17 aprill 2018

Vahelepõikeks

Ma igaks juhuks mainin kohe ära, et ega minu poolt nüüd päris pikka aega mingit asjalikku või rõõmsat juttu tulema hakka, sest see teema, millest ma eelmises postituses rääkisin, arenes palju hullemaks ja seetõttu pole mu hing ja süda valmis millegi muu peale ... mõtlema. Isegi uudiseid loen ma läbi udu ja mõtlen samal ajal, kas tõesti inimesi huvitavad sellised asjad? Ja need soojad, ilusad ilmad, mis kõik inimesed õue viisid, jätsid mind ükskõikseks.

Aga päike tõuseb ja loojub iga päev uuesti ja kui peres on veel väike laps, siis ei ole aega ega võimalust nurka pugeda ja halada. Ma just eile vaatasin aknast välja, kus mu pärdik naabrilastega mängis ja kuidas naabrinaine teda rattaga sõitma üritas õpetada ning mõtlesin, et vähemalt elukoha mõttes on mul tohutult vedanud. Mitte loomulikult ühiskonna arvates, sest norm näeb ju ette, et enne lapsi saada ei tohi, kui on enda korter, vähemalt 100 ruutu suur, lapsel oma tuba jne jne, aga mul seda kõike loomulikult pole. On üürikorter, hääästi pisike ja armas, kahetoaline, puuküttega ja Ernst võib oma toast ainult unistada. Aga meil on maailma parimad naabrid, nendesamade naabritega ühine aed, ühised grillpeod ja kevadkoristamised (millest mina ofc osa ei võta). Ja needsamad naabrid ostsid just väiksematele lastele mängimiseks majakese. Mu naabrid on ka ainsad inimesed peale mu ema, õdede ja venna, kelle juurde ma oma lapse südamerahuga hoida jätta julgen. Ja siis ma istusingi eile kodus, vaatasin aknast õues hullavaid lapsi ja mõtlesin, et miskit ilusat on siiski ka veel maailmas alles.


Kommentaare ei ole: