25 mai 2018

No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?

Ma pole kunagi surma kartnud. Enda oma. Oma lähedaste surma aga küll ja päris paaniliselt, sest a) ma olen lugenud palju romaane, kus surrakse agoonias, valudes, lämbudes, mitte oma lähedasi ära tundes, karjudes; b) kuidas ma ilma nendeta edasi elan?

1. mai oli ilus ja päikesepaisteline päev. Üks esimesi ilusaid kevadpäevi, mil juba võis näha puudel lehti tärkamas ja tunda veidi soojemaid tuuli. Olin veetnud üsna tegusa hommikupooliku, mistõttu heitsin lõunal oma tavapärasesse puhkepäevasesse unne. Kui ärkasin, oli mu telefonis sõnum, milles Epp teatas, et Bellal on sel õhtul ilmselt minek ja tulgu ma sinna. Esimese asjana ma ropendasin veidi, et ma magasin ja sõnumit varem ei näinud. Teisena tormasin uksest välja. Bussid ei tulnud ega tulnud ja sel ajal, kui ma närviliselt peatuses edasi-tagasi kõndisin, siis ei tulnud mulle mu hirmud seoses surmaga meeldegi. Ilmselt adus mingi osa minust, see osa, mis ekstreemsetes situatsioonides välja tuleb, et praegu pole see aeg, mil ma peaksin endale ja oma tunnetele keskenduma.

Kui ma Epu juurde sisse astusin, siis Bella magas. Vähemasti oleksin ma seda arvanud, kui ma poleks teadnud, et ta on suremas. Hingamine oli küll natuke valjem, aga mitte midagi erakordset, nii et mingil hetkel me suisa ... mitte nüüd ei unustanud olukorda, aga saime sealsamas muudest asjadest rääkida. Ajakirjadest, reisidest. Süüa küpsiseid. Ja siis, kui möödunud oli tunnike, mil vähemalt mina olin püüdnud endale selgeks teha, et see nüüd ongi see hetk, milleks ma terve aprillikuu valmistunud olin, ütles Epp, et nüüd ongi vist kõik. Bella ei hinganud enam. Me läksime ta juurde, Epp kontrollis pulssi ja mina vaatasin Bella nägu, mis, olgugi elutu, oli nii rahulik, nii rahulik, justkui oleks ta lihtsalt uinakut tegemas. Ei mingeid valugrimasse või õõvastavaid ilmeid – see tõi mulle teatavat kergendust, sest nii ma teadsin, et ta viimased hetked möödusid valutult. Mis veel parem – teda ümbritsesid inimesed, kes olid talle viimastel kuudel kõige tähtsamad. Ja kui ma seal seisin ja teda vaatasin ja ta veel sooja nägu katsusin, siis valdas mind mingisugune seletamatu rahu ja lõpetatuse tunne. Ei mingit hirmu, ei mingit õõva, ei mingit ahastust. Ning mu peas hakkasid ketrama ühe Metro Luminali laulu sõnad: "Sa enam iialgi ei talu valu. Sa enam iialgi ei ole kurb. No mis võiks olla ilusam kui elu? No mis võiks olla parem veel kui surm?"


***

Siis helistasin ma kiirabisse ja Bella sugulastele, palusin Kristol rahvusringhäälingus järelhüüe avaldada, saatsin palju-palju sõnumeid ning viskasin ära rohkelt linu ja tekke. Ja läksin koju ja heitsin sügavasse unenägudeta unne.

Kurbus tuli järgmisel õhtul. 

Kommentaare ei ole: