Lõputu küünlapäev maikuu saab tõepoolest homme läbi. Ma ise ka ei usu seda, sest oeh, see algas ju umbestäpselt sada aastat tagasi. Vähemalt tunne on küll selline, sest juhtunud on nii palju ja lisaks tuli vahepeal suvi ka. Selle viimasega seoses – mitte, et ma kurdaks, aga ma olen pühapäevast saati pidanud iga päev vähemalt kaks korda kannatama metsiku pearingluse käes. Ja mu nägu on ka tedretähne täis, nii et ... ei sobi mulle need palavad ilmad. Peaksin vist kuhugi kolima, kus üldse päikest ei paista.
Ma ei tea, kas ma sellest juba kirjutanud olen, aga ilmselt küll, sest mulle ju meeldib oma tervisest jahuda – mingil hetkel hakkasid mu jalad valutama ja alt ära kaduma. Arvestades seda, et mu igapäevane töötee on u 4 km pikk ja ma läbin seda jalgsi, siis võib jalgade altminemine üsna häiriv olla. Mis seal ikka, pidin ohates dr. Google'ist loobuma ja perearsti juurde minema, kes diagnoosis mul – ja ärge nüüd minestage – radikuliidi. See tähendab, et ma olen nüüd, 28-aastaselt ametlikult vana. Ma ei teagi nüüd, kuidas sellesse suhtuda või tegelikult mis seal ikka – niikuinii tunnen ma ennast iga päev täieliku vanatoina, kui sotsiaalmeedias ringi vaatan, aga et mu keha seda ka nüüd NII selgesti väljendab ...
Sellest inspireerituna läksin ma elus esimest korda ilusalongi ja lasin kulmud ära värvida. Muidu on mul olnud mingisugune tõrge iluprotseduuride vastu, sest ma olen alati kartnud, et kui korra alustan, siis peangi terve elu mingite iluvärkide najal elama ning pealegi olen ma ju veel nii noor ega vaja meiki ega midagi. Nojah, see illusioon sai nüüd purustatud, nii et läks trumm, mingi ka pulgad. Kui end esimest korda uute kulmudega nägin, tahtsin oksele hakata, sest ma nägin välja nagu sadamahoor. Vähemalt enda arvates – nii harjumatu oli! Järgmisel päeval suutsin paremini harjuda ja praeguseks mulle täitsa meeldib mu peegelpilt (kui need õudsed tedrekad, mis juba mu SUUL on, välja arvata). Mis järgmiseks? Kunstripsmed? Ninaoperatsioon? Rasvaimu? Neist viimast kaht läheks tegelikult vaja küll ...
Ma olen terve maikuu endal naba paigast pingutanud, et mitte oma ääretult suurt kurbust ja leina Ernstile välja näidata, ja see on olnud ääretult raske. Ma olen talle rääkinud küll, mis juhtus ja et ma olen sellepärast väga kurb, aga ... ma ei teagi, kuidas õige oleks. Ühest küljest ei taha ma last vati sees kasvatada ja tema eest päriselu varjata, aga teisalt tundub kolmeaastane veel liiga väike, et surmast aru saada. Ma isegi veel ei saa! Nii et jah, keeruline on olnud see maikuu. Ma ise olen muidugi nagu väike laps, elan oma emotsionaalset krahhi füüsiliselt välja, mis tähendab seda, et ma olen haige. Köhin kopse välja ja nuuskan iga paari minuti tagant nina. Noh, et ikka miski mu kehas terve ei oleks.
Tegelikult on järsku alanud suvi ikka mõnus küll. Loodan vaid, et juunikuu samasugune tuleb, sest siis on terve mu suguvõsa otsustanud sünnipäevi pidada. Ja siis on (lõpuks) jalka MM. Jaanipäev. Lisaks tahan ma teha teoks oma ammuse ja siiani millegipärast realiseerimata plaani, rappa päikesetõusu vaatama minna. Kui klassikokkutulekult tulin ja päikesetõusu nägin, tegin küll allesjäänud klassikaaslastele ettepaneku, miks mitte minna päikesetõusu vaatama, aga mingitel arusaamatutel põhjustel teatasid nad haigutades, et ei viitsi. Kuidas nii saab?
4 kommentaari:
Ja kus need kulmud siis on?!
Mul on väiksem laps (viiene) alates mu vanaema ja nende vanavanaema surma aasta tagasi täiesti obsessed selle surma teemaga. Me ka ei varjanud ja seletasime, kuidas vanaema on nüüd meie ümber looduses (sest tuhastamine) ja siis ta mingi aeg ikka seletas, kuidas vanaema teda pilve pealt vaatab. Ei tekkinud mingit hirmu ega suurt kurbust sellega. Aga siis sõitsime ükskord surnuaiast mööda ja laps küsis, et miks selle nimi surnuaed on. Siis läks lahti - et osa maetakse maa alla, aga miks nii ja mis neist seal saab jms. Eks sai ka öeldud, et neist kasvavad siis ka lilled ja puud, aga see tundus oluliselt rohkem mõtteid tekitavat temas. Suurem laps pole meil kunagi nii detailne olnud, aga väiksemat huvitavad just kõik "tehnilised üksikasjad", mis selle teema puhul ei pruugi just meeldivad olla. Ei ole väga kerge, kui üritad selgitada, et "vanaema läks ära ingliks" ja loodad sellega teema ammendada (suurem laps olekski meil sellega leppinud), aga laps tahab täpselt teada, mis ja kuidas...
Kulmudest pilte ei ole ega tule :)
Meil oli ka tuhastamine, aga veel laiali pole visatud. Ma mõtlengi, et nii on hea lapsele seletada, et kui inimesed surevad, siis "muutuvad" nad õhuks ja lendavad ära. Miks inimkeha maa alla maetakse ... vot seda ma seletada ei suudaks.
Praegu hakkasingi mõtlema, et võib-olla võtavadki väikesed lapsed surma kuidagi ... loomulikumana kui suured. Ma rääkisin oma pärdikule, et näed, Bella oli väga haige ja kui inimesed on väga haiged, siis ühel hetkel neid enam pole. Ja ta kuulas, kordas üle, et Bella oli haige, emme oli kurb ja Bellat enam pole – ilma igasuguse ahastuse või leinata. Ilmselt ta võtabki selle info lihtsalt vastu ja mõtleb, et elu käibki nii, et inimesed elavad ja ühel hetkel surevad. Täiskasvanud ei taha lihtsalt seda vahel uskuda :)
Ma lootsin ka hoorakulme näha...
Mul endal oli pärast oma visiiti kulmubaari täpselt sama tunne. Kohutavalt ära ehmatas. Aga nüüd ma jälgin nende õpetusi siiani. Päris nii võimsaid kaane nagu nemad mulle tegid, ma endale ei joonista, aga ilusamaid kui enne küll.
/enam ei saa siin vist kommida oma blogiidentiteediga, nii et kristallkuul muidu/
Huvitav, miks kommida ei saa, pean järele vaatama.
No hoorakulmud olid nad esimesel päeval, kui ma neid meigieemaldajaga hõõrunud olin, olid nad juba palju inimlikumad. Ma olen lihtsalt nii hele, et iga tume laik mu näos mõjub võõrkehana, sellepärast ei julge ma ka ripsmetega eksperimenteerida - äkki tullakse mult veel hinda küsima vms.
Ma proovin õhtul praegustest kulmudest siis pilti teha, aga enam pole hoorakatest midagi järel.
Postita kommentaar