kehvas inglise keeles oma unistustest rääkisid ja amelesid. Võib-olla on praegu ka nii, ma ei tea, ma pole enam selles eas, et ma stag party'liste pilku köidaks ... Igatahes. Ma tean, mis mulje ma jätsin: odava, rumala Eesti blondiini mulje. Ma ei ole selle üle kindlasti uhke, aga kuna ma enam midagi muuta ei saa, siis mis seal ikka.

Selliseid hetki oli mul kindlasti veel, aga Mike oli kõige meeldejäävam, sest temaga olime me päris head sõbrad ja ei vestelnud tavalistel "what to you do for a living and what are your hobbies"-teemadel, vaid hoopis psühholoogiast. Ja mingitel arusaamatutel põhjustel arvas ta, et üks 17-aastane piff on just see õige, kellele oma kehvasti läinud armuseiklustest rääkida ja - kuulake nüüd - nõu küsida. Minult. Ma muidugi arvasin toona, et ma olen armuasjade ekspert ja tean kõike, nii et eks ma midagi Hästi Arukat talle ka soovitasin, aga praegu mõtlen küll, et oh god, why. 


Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, kui hea, et ma enam 17-aastane pole. Toonane kõiketeadmine + meeletu ebakindlus on kombinatsioon, mida ma tagasi ei igatse. 

5 kommentaari:

Tilda ütles ...

Mulle ka meeldib olla enam mitte 17 aastane.

Madli ütles ...

Mhmh, ma pole kunagi (ka 17-aastaselt) saanud aru sellest, kui ülistatakse keskkooliaega – mis seal head ja igatsemisväärset on?

notsu ütles ...

Sama siin. Ma kahtlustan, et need, kes räägivad, et noorus on ilus aeg, ei mäleta seda meeleheitlikku tõmblemistkogu aeg.

Või siis tundubki neile see emotsiooniralli jube ilus ja nad ei mõtlegi ilusa all meeldivat. Ilus nagu hästi tehtud õudusfilm.

Madli ütles ...

See on vist pigem Ameerikamaa filmidest tulnud, et teismeiga on hullult lahe ja parim aeg elus. Kuidas? Pole piisavalt enesekindlust, vaba aega, raha, vanemad ei luba öösel väljas olla ...

notsu ütles ...

kahtlustan täiskasvanute alatut valet. ilmselt selliste täiskasvanute, kelle elu on täis konnasilmi ja kumminaalmakse ja siis on neil tunne, et "mis iganes on parem kui minu elu".

teistsugused täiskasvanud teevad ka kooliajast teistsuguseid filme, kus elu on täis mõttetusi, ebakindlust ja kannatusi ning täiskasvanutest pole põrmugi abi.