23 august 2018

Lapsed ja loomad

Lugesin seda artiklit ja mõtlesin ...

Ma armastan tohutult koeri, mida suuremad, seda armsamad ja seda rohkem tahan ma neid nunnutama joosta. Aga ma ei tee seda, sest esiteks oleks see äärmiselt vastutustundetu ja teiseks ebaviisakas koeraomaniku vastu. Ernst aga kardab koeri, nii suuri, kui ka väikeseid. Ta ei hakka hüsteeriliselt röökima, kui koera näeb, aga hoidub pigem vaikselt minu ligi. On olnud olukordi, kus mõni rõõmsameelsem koerake on tulnud temaga sõbrustama ja Ernst on nutma hakanud, sest ... ütleme siis nii: talle ei meeldi üldse loomad. Ma arvestan sellega ega vii teda nt koerte jalutamiskohtadesse mängima või ei sunni teda loomi paitama. Aga. Mis ma teen, kui näiteks kohas, kus ma Ernstiga rõõmsalt aega veedan, jookseb ringi lahtine koer? Kust ma tean, kas ta on sõbralik? Äkki tuleb ta meie juurde, äkki teda häirib jooksev laps jne jne? Äkki hammustab? Ma võin ju alati ise sellisest kohast ära minna, kus lahtised koerad jooksevad (ja ma ei pea siinkohal silmas metsi ja rabasid, kus ma isegi oma koeral lahtiselt joosta olen lubanud, vaid linnaalasid), aga kas ma pean? Või äkki peaks koeraomanik ise vaatama, et ta koer kedagi ei häiriks?

***

Või et laps kedagi ei häiriks? Ma kuulun lapsed+kontserdid teemas pigem sinna leeri, mis pooldab laste kojujätmist, aga ma olen sellest juba ennegi rääkinud. Loomulikult ei lähe ma nt Nukuteatrisse etendust vaatama ega oota sealt hiirvaikust, aga kui ma lähen ikka nt Linnateatrisse, Estoniasse või kuhugi mujale, mille sihtgrupp on ilmselgelt natuke vanem kui paariaastased, siis ma tõesti eeldan, et ma saan rahus kultuuri nautida. Et kuhu siis lapsega minna? Võimalusi on tohutult palju, eriti Tallinnas. Kontserdid, teatrietendused ja muud üritused, mis ongi mõeldud lastele ja nende emadele, lastekohvikud jne jne. Mulle käib tohutult närvidele, kui ma olen nt teinud endale vaba õhtu, jätnud Ernsti koju ja mõelnud, et lõpuks saan teha midagi nii, et keegi ei küsigi mult iga viie minuti tagant midagi, ei nõua süüa, välja, ei solvu kassi peale, ei /lisa siia veel midagi, mida kolmeaastased teevad/ ... ja siis saan ma ikkagi ootamatult kellegi teise lapsekasvatamisrõõmudest osa. Paar vääksu – okei, kannatan ära. Aga pidev siblimine, karjumine, sosistamine, kussutamine ... ma arvan tõesti, et selle jaoks on muud kohad kui kontserdisaalid. Ma suudan isegi taluda kohvikus ringijooksvaid lapsi (VÄGA suur edasiminek minu poolt), aga on kohti, kus mu lapsevaenulikkus on kõige kõrgemal levelil.

Aga mitte ainult lapsevaenulikkus. Mulle ei meeldi üleüldse liiga pretensioonikad või valjud inimesed, kelle tõttu teised kannatama peavad. Näiteks need, kes kinos/teatris telefoniga räägivad, kontserdisaalis söövad, krabistavad, kohvikutes aknaid kinni/lahti panna tahavad jne jne. Kammoon, kui oled juba kuhugi tulnud, siis arvesta, palun, teistega ka! 


Kommentaare ei ole: