22 august 2018

Ernsti kolmas aasta

August ja september kipuvad ikka olema kooli- ja lasteaiateemadega täidetud kuud, vähemalt meie peres. Vähe sellest, et mina kooli lähen (mulle tuli eile selle kohta esimene e-kiri, kui hirmus!), alustas Ernst umbes nädal tagasi kolmandat aastat lasteaias. Kolmeaastasena kolmandat aastat, kõlab veidi, nagu oleks ta seal terve elu käinud, aga eks see peaaegu nii olegi. Sel aastal läks ta aga esimest korda "suurte laste rühma" ja see tähendab eelkõige seda, et ma tunnen ennast iidvanana. Minu laps ja juba aiarühmas? Oh Gott, aeg lendab!

Kaks aastat tagasi, kui ma Ernst sõime panin, oli mul kaks hirmu: äkki ta ei harju grupieluga ja äkki, esimesest punktist tingituna, on ta tihti haige. Mulle endale ei meeldi näiteks suures grupis ajaveetmine üldse ja ma kartsin, et ta on saanud minu geenid. Õnneks aga ei saanud mu hirmud tõeks ja Ernst harjus kiiresti. Vähe sellest, talle hakkas lasteaias tohutult meeldima. Loomulikult oli tagasilööke, mil ta hommikul ei tahtnud lasteaeda jääda, aga neid on kõigil. Ma ise ei taha ju ka igal hommikul tööle minna ja kui vanus lubaks, karjuks ka ukse taga, et viige mind koju tagasi, nii et ma mõistsin Ernsti täielikult. Ja seletasin talle, kuidas asjad on: ma pean tööle minema ja kuna tööle lapsi ei lubata, siis peab tema lasteaeda minema, nii lihtsalt käib elu. Õnneks on Ernstil täiesti imepärane arusaamisvõime ja pärast mu selgitusi oma raskest tööelust ei kiununud ta lasteaia pärast üldse. Eks tema paar väikest tagasilööki olid tingitud pigem sellest, et ta ei tahtnud nii vara õhtul magama minna, sellest tingituna nii vara ärgata ja no kes meist on unisena rõõmus ja vastutulelik? Ma ei tea küll kedagi, vähemalt mitte oma perekonnast.

Ma olen muidugi täiesti teadlik sellest, et Ernsti ülikiire ja sujuv harjumine pole mingi tavapärane asi. Olen kuulnud, kuidas lapsed satuvad hüsteeriasse, oksendavad, jäävad haigeks jne jne, nii et meil läks ikka väga, VÄGA hästi. Mul lihtsalt vedas tohutult, et Ernstile lasteaiaelu sobis, et ta leidis endale kohe sõbrad ja et õpetajad talle meeldisid. Kusjuures, kui ta lasteaeda läks, ei osanud ta ühtegi sõna rääkida, nii et ma ei kujuta ette, kuidas õpetajad temast aru said. Tegelikult ei kujuta ma üldse ette, kuidas sõimerühma õpetajad lastega hakkama saavad, sest sõnavara pole seal kellelgi eriti suur ja see vähenegi suhteliselt arusaamatu. Lisaks on enamik alustavatest sõimekatest veel mähkmetes (kuigi käsk antakse kohe kätte, et potile harjutada), nii et pool aega peavad õpetajad mitte õpetama, vaid .. nojah, kujutate ise ette. Esimesel lasteaia-aastal tuli tihti ette, et kui Ernstile järele läksin, kasis õps mingit ennast täis teinud last. Mina ... ma vist ei sobiks sellele tööle, sest võõraste laste mähkmevahetus pole mu meelistegevus. Üldse mitte. 



Kui ma üldse millegagi siin elus rahul olen, siis sellega, et ma Ernsti nii varakult lasteaeda panin. Esiteks oli tal siis harjumine kergem – ma usun, et praegu, mil ta asjadest rohkem aru saab ja argumenteerida oskab, oleks mul talle palju keerulisem selgeks teha, miks ta igal varahommikul üles ärkama ja lasteaeda minema peab. Kuna ta aga nüüdseks sellega harjunud on, ongi lasteaed osa tema elurütmist. Teiseks: ma olen maailma kõige laisem inimene ega suudaks mõelda talle välja piisaval hulgal huvitavaid ja arendavaid tegevusi. Minu arusaam lõbustustest on see, et ma viin Ernsti õue, lasen tal rattaga sõita, viin ta Kadriorgu jalutama või rongiga sõitma ning kodus siis annan mõne pusle või raamatu ette. Joonistamine, kleepimine, meisterdamine? Palun, ei. Lasteaias on need tegevused aga osa õppekavast ja seega saab ka vaene Ernst, kes sündis kunstivaenuliku inimese perre, natuke loomingulist tegevust harrastada. Mitte, et ta tahaks, ta on siiski minu laps, aga see selleks. Kolmandaks: kambavaim paneb lapsi tegema lollusi (nt teatas eile Ernst lasteaeda minnes, et ta kavatseb seal kohe pahandusi tegema hakata), aga ka igasuguseid vajalikke tegevusi. Näiteks korralikult sööma, ootama, riidesse panema jne. Kas ma mainisin, et ma olen laisk? Noh, see laiskus avaldub ka mu menüüs ehk ma ei viitsi eales mõelda välja sellisel määral erinevaid ja häid sööke, mida lasteaias pakutakse. Ja seal ta sööb! Minu tehtut vaadatakse kortsus kulmuga ja siis lahkutakse.

Nii et mina olen rahul. 4 aastat veel ja siis ootab kool! 

Kommentaare ei ole: