Ah et miks üldse vaadata jalgpalli?

Pärast Saksamaa kaotust ei ole pealkirjas esitatud küsimus võib-olla nii retooriline, kui enne, aga püüame edasi elada. Raskustega, aga siiski. Mu ema sõitis just eile Berliini ja ma andsin talle karmi käsu igasugustest jalgpalliteemalistest mõtteavaldustest hoiduda (mitte, et ta saksa keelt räägiks, aga siiski), sest praegu on sealmail jalgpall isegi valusam teema kui Hitler. Kasu küll tema mitterääkimisest pole, sest terve Saksa televisioon on täis erinevaid arutelusid, mis läks valesti. Mul on mõned teooriad.

– Saksamaa koondisel pole tipuründajat. On väga häid tsenderdajaid ja söötjaid, pall saadakse keskväljalt kiiresti värava alla, aga edasi ei osata seda palli kuidagi võrku lüüa. 

– Seoses eelmise punktiga: neil pole väljakul liidrit, kes suunaks mängu vajadusel ümber või annaks teistele motti juurde. Neuer võib küll väga hea väravavaht olla, aga kui ta oma väravas on (tihti küll mitte), siis ei saa ta kaptenina kuidagi mängu juhtida, kui tegevus teise värava all on. Vot kui Lahm oli kapten, siis oli teine asi. 

– Erinevate põlvkondade segamine on toonud kaasa selle, et die Mannschaft on jagunenud kaheks Bundiks, mis kuidagi omavahel koostööd teha ei oska. Noortel on jalgpallist oma nägemus, endistel maailma meistritel oma ... Lõpptulemus ongi meeskond, kes ei suuda absoluutselt kokku mängida. Nii palju valesööte pole ma enne näinud. 

***

Nii aitab Saksamaast, jalgpall läheb edasi ja mul on juba uus lemmikki valitud. Õigemini vana, sest see meeskond mind üldse jalgpalli juurde tõi: Hispaania.

Pikk sissejuhatus ja teemast möödarääkimine tehtud, aeg anda arutust, miks jalgpall selline masse hullutav spordiala on. Või siis miks ta mind hullutab. Minu jaoks on jalka MMid iga kolme aasta ja 11 kuu tagant toimuv põgenemiskunst: ma võtangi terve selle ühe kuu, vaimustun jalkast, kannan oma jalkariideid, hüppan, kargan ja joon Carlsbergi, teen rohkelt ennustusi, vaimustun ja langen meeleheitesse. See üks kuuke iga nelja (või siis kahe, kui EMid sisse arvestada) aasta tagant aitab mul põgeneda olme eest ja püsida mõistusel. Sten küsis mult kunagi, mis võlu jalgpallil on, tema küll aru ei taipa – ja ma ütlesin, et see on hobi nagu iga teine. Mõni vaimustub söögitegemisest, mõni kudumisest, mina jalgpalli MMidest. Teiseks loob kaasaelamine sellise mõnusa ühtsustunde – näe, seal staadionil on minu võitluskaaslased, nad on nagu mina! Sellepärast ma tahangi alati enne MMi valida oma lemmikmeeskonna, osta jalkasärke, täita tabelit jne. Mulle meeldib see ühtne rõõm ja ühtne viha, mida jalka tekitab.

Ma mäletan väga hästi, millal mind üldse jalgpall huvitama hakkas. See oli aastal 1998, kui finaalis mängisid Prantsusmaa ja Brasiilia. Me vaatasime seda mängu suure kuhja sugulastega Pärnus ja elasime nii paaniliselt kaasa, et katus oleks võinud pealt lennata. Ma olin Brasiilia poolt ja ma mäletan nii hästi oma meeleheidet, kui ta kaotas. Siis oli neli aastat vahel, ma sain vanemaks (khm, 12-aastaseks) ja ka jalka osas palju targemaks. Sellest MMist mäletan ma ka vaid üht mängu väga eredalt: kolmanda koha mängu Türgi ja Lõuna-Korea vahel, mis kujunes üle ootuste põnevaks, sest kui ma õigesti mäletan, löödi juba esimesel minutil värav. Nii, edasi: 2004. aasta EM. See tähistab minu aktiivse jalkafänluse algust, sest siis tuli Hispaania koondisesse Fernando Torres ja mu tiinekasüda armus jäägitult. Samal aastal debüteeris EMil ka Christiano Ronaldo, aga tema jättis mind üsna külmaks. 2004. aasta EM oli huvitav veel kahel põhjusel: esimest korda osales seal Läti (ei saanud paraku alagrupist edasi, aga mängis Saksamaaga viiki) ning võitis Kreeka. Kreeka võitu nimetati ka jalgpalli surmaks, sest nad mängisisd nii koledasti ja nende nn edu seisnes selles, et nad lihtsalt ei lasknud vastasmeeskonnal mängida. Finaalis elasin ma täiega Portugalile kaasa ja olin seetõttu veel eriti kurb. Edasine on ajalugu: minust oli saanud suur fänn.

Paremat pilti endast koos oma fännisärgiga ma ei leidnud. Ehk päästab.

Kas me sellist MMi tahtsimegi?

Tagasi jalkalainel .. peaaegu. Ma olen tegelikult veidi pettunud selleaastases MMis, sest esiteks VAR. Ma tean, ma tean, et see peaks muutma jalgpalli ausamaks ja aitama lahendada küsitavaid olukordi, aga kindel on ka see, et see muudab jalgpalli ikka oluliselt igavamaks. Mängijad ei julge enam platsil piire kombata ning kohtunikud jätavad otsuseid tegemata, sest "videokohtunikud ju niikuinii ..." Bullshit. Ma olen nõus Indrek Schwedega, kes ütles, et tema jaoks jalgpall ei ole sport, aga mida rohkem igasuguseid kontrollmehhanisme tuleb ja jalgpalli raamidesse suruda üritab, seda sportlikumaks ja ka igavamaks see muutub. Kas pole? Sest proovi võrrelda jalgpalli kergejõustikuga, kus iga samm ja hüpe registreeritakse millimeetri täpsusega. Sa võid juba enne kettaheitevõistlust eeldada suht täpselt, kes kui kaugele heidab, sest kõik eelnevad tulemused on sul ees. Aga jalgpallis on ennustused vaid ennustused, sest isegi Põhja-Korea võib Brasiiliale värava lüüa.

Teine üsna pettumustvalmistav asjaolu, millest ma ka enne siin pobisenud olen: jube palju on a) ebavõrdseid või b) täiesti mõttetuid mänge, mis jätavad kas täiesti külmaks või on nii suure tasemevahega, et isegi kommentaatorid piinlevad. Või soovib keegi väita, et tänane Inglismaa-Panama mäng pakkus pinget? Seda ma arvasin.

Aga positiivset ka: ma ei tea, kuidas teised oma jaaniõhtut veetsid, aga mina veetsin üsna suure osa sellest karjudes. Esiteks siis, kui Rootsi Saksamaale värava lõi, teiseks siis, kui Saksamaa viigistas ja kolmandaks Kroosi lõpuvärava järel. Ma olin enne mängu lubanud, et kui Saksa kaotab, siis ei räägi ma enam kunagi saksa keelt (väga raske ülesanne, kui arvestada, et mu töö hõlmab sakslastega suhtlemist), nii et kui Rootsi juhtima läks, olin ma üsna täbaras olukorras. Ei taha ju oma sõnu ka sööma hakata. Õnneks aga viis Saksamaa oma pingelise mänguga ka mu vähesed säilinud närvirakud ja võitis. Jee! Oli see alles mäng!

Üldiselt on aga raske neid häid ja ägedaid mänge kogu muu pudipadi vahelt üles leida. Näiteks hakkavad kohe mängima Jaapan ja Senegal. No kammoon, ma tean, et mõlemad pole päris Eesti või Panama tasemel, aga ikkagi ei suuda ma hetkel välja mõelda, kumma poolt ma siis olema peaks. Teine äärmiselt oluline aspekt on see, et ma olen siiski täiesti terve naine ja tahan vaadata ilusaid jalgpallureid, aga mu maitsele pole selles mängus kedagi. Kus on Neuer, ah? Vot teda võiks kohe pikemalt (mängimas) vaadata.

Järgmine kord kirjutan ma võib-olla sellest, kuidas minust jalkafänn sai ja miks üldse jalkat vaadata tasub, aga vaatan veel - võimalik, et kui ma pean veel taluma mänge, nagu Saudi Araabia - Egiptus, loobun ma oma fänlusest.

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:

Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

Jalkablogi vol 21926329 ehk suured põruvad, väikesed võidavad

Tegelikult ei mataks ma Saksamaad veel maha, sest elu ja endised MMid on näidanud, et suured meeskonnad ongi alguses pisut rabedad. Peamiseks põhjuseks on see, et mängijad on just äsja lõpetanud Meistrite liiga (nt Real Madridist on MMil 15 mängijat) ja pole jõudnud piisavalt puhata ega omavahel kokku mängida. Väiksemad ja nõrgemad aga on jõudnud pühenduda MMile, keskenduda, vaadata mänge, analüüsida erinevate meeskondade tugevusi-nõrkusi ja ongi seetõttu esimestes mängudes nagu sabatähed. Paraku kustub nende leek kiiresti, sest kuigi nad toovad esimesse mänguringi kamaluga üllatusi, siis järgmisteks mängudeks, rääkimata siis terveks turniiriks neil võhma ei jagu. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Island alagrupist edasi ei saa. Minu ja paljude teiste kurvastuseks suudavad nõrgemad aga tihti suurte võimalused ära solkida. Ma väga, VÄGA loodan, et Saksamaa näitab teises ringis, kas ja millisest puust nad tehtud on, sest muidu pean ma oma fännisärke põletama asuma ning uue lemmiku valima. Aga kelle? Zlatan ja Buffon enam ei mängi, Portugal mulle ka nüüd eriti ei meeldi (kuigi fännivarustus on mul olemas) ... ilmselt tuleb oma vana lemmiku, Hispaania manu pöörduda. Nende särk on mul ka olemas.

Ma tegelikult ootan päris suure põnevusega Qatari MMi, sest kuigi mulle üldse ei meeldi, et see oktoobris toimub – kammoon, sel ajal tahan ma eestlaslikult ängitseda, mitte jalgpallipeo üle rõõmustada – siis ometi huvitab mind väga see, kuidas mõjutab meeskondi, et MMile pole eelnenud Meistrite Liigat. Ma ei kujuta muidugi ette, mida tol aastal Meistrite liigaga üldse tehakse, kas jäetakse ära või lükatakse edasi (ilmselt seda viimast). Oma mõju on ajavahel aga kindlasti. Ja kindlasti ka kuumusel. 

Tänane mäng: Poola-Senegal. Mingitel seletamatutel põhjustel on Epul Senegali jalgpallisärk, nii et tema hoiab pöialt Senegalile (MIKS?), aga mina olen ikka Poola poolt, sest a) Lewandovski on ikka kuradi hea mängija ja b) ma olen Poolas oluliselt rohkem käinud kui Senegalis. Samas pole ka Senegal mingi kehvake, nii et tõotab põnev mäng tulla. 

Kiire kokkuvõte senisest jalkast

Sa püha püss, mis mängud! Täna ma loomulikult kurvastasin, sest Saksamaa kaotas, aga samas - see see jalgpalli võlu ongi, et kunagi ei saa 100% kindlalt enne mängu öelda, kes võidab. Aga reedene mäng Hispaania ja Portugali vahel oli nii äge, et mul jättis süda lööke vahele. Mõned tähelepanekud ka. 

• Nagu Epp ütles, siis praegu on kõige suurema võidutahtega meeskonnad Hispaania, Portugal ja Island.
• Portugalil ja Argentiinal on üks ja sama probleem: nad mängivad ühe mängija najal. Paraku pole see kõige jätkusuutlikum mängutehnika, sest võib juhtuda nii, nagu 2014. aastal Brasiilias, mil Neymar löödi vigaseks ning ülejäänud mängijad olid nagu peata kanad.
• Seetõttu on palju suurem eelis meeskondadel, kus on pikk varumeestepink ja ühtlaselt tugev tiim. Nagu Saksamaa või Hispaania. 
• Ma väga loodan, et Saksamaa tegi tänasest mängust oma järeldused, sest kuldreegel on: kui sa ei löö, lüüakse sulle. Enne mängu kartsin ma pigem seda, et Neuer veab alt, sest ta oli pikalt põlvevigastusega mängudest eemal, aga ei, tema oli ikka tavapäraselt hea perfektne. Ja tavapäraselt karistusalast väljas.
• Penaltid (mitte mängujärgsed) on iga meeskonna jaoks äärmiselt suure tähtsusega, sest need näitavad, kas mängija on ka vaimselt tugev. Heaks näiteks on nt Ronaldi penalti Hispaania vastu 5. minutil. Esiteks: nii alguses pole veel mängijad jõudnud mängu sisse elada, ei füüsiliselt kui ka vaimselt. Teiseks: nagu me nägime, käis De Gea Ronaldole enne löömist sitasti ütlemas ja nõrgema psüühhikaga mehe võib see verest välja lüüa või vihaseks muuta. Ronaldo lõi aga palli sisse ja nagu näha, mõjus see tervele meeskonnale väga motiveerivalt. Täpselt vastupidine juhus oli Argentiinaga.
• Tavaliselt on ikka nii, et meeskonnas on üks mängija, kes lööb penalteid/karistuslööke. Mõnel juhul on see suisa väravavaht olnud (aga seda siis üldiselt penaltiseeriates). Miks, oo, miks ei võiks Argentiina endale ka sellise koolitada? Messi võib ju superstaar olla, aga penaltilöömises on ta kehvake. Kammoon, isegi mina tean seda, miks siis treener mitte?

Nagu kõik juba aru saanud on, ei maksa mult 15. juulini mingit muud ja seksikamat juttu oodata kui ainult jalgpalliteemalist. Ehk kannatate ära.

Üks näide kodusest jalkanännist.

Veel üks näide.

Jalgpalli MM algas!

Ma kuulasin täna hommikul Vikerraadiost Taavi Libe intekat Andres Mustaga (ei viitsi linki otsida, kes tahab, otsib ise) ning see pani mind mõtlema mitmele asjale.

– Mina ei kilju ka vaimustusest, kui ma loen, kuidas Venemaal kodutuid koeri tapetakse ja prostituute pagendatakse, aga samas ei üllata mind need uudised grammivõrdki. Esiteks toimusid Moskva olümpiamängude ajal täpselt samasugused sündmused (isegi vist Eestis? Ma justkui oleks midagi kuulnud), nii et kõik oleks pidanud juba FIFAle ja üleüldse spordifännidele teada olema. Pole vaja nüüd ohkida, et ihsänt, kui hirrrrmus. Teiseks toovad kõik suured spordiüritused kaasa suurt kahju ühiskonna põhjaelementidele (kodututele inimestele ja koertele, prostidele), sest ikka tahetakse väliskülalistele ja maailmale ennast paremas valguses näidata. Venemaa ei erine selle poolest mitte millegi poolest nt Brasiiliast, kes 2014. aastal MMi korraldas. 

– Quo vadis, World Cup? Ülejärgmisel MMil USAs-Kanadas-Mehhikos osaleb 48 meeskonda, mis minu arvates on selgelt liiga palju. Esiteks muutub tase ebaühtlaseks ja teiseks tuleb kindlasti ette aina rohkem ja rohkem selliseid mänge, nagu selleaastane avamäng Venemaa ja Saudu Araabia vahel, mis mitte kedagi ei huvita. See ei ole enam vaatemänguline ja eksklusiivne võistlus, kuhu saavad ainult paremad, vaid mingi suvaliste jalgpallurite kokkutulek. Vaataja ei suuda enam võistlusi hoomata, mängijad ei jõua nii palju mängida ... ma ei suuda mõeldagi kõiki põhjusi, miks see väga, VÄGA halb mõte on.

– Veel kurvemaks muudab mind asjaolu, et järgmine, Qataris toimuv MM 2022. oktoobris on. Ma saan aru muidugi, et suvel oleks seal jalgpalli mängimine kollektiivne suitsiid, aga ikkagi. Mis saab Meistrite liigast? Pealegi pole sügisene World Cup ikkagi see.

– See pole nüüd seotud hommikuse saatega, aga kuna mul on kodus suht väike telekas, siis otsustasin juba ammu, et suuremad mängud vaatan kusagil mujal. Näiteks homset mängu lähen ma Kaisaga koos vaatama uude spordirestorani, mis Kristiines avati. O'Learys oli vist nimi? Igatahes tundub olevat tegu täiega põneva kohaga, sest lubati, et igalt istekohalt näeb jalgpalli. Ikka parem, kui kusagil Dublineris joodikutega vaate pärast võistelda. Kui siin leidub veel inimesi, kes armastavad jalgpalli, Saksamaad või mind, siis võite minuga mõnel järgmisel mängul ühineda.

– Ennustused ka. Ma pakun, et finaali jõuavad Portugal ja Saksamaa ning võidab .... Ei, seda ma ei julge ennustada.

Miks ma armastan Tallinna?

Lahedad linnakud, nagu Loomelinnak või Rotermanni kvartal on ideaalsed ajaveetmiskohad. Mulle meeldib tohutult Rotermanni uus kohvikutänav, kus hinnad küll väga kutsuvad pole, aga kus on ülimõnus ka niisama jalutada. Ja Loomelinnak ... ma pole küll traditsiooniline hipster ja kui mingid tänavatoidufestivalid seal on, hoian pigem eemale, aga kui peotuju tuleb, suundun ma pigem Telliskivvi kui Vanalinna.

Tallinn on väike. Ka kõige kaugemast linnaosast saab üsna ruttu kesklinna. Berliinis või Kiievis viibides häiris mind tohutult see, et oma ööbimispaigast linna minemiseks pidin ma u poolteist tundi sõitma, või et kui ma kasvõi Kesklinnas olles kuhugi minna tahtsin, pidin täistuubitud ühistransporti kasutama. Väga, väga tüütu. Tallinnas on kogu Kesklinn hoomatav ja kõik vajalikud kohad jalutuskäigu kaugusel.

Inimesed ja see, et neid on siin nii vähe. Ma muidugi jätan praegu Vanalinna arvestamata, sest tallinlased ise seal eriti ei käi, aga isegi, kui Vanalinn oma kõige hullematel päevadel sisse arvestada, ei anna seda võrrelda sellega, mida ma olen kogenud Kufürstendammil või Pariisis. Kui Berliinis kellelgi käest lahti lased, võid temaga juba mõttes hüvasti jätta, sest uuesti kohtuda pole lihtsalt võimalik (ma räägin ikka Kurfürstendammist, rahulikumaid kohti on ka). Ja ... mulle ei meeldi suured rahvamassid üldse. Ja lisaks meeldib mulle see, et tallinlased ei tüüta üksteist ja ma saan rahulikult ilma kellegagi suhtlemata bussiga sõita, poes käia või isegi liftis sõita. Nii mõnus!

Meri. Kas ma pean rohkem ütlema? Mult on küsitud küll, et kui tihti ma siis mere ääres käin või merd kasutan, aga mu vastus on alati: väga tihti. Merd näen ma põhimõtteliselt iga päev ja mere ääres veedan ma aega iga nädal. Mikita nüüd kindlasti kurvastab, aga kui ma ennast mere ja metsa vahel jagama peaksin, siis saadaksin ma metsa (putukad! loomad! torkivad põõsad!) seenele ja valiksin iga kell mere. Mulle meeldib see rahu ja vabaduse tunne, mis mind mere ääres valdab. Isegi oma pandavaimad sebitavad olen ma alati Linnahalli katusele vedanud, et nendega merd vaadata.

Tallinn on lapsesõbralik ja kui ma nt nädalavahetusel mõtlen, et vahelduseks võiks lapsega ka tegeleda, siis probleem pole selles, kuhu minna, vaid kuhu mitte minna. Muuseumid, mänguväljakud, pargid, sajad üritused – ole ainult mees ja vali! Ja ma olen üliõnnelik ka uute trammide ja trammipeatuste üle, mis on ühel tasandil, nii et mul on nii mugav oma pärdikuga ühistransporti kasutada. Kergliiklusteid võiks küll rohkem olla, aga hetkel piisab mulle olemasolevatestki.

Muuseumid ja kohvikud, sest ma olen siiski vana inimene, kes mingeid aktiivseid tegevusi ette võtta ei viitsi ja kes tahab kunsti ja kultuuri nautida. Etwas Kultur muss sein, eksole. Siin on muuseumitega ikka väga hästi. Mu lemmikud on kindla peale Tervishoiumuuseum ja uuenenud Maarjamäe kompleks, kus võiks veeta tunde. Kohvikud ... neid tekib ja kaob nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada, aga alati on kuhugile minna. Alati.

Tallinn on suur ja rohkete töövõimalustega linn. See tähendab ka seda, et kui juhuslikult töökoht kaob, leiab uue. Seda ei saa üldse öelda nt Tartu või Pärnu kohta, kus ma ka hea meelega elaksin, aga kus töökohtadega on lood nii nagu nad on. Muidugi võib öelda, et tublid ja targad inimesed saavad igal pool hakkama ja pealegi on ju paljud töökohad kodus töötamise võimalusega, aga Tallinnas on valik ja palgad ikka oluliselt suuremad.

Tallinnas on piisavalt suurlinnavibe'i, mis ei lase sisse hiilida kolkamentaliteedil. Mu hea sõber, kes käib üle Eesti pidusid korraldamas, ütles, et ikka väga on tunda, kas teha pidu Tallinnas või nt Lõuna-Eestis. Mitte, et ma nüüd lõunakaid solvata tahaksin, aga tema sõnutsi sai ta Tallinnas mängida kihvti läänemuusikat, samal ajal kui lõunas nõuti sülti. Ma olen ise ka märganud oma Tallinn-Tartu trajektooril liikudes, et tallinlased on tolerantsemad nii oma- kui ka välisrahvuste ning vähemuste suhtes. Võib muidugi olla, et ma ise ei liigu sellistes ringkondades, kus teisitimõtlejatele peksa antakse, aga ikkagi, selline vabam hõng on õhus. Ja kindlasti on asi ka selles, et Tallinnas on nii palju rahvast, et igasugused tolbajoobid lihtsalt hajuvad ära.

...jätkub kauges tulevikus.

Suvised vestlused

Mõtlen siin vaikselt jaanipäeva peale ja arutan Steniga, mida teha, kui koos on palju lapsi ja palju täiskasvanuid. Niisama grillimine tundub igav, tahaks nagu veel midagi.

Mina: "Jaanipäeval võiks midagi lahedamat teha kui lihtsalt grillida."

Sten: "Heroiini?"

Mul on tunne, et pean ikkagi ise need tegevused välja mõtlema.