26 aprill 2018

Ei oska pealkirjastada

Mul on tohutult hea meel, et ma juba 12 aastat blogi olen pidanud, sest ... kui ma siin nostalgitsesin ja Mike'i meenutasin, hakkasin ma otsima blogist selleteemalisi postitusi (ma mäletan, et ikka kirjutasin temast) ja kuigi ma neid ei leidnud, sattusin ma lugema hoopis täpselt kümme aastat vanu lugusid. Aasta oli siis 2008 ja käes on koolilõpp. Hästi vahva on lugeda, kui rõõmus ma olin, et Tartusse kolida saan, et kõik teed lahti on jne. Kopeerin ühe lõigu:

Mu Tartuvaimustus on kindlasti paljudele närvidele käinud, aga ega minagi siis terveks eluks sinna kavatse jääda. Vahest lähen üldse Eestist kusagile, vahest kolin mujale Eestis, kes teab? Planeeritud elu on igav ja üksluine, minu unistus on teha, mida tõeliselt tahan.

Praegu võin öelda, et UT on üks suuremaid pettumisi mu elus. Pikemalt ma sel teemal peatuda ei taha, sest võimalik, et asi oli lihtsalt kehvade asjade kokkulangevuses. Kes teab. Aga kui ma seda lõiku lugesin, meenus mulle kohe, et olin just ühele tuttavale rääkinud, et minu ja tema ehk humanitaari ja reaali erinevus seisneb selles, kuidas oma elu planeeritakse. Tema nimelt teadis kümme aastat tagasi täpselt, mis rada mööda ta kõnnib ja kuhu jõuab. Praeguseks ongi ta elu selline, nagu ta eeldas teadis, mina aga ei teadnud toona, kes must saab, ega tea ka praegu. St eks mingid ideed ja ettekujutused keerlesid minugi peas, aga põhiliselt oli mu suunanäitajaks siiski lause "eks vaatab, kuidas saab ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab". Isegi see, et saksa filli õppima läksin, juhtus justkui kogemata. Eks ma olen praeguseni selline "kust tuul, seal meel", aga ega ma kurda. Natuke siiski mõtlen, et äkki oleks lihtsam, kui oleks mingi kindel suund ees?


Kui ma kunagi aega saan, siis loen veel järgmiste aastate lugusid ka ja proovin natuke detailsemalt praegusest elust ka kirjutada. Muidu vb vaatan kümne aasta pärast tagasi ja näen ainult halamist ja targutamist, aga seiklusi ja ägedaid juhtumisi polegi. Mul on siiani natuke kahju, et ma oma reise nii põgusalt kajastanud olen, sest enam ei mäleta ma neist suurt midagi. Või siis pikantseid lugusid 2013 aasta kevadest ... kuigi neid vist rääkida ei saa, sest need hõlmavad ka teisi inimesi ja kes Tartus elab ja vähemalt korra Uugis käinud on, tunneb need inimesed KOHE ära. Kahju, sest paraku kipub mälu hägustuma. 

Kommentaare ei ole: