Kunagi ma mõtlesin, et kui ma tütre saan (sest noh, kõik tiinekad ju unistavad tütardest, mitte poegadest), siis tahan talle kindlasti tohutult hea eeskuju olla, et ta tulevikus minu moodi tahaks olla. Mis selle ettekujutuse hulka siis kuulus? Kindlasti see, et ma käin tööl – minu jaoks oli isegi siis (olin mingi 12-13) hästi oluline, et mu kujuteldavast tütrest kasvaks iseseisev naine.
12 aastat hiljem sain ma poja. Esimene mõte, muide, kui ma lapse soost teada sain, oli: jumal tänatud, et mitte tüdruk! Ma isegi ei tea miks. Võib-olla sellepärast, et ma olen alati meestega paremini hakkama saanud, võib-olla sellepärast, et igasugused sitsid-satsid-kleidi-patsid on minu jaoks tülgastavad. Ei tea. Igatahes arvasin ma alguses, et nüüd tuleb see eeskuju vist tsipa ümber mängida, sest noh, mis eeskuju siis üks EMA ikka oma pojale on – ikka isa ju. Aga ei. Ja kuna mulle on alati igasuguste asjade kokkuostmise asemel meeldinud eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel mõtisklemine, siis mõtlesin ma mingil hetkel välja et. Mul on harukordne võimalus kasvatada üks korralik mees, kes näeb, et üks korralik naine (mina) käib tööl, soovi korral sõpradega väljas, soovi korral üksi kinos. See mees õpib juba varajases nooruses, et naine ei istu kodus ega tegele koristamise-söögitegemisega, vaid on iseseisvalt mõtlev ja tegutsev indiviid. See mees näeb, et perekonnas pole rolle, vaid kõik teevad kõike ja kui keegi siiski ei viitsi midagi teha ... siis ei tee. Et naine pole vaid üks ringi sahmiv ja asju korraldav elukas, vaid inimene, kes tohib olla väsinud, tohib minna vara magama, tohib käskida teistel vait olla, kui jalkat vaadata tahab.
Ma haarasin kohe sellest võimalusest kinni ja pole siiani lahti lasknud. Võib ju mõelda, et vaene poiss, kes sünnib feministi perekonda, aga mina näen seda ka Ernsti vaatepunktist äärmiselt positiivse võimalusena: mõelda vaid, ta saab kasvada peres, kus ema ei sunnigi teda tegelema "poiste asjadega"! Ta näeb kogu aeg kõrvalt, et mees ja naine on võrdsed. Minu meelest on see ideaalne keskkond kasvamiseks. Ja need stereotüübid ... Ernst teatas eile, et ta lemmikvärv on roosa. Ma ei minestanud ega viinud teda psühholoogi juurde, vaid võtsin teadmiseks. Ahah. No las ta siis olla.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, ma ei teagi. Ilmselt sinna, et tegelikult pole üldse ju vahet, mis soost last kasvatada, sest üldised elutarkused, mida edasi anda, on ju ikka samad: ei tohi teistele haiget teha, tuleb austada teiste privaatset ruumi, peab olema viisakas, kassi ei tohi kiusata, teistele kutsumata külla ei minda ... Kas ma õpetaks tüdrukule midagi teistmoodi? Ma ei usu. Võib-olla siis, kui ta tahaks nt jalkatrenni minna, aga keegi soiuks, et see pole tüdrukulik, siis ma ütleks talle, et saatku see inimene kukele ja mingu ikka. Tegelt õpetan ma suht sama Ernstile ka. Aa, veel üks oluline asi tuli meelde, mida ma Ernstile õpetan ja mida ma tegelikult kõikidele õpetada tahaksin: kui ei meeldi, tule ära. See ei kehti nüüd loomulikult nt kooliskäimise kohta (kuigi kui ka mingi konkreetne kool ei meeldiks, siis ei käsiks ma seal edasi olla), aga just nt suhtlussituatsioonide kohta. Kui keegi teeb lapsele liiga, sõimab, kiusab või teeb üldse midagi sellist, mis talle ei meeldi (ka kallistamine, süllevõtmine), siis ei ole kohustust tal selles olukorras olla ka viisakuse pärast olla. Tulgu ära. Ka siis, kui seotud on täiskasvanud. Ma ei taha innustada kedagi kannatama.
**
Ma tahtsin tegelikult kirjutada ka sellest, millisena ma emadust näen ja kuidas see nägemus on viinud mu arusaamale, et ma kunagi üle ühe lapse ei taha ... aga praegu ei jõua.
4 kommentaari:
Ma ka ei kujuta ette, et saaksin rohkem kui ühe lapse (praegu on 0). Nii et mind päris huvitaks sinu mõtted sel teemal. Minu otsus, kui seda selleks saab nimetada (sest kunagi ei tea, mis elu toob blabla) tuleb küll pigem egoismist. Mul on endaga nii palju tegemist ja mu energiavarud on nii piiratud, et nt kaht jõnglast ma küll ette ei kujutaks. Ja see "jõnglane" ei ole öeldud lastetu inimese ülbusega, vaid lihtsalt nendin, et ilmselt on iga laps mingil hetkel kõige hullem jõnglane, armastad ikka edasi ju.
Ma millalgi kirjutan nendest mõtetest, aga ilmselt on põhipoint selles, et ma pole eriline enesepiinaja. Mingi osa emadest, ma olen lugenud, räägivad, et on jah jube see magamatus ja tittede karjumine ja et oma aega üldse pole, aga et see on seda väärt kõike, sest LAPS ikkagi ja lapsed on ju elu mõte. Minu meelest ei ole. Teine põhjus on eksistentsiaalne – mis mõte on tuua siia ilma veel inimesi, kui juba olemasolevaid on liiga palju ja suur osa olemasolevatest kannatab? Inimelu ei ole minumeelest kohustuslik. Kolmas põhjus on seotud natuke teise põhjusega ehk siis ... ma nägin natuke aega tagasi pealt inimelu hääbumist ja surma. Väga lähedalt. Ma ei oska seda praegu veel kuidagi sõnadesse panna, aga kui ma nägin, et inimene (konkreetne inimene, mitte siis üldistades) et saa mitte midagi oma tervise parandamiseks teha vaid peab elama sellega geeni- ja tervisepaketiga, mis anti ... et inimene nägi, kuidas ta keha teda aina enam ja enam alt veab, siis tekkis mul meeletu vastumeelsus inimkeha vastu. Ja ma mõtlesin selle üle, et kui ma toon siia ilma uue inimese, siis ma võtan enda peale meeletu vastutuse – tema heaolu ja samuti ka tema geenide eest. Tema tervise. Ma ei tahaks panna kedagi kannatama.
Head põhjendused. Ma kõigiga olen nõus peale esimese, sest mitu last on minu meelest lihtsalt palju ägedam seltskond kui üks. Kolm last pole suurem enesepiin kui üks, aga rahakotti piinab rohkem tõesti :).
Selles suhtes, et õed ja vennad on tõesti ägedad, tean oma kogemusest :) Aga ise ma oma ellu rohkem lapsi mahutada ei ... oskaks? tahaks? Minu piir on lihtsalt ühe lapse juures ja nii mulle sobib.
Postita kommentaar