Üks põnev nädalavahetus

Möödunud reede-laupäev olid tavapärasest tegusamad ja nii tuleb need siis siia üles märkida.

Sel aastal möödub meie gümnalõpust täpselt kümme aastat ja see on piisavalt pikk aeg, et võiks juba huvitama hakata, mis kellestki saanud on. Paar kuud tagasi kirjutaski mulle üks klassivend, et mis ma arvan, saaks nüüd kõik kogu lennuga kokku, ja lisas veel juurde, et niikuinii enamik ei tule, aga mis siis. Olin mõlema aspektiga nõus ja nii juhtuski, et 25. mail kogunes aktiivsem osa meie lennust Telliskivisse (nagu hipsterid kunagi) ja asus nostalgitsema.

Õhtu võtab kõige paremini kokku see, et kuigi ma olin plaaninud koju jõuda nii 22-23ks, siis tegelikult tippisin ma kontsadel läbi öise Tallinna kodu poole alles varavalges. Nii tore oli! Ainus tõrvatilgake minu jaoks oli see, et kuna 10 aastat lõpetamisest tähendab, et kõik on u 29-aastased ehk kõige fertiilsemas eas, siis kiskus jutt vahel titeteemadele, aga õnneks sedagi mitte kauaks. Ja see on ka ilmselt minu isiklik traagika, et mind titejutud tülgastavad, sest teised näisid neist vaimustuses olevat. Igatahes oli väga vahva, sest ma sain suhelda inimestega, kellega isegi kooliajal eriti ei suhelnud. Ja need inimesed ütlesid, et ma olen nii muutnud, sest keskas olevat ma veits kuivik olnud. Enda arust olin ma keskas muidugi täielik seltskonnalõvi, aga ilmselt siis väljaspool kooli, sest kui me meentama hakkasin ja vastu vaielda tahtsin, siis sain isegi aru, et teistele võisin ma tõepoolest kuivik paista. Arutasime veel, kui naljakas, et mõned (khmm, mina) muutuvad kümne aastaga kardinaalselt, aga teiste puhul on tunne, justkui oleks alles eile nendega lõpuaktusel hüvasti jätnud. Millest see tuleneb? Ei tea. Lisaks kooliaegade meenutamisele rääkisime veel jalgpallist ja stereotüüpidest (minuga teisiti ei saa) ja selles, kui kohutav on olla naine, sest niipea, kui mõni klassiõde seltskonnast lahkus, asuti teda klatšima. Sellepärast ma lõpuni jäingi, et keegi mind klatšida ei saaks. 

Pilte tegime ka, aga need tulid punased ja udused ning kuna kellelegi tuli mõte tekiilaringe teha (VÄGA halb mõte), siis on inimesed neil piltidel veidi liiga lõbusad.

Järgmisel päeval, täpselmalt õhtul oli vaja aga triksis-traksis olla, sest Meistrite Liiga finaal ootas. Ja mis mul öelda – vau! Terve Eesti oli küll vist Liverpooli poolt, sest Klavan jne, aga mina olen rohkem CR7-tüüpi naine. Mäng oli põnev ja pakkus rohkelt emotsioone ja kuigi ma võidu üle väga õnnelik olin, siis veidi jäi kripeldama see, et kaks väravat nii lollidest eksimustest tuli. Palli käest pillamise võib veel andeks anda, sest kellel seda juhtunud poleks, aga otse Benzema jala peale sööta ... oeh. Karius, Karius, mis sa teed? Kuigi peab tõele au andma, ta tegi ka mõned väga head tõrjed. Bale aga pani mu südame seisma, kui ta Ibrat tegi ja palli efektselt väravasse lennutas. Jube kahju, et Wales MMil pole ja ma teda rohkem ei näe. Huvitav, kas inglased teda laenata ei tahaks? Neil endal pole niikuinii kedagi nii head. Igatahes, nüüd tuleb jääda Super Cup'i ootama, sest, sest ... on suur võimalus, et ma lähen seda vaatama. Ma väga loodan, et õnnestub. Ja siis ma näen Bale'i ka uuesti!