20 juuni 2018

Puhkus jalkast ehk räägin hoopis ilust

Ma jälgisin põnevusega, kui siin vahepeal stiilist ja riietest räägiti, sest ma olen selline professionaalne kretinist, kelle töö on seotud riiete ja moega ja kes seetõttu säänsetest teemadest huvitub. Ise ma loomulikult kaasa lööma ei hakanud, sest mu lemmikstiil on selline:


Ehk riidevaba. Kunagi uurisin ma hästi palju, mis riided millise kehakujuga sobivad, mis värve kandma peaks, et pikem paista, milliseid aksessuaare, et kõhnem (see oli eriti oluline). Nüüd kannan ma õue minnes seda, millega kõige mugavam pikki vahemaid läbida on, sest ma kõnnin päevas nii 5-6 km kindlasti, headel päevadel rohkem.

Siis läks aga jutt koledaks ja hakati halvasti ütlema. Ja õigustama, et oma näo ja nimega inimeste kommenteerimine ja kritiseerimine on justkui kuidagi õilsam kui sellesama anonüümselt tegemine. Ma olen siinkohal nõus oma kalli sugulasega, kes selle postituse kommentaarides ütles, et avalikult halvasti ütlemine muudab need halvasti ütlemised justkui õigeks, salongikõlbulikuks. Et kui keegi ees ütleb, et see ja see on loll, kole ja paks, siis arvavad paljud teised, et näed, tema ütles, miks siis mina ei või? Ma tahan ju ka aus ja äge olla, tõtt kuulutada! Ok, mingi blogikonnatiigi lämisemine pole muidugi nii suur asi, aga sama tendents oli ju ka nt Trumpi ja EKREga. Helme ütleb, et kui on must, näita ust ning neegrid ahju – ja suur, oi kui suur osa inimestest vaatas, et ohhoo, kui juba poliitik nii räägib, siis võin mina ka. 

Ma arvan, et paljudel on vastumeelsus mingite asjade, inimeste ja kasvõi riiete suhtes, aga siin tulebki vahe välja, kas ma pean vajalikuks seda avalikult kuulutada, KUI ma tean, et see teeb kellelegi haiget. *Mõtlen natuke aega, mis mulle ei meeldi. Ei meenu.* Ma arvan, et see on viisakuse ja takti küsimus ja paraku need on asjad, mida ei saa õpetada ja mis toovadki palju konflikte kaasa. Mis ühe jaoks on aus ja otsekohene, on teise jaoks ebaviisakas. Nii lihtsalt on. Mina aga eelistan nende tõekuulutajatega mitte suhelda, sest ma tõesti ei taha, et keegi mulle ütleks, et kuule, sa veidi alla ei tahaks võtta? Ausust ei kannata vä?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ma saan hetkel aru, et selline mulje võis jääda ja mul on kahju, et ma ei suutnud oma sõnu kuidagi paremini sõnastada. Kohe kindlasti ei arva ma, et oma nime ja näoga sõimu edastamine on "õilsam", pigem üritasin ma välja tuua selle, et praegu saavad inimesed ühele konkreetsele inimesele kõrri karata selle eest, mis too ütles. Aga see kui anonüümsed või pool-anonüümsed inimesed avalikus foorumis neidsamu blogijaid sõimavad või selline "pigem-tuntud" blogija teisi inimesi avalikult oma blogis (tegelikult ju ka oma nime ja näoga) materdab, siis see on kuidagi vastuvõetav. Tegelikult ei ole ja näitab siiski pigem meie oma kultuuritust.

Aga nodsu kommentaar oli tõesti tõene ja ma olin temaga ka täiesti nõus.

(KKI)