13 juuli 2018

Puhkuseplaanid

Mul algab nüüd esmaspäeval puhkus ja ma olen otsustanud selle veeta – üllatus, üllatus – Tallinnas. Kui plaane tegema hakkasin, siis avastasin, et siin on nii palju kohti, kuhu ma minna tahaksin, et polegi justkui põhjust kuhugi ära minna. Näiteks on mul plaanis külastada Teletornis asuvat näitust "Banaane ei ole", minna Maarjamäe lossi, Pikakari randa, Viimsisse Põhja Konna trepile, Haabneeme randa, Kadrioru roosiaeda, Pelgulinna kohvikutesse ... Ja kui juhuslikult Tallinnast siiber saab, siis sõita rongiga Kloogaranda ja suvitada seal. Lubatakse ka tõeliselt suviseid ilmasid, nii et äkkkkki saab ujuma ka. 

Kui Ernstilt küsisin, mida tema teha tahab, siis teatas ta, et tahab Epu sõpradega kohvikusse minna ja mänguväljakule. Inimesel on lihtsad soovid.

Ja Vanalinna tahaks ka minna jalutama, Harju mäele ja Meistrite hoovi. Meistrite hoov on mu meelest kõige armsam kohvik terves ilmas, kuigi veidi kallis ka, aga noh, ehk elab üle. Ja Kakumäele, Rocca promenaadile ja linnuvaatlustorni. Äkki isegi loomaaeda? Tegevust peaks ehk jaguma. 


10 juuli 2018

Minna? Mitte minna?

Vahepeal olen ma lisaks jalkavaatamisele ka muud kasulikku teinud: näiteks esitasin ma üks päev avalduse ülikooli.

Põhjuseid selleks on umbes täpselt kaks. Esiteks käivad mul vahel identiteedikriisihood, mille käigus ma tunnen ennast koleda ja rumalana ja mõtlen, et isver küll, ma ei oska ju tegelikult mitte midagi, mis must niimoodi saab! Ühe sellise hoo käigus leidsin ma aga, et nurgas halisemine on kasutu, tuleb ennast hoopis kätte võtta ja midagi ära teha. Mõeldud, tehtud - vaatasin ruttu üle ülikoolide õppekavad, leidsin endale sobiva ja esitasin ruttu avalduse. Siis hakkasin mõtlema teise põhjuse peale. Nimelt tunnen ma lisaks sellele, et ma rumal jne olen, ka mingisugust rahutust. Tahaks midagi teha, areneda, õppida! Mul hakkab juba iseendaga igav, kui ma ainult töötan ja last kasvatan ja vabast ajast Rootsi krimkasid loen. Ernst kannab ka juba kaela, nii et just õige aeg veel midagi lisaks õppida juba olemasolevale. Kas ma ka õppimise jaoks aega leian ... Noh, sellele mõtlen ma siis, kui sisse saan, mis ei pruugi üldse juhtuda, sest ma olen siiski praegustest keskalõpetanudest kümme aastat vanem.

Käisin eile sisseastumiseksamil. Peavaluga loomulikult, sest unehäired on mu igapäevane kaaslane. Eksam tundus lihtne, aga tegu polnud mitte sellega, et mina nii tohutult tark oleksin, vaid see lihtsalt oligi hästi ... lihtne. Spetsiifilisi teadmisi polnud vaja, pigem lihtsalt lahtisi silmi, kõrvi ja silmaringi. Täna tuli mulle meilile teade:

Olete saanud vastuvõtueksamil 97 punkti 100st.

Kuhu, kurat, need kolm punkti jäid? Ja mis see nüüd tähendab, sain sisse või mitte? Loomulikult polnud mul tööl kaasas ei ID-kaarti ega kaardilugejat, nii et ma sain veeta terve tööpäeva närvitsedes. Selleks hetkeks, kui koju jõudsin ja SAISi logida sain, olin ma täiesti veendunud, et raudselt on kõik teised saanud 100 punkti ja mina oma 97 sisseastumiseksamipunkti ja 92 kirjandipunktiga olen väljas. Olin veel lugenud, et konkursil on neli soovijat kohale ja ... pealegi olen ma siiski vana ja rumal, mitte nagu need õhinal 18-aastased. Logisin siis sisse ja ...  hõõrusin paar korda silmi. Ja siis veel paar korda.


No kui juba, siis oleks tahtnud ikka esimene olla. Tegelikult haaras mind aga hirm, et oioi. Kas ma lähengi nüüd ülikooli? Kuidas ma aja leian, mul on siiski täiskohaga töö ja laps ja ... Äkki ma olengi liiga vana ega suudagi enam õppida? Aaargh! 

Aga ma olen nüüd mõelnud ja otsustanud. Kui kõik on õige ja kui kõik hästi läheb, siis saab minust sügisest alates tudeng. Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituudi tudeng.

02 juuli 2018

Reisiplaanid: London

Ostsin endale just lennukipileti Londonisse ning veetsin seejärel pooltunnikese guugeldades, mida seal mõistlik teha on. 

Ma lähen sinna septembri alguses, õega, ja meie reis pole väga tavaline turistireis, sest me ööbime kohalike eestlaste juures ja suhtleme ka põhiliselt nendega, aga veidi vaba aega meile siiski jääb, mida siis kõige meeldivamalt veeta tahaks. Aga mida teha? Esialgu olen endale pannud kirja järgmised märksõnad:

– Black Books
– Camden
– Tussaud
– Regent's Park & Primrose Hill
– Notting Hill
– London Eye + laevasõit Thamesil (ma ei tea, kas see võimalus üldse eksisteerib).

Ideaalis tahaks leida Londoni avastamata pärle ja turistikatest eemale hoida, aga ma tean, et see on naiivne. Vaatasin ka veel muuseumite nimekirju, aga silme eest võttis kirjuks  – mida võtta, mida jätta? Veel üks väike salasoov oleks avastada Bridget Jones'i radu, aga mingit korraldatud ekskursiooni ma ei taha. Harry Potteri asukohtadest ei hakka ma üldse unistamagi, sest rahvamassid ja mina ei ole just hea kooslus.

Meie ööbimiskoht asub Belvedere'is, nii et edasi-tagasi Londoni kesklinna vahet traavimine tundub mõttetu, seega tahaksin teha mingid umbkaudsedki plaanid kaheks ja pooleks päevaks, mis ei hõlmaks väga palju rahvamasse, ühest linna otsast teise sõitmist või muid ebamugavusi. Kui keegi oskab häid soovitusi jagada, siis ma olen üks suur kõrv. Mainin lihtsalt ära, et nii mina kui ka mu õde oleme küll väga kultuurihuvilised (tema on nt ka ajaloolane), aga me eelistaksime kogeda võib-olla rohkem tänapäevast Londonit, hipsterikultuuri, lahedaid kontserte jne jne. Mitte päris vahtkonnavahetust või Towerit, kuigi ega needki mööda külgi maha ei jookseks.