29 juuni 2018

Ah et miks üldse vaadata jalgpalli?

Pärast Saksamaa kaotust ei ole pealkirjas esitatud küsimus võib-olla nii retooriline, kui enne, aga püüame edasi elada. Raskustega, aga siiski. Mu ema sõitis just eile Berliini ja ma andsin talle karmi käsu igasugustest jalgpalliteemalistest mõtteavaldustest hoiduda (mitte, et ta saksa keelt räägiks, aga siiski), sest praegu on sealmail jalgpall isegi valusam teema kui Hitler. Kasu küll tema mitterääkimisest pole, sest terve Saksa televisioon on täis erinevaid arutelusid, mis läks valesti. Mul on mõned teooriad.

– Saksamaa koondisel pole tipuründajat. On väga häid tsenderdajaid ja söötjaid, pall saadakse keskväljalt kiiresti värava alla, aga edasi ei osata seda palli kuidagi võrku lüüa. 

– Seoses eelmise punktiga: neil pole väljakul liidrit, kes suunaks mängu vajadusel ümber või annaks teistele motti juurde. Neuer võib küll väga hea väravavaht olla, aga kui ta oma väravas on (tihti küll mitte), siis ei saa ta kaptenina kuidagi mängu juhtida, kui tegevus teise värava all on. Vot kui Lahm oli kapten, siis oli teine asi. 

– Erinevate põlvkondade segamine on toonud kaasa selle, et die Mannschaft on jagunenud kaheks Bundiks, mis kuidagi omavahel koostööd teha ei oska. Noortel on jalgpallist oma nägemus, endistel maailma meistritel oma ... Lõpptulemus ongi meeskond, kes ei suuda absoluutselt kokku mängida. Nii palju valesööte pole ma enne näinud. 


***

Nii aitab Saksamaast, jalgpall läheb edasi ja mul on juba uus lemmikki valitud. Õigemini vana, sest see meeskond mind üldse jalgpalli juurde tõi: Hispaania.

Pikk sissejuhatus ja teemast möödarääkimine tehtud, aeg anda arutust, miks jalgpall selline masse hullutav spordiala on. Või siis miks ta mind hullutab. Minu jaoks on jalka MMid iga kolme aasta ja 11 kuu tagant toimuv põgenemiskunst: ma võtangi terve selle ühe kuu, vaimustun jalkast, kannan oma jalkariideid, hüppan, kargan ja joon Carlsbergi, teen rohkelt ennustusi, vaimustun ja langen meeleheitesse. See üks kuuke iga nelja (või siis kahe, kui EMid sisse arvestada) aasta tagant aitab mul põgeneda olme eest ja püsida mõistusel. Sten küsis mult kunagi, mis võlu jalgpallil on, tema küll aru ei taipa – ja ma ütlesin, et see on hobi nagu iga teine. Mõni vaimustub söögitegemisest, mõni kudumisest, mina jalgpalli MMidest. Teiseks loob kaasaelamine sellise mõnusa ühtsustunde – näe, seal staadionil on minu võitluskaaslased, nad on nagu mina! Sellepärast ma tahangi alati enne MMi valida oma lemmikmeeskonna, osta jalkasärke, täita tabelit jne. Mulle meeldib see ühtne rõõm ja ühtne viha, mida jalka tekitab.

Ma mäletan väga hästi, millal mind üldse jalgpall huvitama hakkas. See oli aastal 1998, kui finaalis mängisid Prantsusmaa ja Brasiilia. Me vaatasime seda mängu suure kuhja sugulastega Pärnus ja elasime nii paaniliselt kaasa, et katus oleks võinud pealt lennata. Ma olin Brasiilia poolt ja ma mäletan nii hästi oma meeleheidet, kui ta kaotas. Siis oli neli aastat vahel, ma sain vanemaks (khm, 12-aastaseks) ja ka jalka osas palju targemaks. Sellest MMist mäletan ma ka vaid üht mängu väga eredalt: kolmanda koha mängu Türgi ja Lõuna-Korea vahel, mis kujunes üle ootuste põnevaks, sest kui ma õigesti mäletan, löödi juba esimesel minutil värav. Nii, edasi: 2004. aasta EM. See tähistab minu aktiivse jalkafänluse algust, sest siis tuli Hispaania koondisesse Fernando Torres ja mu tiinekasüda armus jäägitult. Samal aastal debüteeris EMil ka Christiano Ronaldo, aga tema jättis mind üsna külmaks. 2004. aasta EM oli huvitav veel kahel põhjusel: esimest korda osales seal Läti (ei saanud paraku alagrupist edasi, aga mängis Saksamaaga viiki) ning võitis Kreeka. Kreeka võitu nimetati ka jalgpalli surmaks, sest nad mängisisd nii koledasti ja nende nn edu seisnes selles, et nad lihtsalt ei lasknud vastasmeeskonnal mängida. Finaalis elasin ma täiega Portugalile kaasa ja olin seetõttu veel eriti kurb. Edasine on ajalugu: minust oli saanud suur fänn.

Paremat pilti endast koos oma fännisärgiga ma ei leidnud. Ehk päästab.

35 kommentaari:

Agnes ütles ...

Tolles 2004. aasta finaalis elasin ka mina Portugalile kaasa, see oli nii kole, et siiani on kole meenutada.

Aga miks peaks kellelegi Saksamaa mäng ja meeskond meeldima, ei hakka mina kunagi taipama. :D See on ilmselt sama efekt, et osa inimesi ei mõista, kuidas ma saan olla aafriklastest koosneva Prantsusmaa meeskonna fänn (juba 20 aastat olen olnud). :D Ma lihtsalt olen, nii heas kui halvas.

Madli ütles ...

Novot :) Paljudele ei meeldi nt Hispaania kuulus tika-taka ka, mina aga täiega fännan. Ja noh, Prantsusmaa koondis pole mulle kunagi meeldinud, just sellepärast, et seal prantslasi eriti pole :)

Britt ütles ...

Neljateistkümnest mustast mehest Prantsuse koondises on mujal kui Prantsusmaal sündinud vaid kaks..

Võimalik, et asi on natuke selles, et elan ise teisel maal ja kasvatan lapsi, kes on enda tahtest olenemata kahe kultuuripärandiga, aga minu jaoks see "koondis pole mulle kunagi meeldinud, just sellepärast, et seal prantslasi eriti pole" ei päde kohe üldse. See on praegu ka Prantsusmaal väga suur probleem, et mingi osa inimesi peab prantslasteks vaid neid, kes on seda vähemalt seitse põlve järjest. Paraku on see enamasti võimatu, sest see riik on koduks nii paljudele erinevatele rahvustele. Nii on see olnud juba pikalt.

Igatahes mõni 23 aastane jalgpallur, kes on Prantsusmaal sündinud, siin koolis käinud, valdab ideaalselt keelt ja keda eristabki näiteks valgest tiimikaaslasest vaid see, et ta ema on sündinud muus riigis, pole minu silmis sugugi vähem prantslane.

Madli ütles ...

Kultuuriliselt on nad kindlasti prantslased, aga ma pidasin silmas seda, et nad pole ju etnilised prantslased, selle vastu ei saa ju vaielda.

Selle üle, mis teeb kellestki prantslase/eestlase/kelleiganes, võiks pikemalt arutada.

notsu ütles ...

impeeriumidel - isegi endistel - on kindlasti rahvusega teine lugu kui meiesugustel.

muidu jäin nüüd Eesti mansa peale mõtlema. Kas sind on häirinud meie koondises Pareiko või Vassiljev?

notsu ütles ...

pmst üritan sellega vihjata, et jalgpall näikse olevat üks suur võrdsustaja ja integreerija, olgu sama riigi etniliste rühmade või usulahkude või ühiskonnakihtide vahel. ja mingil moel halvemuses olevate gruppide esindajate sotsiaalse mobiilsuse šanss. ses mõttes nagu sõjavägi.

