Igapäevaelu

Lõputu küünlapäev maikuu saab tõepoolest homme läbi. Ma ise ka ei usu seda, sest oeh, see algas ju umbestäpselt sada aastat tagasi. Vähemalt tunne on küll selline, sest juhtunud on nii palju ja lisaks tuli vahepeal suvi ka. Selle viimasega seoses – mitte, et ma kurdaks, aga ma olen pühapäevast saati pidanud iga päev vähemalt kaks korda kannatama metsiku pearingluse käes. Ja mu nägu on ka tedretähne täis, nii et ... ei sobi mulle need palavad ilmad. Peaksin vist kuhugi kolima, kus üldse päikest ei paista.

Ma ei tea, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga ilmselt küll, sest mulle ju meeldib oma tervisest jahuda – mingil hetkel hakkasid mu jalad valutama ja alt ära kaduma. Arvestades seda, et mu igapäevane töötee on u 4 km pikk ja ma läbin seda jalgsi, siis võib jalgade altminemine üsna häiriv olla. Mis seal ikka, pidin ohates dr. Google'ist loobuma ja perearsti juurde minema, kes diagnoosis mul – ja ärge nüüd minestage – radikuliidi. See tähendab, et ma olen nüüd, 28-aastaselt ametlikult vana. Ma ei teagi nüüd, kuidas sellesse suhtuda või tegelikult mis seal ikka – niikuinii tunnen ma ennast iga päev täieliku vanatoina, kui sotsiaalmeedias ringi vaatan, aga et mu keha seda ka nüüd NII selgesti väljendab ...

Sellest inspireerituna läksin ma elus esimest korda ilusalongi ja lasin kulmud ära värvida. Muidu on mul olnud mingisugune tõrge iluprotseduuride vastu, sest ma olen alati kartnud, et kui korra alustan, siis peangi terve elu mingite iluvärkide najal elama ning pealegi olen ma ju veel nii noor ega vaja meiki ega midagi. Nojah, see illusioon sai nüüd purustatud, nii et läks trumm, mingi ka pulgad. Kui end esimest korda uute kulmudega nägin, tahtsin oksele hakata, sest ma nägin välja nagu sadamahoor. Vähemalt enda arvates – nii harjumatu oli! Järgmisel päeval suutsin paremini harjuda ja praeguseks mulle täitsa meeldib mu peegelpilt (kui need õudsed tedrekad, mis juba mu SUUL on, välja arvata). Mis järgmiseks? Kunstripsmed? Ninaoperatsioon? Rasvaimu? Neist viimast kaht läheks tegelikult vaja küll ...

Ma olen  terve maikuu endal naba paigast pingutanud, et mitte oma ääretult suurt kurbust ja leina Ernstile välja näidata, ja see on olnud ääretult raske. Ma olen talle rääkinud küll, mis juhtus ja et ma olen sellepärast väga kurb, aga ... ma ei teagi, kuidas õige oleks. Ühest küljest ei taha ma last vati sees kasvatada ja tema eest päriselu varjata, aga teisalt tundub kolmeaastane veel liiga väike, et surmast aru saada. Ma isegi veel ei saa! Nii et jah, keeruline on olnud see maikuu. Ma ise olen muidugi nagu väike laps, elan oma emotsionaalset krahhi füüsiliselt välja, mis tähendab seda, et ma olen haige. Köhin kopse välja ja nuuskan iga paari minuti tagant nina. Noh, et ikka miski mu kehas terve ei oleks.

Tegelikult on järsku alanud suvi ikka mõnus küll. Loodan vaid, et juunikuu samasugune tuleb, sest siis on terve mu suguvõsa otsustanud sünnipäevi pidada. Ja siis on (lõpuks) jalka MM. Jaanipäev. Lisaks tahan ma teha teoks oma ammuse ja siiani millegipärast realiseerimata plaani, rappa päikesetõusu vaatama minna. Kui klassikokkutulekult tulin ja päikesetõusu nägin, tegin küll allesjäänud klassikaaslastele ettepaneku, miks mitte minna päikesetõusu vaatama, aga mingitel arusaamatutel põhjustel teatasid nad haigutades, et ei viitsi. Kuidas nii saab?

Üks põnev nädalavahetus

Möödunud reede-laupäev olid tavapärasest tegusamad ja nii tuleb need siis siia üles märkida.

Sel aastal möödub meie gümnalõpust täpselt kümme aastat ja see on piisavalt pikk aeg, et võiks juba huvitama hakata, mis kellestki saanud on. Paar kuud tagasi kirjutaski mulle üks klassivend, et mis ma arvan, saaks nüüd kõik kogu lennuga kokku, ja lisas veel juurde, et niikuinii enamik ei tule, aga mis siis. Olin mõlema aspektiga nõus ja nii juhtuski, et 25. mail kogunes aktiivsem osa meie lennust Telliskivisse (nagu hipsterid kunagi) ja asus nostalgitsema.

Õhtu võtab kõige paremini kokku see, et kuigi ma olin plaaninud koju jõuda nii 22-23ks, siis tegelikult tippisin ma kontsadel läbi öise Tallinna kodu poole alles varavalges. Nii tore oli! Ainus tõrvatilgake minu jaoks oli see, et kuna 10 aastat lõpetamisest tähendab, et kõik on u 29-aastased ehk kõige fertiilsemas eas, siis kiskus jutt vahel titeteemadele, aga õnneks sedagi mitte kauaks. Ja see on ka ilmselt minu isiklik traagika, et mind titejutud tülgastavad, sest teised näisid neist vaimustuses olevat. Igatahes oli väga vahva, sest ma sain suhelda inimestega, kellega isegi kooliajal eriti ei suhelnud. Ja need inimesed ütlesid, et ma olen nii muutnud, sest keskas olevat ma veits kuivik olnud. Enda arust olin ma keskas muidugi täielik seltskonnalõvi, aga ilmselt siis väljaspool kooli, sest kui me meentama hakkasin ja vastu vaielda tahtsin, siis sain isegi aru, et teistele võisin ma tõepoolest kuivik paista. Arutasime veel, kui naljakas, et mõned (khmm, mina) muutuvad kümne aastaga kardinaalselt, aga teiste puhul on tunne, justkui oleks alles eile nendega lõpuaktusel hüvasti jätnud. Millest see tuleneb? Ei tea. Lisaks kooliaegade meenutamisele rääkisime veel jalgpallist ja stereotüüpidest (minuga teisiti ei saa) ja selles, kui kohutav on olla naine, sest niipea, kui mõni klassiõde seltskonnast lahkus, asuti teda klatšima. Sellepärast ma lõpuni jäingi, et keegi mind klatšida ei saaks. 

Pilte tegime ka, aga need tulid punased ja udused ning kuna kellelegi tuli mõte tekiilaringe teha (VÄGA halb mõte), siis on inimesed neil piltidel veidi liiga lõbusad.

Järgmisel päeval, täpselmalt õhtul oli vaja aga triksis-traksis olla, sest Meistrite Liiga finaal ootas. Ja mis mul öelda – vau! Terve Eesti oli küll vist Liverpooli poolt, sest Klavan jne, aga mina olen rohkem CR7-tüüpi naine. Mäng oli põnev ja pakkus rohkelt emotsioone ja kuigi ma võidu üle väga õnnelik olin, siis veidi jäi kripeldama see, et kaks väravat nii lollidest eksimustest tuli. Palli käest pillamise võib veel andeks anda, sest kellel seda juhtunud poleks, aga otse Benzema jala peale sööta ... oeh. Karius, Karius, mis sa teed? Kuigi peab tõele au andma, ta tegi ka mõned väga head tõrjed. Bale aga pani mu südame seisma, kui ta Ibrat tegi ja palli efektselt väravasse lennutas. Jube kahju, et Wales MMil pole ja ma teda rohkem ei näe. Huvitav, kas inglased teda laenata ei tahaks? Neil endal pole niikuinii kedagi nii head. Igatahes, nüüd tuleb jääda Super Cup'i ootama, sest, sest ... on suur võimalus, et ma lähen seda vaatama. Ma väga loodan, et õnnestub. Ja siis ma näen Bale'i ka uuesti!

No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?

Ma pole kunagi surma kartnud. Enda oma. Oma lähedaste surma aga küll ja päris paaniliselt, sest a) ma olen lugenud palju romaane, kus surrakse agoonias, valudes, lämbudes, mitte oma lähedasi ära tundes, karjudes; b) kuidas ma ilma nendeta edasi elan?

1. mai oli ilus ja päikesepaisteline päev. Üks esimesi ilusaid kevadpäevi, mil juba võis näha puudel lehti tärkamas ja tunda veidi soojemaid tuuli. Olin veetnud üsna tegusa hommikupooliku, mistõttu heitsin lõunal oma tavapärasesse puhkepäevasesse unne. Kui ärkasin, oli mu telefonis sõnum, milles Epp teatas, et Bellal on sel õhtul ilmselt minek ja tulgu ma sinna. Esimese asjana ma ropendasin veidi, et ma magasin ja sõnumit varem ei näinud. Teisena tormasin uksest välja. Bussid ei tulnud ega tulnud ja sel ajal, kui ma närviliselt peatuses edasi-tagasi kõndisin, siis ei tulnud mulle mu hirmud seoses surmaga meeldegi. Ilmselt adus mingi osa minust, see osa, mis ekstreemsetes situatsioonides välja tuleb, et praegu pole see aeg, mil ma peaksin endale ja oma tunnetele keskenduma.

Kui ma Epu juurde sisse astusin, siis Bella magas. Vähemasti oleksin ma seda arvanud, kui ma poleks teadnud, et ta on suremas. Hingamine oli küll natuke valjem, aga mitte midagi erakordset, nii et mingil hetkel me suisa ... mitte nüüd ei unustanud olukorda, aga saime sealsamas muudest asjadest rääkida. Ajakirjadest, reisidest. Süüa küpsiseid. Ja siis, kui möödunud oli tunnike, mil vähemalt mina olin püüdnud endale selgeks teha, et see nüüd ongi see hetk, milleks ma terve aprillikuu valmistunud olin, ütles Epp, et nüüd ongi vist kõik. Bella ei hinganud enam. Me läksime ta juurde, Epp kontrollis pulssi ja mina vaatasin Bella nägu, mis, olgugi elutu, oli nii rahulik, nii rahulik, justkui oleks ta lihtsalt uinakut tegemas. Ei mingeid valugrimasse või õõvastavaid ilmeid – see tõi mulle teatavat kergendust, sest nii ma teadsin, et ta viimased hetked möödusid valutult. Mis veel parem – teda ümbritsesid inimesed, kes olid talle viimastel kuudel kõige tähtsamad. Ja kui ma seal seisin ja teda vaatasin ja ta veel sooja nägu katsusin, siis valdas mind mingisugune seletamatu rahu ja lõpetatuse tunne. Ei mingit hirmu, ei mingit õõva, ei mingit ahastust. Ning mu peas hakkasid ketrama ühe Metro Luminali laulu sõnad: "Sa enam iialgi ei talu valu. Sa enam iialgi ei ole kurb. No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?"

***

Siis helistasin ma kiirabisse ja Bella sugulastele, palusin Kristol rahvusringhäälingus järelhüüe avaldada, saatsin palju-palju sõnumeid ning viskasin ära rohkelt linu ja tekke. Ja läksin koju ja heitsin sügavasse unenägudeta unne.

Kurbus tuli järgmisel õhtul. 

Elu läheb edasi

Avastasin ühel kaunil reede õhtul, et meie järjekordsel hoiukassil on silm kinni mädanenud. Et mul kassihaigustega üldse kogemust pole, sattusin loomulikult paanikasse, guugeldasin (VÄGA halb idee) ja sain teada, et tal on vähemalt katk, kui mitte midagi hullemat. Õnneks jätkus mul oidu loomaarstile ka helistada ja järgmiseks päevaks aeg kinni panna – oma kahtlustele on ju vaja kinnitust saada. Loomaarst teatas aga rahulikult, et kiisul on klamüüdia ja ilmselt oli see tal juba enne meie juurde jõudmist, aga kuna natuke aega tagasi sai tal kaks hammast välja tõmmatud, on tal immuunsüsteem nõrk ja haigus lõi välja. Mein Gott! Klamüüdia! Silmas! Ma olin ikka arvanud, et see on suguhaigus, mitte mingi silmahaigus. Igatahes, nüüd pean talle 2x päevas silma mingit salvi panema ja minu suureks üllatuseks pole kassil selle vastu midagi. Mina oleks ammu juba põgenenud, kui keegi mulle midagi silma üritaks toppida, aga tema istub rahulikult süles ja laseb kõike teha. Müstika!

Ma vist polegi meie uut hoiukassi tutvustanud? Tema on Ludvig:

Ja ta on meil juba neljas hoiukass, eelmised on juba uued kodud leidnud.

***

Mind on ennast ka mingid vanainimesehädad vaevama hakanud. Jalad on kuidagi ... imelikud. Turses, tahaksin öelda, aga tegelikult on vist lihtsalt mingi närvivalu. Guugeldasin (!) ja sain teada, et ilmselt on mingi närv nimmeluude vahele jäänud vms, aga ma edasi ei suutnud lugeda, sest kui mul midagi iiveldust tekitab, siis on see liigeste ja närvide kirjeldus. Fuhh! Verd võin vaadata, palju kulub, aga mingid liigesed ... ei. A jube ebamugav on istuda, kui jalad valutavad. Kõndida on okei, aga just istuda ei saa. Võimalik, et mu keha tahabki mulle öelda, et ärgu ma logelegu, vaid hakaku jooksma, aga mu töö pole just väga liikuv. Keeruline on see elu.

***

Viimase aja päikeselised ilmad on nii mõnusad! Ma ise kipun küll palavusse kõngema, sest olen ju siiski aneemik, aga Ernst fännab sajaga seda, et saab päev läbi õues olla. Isegi rannas käisime juba – ma ei mäletagi, millal enne emadepäeval rannas päevitada sai. Veits tolmune on muidugi, aga ehk tuleb varsti vihma ka. Ma väga loodan. Ja loodan ka seda, et väga pikalt väga palav enam ei ole – ma ei jõua enam pearinglusega võidelda.

***

Varsti algab jalka MM ja see on toonud jutuaineks suve tähtsaima teema: kes võidab? Ma ise fännan Saksamaad, aga kahjuks pole nad sel aastal eriti tugevad ja pealegi on Neuer ka vigastatud. Mu jalkafännist sõber ütles, et tiitli saab Prantsusmaa või Portugal, sest neil on sel aastal tugevad meeskonnad ... no ma ei tea. Mulle ei meeldi eriti kumbki. Mu vend pooldab Inglismaad, aga ka nemad ei meeldi mulle. Ühesõnaga, ma jään pöialt hoidma sakslastele, aga ootan veel põnevusega debütantide (Islandi ja Panama) mänge. Millalgi teen endale valmis ka eraldi tabelid alagrupimängude ja play-off'ide jaoks. Ma olen juba nii põnevil! Need kuumad ilmad on kogu mu ajataju ära rikkunud, sest mul on tunne, et ongi juba suvi ja jalka ... ning siis vaatan kalendrisse, et kurat, kuu aega veel oodata. No kuidas nii saab?

Eurovisioonist

Laupäev oli emotsionaalselt väga raske, sest ma käisin Tartus leinavate inimestega suhtlemas, ja seetõttu tundus õhtune Eurovisioonikonkurss igati vajalik – mis saaks viia mõtted rasketelt teemadelt paremini eemale kui üks suur hunnik väga halbu laule? Mina küll ei tea. Väga halbu laule ma õnneks ka sain, aga sekka siiski ka paar üllatust. Nüüd kõigest järgemööda.

Mu suur, SUUR lemmik oli Ungari. See oli laul, mis meenutas kohe laulu ka, mitte mingi tilulilu. Kui ma viitsin, siis otsin selle bändi teised laulud ka üles ja kuulan veel. Reikop ei saanud üle, et eurol sellist metalit lastakse, aga mina olin küll rahul. Rohkem oleks võinud olla! Teisel kohal oli Austria laul, sest mulle tohutult meeldis laulja hääl – mõnusalt sametine, madal ... mmm. Laul jäi ka kummitama. Rohkem ... vist ei olnudki. Las ma mõtlen. 

Ei olnud jah, nii et tuleb liikuda skaala teise otsa, kus pesitsevad halvad laulud. Esiteks: Tšehhi. See laul, esitaja, show, ühesõnaga kogu kompott oli nii perversne selle sõna kõige halvemas tähenduses, et mul pole lihtsalt sõnu. Kes selle lavale lasi? Samas ma just lugesin, et Tšehhis on EL-i maadest kõige rohkem orjandust, nii et ... Leedu. Nii ilast ja siirupist laulu pole ammu kuulnud. Sain selle 3 minuti jooksul suhkruhaiguse. Midagi pole teha, mingid lääged armastuslaulud pole ÜLDSE minu teema. Mittemeeldivaid oli veel, aga need kaks olid siis kõige  ... tipus? Võidulaul ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone, küll aga diskussiooni ühe sõbraga, kes imestas, miks Eesti sellele ühtegi punkti ei andnud. Ma siis seletasin talle, et siin pole midagi imestada, sest Eestis on hämmastavalt palju naisi, kes tunnevad uhkust selle üle, et saavad kellegi mängukannid olla ja kui keegi laulab neile, et ära ole mingi mänguasi, siis nad solvuvad. No ja siis see ka loomulikult, et eestlased vihkavad koledaid ja pakse inimesi. Ma ei taha kedagi arvustada (valetan, tegelikult tahan küll), aga kas Eesti enda võistluslaul(ja) seda just ei kinnita? Esiteks seda mängukanniteemat ja teiseks kirjutati igal pool, kui ilus ja esinduslik ja modellimõõtu Elina ikka on. Mida ta ka on, ei saa salata. Minu jaoks oli aga Iisraeli laul lihtsalt hästi igav ja tüütu, ma ootan lauludest rohkem rohmakust ja pealegi meeldivad mulle meeslauljad rohkem. 

Hääletuse ajal arutasin aga sõbraga selle üle, millist laulu ma ise eurokal esitada tahaks, kui Eurovisioon Austraalias toimuks – siis oleks vähemalt motti kandideerida. Lõpuks mõtlesin, välja, et see võiks visuaalselt stiililt olla midagi Die Antwoordi sarnast ja muusikastiililt punk. Või elektrooniline rock.

Emadepäeva eel

Kunagi ma mõtlesin, et kui ma tütre saan (sest noh, kõik tiinekad ju unistavad tütardest, mitte poegadest), siis tahan talle kindlasti tohutult hea eeskuju olla, et ta tulevikus minu moodi tahaks olla. Mis selle ettekujutuse hulka siis kuulus? Kindlasti see, et ma käin tööl – minu jaoks oli isegi siis (olin mingi 12-13) hästi oluline, et mu kujuteldavast tütrest kasvaks iseseisev naine.

12 aastat hiljem sain ma poja. Esimene mõte, muide, kui ma lapse soost teada sain, oli: jumal tänatud, et mitte tüdruk! Ma isegi ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et ma olen alati meestega paremini hakkama saanud, võib-olla sellepärast, et igasugused sitsid-satsid-kleidi-patsid on minu jaoks tülgastavad. Ei tea. Igatahes arvasin ma alguses, et nüüd tuleb see eeskuju vist tsipa ümber mängida, sest noh, mis eeskuju siis üks EMA ikka oma pojale on – ikka isa ju. Aga ei. Ja kuna mulle on alati igasuguste asjade kokkuostmise asemel meeldinud eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel mõtisklemine, siis mõtlesin ma mingil hetkel välja et. Mul on harukordne võimalus kasvatada üks korralik mees, kes näeb, et üks korralik naine (mina) käib tööl, soovi korral sõpradega väljas, soovi korral üksi kinos. See mees õpib juba varajases nooruses, et naine ei istu kodus ega tegele koristamise-söögitegemisega, vaid on iseseisvalt mõtlev ja tegutsev indiviid. See mees näeb, et perekonnas pole rolle, vaid kõik teevad kõike ja kui keegi siiski ei viitsi midagi teha ...  siis ei tee. Et naine pole vaid üks ringi sahmiv ja asju korraldav elukas, vaid inimene, kes tohib olla väsinud, tohib minna vara magama, tohib käskida teistel vait olla, kui jalkat vaadata tahab. 

Ma haarasin kohe sellest võimalusest kinni ja pole siiani lahti lasknud. Võib ju mõelda, et vaene poiss, kes sünnib feministi perekonda, aga mina näen seda ka Ernsti vaatepunktist äärmiselt positiivse võimalusena: mõelda vaid, ta saab kasvada peres, kus ema ei sunnigi teda tegelema "poiste asjadega"! Ta näeb kogu aeg kõrvalt, et mees ja naine on võrdsed. Minu meelest on see ideaalne keskkond kasvamiseks. Ja need stereotüübid ... Ernst teatas eile, et ta lemmikvärv on roosa. Ma ei minestanud ega viinud teda psühholoogi juurde, vaid võtsin teadmiseks. Ahah. No las ta siis olla.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, ma ei teagi. Ilmselt sinna, et tegelikult pole üldse ju vahet, mis soost last kasvatada, sest üldised elutarkused, mida edasi anda, on ju ikka samad: ei tohi teistele haiget teha, tuleb austada teiste privaatset ruumi, peab olema viisakas, kassi ei tohi kiusata, teistele kutsumata külla ei minda ... Kas ma õpetaks tüdrukule midagi teistmoodi? Ma ei usu. Võib-olla siis, kui ta tahaks nt jalkatrenni minna, aga keegi soiuks, et see pole tüdrukulik, siis ma ütleks talle, et saatku see inimene kukele ja mingu ikka. Tegelt õpetan ma suht sama Ernstile ka. Aa, veel üks oluline asi tuli meelde, mida ma Ernstile õpetan ja mida ma tegelikult kõikidele õpetada tahaksin: kui ei meeldi, tule ära. See ei kehti nüüd loomulikult nt kooliskäimise kohta (kuigi kui ka mingi konkreetne kool ei meeldiks, siis ei käsiks ma seal edasi olla), aga just nt suhtlussituatsioonide kohta. Kui keegi teeb lapsele liiga, sõimab, kiusab või teeb üldse midagi sellist, mis talle ei meeldi (ka kallistamine, süllevõtmine), siis ei ole kohustust tal selles olukorras olla ka viisakuse pärast olla. Tulgu ära. Ka siis, kui seotud on täiskasvanud. Ma ei taha innustada kedagi kannatama.

**

Ma tahtsin tegelikult kirjutada ka sellest, millisena ma emadust näen ja kuidas see nägemus on viinud mu arusaamale, et ma kunagi üle ühe lapse ei taha ... aga praegu ei jõua. 

Once upon a time in Vaticano ehk mälestusi ühest reisist

Kell on 6-7 hommikul, hilissuvine Rooma hakkab ärkama. Seisame keset Vatikani ja vaatame niisama ringi, kes mõtleb hommikusöögist, kes magamisest. Mina tuletan meelde ladinakeelseid väljendeid, sest kus siis veel neid kasutada kui mitte Vatikanis. Äkki tuleb Igori näole salakaval muie. "Anna korraks telefoni," ütleb ta. "Ma tahan emale helistada."

Annan. Igor valib numbri ja jääb ootama. Vahelepõikena mainin, et kell on endiselt u 6, st mitte selline aeg, mida tavaliselt vestlusteks kasutatakse. "Kuule tead," räägib Igor innukalt telefoni, kui teisel pool kõne vastu võetakse. "Ma käisin just paavsti juures ja ta ütles mulle "Matrum Matre" ja "Corpus Mundi"!" Mina naeran kõrval, kõht kõveras. "Jajaa, oleme siin Vatikanis just ja sain paavstiga kokku! Olgu, räägime hiljem."

Kui mu naeruhoog on möödunud – Igor ei hakka kunagi idiootsusi rääkides naerma – suundume postkaardiputka juurde, et koju mõned ilusad pildid saata. Mina valin ilusa kaardi ja kirjutan selle peale seda, mida ikka kirjutatakse: oleme Roomas, siin on nii soe ja ilus, täna teeme veel sedasedaseda, blabla. Igor aga klišeedesse ei lasku ja nii ehib tema kaarti selline tekst: "Lugupeetud XXX XXX! teie poeg käis täna minu juures. Saadan Teile palju tervisi! Austusega, Teie paavst". 

*paar tundi hiljem*

Vedeleme Rooma äärelinna hotellis, just on poest toodud hunnik juustu, virsikuid, haisvat vorsti ja muud head-paremat. Helistab Epp. "Mis te hommikul Vatikanis tegite?" pärib ta ettevaatlikult. Räägin talle meie naljakatest juhtumistest. "Noh, asi on nüüd selles, et pool Tartut arvab, et Igor kohtus tegelikult paavstiga. A. jäi nimelt seda lugu uskuma."

***

Juttu jääb ilmestama pilt samalt reisilt, aga mitte Roomas, vaid hoopis Veneetsias tehtud.

Need hetked

Sa tulid mulle külla ja ulatasid "Pulp Fictioni" plaadi. "Näed, leidsin poest sinu pildiga plaadi," ütlesid sa. Millegipärast arvasid, et näen välja nagu Uma Thurman, kuigi ise ma selles nii veendunud ei olnud.

**

Või meie ühine reis Itaaliasse. Sa tahtsid, et ma teeksin pilti, kuidas sa Roomas autost välja astud. "Esimese eestlase esimesed sammud Roomas!" Et mina pildi tegemiseks juba oma esimesed sammud Rooma pinnal teinud olin, ei olnud oluline. Või kui me Pisast Rooma poole sõitma hakkasime, ütlesid meie autojuhile: "GPSi võid nüüd välja lülitada, sest kõik teed viivad ju Rooma!"

**

Ühel päeval istusin tööl ja tegin ilmselt midagi üsna tüütut. Telefon heliseb. "Kuule, äkki teeks sellise fotolavastuse, et sa paned kollase kleidi selga ja mina ülikonna ja siis oleme nagu see lala-landi film?" küsisid sa. 

**

Meil olid ühised söögi- ja joogieelistused. Näiteks haisvad juustud ja vorstid, teravad maitseained, džinntoonikud, väga kange kohv. Nii oligi, et kui me koos poodi jaanipäevakraami ostma läksime, siis tulime tagasi täidetud oliivide ja päikesekuivatatud tomatitega, mitte grill-liha või salatiga.

**

Ja need ühised baariskäigud. Sa ei joonud ennast kunagi ebameeldivaks, vaid jäid alati džentelmeniks. Meie ühine lemmikbaar oli Konteiner, sest seal saime tunda ennast vabalt ja sel polnud ka tolbajoobe. Sa ei sallinud, kui purjus inimesed ligi vajusid ja "ou, kuule, ma võtsin viina" soigusid. Sa olid üldse väga valiv selle suhtes, kellega suhelda. Millegipärast olin mina üks valitutest.

**

Kuigi meie teadmiste erinevust võiks mõõta entsüklopeediates, ei tundnud ma ennast kordagi sinuga suheldes lolli blondiinina. Kordagi ei teinud sa ennast tähtsaks, et sa palju käinud-näinud olid. Vastupidi, sinuga suheldes oli tunne, nagu oleks me ühel tasandil. Vahel, kui mingeid naljakaid lugusid oma reisidest rääkides, meenus mulle, et ootoot, ma peaks vist veidi aupaklikum olema, aga see tunne hajus kohe, kui nt Depeche Mode'ist rääkima hakkasime.

**

Kui sa haigeks jäid ning Tallinnas arsti juures käima hakkasid, käisid sa väga tihti mul külas. Ja me rääkisime väga palju muusikast, filmidest, Tarantinost, aga ka eksistentsiaalsetel teemadel. Et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Isegi siis, kui su enesetunne polnud just kiita, rääkisid sa vaimustusega, kui kellelegi mõne vembu visata said.

**

Viimasel laupäeval käisin sul külas ja su viimased sõnad mulle olid: "Oot, ega sa veel ära lähe? Sa tuled ju veel tagasi, eks?" Ja ma lubasin, et tulen. Ja tulin. Kahjuks sa enam ei näinud, et tulin.

**

Aitäh, et seitse aastat tagasi meie perekonda tulid ja et olid mu parim sõber!

Kurb teadaanne

Lahkus minu kallis sõber ja perekonnaliige.

Täpsemalt saab lugeda siit.