11 juuni 2018

Miks ma armastan Tallinna?



Lahedad linnakud, nagu Loomelinnak või Rotermanni kvartal on ideaalsed ajaveetmiskohad. Mulle meeldib tohutult Rotermanni uus kohvikutänav, kus hinnad küll väga kutsuvad pole, aga kus on ülimõnus ka niisama jalutada. Ja Loomelinnak ... ma pole küll traditsiooniline hipster ja kui mingid tänavatoidufestivalid seal on, hoian pigem eemale, aga kui peotuju tuleb, suundun ma pigem Telliskivvi kui Vanalinna.

Tallinn on väike. Ka kõige kaugemast linnaosast saab üsna ruttu kesklinna. Berliinis või Kiievis viibides häiris mind tohutult see, et oma ööbimispaigast linna minemiseks pidin ma u poolteist tundi sõitma, või et kui ma kasvõi Kesklinnas olles kuhugi minna tahtsin, pidin täistuubitud ühistransporti kasutama. Väga, väga tüütu. Tallinnas on kogu Kesklinn hoomatav ja kõik vajalikud kohad jalutuskäigu kaugusel.

Inimesed ja see, et neid on siin nii vähe. Ma muidugi jätan praegu Vanalinna arvestamata, sest tallinlased ise seal eriti ei käi, aga isegi, kui Vanalinn oma kõige hullematel päevadel sisse arvestada, ei anna seda võrrelda sellega, mida ma olen kogenud Kufürstendammil või Pariisis. Kui Berliinis kellelgi käest lahti lased, võid temaga juba mõttes hüvasti jätta, sest uuesti kohtuda pole lihtsalt võimalik (ma räägin ikka Kurfürstendammist, rahulikumaid kohti on ka). Ja ... mulle ei meeldi suured rahvamassid üldse. Ja lisaks meeldib mulle see, et tallinlased ei tüüta üksteist ja ma saan rahulikult ilma kellegagi suhtlemata bussiga sõita, poes käia või isegi liftis sõita. Nii mõnus!

Meri. Kas ma pean rohkem ütlema? Mult on küsitud küll, et kui tihti ma siis mere ääres käin või merd kasutan, aga mu vastus on alati: väga tihti. Merd näen ma põhimõtteliselt iga päev ja mere ääres veedan ma aega iga nädal. Mikita nüüd kindlasti kurvastab, aga kui ma ennast mere ja metsa vahel jagama peaksin, siis saadaksin ma metsa (putukad! loomad! torkivad põõsad!) seenele ja valiksin iga kell mere. Mulle meeldib see rahu ja vabaduse tunne, mis mind mere ääres valdab. Isegi oma pandavaimad sebitavad olen ma alati Linnahalli katusele vedanud, et nendega merd vaadata.

Tallinn on lapsesõbralik ja kui ma nt nädalavahetusel mõtlen, et vahelduseks võiks lapsega ka tegeleda, siis probleem pole selles, kuhu minna, vaid kuhu mitte minna. Muuseumid, mänguväljakud, pargid, sajad üritused – ole ainult mees ja vali! Ja ma olen üliõnnelik ka uute trammide ja trammipeatuste üle, mis on ühel tasandil, nii et mul on nii mugav oma pärdikuga ühistransporti kasutada. Kergliiklusteid võiks küll rohkem olla, aga hetkel piisab mulle olemasolevatestki.

Muuseumid ja kohvikud, sest ma olen siiski vana inimene, kes mingeid aktiivseid tegevusi ette võtta ei viitsi ja kes tahab kunsti ja kultuuri nautida. Etwas Kultur muss sein, eksole. Siin on muuseumitega ikka väga hästi. Mu lemmikud on kindla peale Tervishoiumuuseum ja uuenenud Maarjamäe kompleks, kus võiks veeta tunde. Kohvikud ... neid tekib ja kaob nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada, aga alati on kuhugile minna. Alati.

Tallinn on suur ja rohkete töövõimalustega linn. See tähendab ka seda, et kui juhuslikult töökoht kaob, leiab uue. Seda ei saa üldse öelda nt Tartu või Pärnu kohta, kus ma ka hea meelega elaksin, aga kus töökohtadega on lood nii nagu nad on. Muidugi võib öelda, et tublid ja targad inimesed saavad igal pool hakkama ja pealegi on ju paljud töökohad kodus töötamise võimalusega, aga Tallinnas on valik ja palgad ikka oluliselt suuremad.


Tallinnas on piisavalt suurlinnavibe'i, mis ei lase sisse hiilida kolkamentaliteedil. Mu hea sõber, kes käib üle Eesti pidusid korraldamas, ütles, et ikka väga on tunda, kas teha pidu Tallinnas või nt Lõuna-Eestis. Mitte, et ma nüüd lõunakaid solvata tahaksin, aga tema sõnutsi sai ta Tallinnas mängida kihvti läänemuusikat, samal ajal kui lõunas nõuti sülti. Ma olen ise ka märganud oma Tallinn-Tartu trajektooril liikudes, et tallinlased on tolerantsemad nii oma- kui ka välisrahvuste ning vähemuste suhtes. Võib muidugi olla, et ma ise ei liigu sellistes ringkondades, kus teisitimõtlejatele peksa antakse, aga ikkagi, selline vabam hõng on õhus. Ja kindlasti on asi ka selles, et Tallinnas on nii palju rahvast, et igasugused tolbajoobid lihtsalt hajuvad ära.



...jätkub kauges tulevikus.


2 kommentaari:

sukelnorsu ütles ...

mina armastan Tartut. päris ausalt nutsin, kui Tallinna pidin kolima. aga nüüd olen harjunud, mõned kohad on isegi armsaks saanud. korteri ostsime siia, ja kuigi see ei tähenda iseenesest midagi, siis südames on ikka tunne, et nüüd jääme kauemaks. pensionipõlve veedaksin meeleldi Tartus, aga praegu teenin raha. jah, see raha pole suures plaanis midagi erilist, aga Tartus saaksin samal erialal poole vähem. nii et Tallinn. kuigi ma vene keelt ei oska, elan vene naabruskonnas ja loodan pidevalt, et ühel päeval oskan naabritega rääkida, kui vaja. kuna mul pole plaanis vene keelt õppida, siis lihtsalt peaksid naabrid vahetuma. :P

Madli ütles ...

Mina armastan ka Tartut, kohe väga. Mulle meeldib väga Tartut külastada, aga kui ma seal elasin, hakkas mind häirima see, et merd ei olnud :) Ja see ka, et ma lasin kohas, kus maja ees kakeldi ja ükskord isegi inimest pussitati. Ma olen tegelikult küll ja veel mõelnud, et oh, elaks vahel mõnes teises linnas, aga vot palgad. Tallinnas on need samadel ametikohtadel poole suuremad.