notsu ütles ...

teisest küljest tuli mul küll praegu üks mõte, mispoolest endiste või praeguste impeeriumide kirevad meeskonnad meiesuguste väikeriikide omadest erinevad.

jäin nimelt mõtlema, et ühest küljest oleks ju maru nõme, kui Prantsusmaa või Inglismaa ütleks oma endiste asumaade elanikele või nende järglastele, et öö ää, vallutamiseks ja maavarade väljapumpamiseks kõlbasite meile küll, aga meeskonda me teid ei lase.

teisest küljest võib sellele jälle vaadata kui kolonialismi vargsele jätkumisele: nominaalselt justkui andsime teid vabaks, aga tegelikult pätsame teie paremad pojad enda auks ja uhkuseks ära.

meile oleks seda raskem ette heita, neid hoovusi, mis on inimesi siia pillutanud, oleme me ise vähem mõjutada saanud.

kolmandast küljest - jalka on Euroopas kujunenud ja siin kõige kõrgemal tasemel, nii et arusaadavalt on andekal noorel jalgpalluril kõige paremad võimalused ikkagi siin. mis seletab, miks igalt poolt tahetakse Euroopa klubidesse tulla. ja kui keegi on oma klubikarjääriga juba kogu elu siin sisse seadnud, on ka arusaadav, miks ta ka edasi tahab uut kodumaad esindada.

no ja eksasumaade elanike järglaste puhul, kes juba koloniseerival maal sündinud, näeb asi nende enda pilguga vaadates ikkagi välja nii, et olen siin sündinud ja kasvanud, ma ei tea oma vanavanemate kodumaast suurt midagi, miks ma peaks seal koondises mängima, mitte siin? eriti kui teine paar vanavanemaid on jälle just siinsamast pärit.

(ja siis on veel Venemaa, kellel pole mitte ainult endisi, vaid ka täitsa praegusi asumaid käpa all...)

Madli ütles ...

Esiteks integratsioonist: Indrek Schwede rääkis, et Prantsusmaal pidigi jalgpall sümboliseerima integratsiooni ja seda, et pranstlane saab olla ka moslem. Noh, see kukkus läbi pärast seda, kui mingis Prantsuse-Alžeeria mängus suureks massikakluseks läks.
Ma mõtlesin eile pikalt, miks mulle Prantsusmaa koondis ei meeldi ja kas ta meeldiks mulle nt siis, kui seal kõik etnilised prantslased oleksid. Ja ... ei meeldiks. Mu antipaatia juured on ikkagi kusagil mujal ning pärast pikemat juurdlemist sain aru, et kurja juureks on seesama 1998. aasta finaal, mil Prantsuse koondis mängis hästi jõhkrat mängu kuni selleni, et mingil hetkel astus üks ründaja Brasiilia väravavahile näkku. Mus tõusis tohutu trots, et kurat, mida te tulete siia peksma toredaid brasiillasi! Trots püsis ka järgmistel aastatel, mil prantslaste mängustiil oligi hästi jõuline ja agressiivne, nii et iga kord, kui ma nägin, et Prantsusmaa mängib, mõtlesin vihaga, et näe, koledasti mängivad ja ilusaid mehi seal ka ei ole. Koondise etnilise koosseisu kohta tekkis mul lihtsalt küsimus (ja tekib ka praegu), et miks seal siis on läbi aegade nii vähe etnilisi prantslasi olnud? Ma tean, et teistes koondistes on ka igasuguseid etnilise gruppe esindatud, aga Prantsusmaa koondise puhul jääb see lihtsalt väga tugevalt silma ja mitte ainult mulle - sel teemal on arutanud ka jalgpallikommentaatorid.

Nii et mu antipaatia on seotud rohkem jalgpallistiili kui rahvusega. Enne väljendasin ma ennast lihtsalt valesti, kui ütlesin, et koondis ei meeldi mulle prantslaste puudumise tõttu. Nad ei meeldi mulle rohkem oma koleda mängu tõttu ja siis ka natuke sellepärast, et seal pole ühtegi ilusat meest.

notsu ütles ...

oojaa. kole mäng peletab ka mind. mulle läksid tänavu kohe serblased ebasümpaatseks, kui nad kaklema kippusid. ja siis oli veel kunagi see õudne Hollandi-Portugali mäng, kus järjest mõlemalt poolt kaklemise eest punaseid kaarte saadi.

ja kaklemisest mõneti veel rohkem häirib mind see taktikaline jõhkrutsemine, kus tehakse kalkuleeritult vigu nii, et kaarti tõenäoliselt ei saa, aga teistel oleks vastik mängida. mistõttu ma olen Rootsi-Šveitsi kohtumises kindlasti Rootsi poolt ja teisest küljest on mul hea meel, et Šveitsiga sattus kokku just Rootsi, sest neile käib selline stiil vähem närvidele, tähendab, nendega pole sama tasuv niiviisi käituda kui näiteks brasiillastega.

aga Prantsuse koondis mängib praegu päris ilusti ja õnneks eriliste kaklejate hulka ei kuulu.

(sinu meestemaitsest ei saa ma aga aru - OK, Prantsuse omi pole ma praegu nii hoolega vaadanud, aga Jaapani koondises on ju ridamisi ilusaid mehi ja Senegali-Jaapani mäng oli ju kena vaadata - jaapanlased on ilusat nägu ja senegallastel on valdavalt kaunis kehakuju, isegi kui näojooni on telepildis ja jooksu pealt raske eristada, sest nad on ikka nii tumeda nahaga ja treener, kes oli rohkem paigal ja lasi end rohkem vaadata, nägi raudselt väga kena välja).

Madli ütles ...

Seda õudset Hollandi-Portugali mängu mäletan ma ise ka ning seepärast ei salli ma nt Hollandit. Prantsusmaa on oma mängu viimasel ajal tõesti parandanud, aga mul on siiski trauma.

Mu meestemaitse võtab kokku kaks sõna: Manuel Neuer. Paraku ei olnud ükski jaapanlane ega senegallane tema moodi.

notsu ütles ...

minu jaoks on selle turniiri kõige ilusam mees Carlos Vela, aga Falcao pakub tõsist konkurentsi - ja siis on veel see Jaapani koondise mees, kes näeb pigem nagu mõne Siberi rahva esindaja moodi välja, aga nimi ei tule praegu meelde. Blondiinidest Griezmann - ja Mertensil pole ka viga. Mustadest meestest see Batshuayi, kes näeb miskipärast poole noorem välja kui Lukaku, kuigi nad on ühevanused.


Ep. vaatas mul siin Argentiina-Prantsuse mängu, millest ma jäin ühe esinemise tõttu ilma ja ütles, et Prantsusmaal on nüüd lisaks Griezmannile veel üks nunnu mängija - see uus imelaps Mbappe. Välja näeb ta esialgu ehk pigem nagu armas laps kui ilus mees, aga pidi väga toredasti mängima (ja isegi mitte lapsikult käituma, vrd näiteks Neymar või Suarez või ka Cristiano Ronaldo, kui ta veel noorem oli) ja nüüd oli tema kohta just uudis, et ta annetab kogu oma MMi auhinnaraha v honorari või mis iganes tulu see on, heategevuseks. Väga nummi. et armas lapsuke, mängib hästi ja tuleb veel välja, et hea iseloomuga ka.

kui emainstinktist veel rääkida, siis James Rodriguez vajutab mul just neid nuppe, sestsaadik, kui Columbia eelmisel MMil välja kukkus ja brasiilia David Luiz nutvat Rodriguezet lohutas. David Luiz sai mult muidugi kah selle eest kõvasti punkte.

just nagu neid sai väljakukkunud Costa Rica mängija Oviedo, kes Neymari patsutama läks - ma mõtlen, et kui palju sportlikku vaimu peab olema, kui kaotaja läheb endast välja läinud võitjat lohutama.

notsu ütles ...

(vanasti oli minu arust kõige ilusam jalgpallur David Silva - mulle meeldivad nii latiinod kui ka aasialased ja temas olid mõlema kõige ilusamad jooned ühendatud - aga vaadates, mis ta oma soengutega ette on võtnud, tekkis mul kahtlus, et äkki ta leidis, et on liiga ilus, ja võttis selle vastu midagi ette.)

aa, tänavu oli ka see ilus moment, kui Ronaldo vigastatud Cavanit toetas. seal võis olla ka pragmaatiline kaalutlus, et mäng rutem edasi läheks, aga teisest küljest - mängu edasi kiirustajaid on teisigi olnud, a tavaliselt piirduvad nad kanderaamimeestele vehkimise ja vingumisega, mitte ei paku teisele oma õlga.

Madli ütles ...

Kui ma peaksin oma lemmikud reastama, siis esikohal oleks Neuer, siis Cavani, De Gea, Rui Patricio, Modric. Siis hunnik tühja maad ja teised. Griezmann on liiga poisikese näoga mu maitsele. No ja siis Senegali treener. Rodriguez on liiiiga moosinägu minu jaoks, isegi emainstinkti jaoks liiga infantiilne.

notsu ütles ...

mul mängib Griezmanni-lembuse juures ilmselt rolli ka tema mänguoskus. aga eks mulle sellised väikesed ja haprad meeldivadki. Mertens on teine samasugune. sinu lemmikutest meeldib mulle Modric enam-vähem samal põhjusel, kuigi "ilus" ma tema kohta just ei ütleks. ja Rui Patricio on piisavalt latiino, et mulle meeldida, su teised lemmikud on jälle minu jaoks liiga germaanlikud (ilmselt tajun ma neid iseendale liiga sarnasena, mul endal juba on selline tugevate eenduvate kulmudega kondine germaani hobusenägu). nii et meeste pärast me suure tõenäosusega kaklema ei lähe. :P

Agnes ütles ...

Modric? Kle meile ei saagi üldse samad meeskonnad meeldida, sulle meeldivad väga teistmoodi mehed, kasutades mu õe sõnu, siis ikka täielikud kirvenäod. Ma vaatasin heldinult eilset mängu Taaniga ja nautisin just taanlasi. Aga mina ja viikingid ja ongi armastus, aga Luka Modric...jeeesus.

Madli ütles ...

No mul on selline kummaline maitse meeste suhtes, midagi pole teha :) Modrici puhul meeldib mulle jubedalt tema tõsine ja ilus mängustiil ja üldse kogu tema mitteedev olek, nii et kuigi ta päris modellivälimusega pole, siis mehelikkus kompenseerib selle. Mulle ei meeldi üldse (ka väljaspool jalgpalli) edevad või kogu aeg naeratavad mehed, sest nad jätavad kuidagi kerglase mulje. Neuer on ka just sellepärast mu lemmik, et ta on täiesti emotsioonitu.

notsu ütles ...

väravavahtidel on hea emotsioonikontroll enam-vähem kutsenõue.

Madli ütles ...

No Buffon ikka emotsioonitses ka päris palju.

Tegelt ma üks hetk märkasin, et mulle meeldivadki põhiliselt väravavahid ja seda ilmselt tõesti nende kivinägude pärast. Ehk mulle meeldivad emotsioonitud mehed! Ma pole enne selle peale tulnudki ....

notsu ütles ...

tänane mäng (Eng-Col) ähvardas juba minna Portugal-Holland vol. 2-ks, aga kuskil teise poolaja teises pooles hakkas asi õnneks ikkagi jalgpalli meenutama. kohtunik oli täielik käkk, küll ei näinud ilmseid vigu, küll võttis kalastamist päris vigade pähe.

kusjuures eilne Jaapani-Belgia mäng oli jälle super, üks paremaid mänge sel MMil. nii et mustad hobused võivad palju ilusamaid mänge tekitada - isegi favoriidi vastu - kui kaks kuulsat võistkonda vastamisi.

Madli ütles ...

Jah, seda küll. Ma vaatasin eile ka Brasiilia-Mehhiko mängu ja veendusin, et kuigi Brasiilia on ka üks "suurtest", ei meeldi ta mulle üldse, sest mängijad ainult sukelduvad. Ja peale vägivallatsemise jälestan ma ka sukeldumist. Kole. Aga Jaapanist oli mul hästi kahju.

notsu ütles ...

ja siis pärast koristasid jaapani fännid jälle staadioni ära - ja jaapani mängijad riietusruumi. sõna otseses mõttes nutsid ja koristasid. umbes et koristamisega rahustasid närve. jube konstruktiivne viis kaotusvalust üle saada.

Madli ütles ...

Ma olen lugenud, et jaapanlased koristavad pm pärast iga spordivõistlust staadioni ise ära – mu meelest igati tervitatav komme ja kui ma nüüd mõtlema hakkaksin, kumb mind rahustaks, märatsemine või koristamine, siis kindlasti viimane. Senegali fännid olid ka koristanud, aga seda vist lihtsalt hasardist koos jaapanlastega, mitte traditsioonina.

notsu ütles ...

kellegi teise fännid ka. nähtavasti vaatasid, et jaapanlased koristavad ja leidsid, et lahe. mis näitab, et ka head kombed on nakkavad.

oot. nüüd guugeldasin natuke ja Senegali fännid olid koristanud kõigepealt juba siis, kui nad Poola üle võitu tähistasid - see oli kõigest paar tundi pärast Jaapani-Columbia mängu, nii et isegi kui see oli jaapanlastest inspireeritud, siis mitte päris nii, et oleks pealt näinud ja kampa löönud.

https://www.independent.co.uk/sport/football/world-cup/world-cup-2018-senegal-japan-fans-clean-stadium-russia-football-a8407341.html

notsu ütles ...

oot, kle, neid koristavaid fänne oli rohkem: räägitakse ka Colombia ja Tuneesia omadest:

https://www.indiatoday.in/sports/fifa-world-cup-2018/story/watch-senegal-colombia-fans-clean-up-their-mess-at-fifa-world-cup-1265010-2018-06-20

Colombia oma oli küll just pärast Jaapaniga mängitud mängu, nii et nemad võisid küll lasta end jaapanlaste koristushoost kaasa haarata.

ja Uruguay omadest oli kah mingi taoline uudis. "Teeme ära!" on jalkafännideni jõudnud.

Kats ütles ...

Minu jalgpalli-vaataja karjäär on oluliselt pikem ja selle aja jooksul on vist kõigi meeskondade poolt oldud, kuigi muidugi oma kindel lemmik ka olemas.
Jah, isegi 2004 a. Kreeka poolt, sest mismõttes jalgpallikommentaatorid annavad hinnanguid, et neile see või teine meeskond ei meeldi. Mingi hetk, kindlasti varasemas faasis kui finaalmäng, mõtlesin, et Eesti kommentaatorite kiuste oleks tore kui Kreeka võidaks.

Seekord õnneks või kahjuks draamat minu jaoks ei ole, ja vahel isegi poole mängu pealt toetust vahetanud. Aga vaatan sellest hoolimata ja isegi u 2/3 penaltiseeriad olen ära suutnud vaadata otse (no tavaliselt, kui eelistused on liiga kindlad, siis on penalteid vaadata oi kui raske).

Aga ilusatest meestest rääkides - no kas tõesti peab Uruguaid ilma Cavanita vaatama? Pool so enamus Uruguai võlust läheb niimoodi kaduma.

Madli ütles ...

No täpselt, nõuame Cavani tagasi! Mis kord see on, kui teda pole.

Aa, see koristaniskomme on siis tõesti levima hakanud, väga hea! Ma enne MMi lugesin, et see on jaapanlastel tavaline ja siis eeldasin, et ju teised siis nägid ja ahvisid.

notsu ütles ...

vbla osa ahviski, aga senegallased hakkasid sellega küll nii vara pihta, et nendeni ei pruukinud see info veel jõuda, nemad võisid küll omal algatusel aktsiooni asuda.

ja isegi nende puhul, kes ehk ahvisid - no ikkagi tore ju, kui häid asju järele tehakse.

muide, senegallaste (nii jalgpallurite kui ka fännide) hea esinemine on nende riigile juba rahalist kasu toonud - kui mul oli poes valida ainult välismaa tomatite vahel, siis võtsin nende auks Senegali omad.

notsu ütles ...

a kui sulle sellised kondise näoga germaani tüüpi mehed meeldivad, siis kas Rootsi võistkonna hulgas ei ole ilusaid? või inglastest Harry Kane näiteks.

notsu ütles ...

(rts võistkonnas näeb üks välja nagu Sean Bean, ma kutsun teda lühidalt Boromiriks, päris nimi oli vist Forsberg.)

Madli ütles ...

Harry Kane on veits juhmi näoga, aga muidu sinna minu maitse kanti küll. Islandil oli selliseid minu masti mehi ohtralt: tõsiseid ja töökaid. Rootsi meeskonda pole ma eriti vaadanud, st sealt pole eriti kedagi silma jäänud, ilmselt siis kedagi väga pandavat pole. Otsima ei viitsi ma samuti hakata, et kes mulle nüüd meeldib, ikka kohe peab slma hakkama.

notsu ütles ...

mängivad nad igatahes küll asjalikult ja hästi meeskondlikult, ses mõttes Islandiga sarnaselt (et ei panusta staaridele, vaid meeskonnatööle).

Madli ütles ...

Ma täna vaatasin just Rootsi-Inglismaa mängu selle pilguga, et kus on pandavad mehed ja ma leidsin vaid ühe, kes silma paistis: Albin Ekdal. Teised olid kõik üht nägu. Inglismaa üle on mul aga hästi hea meel, sest oli juba aeg, et nad midagi võidaksid. Nende meeskonda on ka nii äge vaadata, sest mõned mängijad on nii tüüpilised britid - mitte just kõige kaunimad, aga teatava sarmiga.

notsu ütles ...

mul jäi suurem osa nägemata (jälle esinemine), aga sellest viimasest otsast, mis ma nägin, paistis igatahes, et Inglismaa tõesti mängis paremini. no ja kuna vastased on juba ära õppinud, et Harry Kane'il tuleb seljas elada, siis saavad ülejäänud näidata, et nemad oskavad kah väravaid lüüa.

no ja Pickford on jälle suht minu maitse järgi mees, pigmenditute brittide kategoorias päris ilus - st kaugelt vaadates ei saa arugi, et nägu peas, aga lähedalt on ilusad peened näojooned.

Madli ütles ...

Pickfordi imetlesin ma täna samuti, aga hoopis sellest küljest, et issand, kui tüüpiline britt, üldse mitte ilus, aga lootust on. Nt nende peatreener oli ka noorena veits mööda, aga praegu on täiega pandav. Inglaste (ja ka sakslaste) puhul see ongi vist tavaline, nt Schweinsteiger oli ka vanasti päris kole.

notsu ütles ...

Schweinsteigerile mõjus vanemaks saamine igas mõttes väga hästi. Läks ilusamaks ja iseloom paremaks, ei kippunud enam kaklema ja muutus igati toredaks jalgpalluriks.

Muidu arutasime siin siis, kui Saksamaa veel mängus oli, et Kroos on nagu fotošopitud Schweinsteiger. aga ebasümpaatsem.