Sa tulid mulle külla ja ulatasid "Pulp Fictioni" plaadi. "Näed, leidsin poest sinu pildiga plaadi," ütlesid sa. Millegipärast arvasid, et näen välja nagu Uma Thurman, kuigi ise ma selles nii veendunud ei olnud.
**
Või meie ühine reis Itaaliasse. Sa tahtsid, et ma teeksin pilti, kuidas sa Roomas autost välja astud. "Esimese eestlase esimesed sammud Roomas!" Et mina pildi tegemiseks juba oma esimesed sammud Rooma pinnal teinud olin, ei olnud oluline. Või kui me Pisast Rooma poole sõitma hakkasime, ütlesid meie autojuhile: "GPSi võid nüüd välja lülitada, sest kõik teed viivad ju Rooma!"
**
Ühel päeval istusin tööl ja tegin ilmselt midagi üsna tüütut. Telefon heliseb. "Kuule, äkki teeks sellise fotolavastuse, et sa paned kollase kleidi selga ja mina ülikonna ja siis oleme nagu see lala-landi film?" küsisid sa.
**
Meil olid ühised söögi- ja joogieelistused. Näiteks haisvad juustud ja vorstid, teravad maitseained, džinntoonikud, väga kange kohv. Nii oligi, et kui me koos poodi jaanipäevakraami ostma läksime, siis tulime tagasi täidetud oliivide ja päikesekuivatatud tomatitega, mitte grill-liha või salatiga.
**
Ja need ühised baariskäigud. Sa ei joonud ennast kunagi ebameeldivaks, vaid jäid alati džentelmeniks. Meie ühine lemmikbaar oli Konteiner, sest seal saime tunda ennast vabalt ja sel polnud ka tolbajoobe. Sa ei sallinud, kui purjus inimesed ligi vajusid ja "ou, kuule, ma võtsin viina" soigusid. Sa olid üldse väga valiv selle suhtes, kellega suhelda. Millegipärast olin mina üks valitutest.
**
Kuigi meie teadmiste erinevust võiks mõõta entsüklopeediates, ei tundnud ma ennast kordagi sinuga suheldes lolli blondiinina. Kordagi ei teinud sa ennast tähtsaks, et sa palju käinud-näinud olid. Vastupidi, sinuga suheldes oli tunne, nagu oleks me ühel tasandil. Vahel, kui mingeid naljakaid lugusid oma reisidest rääkides, meenus mulle, et ootoot, ma peaks vist veidi aupaklikum olema, aga see tunne hajus kohe, kui nt Depeche Mode'ist rääkima hakkasime.
**
Kui sa haigeks jäid ning Tallinnas arsti juures käima hakkasid, käisid sa väga tihti mul külas. Ja me rääkisime väga palju muusikast, filmidest, Tarantinost, aga ka eksistentsiaalsetel teemadel. Et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Isegi siis, kui su enesetunne polnud just kiita, rääkisid sa vaimustusega, kui kellelegi mõne vembu visata said.
**
Viimasel laupäeval käisin sul külas ja su viimased sõnad mulle olid: "Oot, ega sa veel ära lähe? Sa tuled ju veel tagasi, eks?" Ja ma lubasin, et tulen. Ja tulin. Kahjuks sa enam ei näinud, et tulin.
**
Aitäh, et seitse aastat tagasi meie perekonda tulid ja et olid mu parim sõber!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar