21 august 2018

Patriotismist

Ma ei tähistanud 20. augustit. Ainus pidulikum sündmus, mis mu päevakavas oli, oli väike külaskäik Georgia restorani, aga seda ei saa ju eriti rahvuslikuks pidada. Ei küpsetanud ma kooki, ei pannud Eesti lippu lehvima, ei vaadanud pisarsilmil telekast filme. Tekkis kohe hirm, et ... äkki ma pole eriline patrioot? Tegelikult üldse mitte?

Ma ei ela eestlastele kaasa spordivõistlustel ega eurovisioonil, ma ei räägi vaimustusega, kuidas must leib, hapukoor ja kartulisalat on parimad söögid maailmas, ma ei käi laulupidudel, et tunne uhkust Skype'i üle ega pühi silmist pisarat, kui isamaalisi laule kuulen. Kui mõni välismaalane küsib, kus Eesti asub, ütlen ma rahumeeli, et Venemaa kõrval. Ja ma ei minesta, kui inimesed ei tea, kus Eesti on.

Eile hakkasingi mõtlema sellele, et mulle tegelikult meeldib väga Eestis elada, ma armastan eesti keelt ja isegi mõned eestlased on mulle päris vastuvõetavad, aga selline ülevoolav patriotism on mulle alati väga kummaline tundunud. Veebruaris ma kirjutasin ka (ma eeldan, et kõik ikka mäletavad), et mulle käib patriotismiga rahategemine õudselt närvidele, aga samamoodi käib mulle närvidele patriotismi üleliigne rõhutamine. Ja ikka veel rahategemine ka, eriti sildi all, et olgem nüüd patrioodid ja ronigem sinna kallile kontserdile ja ostkem meid eesti rahvusretseptide järgi tehtud torte ja Eesti lippe jne jne. Et kuidas sa siis ei osta, siia on ju sinimustvalge peale torgatud.

Ilmselt elan ma sügavaid tundeid pigem sisemiselt läbi. Samamoodi on leinaga. Mul pole vaja käia nuttes ja ahastades ringi, ma ei kirjuta iga päev ahastavaid mõtteteri FB seinale ega räägi, kuidas "kõik on must, ei mingit armastust". Aga see ei tähenda, et lein oleks väiksem. Ja ilmselt ei tähenda ka mu leigus laulupidude, paraadide ja hapukapsa vastu seda, et Eesti mu südames kuidagi kehvemal kohal oleks. Ma arvan. 

17 august 2018

Lobisen taas riietest

Mulle ikka meeldib riietest rääkida, mis pole ka ime, kui arvestada seda, et üks ja väga suur osa mu tööst on seotud riidekomplektide koostamisega. Kahjuks aga ei suuda ma sedasama oskust enda peal rakendada, aga selles võin ma süüdistada ainult enda figuuri. 

Aga. Sobrasin natuke piltide seas, et leida midagi, mis mu stiili, kui nii seda kutsuda võib, iseloomustaks. Leidsin VÄGA kummalisi kooliaegseid pilte ja ägedaid reisipilte ning nende keskelt isegi kaks pilti, millel ma oma tavapärases riietuses olen. Nimelt ei ole ma seda tüüpi inimene, kes laseks ennast iga päev pildistada ja kaamera ette astun enamasti siis, kui mul mingi kleit või ägedam hilp seljas on. Suvalisi teksa-maika kombinatsioone ma ei pea vajalikuks jäädvustada.


See on mu lemmikriietus:


Komplekti päritolust ka: maika "disainisin" ma ise, Sten trükkis ja kokku maksis see lõbu vist 4 eurtsa. Teksad on kaltsukast ja tennised töölt. Kõige kallim ese selles komplektis on kahtlemata mu prillipaar.

Miks lemmik? Sest mu lemmikvärv on punane ja ma armastan selliseid riideid, mida teistel pole. Seda Rammsteini maikat pole kindlasti kellelgi teisel, kui just mõni mu fänn mind ahvinud pole. Lisaks on see mugav ja universaalse, ma ütleks isegi et filosoofilise sõnumiga. Mustad, üldse tumedad püksid on mu lemmikud, sest nendes tundun ma peenem. Tennised – kas ma pean seletama? Ma ei tea mugavamaid jalatseid! Need konkreetsed on küll kahjuks nüüdseks ära visatud, sest ma panin nad meeltesegadushoos pesumasinasse, aga praegu on mul juba uued, punased tennised neid asendamas. Üldiselt ongi mu lemmikvärvid riietuses must, must, punane ja must. 



Mu mustalembust on näha ka sellelt pildilt. Lisaks on siin näha mu lemmikkingi, mida mu naabrid nt meestekingadeks pidasid. Pole midagi teha, ma olen lihtsalt selline mehelik naine. Aga tõesti, ma pole eriline kontsafänn, sest ma kõnnin iga päev väga pikki maid ja tihti ronin igale poole – sellel pildil nt Linnahalli katusele. Kuidas ma seda kontsadega oleksin teinud? Ilmselt vingudes.

Mingit ühtset stiili ma ei järgi, vaid vaatan kaltsukatest, mis on äge, mugav ja praktiline. Need on väga raskestitäidetavad nõudmised, kusjuures. Minu arusaam ägedusest ei ühti nimelt enamuse arusaamaga. No mulle ei meeldi mingid hõljuvad pluusid, lillelised ja pitsilised särgid, aukudega kleidid jne jne. Miks ei võiks riided olla ... isikupärased? Mitte, et mina nüüd mingi isikupära musternäidis oleksin, aga ... Praktiline tähendab muuhulgas ka seda, et ma saan sellesama riietusega minna tööle, kooli, lasteaeda, kinno, vajadusel kontserdile ja kohvikusse ning sünnipäevale ka. Ma ei osta igaks ürituseks uut kleiti vaid eelistan valida midagi olemasolevatest, samamoodi ei taha ma ka osta igaks kevadeks-suveks-sügiseks kõiki uusi riideid. Ideaalis sobiksid kõik mu riided omavahel kokku, aga noh, see on vist täitumatu ideaal. Ma mõtlesin isegi teha eksperimendi, et valin pühapäeval nt 5? 10? riietuseset järgmiseks nädalaks ja proovin neid siis omavahel kombineerida, aga ... ma pole veel selleni jõudnud. Äkki peaks? 

14 august 2018

Ühiskonnale kahjulikud elemendid

Natuke naljakas, et Eesti iibest ja naiste sünnitamapanemisest räägivad keskealised mehed, aga tegelikult on see ikka päris kurb ka. Kuna ma olen siiski heatahtlik ja abivalmis inimene, siis mina, tavaline eesti naine, räägin, miks näiteks mina rohkem inimesi siia ilma tuua ei taha. Ehk on abi, kui jälle mõni sarnane debatt esile kerkib.


– Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina ei sünnita siia ilma mitte lapse, vaid inimese, kes kasvab suureks, läheb kooli, ülikooli, tööle ja kes mingil hetkel ka vananeb ja sureb. Surmast ei taheta eriti rääkida, sest tänapäevase filtrimulli sisse nii tõsised teemad ei mahu, aga: inimesed surevad ja paraku vaid vähestel õnnestub surra õnnelikult ja jalapealt. Suur osa siiski haigestub ja kannatab. Hooldusabi on Eestis aga nii kehvas seisus, et ma südamest loodan, et ma mitte kunagi seda vajama ei pea. Võib-olla kunagi võin ma kirjutada, kui tohutult suur töö on haigele inimesele inimväärse elu ja hooldusvõimaluste tagamine, aga fakt on see, et liiga suure osa inimestest viimased elupäevad mööduvad kannatades. Kas siis mõnes hirmkallis hooldekodus või mujal. Kas ma oma lapsele sellist vanaduspõlve tahan? Ei. Ma olen juba valmis mõelnud, et kui mina mingi raske haiguse peaksin saama, siis  ... lähen ma pigem metsa.

– Uus inimene. Talle on ka vaja oma kohta siin elus, aga paraku on kogu elu ka siin nii väikese elanikkonnaga riigis üks suur olevusvõitlus, milles terveks jäävad vaid väga paksu nahaga inimesed. Ma tänan iga päev jumalat, et ma praegusel ajal, mil kooliõpilasi vaevavad peavalud, depressioon ja muud haigused, õppima ei pea. Väga, VÄGA raske on kasvatada praegu, mil iga nurga taga peibutab digitaalmaailm, vaimselt tervet inimest. Võistlus, kes on parem, nutikam, kiirem, ei alga ka enam lastest endist, vaid nende vanematest, kes juba raseduse esimestest päevadest saati võistlevad. Mina ei ole väga võistlushimuline inimene, mina ei taha.

– Ma olen küll ja veel kuulnud, kuidas üürikorterisse lapse sünnitamine on vastutustundetu ja üleüldse peaks sigimine olema lubatud vaid neile, kel oma eluase. Mina olin see vastutustundetu inimene, kes lapse sai ja ise samal ajal üürikas elas. Teist last ma enam aga üürikasse juurde ei sünnitaks ja seda just sel põhjusel, et ega see üürikaelu eriti kindel tõesti ole. Aga kuidas ma saaksin endale korteri, kuhu rõõmsal meelel veel vähemalt viis last sünnitada? Kui endal vanemate või rikaste meeste poolt kingitud kortereid või tagatisi pole, on see üsna keeruline. Ma oleksin ju võinud pärast kooli välismaale rasket raha kokku ajama minna või Eestis elades iga kuu pool palka kõrvale panna ja vireleda, aga ma otsustasin investeerida oma haridusse ja silmaringi. Ilmselgelt oli see vale otsus, kui ma eluasemeturul levinud hoiakuid vaatan. Aga tõesti, mida ma siis teen? Petan kelleltki korteri välja?

– Haritud inimestel olevat vähem lapsi. Ühest küljest loogiline, sest ilmselgelt on needsamad inimesed enne lapsesaamist ülikoolis käinud ja seega hiljem lapseteoga pihta hakanud, aga teisest küljest on kindlasti põhjuseks ka see, et haritud ja intelligentne inimene, kelles vähegi maailmaavastamise (ma ei pea silmas reisimist) soovi on, ei suuda istuda kolm aastat kodus. Minus tekitab näiteks judinaid paljas mõte sellest, et ma peaksin jälle poolteist aastat kodus passima. Küll aga meeldiks mulle väga, kui mul oleks võimalus näiteks lapse kõrvalt väikese koormusega tööle minna. Väikese koormusega õppida. Veebis koolitusi läbida, ennast kuidagi arendada. See tähendaks aga ka, et nii töö- ja õppmise- kui ka lapsehoiusüsteem peaks olema paindlikum. Rohkem osaajaga õpet ja tööd, palun! Lisaks: mis te arvate, kui palju on neid tööandjaid, kes rõõmust kaht kätt kokku löövad, kui töötaja haige lapsega kodus on, lapse pärast varem minema peab või – hoidku jumal – dekreeti läheb? See tähendab ka seda, et paljud haritud ja hea töökohaga naised lihtsalt ei julgegi oma karjääri pausi sisse teha, et last saada. 

08 august 2018

Mõtteid

Vahel on mul selline tunne, et mu pea tahab plahvatada – nii palju erinevaid mõtteid keerleb seal ringi ( jah, ma tean, kuidas see kõlas). Tööajal on vaja palju erinevaid tähtaegu ja muud tehnikat meeles pidada, aga muidu ... Täna ärkasin ma näiteks keset ööd üles ja mõtlesin, et ma olen ikka segi peast, et kooli lähen. Kuidas ma täiskohaga töö kõrvast aja leian? Hommikuks oli õnneks paanika hajunud, aga muu virrvarr jäänud. Ja et oleks teada, millest mõtleb üks tavaline 28-aastane Eesti tüdruk naine, siis olge lahked: praeguse hetke ülevaade mu peasisust.


– Augusti lõpus on juba koolis sissejuhatavad tunnid ja võõrkeeletestid – mu kooliminek saabki reaalsuseks. Ei tea, kas peaks juba kooliks valmistuma, vihikuid, pinaleid ostma? Loodetavasti pole võõrkeeletest liiga raske, sest muidu olen ma häbis kõikide nende 18-aastaste kõrval, kes ainult inglise keeles räägivadki! Milliseid vabaaineid võtta? Kuna ma õpin põhiliselt arvutialaseid värke, siis äkki võtaks juurde midagi sootuks erinevat? Mingi uue keele? Peaks üldse ainekavu hakkama vaatama ...

– Varsti pean ma minema geenitestile ja see on veidi hirmutav. Äkki mul avastatakse mingi geneetiline haigus, mis pole enne veel avaldunud? Huvitav, palju seal verd võetakse?

– Mu väike reisike tuleb iga päevaga aina lähemale, aga mul on pooled asjad veel ettevalmistamata. Täna tegin endale lõpuks selgeks, et ID-kaardiga saab UK-sse, aga nt reisikindlustus on mul veel sõlmimata. Londoni transpordi kohta uurimata. Raha vahetamata. Ma tean, et vb selleks viimaseks on veel vara, aga aeg voolab mu sõrmede vahelt nii kiiresti viimasel ajal, et ma üldse ei imestaks, kui ma 6. septembri öösel paaniliselt kuhugi eurosid vahetama tormaks. Huvitav, kuidas Londonis kaardiga maksmisega on?

– Ernst läheb järgmisel nädalal suurte laste rühma (nagu ta ise ütleb), nii et natuke peaks sellega harjutamiseks aega võtma. Ikkagi täiesti uus koht ja suurem grupp lapsi. Tahan ta veel trenni ka panna, aga kas jalkasse või tantsutrenni? Sellega seoses oleks vaja talle veel mõned puuduolevad sügisriided osta, aga ma ei viitsi üldse poodidesse minna. 

– Peaksin hakkama sügisesi kontserdikavu vaatama, kas 3-aastastele kultuurihuvilistele ka midagi sobivat leidub. Ernst käib mulle kogu aeg peale nagu uni, et tahab kontserdile ja kuidas ma siis ei vii. Talveaias toimuvad küll need beebiooperid, aga need on juba liiga titekad – tahaks ikka midagi uut!

– Ma panin endale meeltesegaduses aja ilusalongi, et ennast ikka Londonisse minekuks kabedaks teha, aga ma kardan, et unustan lihtsalt need ajad ära. Viimati käisin ma juuksuris enne suve, nii et praegu on mu peas toimuv asi üsna katastroofiline.

– Lugesin just üht raamatut, kus mingile pifile tehti ajusiirdamine ja see pani mind kogu selle olmejama kõrval mõtlema sellele, et huvitav, kui minu kehasse siirdataks kellegi teise aju, kas see inimene oleks rahul, kui ta näeks, millise keha ta saanud on? Või pettuks, kui ta vaataks neid venitusarme ja pekki igal pool? Kas ta teaks, millised valud on normaalsed, millised mitte? Ja kui minu aju siirdataks kellegi teise kehasse, kas mu identiteet jääks samaks? Või äkki siis, kui ma oleks palju ilusam, siis ei näeks ma nii palju vaeva, et olla .. tark?

– Rääkisin ühe oma sõbraga õppimaminekust ja ta sõnastas väga hästi põhjuse, miks nii tema kui ka mina kogu aeg õppida tahame: et oleks rohkem valikuid. Ma nüüd aeg ajalt korrutan seda endale.

– Selle sama sõbraga vestlemise käigus suutsin ma hetkeks välja mõelda elu mõtte või vähemalt väikese vilksatuse sellest: elu peab olema piisavalt ... raske, et sa saaksid aru selle väärtusest. Jutt sellistele filosoofilistele teemadele läks sellepärast, et me arutasime Rootsi krimkade üle ja ma avaldasin arvamust, et kui inimestel on liiga hea ja mugav elada, siis hakkavad nad idiootsusi tegema. Siis ma ütlesin oma sõbrale, et inimene peab elama sellises kohas, et ta tunneks oma elul mingit mõtet või näeks konkreetselt, kuidas ellu jääda. Ja sel hetkel jäin ma mõtlema, et ma vist seletasin enda jaoks midagi väga tähtsat lahti. Sõnastada ma seda veel ei oska, aga siiski.

07 august 2018

Kuu aja pärast ...

... lähen ma Londonisse. Ma olen vahepeal suutnud isegi mingisuguse enam-vähem rahuldava reisikava kokku panna ja kuna see kõiki kindlasti täiega huvitab, siis siin see on:

Reede hilisõhtul jõuame me Heathrow' lennujaama, kust hakkame Belvedere'i seiklema. Oleme saanud ka juba täpse instruktaaži, kuidas metroode ja bussidega liigelda, nii et esimene õhtu kulubki sellele. Ma väga loodan, et kaks kaunist blondiini Londoni metroos ebatervet uudishimu ei ärata ja me ikka elusa ja tervena kohale jõuame, sest muidu pole mu järgmiste päevade plaanidest suurt kasu.

Laupäeval on meil suurejooneline plaan sõita esmalt Kings Crossi raudteejaama, minna Harry Potteri poodi ostlema ja pärast seda sõita Camdenisse ringi uudistama. Sealt edasi läheme me Primrose'i mäe peale puhkama ja kui meil veel võhma on, siis äkki ka mõnesse muuseumi. Koduteel põikame läbi ka mõnest klassikalisest Inglise pubist, ma pean veel uurima, mis need kirjanike lemmikud olidki. Traditsioone ei saa ju murda – kui Pariisis käisin, oli mu nr 1 sihtpunkt Café de Flore. Igatahes, ma arvan, et ega me suurt rohkem jõuagi, sest me läheme Londonisse ikkagi puhkama, mitte turistitama.

Pühapäev on pühendatud kuningaperele ehk me võtame ette SELLISE jalutuskäigu. Või siis natuke modifitseeritud variandi, sest pärast Kensingtoni tahaksin ma hoopis Notting Hilli minna. Ma tahan nimelt võtta meie ringkäikude aluseks filmid ehk külastada võimalikult palju kohti, mis on seotud filmidega, ja mis võiks olla parem kui Notting Hill? Seal olevat ka Londoni armsaimad kohvikud, nii et ilmselt saame ka veidi klassikalist Inglise teekultuuri harrastada. Pühapäeva õhtul korraldatakse meile pidu, nii et õhtupoolik möödub meil jumal teab, kus ja jumal teab, millises konditsioonis.

Esmaspäev: Borough Market ja Sky Garden. Kuna mõlemad jäävad jõe äärde, siis viitsimise ja ilma korral jalutame veidi jõekaldal ja sildadel. Võimalik, et külastame mõnda muuseumi, aga võimalik, et ka mitte. Kui kedagi huvitab, miks Borough, siis seal elas Bridget Jones. Mäletate ju, filmid ikkagi.

Teisipäeval sõidame me tagasi.


Vot selline tagasihoidlik plaan. Ma olen suunisteks võtnud kaks märksõna: filmid ja võimalikult vähe kohustuslikke turistikaid, sest esiteks ei taha ma trügimise eest maksta ja teiseks  ... ei taha ma trügida. Ma tean, et ma ei leia eest inimtühja Londonit, aga ma vähemalt püüan.

02 august 2018

Põletav küsimus

1. maist saati pole olnud päevagi, mil ma poleks Bellast puudust tundnud.

Täna aga tundsin ma temast puudust natuke praktilisematel põhjustel kui tavapärane sõprusvajadus: nimelt sattusin ma vaatama SEDA klippi ja mind hakkas ühtäkki huvitama agropunk ning selle olemus. Kas see oli lihtsalt maapunk või oli sel ka asukohaüleseid jooni? Mida see endast üldse kujutas? Ma tean, et Bella oleks osanud neile küsimustele vastata, sest ta oskas kõikidele mu muusikaalastele (ja muudele) küsimustele vastata. Ja mitte nii, et appi, kui loll sa oled, kuidas sa nii iseenesestmõistetavat asja ei tea, vaid ... ilusti. Põhjalikult. Nii, et ma julgesin üldse küsida. See on harukordne oskus, sest enamasti, kui inimene millestki väga palju teab, ei oska ta sellest väheteadjatele rääkida või siis eeldab, et kõik võiksid teada. 

Aga mis ma nüüd siis teen? Sten oskab enamasti mu muusikaküsimustele vastata ja isegi väga hea meelega, sest pole vist midagi muud, mis teda nii palju huvitaks kui muusika, aga isegi tema ei teadnud. Ta teadis küll UK ja USA pungistiilide erinevus, aga agropunki mitte. 


Ma olen ennegi avastanud mingeid hetki, mil ma olen mõelnud, et oh, küsiks Bellalt ... ja siis saanud aru, et kurat, ma ei saa ju küsida.